Süüria olukord tähendab meile peale sõjapõgenike paljut muudki

Venemaa Süüria-ainelistel teaberünnakutel ja lääne riigipeade ignorantsusel võib olla arvestatav mõju nii Ukrainale kui ka NATO tulevikule.

Sellest on nüüd juba mõned päevad, kui ühe sõjapidamise nn pehme jõu üle peetud arutelu käigus jäi kõrva mõte, et Süürias toimuval ei ole Eesti üldises arusaamas muud tähendust kui sõja eest põgenenud inimesed, kes siiakanti jõuda võivad. See on huvitav, ent veidi ekslik arusaam mõjust, mida välispoliitiline niidistik Eestile ja teistele Balti riikidele avaldab. Selle seletamiseks tuleks minna ajas mõned aastad tagasi.

2014. aasta novembri keskel toimus Austraalias Brisbane’i linnas hulk vahejuhtumeid, mille mõjud välispoliitikale on senini kaudselt tajutavad. Peeti G20 kohtumine, järjekorras üheksas. Plaanis oli arutada globaalmajanduse kriisijärgset taastumist, kliimamuutusi ja kaubandussuhete hoogustamist. See hea plaan kukkus aga osalt läbi – vähemalt avalikkusse peegeldunud moel. Maailmakorras oli midagi muutunud ja selle põhjustaja, Venemaa presidendi Vladimir Putini sõjalaevastikust saadetud saabumine seadis sündmuste keskme hoopis mujale.

Kevadel oli Venemaa annekteerinud Krimmi ja rikkunud sellega pea kõiki rahvusvahelisi leppeid. Kui majandusküsimusi arutada tahtvad suurriigid peavad peale majandusküsimuste veel midagi kalliks, siis on need kokkulepped. Kui lepped ei pea, ei pea ka miski muu. Seni turvalisena püsinud maailmakorra ohustaja oli klubikokkusaamisel kohal ja see ei saanud üldist tonaalsust mõjutamata jätta.

Taustaks: sama aasta märtsis oli G8-st saanud G7: Sotšis toimuma pidanud kohtumine tühistati ja Venemaa oli klubist välja heidetud. Seetõttu oli novembris toimunud G20 kohtumine Venemaa jaoks üsna oluline.

See läks halvemini, kui Venemaa oleks oodanud. Visuaalse meedia mõjujõust teadlike riigijuhtide jaoks oli toona mõte Putiniga samale pildile jäämisest, rääkimata käesurumisest või klaasikõlistamisest, võimalik üksnes rohkesõnalistest seletustest saadetuna. Putin lahkus enne G20 kohtumise lõppu. Oluline on vahest seegi, et arvatavasti jäi tol kohtumisel kogetud tõrjutuse põhjus Putini jaoks vähemalt osalt hämaraks: Venemaa visioon rahvusvahelisest õigusest erines siis ja erineb ka nüüd lääne arusaamadest üsna mitmes aspektis.

See oli aga alles algus. Mõned kuud hiljem Müncheni julgeolekukonverentsil naerdi kõnepuldist rääkinud Venemaa välisminister Sergei Lavrov üsna varjamatult välja. Maailma vägevad olid Venemaa otsustus- või isegi arutelulaua tagant eemale tõrjunud, vähemalt poliitilise avalikkuse jaoks.

2015. aastal toimusid infosõja ekspertide kohtumised, kus sõnastati võimalik tulevikustsenaarium: Venemaa eesmärk on mis tahes vahenditega arutelu- ja otsustuslaua juurde tagasi saada. Kui ta selle eesmärgi saavutab, ei ole talle ainult Ukraina andeks antud, vaid on lepitud ka rahvusvaheliste reeglite rikkumisega – mis tähendab, et ühegi riikidevahelist elukorraldust korraldava seaduse kehtivuses ei saa enam kindlust olla.

Prantsusmaal oli jaanuarikuine ajakirja Charlie Hebdo toimetuse vastane islamistliku terroriorganisatsiooni rünnak kümne aasta jooksul esimene sarnaste seas. Euroopa püüdis uue tegelikkusega kohaneda. 2015. aasta septembris liitus Venemaa Süüria sõjaga, põhjendades seda vajadusega võidelda islamiterrorismi vastu, mille mõju oli Euroopa valusalt tunda saanud.

Nii toona kui ka järgmise 2016. aasta jooksul, kui toimusid terrorirünnakud Brüsselis, Nice’is ja Berliinis, teavitasid Venemaa riiklikult kontrollitavad meediakanalid nii Vene kui ka lääne avalikkust valikust, mis Euroopa ees seisab. Valik oli: kas leppida sellega, et Euroopa linnade tänavatel terrorirünnakute tõttu hukkuvad inimesed on osa uuest tegelikkusest, või teha koostööd Venemaaga, kes võitleb terrorismiga edukalt Süürias ja seega saab aidata võidelda sellega ka Euroopas.

Pärast Nice’i terrorirünnakut Prantsuse riigipea ja rahvani jõudnud kaastundeavalduste seas oli ka Venemaa presidendi oma: „Ma tahan veel kord rõhutada, et suudame terrorismi võita üksnes ühendatud jõupingutustega.”

