Category: Agoraa

Agoraa: kust leida Euroopale uus idee?

Läinud kuu lõpus korraldas Euroopa president José Manuel Barroso Brüsselis diskussiooni Euroopale uue idee leidmiseks ja palus Euroopa mõtlejate abi. Kust seda ideed võtta, kui universaalsed seadused Euroopa riikide kodanikke enam ei sütita, arutasid Eestis TLÜ EHI professorid Rein Raud, Mihhail Lotman ja Tõnu Viik, doktorant Tarmo Jüristo ja kolumnist Ahto Lobjakas. Vestlust püüdis ohjata Urve Eslas.

Euroopa Liit on mures: kirge pole enam. Nagu kultuurivolinik Androulla Vassiliou selle sõnastas, EList on saanud bürokraatia, majanduse ja huvide võrdkuju, väärtustest pole aga enam palju alles jäänud. Kust uut ideed leida? Üks võimalus on vaadata probleemi kui silmsideme puudumist ELi poliitikute-ametnike ja Euroopa mõtlejate vahel. Teine võimalus on otsida kaotsi läinud kirge ennast, Euroopa käivitavat ühisosa, Euroopa ideed. Aga milline see peaks olema?

Tõnu Viik: Nagu kõik kollektiivsed identiteedid, nii konstrueeritakse ka euroopluse idee tagantjärele. Olenevalt sellest, kust algust otsida, tuleb vaadata kas renessansiajastusse või alles 19.–20. sajandisse, kui Euroopas leiutatakse kultuurierinevuste idee. Kui juba kõik kultuurid on erinevad, siis võiks ka Euroopal mingi kultuuriline eripära olla. Kui nüüd küsida, milles Euroopa kultuuri identiteet seisneb, siis mainitakse tavaliselt kolme sammast: Kreeka ratsionaalsus, Rooma õiguskultuur ja kristlus. Nende sulam ongi see Euroopa idee, mida poliitilisel tasandil võib kutsuda liberaaldemokraatlikuks idealismiks. Kuna eurooplust on otsitud juba mitusada aastat, võib eeldada, et seda on vähemalt teatud hetkedel vaja olnud. Praegune euroopluse otsingu vajadus ei tulene mitte liberaaldemokraatliku idealismi idee nõrkusest, vaid osaliselt päralejõudmisest ja osaliselt lihtsalt sellest, et Euroopa kontinendi tähtsus globaalse tegijana järjest väheneb.

Rein Raud: Esiteks, kui me räägime kristlikult mõistetud indiviidist, siis kristlik maailm on tunduvalt suurem kui Euroopa, sinna kuulub ka õigeusklik maailm või näiteks Etioopia. Kui me räägime kristlikust, siis me ei saa päriselt kõrvale jätta ka islamit, sest «raamatu uskudel» ehk siis judaismil, kristlusel ja islamil on palju ühisjooni ja Euroopa kujunemises on kaasa rääkinud just need. Nad kõik lähenevad inimesele kui surematule hingele sarnaselt. Teiseks, kui me räägime Rooma õigusest, siis Justinianus kirjutas «Corpus Juris Civilise» lõppu, et kõige kõrgem võim on siiski keisri tahe. Nii et see, millest me räägime, on tunduvalt hiljem Rooma õiguse põhjal välja arenenud arusaam.

Tarmo Jüristo: Minu meelest on oluline eristada Euroopa Liitu ja eurooplust kui ideed. Neil on omad kokkupuutepunktid, aga need ei ole üksteisele taandatavad. Mulle näib, et kui me püüame ajada taga Euroopa ühiseid mõõtmeid, mis kehtiks nii sünkrooniliselt kui diakrooniliselt, on meil tühjad pihud. Ma ei usu, et selliseid sarnasusi on võimalik leida. Pigem tundub mõistlik otsida Wittgensteini mainitud perekondlikke sarnasusi – ei ole ühte essentsiaalset omadust, vaid on palju sarnasusi, mis teevad perekonna.

Viik: Kui tahta öelda, et Euroopa kultuuril või tsivilisatsioonil on mingi oma identiteet, siis me ühisomaduse kehtestamisest ei pääse. Iseasi, kas see kattub ELi identiteediga.