Kaastundeavalduses öeldud „veel kord rõhutada” oli üsna täpne, sest samasuguse sõnumi oli Moskva saatnud varemgi pärast terrorirünnakuid, teiste seas Belgiale pärast märtsikuist rünnakut. Moskva ei ole teinud saladust, et selle avalduse ajend ei ole lihtsalt soov abi pakkuda. Riikliku telekanali Rossija 24 27. märtsi saates „Nädala uudised” võttis saatejuht Dmitri Kisseljov Euroopat vaevava probleemi kokku nii: Venemaa võitles edukalt Süürias ISIS-e vastu ja tõi sinna rahu ning Euroopa terroriaktid on põhjustatud sellest, et Euroopa ei tee Venemaaga koostööd, vaid rikub suhteid sanktsioonidega. Kui Euroopa ei käituks nii rumalalt, oleks olnud ammu võimalik koostöös Venemaaga välja töötada edukas plaan, kuidas terrorismist jagu saada ja säästa suurel hulgal elusid. Kui palju terroriakte peab veel toimuma, kui palju elusid peavad Euroopa riigid kaotama, enne kui Euroopa Liit seda taipama hakkab?

Selle loo kajad – valik terrorismi ja Venemaaga koostöö vahel – jõudsid Yana Toomi eestvedamisel Eesti (sotsiaal)meediasse ja järgnenud sotsiaalmeedia infovoolu analüüs näitab, et tulemuslikult.

Oma riigi kodanike kaitseks rahvusvahelistest huvidest loobumises poleks midagi uut. Ja kui järele mõelda, oleks see äkki – ehkki kõigi väärtuspõhiste otsuste vastu – ratsionaalselt mõistetav valik. Kuid selles on üks aga: selle valiku eeldused on, vähemalt seekord, valed. Venemaa ei ole Süürias kunagi islamiterrorismi vastu võidelnud.

Esimesena selle tõsiasja esile toonud raport ilmus läinud aasta aprillis. Rahvusvaheliste suhete mõttekoja Atlantic Councili raportis „Putini sõda Süürias” võrreldi muu hulgas Venemaa õhurünnakute väidetavaid sihtmärke tegelike sihtmärkidega. Selle analüüsi tegemiseks oli appi võetud ülemaailmne uurivate ajakirjanike ühendus Bellingcat, mis kasutab teabe kogumiseks avalikke allikaid: fotosid, videoid, sotsiaalmeediat.

Bellingcat uuris Venemaa kaitseministeeriumi postitatud 43 videot Süüria õhurünnakutest ja suutis 36 video puhul kindlaks teha täpse koha, mida rünnakud tabasid. 30 rünnaku puhul kinnitas Venemaa kaitseministeerium, et tegu oli rünnakutega ISIS-e vastu. Selgus, et tegelikkuses oli ainult üks neist rünnakutest tehtud tõepoolest ISIS-e kontrolli all oleva piirkonna pihta. Sõnum, et Venemaa võitles Süürias edukalt ISIS-e vastu, on seega tõene 1 : 30 ulatuses. See tõeprotsent on veidi väike järeldamaks, nagu oleks Venemaast Euroopale ISIS-e vastu võitlemisel abi või Venemaal oleks ülepea soovi ISIS-ega võidelda.

2017. aastal tuli koostöö Venemaaga terrorismivastases võitluses aga jutuks juba ka Atlandi taga, Ühendriikide uue presidendi Donald Trumpi suu kaudu. Seda, kui lihtsalt sünnivad tõepõhjata lood, kui suur on nende mõju rahvusvahelisele poliitikale ja kui raske on neid kummutada, oleks ehk raske seletada ilma tollesama mõttekoja Atlantic Councili värske raportita „Aleppo murdmine”, mis toob peale Süüria veriste sõjakuritegude esile ka „pehme jõu” osa: kuidas teaberünnakutega kujundati nii kohalikku kui ka rahvusvahelist avalikku arvamust ja mis rolli see Aleppo alistamises mängis. Raport toob muu hulgas esile soovituse Ühendriikidele kaaluda hoolikalt võimalikke koostööpartnereid. Aga inimesi – ka riigipäid – on raske ümber veenda. Poliitilise tegelikkuse loomises on lugudel suurem roll kui faktidel.

Terrorismivastane võitlus on president Trumpi jaoks üks Ühendriikide prioriteete. Üks Venemaa sihte on veenda Ühendriike oma edukas võitluses terrorismiga Süürias, just nagu püüti veenda Euroopa avalikkust ja otsuselangetajaid. Sammudel, mida Venemaa on valmis tegema selleks, et saada tagasi otsustuslaua taha, võib – teaberünnakute toel ja ignorantsuse abil – olla arvestatav mõju nii Ukrainale, rahvusvahelistele reeglitele kui kaudselt ka NATO tulevikule, mida Moskva näeb eksistentsiaalse ohuna.

Mida sellest järeldada? Kaht asja. Esiteks: mõistlikud suhted Venemaaga on vajalikud, kuid need ei saa sündida valede kaudu ja väärtuste arvel. Teiseks: kui mõelda siit edasi, kui olulist rolli mängib see, et Ühendriikide president oleks faktiliselt täpse teabega varustatud, ja kui olulisel kohal on Ühendriigid teaberünnakute sihtmärgina Venemaa jaoks, võiks Süürias toimuv saada Eesti jaoks NATO kontekstis ka pisut teise tähenduse kui üksnes sõjapõgenikud.

EPL 06.03.2017

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s