Mihhail Lotman: Siin tuleb alustuseks enam kui üks asi lahti rääkida. Kõigepealt, ma olen Tarmoga nõus, et ELi ja Euroopa identiteet on täiesti erinevad asjad, ja murelik on oma identiteedi otsingul praegu mitte Euroopa, vaid EL. Ja teiseks tuleb eristada kahte asja: see, milline olukord tegelikult on, ja see, millise pildi me endale konstrueerime. Tegelikust asjade seisust ei tahaks ma selles kontekstis rääkida, ehkki siin wittgensteinlikud arusaamad tõepoolest oleks asjakohased. Sellisel tasandil rääkides ei kannataks aga mitte üksnes semantiline ruum, vaid ka geograafiline. Euroopa ideest võib rääkida ainult konstruktsiooni tasandil ja mitte seostada seda konkreetse aegruumiga: Islandi idee Euroopast ei pruugi sarnaneda Serbia omaga.

Raud: Euroopa ideed ei saa kokku panna pisikestest algetest, vaid see moodustub protsessist, kuidas erinevad alged üksteisesse on suhtunud ja kuidas need mingitesse kooslustesse on jõudnud. Ma esitaks sellise väite, millega keegi ilmselt nõus ei ole: Euroopa polnud enne valgustusajastut oma kultuuriliste protsesside poolest sugugi unikaalne maailmajagu. Valgustusajastul tekkis Euroopas midagi, mis oli põhimõtteliselt uus. Aga seal sees on väga palju komponente, nii suhtumine indiviidi kui suhtumine teisesse.

Ahto Lobjakas: Ma alustaks laiemalt. Probleemiasetus, et tuleks leida uus idee, kõlab umbes nii, et lähme ostame hea vana auto – see on juba ette vastuoluline. Mina võtaksin siin heideggerliku lähenemise: metafüüsiliselt võib öelda, et Euroopa idee on sõnastatav üsna lihtsalt ja temas on algusest peale olnud kõik kirjas. Kas praegune kriis pole mitte ilming sellest, et see idee on oma aja ära elanud, just nagu ka metafüüsika? Ehk on see, just nagu metafüüsika, jõudnud oma loomuliku lõpuni, kus tal enam ei ole energiat kusagile mujale minna?

Mina näen siin konflikti kahe printsiibi vahel: üks on see, mille algus on judokristlikus maailmapildis ja mis on läbi skolastika asendunud metafüüsikaga ja on akumuleerunud põhimõttena, mida võiks nimetada kantiaanlikuks. Sel ei ole ajalugu, sel ei ole ei minevikku ega tulevikku, sel ei ole piire, see on õige igal ajal ja igas kohas. Selle põhimõtte alla käivad indiviidi õigused, autonoomia ja see, mis nende kohta on kirjas Euroopa Kohtu praktikas. See on konstitutsioon palju tugevamas mõttes kui nt ELi põhiõiguste harta. Seal on indiviidi õigused ja indiviidi ajatu tasand päris hästi määratletud. Näiteks välispoliitikas võib Euroopa Kohus sekkuda kahel põhjusel: kui välispoliitilised otsused lähevad vastuollu senise õigusloomega või kui need lähevad vastuollu põhiõigustega. See on kantiaanlik, universaalne tasand.

Ja teisel pool on rahvaste Euroopa, mis teostab ennast teistsuguste legitimatsiooniprotsesside kaudu.

Kui midagi on kriisis, siis on see nende kahe mõõtme kokkupuutepunkt. Kantiaanne, kodaniku õiguste Euroopa pole minu arvates kunagi kaotanud oma sümboolset tähtsust. See on siiamaani olemas – keegi ei ütle, et kusagil kellelgi ei peaks olema inimõigusi. Probleem on selle teise, rahvaste ja rahvuste Euroopa tasandiga. Ja siia on vaja seda sümbolit, midagi vitaalset, mingisugust kirge. Aga seda kantiaanliku universaalse õiguse printsiip ei suuda pakkuda. Nad on üha enam konfliktis omavahel ja jäävadki konflikti. Ülesanne on tõmmata need kaks poolt kokku, kui võimalik.

Viik: Inimõigused on tõesti üks euroopalik idee, Euroopa kultuuri kese, mis siiamaani legitiimselt seisab. Ja vähe sellest, et Euroopas, see levib ka üle maailma nagu kulutuli.

Lobjakas: Õiguste eksport on üks eksport, mis on edukas olnud.

Lotman: Kuid jutt ei ole ainult inimõigustest, jutt on nimelt kantiaanlikust ideest. Olen nõus: Euroopa Liidu idee on suurel määral kantiaanlik projekt. Ja see ei ole seotud ei lokaalse ega temporaalse piiranguga. Nagu tolleaegsetele filosoofidele omane, püüdis Kant luua ideaalset universaalset mudelit; tal vedas selles mõttes, et ta oli teistest targem. Kõlab paradoksaalsena, aga see tema ajatu mudel oli oma ajastu sünnitis. See on valgustusaja tipp. Juba Schilleri jaoks oli see idee naeruväärne ja orjastav.

Lobjakas: Kui Heidegger ütleb, et metafüüsika sai Nietzschega läbi, siis samavõrra hakkab meie tegeliku elu jaoks kaduma selle kantiaanliku Euroopa korralduse mõte. Metafüüsika ei adresseeri enam elu, sel puudub tõmme, see ei vii midagi edasi, see ei loo midagi. Kantiaanlik tasand, mis on Euroopa Liidu jaoks nii oluline, ei oma enam seda vitaalsust.

Viik: Ma pakuks siia kõrvale ühe teise seletuse euroopalikule metafüüsikale, mille Husserl esitab oma «Euroopa teaduste kriisis». Väidetavalt olla just nimelt Euroopa kultuuri sees sündinud puhas teoreetiline pilk, mille huvi on kehtestada universaalseid tõdesid asjade kohta väljaspool igasugust ajaloolist ja kultuurilist varieerumist.

Lotman: Kas sa arvad, et see on ainult Euroopa omapära? Mõtle konfutsiaanluse peale…

Viik: Muidugi, ka mujalt leiab sellist metafüüsikat, aga see pole saanud kultuuriliseks ideaaliks sellisel määral nagu Euroopas.

Lotman: Hiinas on kultuuriline universalism palju tugevam kui Euroopas.

Lobjakas: Aga märkamatum. See on sügavamal.

Viik: Vaat ei tea. On selge, et ka muudes traditsioonides on lähenetud universalistlikult, aga Euroopa filosoofid on eurooplust defineerinud kui Kreekast alanud mõtlemist asjade ajatust loomusest. Kui see idee sulab hiljem kokku kristliku arusaamaga inimesest kui vabast isiksusest, siis saab hakata kujutlema niisugust ühiskonda, mis koosneb indiviididest, kes on võimelised oma vabadusest lähtudes universaalseid seadusi kehtestama. Tekib uusaegne ideaal riigist kui vabade indiviidide koostatud ratsionaalsest lepingust. Ma ei näe, et selle ideega midagi katki oleks. See elab ja levib.

Lobajakas: Aga miks ta ei innusta meid läbi riigi? Miks ta ei innusta meid läbi erinevate ühiskondade? Miks?

Viik: Sellepärast, et ta on valmis. Ma toon veel ühe idee Euroopa lõpetamisest. Kakssada aastat enne Heideggeri arvas ka Hegel, et Euroopa kultuur on lõpule viidud.

Lotman: Mis kultuur! Hegel ei olnud nii tagasihoidlik. Ta arvas, et kogu ajalugu on temaga lõpule jõudnud.

Viik: Aga milles see ajaloo lõpp seisneb – selles, et vabadus on teostatud. Eurooplased on loonud riigid, mille eesmärk on iga üksikindiviidi vabadus. Sellest kaugemale tema meelest poliitiliselt vaja minna ei ole.

Lobjakas: Aga siin on üks probleem, paralleel marksismiga. Ühel hetkel oli selline ütlemine, et sotsialism ühes riigis ei ole võimalik, siis ta tehti võimalikuks. Kui vaadata, mis maailmas väljaspool Euroopat toimub, siis võib öelda, et vabadus ühel kontinendil ei ole võimalik. Kui see on lõpetanud oma tegevuse Euroopas, hakkab ta mingil hetkel tagasi tõmbuma, kokku rulluma. See on minu hirm.

Viik: Nojah, aga nii ei ole. Idee ju levib, kõik võtavad selle omaks.

Lobjakas: Hirm on see, et tulevad Hiina, India, Venemaa jne ja kehtestavad enda suveräänsed demokraatiad ja meie oma hakkab kahanema.

Jüristo: Euroopa mõtteloos tekkis valgustusajastuga seoses teatud laadi universalism, mis ei olnud üksnes universaalne, vaid oli ka «vaade ei kusagilt». Konfutsiuse puhul tuleneb see kindlast lähtekohast, ehkki pretendeerib universaalsusele.

Lotman: See on tõesti väga oluline erinevus. Ehk ei olnud Euroopa mudelid universaalsemad kui Hiinas või mõnes muus paigas. Kuid Euroopas oli miski, mida ei olnud mitte kusagil: kohustus seda valgust laiali viia. Seda võiks nimetada ka kultuuriliseks imperialismiks. Tõde ei ole see, mida ma hoian vaka all. Kui ma midagi tean, on mul kohustus seda teistele teada anda; mul on kohustus oma ideaale teistega jagada.

Viik: Aga ka see on kristlik idee.

Lobjakas: Aga see ongi Euroopa idee, kui tahta üks asi teiste seast välja tuua. See on kirjutatud sisse ka Euroopa Liidu konstitutsioonilisse DNAsse alates 90ndate algusest – ühtegi välislepingut kolmanda riigiga ei tohi sõlmida ilma, et seal oleks sees klausel inimõiguste, põhiõiguste jne kohta, kusjuures see klausel ei ole läbiräägitav. See on Euroopa poolt ette antud, võta või jäta. See on lõplikkus ja see lõplikkus on aluslepetesse sisse kirjutatud.

Lotman: Huvitav, ELil on palju lepinguid Türgiga, kas te tahate öelda, et see tagaks Türgi naistele suuremaid õigusi?

Lobjakas: Ma tahan öelda, et EL ei näeks end ELina, kui ta ütleks, et need printsiibid on läbiräägitavad – et tulge meile Hiinast, räägime läbi ja võib-olla lepime kokku uues inimese kontseptsioonis. See ei ole võimalik.

Raud: Euroopa üks iseloomulik omadus on tohutu jultumus kõnelda inimese kui niisuguse nimel. Enne valgustusaja õiguste deklaratsiooni olid kõik deklaratsioonid olnud lokaalsed, kaasa arvatud Ameerika iseseisvusdeklaratsioon – see sätestab midagi vaid deklareerijate endi jaoks: meie, ameeriklased, teeme oma territooriumil niimoodi. Prantslased see-eest ütlesid, et see käib kõigi, kogu maailma inimeste kohta, see on inimese õiguste deklaratsioon. Ja sellest hetkest on Euroopa kahmanud endale õiguse ära määratleda inimene kui niisugune. Ja see on suhteliselt ainukordne.

Viik: Euroopa on alati oma ideid ajanud kahehaardeliselt. Rahvuslik ja kultuuriline pluralism vastandub universaalsuse printsiibile ainult väliselt. Sisuliselt aga need poolused toetavad teineteist. Nii nagu kõik kordumatud isiksused on võrdselt vabad, nii ka rahvad. Kultuurilise erinevuse printsiip on üks koloniseerimise vorme. Ainult et nüüd me tasalülitame teistsugususe erinevuse kaudu. Erinemisest on saanud üldine kohustus! Rahvuste erinevus teostub just nimelt rahvaste koostöös. Globaalse turismitööstuse reeglite järgi eksotiseeritud kultuur on seesama, mis endale kategoorilise imperatiivi kehtestanud isiksus. See on standardiseeritud kordumatus nagu Eurovisiooni lauluvõistlusel.

Lobjakas: Aga küsimus on ju selles, et kodanike Euroopa ei inspireeri enam rahvuste Euroopat. Seal ei ole enam tõmbepunkti ja seetõttu on Euroopas kriis. Kui Euroopa ütleb, et ta tahab uut ideed, siis ma kujutan ette, mida selle all silmas peetakse. Euroopa on nagu Duracelli jänes, kellel patareid on tühjaks saanud. Ja nüüd tahab ta end uuesti käima tõmmata. Tahab uusi patareisid. Et jänes end jälle liigutama hakkaks.

Jüristo: ELi konstitutsioonilise poole jaoks on olnud momente, kus need patareid on päris täis olnud, ja need hetked seonduvad suurte sõdadega Euroopas. See oli see, mis animeeris. Ja jumal tänatud, et praegu seda impulssi ei ole.

Selles mõttes ei saa öelda, et Euroopa on oma tähtsuselt alla käimas, vaid vastupidi, Euroopa on tähtsam kui ta kunagi on olnud. Euroopa riigid olid 16.–18. sajandil pidevalt omavahel sõjas – ühtset tervikut ei olnud. Mingis mõttes on Euroopa olnud projektina sedavõrd edukas, et põhjuseid, miks inimesed tulid laua taha kokku ja otsustasid liidu asutada, me ei mäleta. Need asjad pandi viimati fundamentaalselt küsimärgi alla 70 aastat tagasi.

Raud: Selle kohta mul on oluline kommentaar, enne kui me edasi läheme. Minu meelest EL kujutab endast viisi hoida Euroopas ära sõdu. Kusjuures seda tehakse niimoodi, et kõik inimesed, kes võiksid sõdu tekitada, pannakse vangi. Aga selleks, et nad ei muutuks märtriteks, tuleb neile moodustada vangla, kus nad ise tahavad istuda, kus nad koguni konkureerivad kambrite pärast, kus nad tegelevad mõttetu asendustegevusega, selle asemel et muutuda oma kodumaal karismaatilisteks liidriteks, kes vajavad mingeid vaenlasi ja kes viivad Euroopa riigid sõtta. Selle asemel nad istuvad ja arutavad seda mingisugustes komisjonides.

Lobjakas: Kui Tarmol ja Reinul on õigus, siis võiks küsida, kas need sõjad 20. sajandil ja varem olid defineeritavad kodusõdadena. Ja kui olid, siis tekib küsimus, kus on kodu. Sel juhul võime enne räägitud jutu kantiaanlusest ära unustada ja Euroopa on lihtsalt koht, kus osati rahu teha.

Viik: Selle juurde ma tahtsingi tulla. Sellel Euroopa ideel, mida me ennist määratlesime, läheb väga hästi. Lihtsalt Euroopas ei lähe tal väga hästi. Samas on see idee üks edukamaid kultuuriartikleid maailma ajaloos. Igal pool konstrueeritakse rahvusi, igal pool võetakse üle universaalseid inimõigusi, ja aina enam suhtuvad inimesed oma ellu kui isiksuse teostamise projekti.

Mis siis meil viga on?

Viik: Me oleme mugavaks läinud.

Mis meil siis vaja on?

Raud: EL on režiim, mis üritab valitseda Euroopat. ELi ideed, nagu ta neid deklareerib, on suuresti vastuolus Euroopa ideega. Niipea kui me hakkame rääkima, et Euroopa idee on Ameerikale järele jõuda või mingi majanduslik innovatiivne keskkond, siis need on kõik ELi ideed. Sellel kõigel ei ole Euroopaga vähimatki pistmist. Kui ma kuulen seda jama, mis puutub haridusse, siis tahaks öelda, et kui skolaarid kogunesid Bolognas, siis neid ei huvitanud probleem, et majandus pole piisavalt innovatiivne. Nad tahtsid vaba mõtet, nad tahtsid kohta, kus vaba mõte saaks olla ja areneda. See on puhtalt euroopalik idee, ja see on see, millele EL tõmbab praegu kõikidest pottidest vett peale.

Viik: Samal ajal sellistes riikides nagu Mehhiko või Türgi viivad ülikoolid sedasama ideed, millest Euroopa on loobumas, suure hooga ellu.

Lobjakas: Siin me jõuame Habermasini ja tema kriitikani majanduskriisi reguleerimise aadressil. Et on mingi protseduuride kogum ja see olekski nagu see, mis kõike peaks animeerima ja legitimeerima. Aga kõrvale on jäetud see, mis tegelikult inimesi huvitab, ja nii ei jõua see kusagile. Legitiimsust on puudu.

Aga mis see on, mis inimesi tegelikult huvitab?

Lobjakas: See on see teine osa, mis ei ole protseduur.

Raud: Kui me sellest rääkima hakkame, laseme selle ka ära rikkuda. Näiteks ma tean hästi, kuidas haridussfääris on läinud kvaliteedil. Alguses räägiti, et kvaliteetne haridus on prioriteet, me kõik tahame kvaliteetset haridust, ja siis, kui see läks läbi bürokraatliku hakklihamasina, tuli välja, et kvaliteet on see, kui meil on tohutult palju bürokraatlikke juhtimisstruktuure ja mööda Euroopat sõidavad ringi inimesed, kes kontrollivad, kas sul ikka tegelikult on kvaliteeti või ei ole. Niipea kui see täide viidud sai, hakkasid inimesed rääkima hoopis loovusest. Et haridusse on vaja loovust. Ja juba on ka loovusametnikud olemas! Järgmisena tulevad loovuskontrollid, kes vaatavad, mitu minutit päevas te loovuse harjutamisele kulutate. Me peame varjama seda, mis Euroopa ideest veel järel on, et need inimesed seal Brüsselis ei saaks seda teada, sest siis nad võtavad ja vägistavad selle ka ära.

Lobjakas: See on väga hea paralleel. Siin on võimalus vaadata seda asja poliitika valdkondade tasandil ja küsida, miks ei ole ELis viidud ühisele otsustamisele välispoliitikat, kaitsepoliitikat. Mõte on sama – jutt käib ainult reeglitest ja see sisu, mis määrab ära legitiimsuse, inspiratsiooni, innukuse, kaasaelamise, koosolemise, koosluse, see kõik on välja jäänud.

Lotman: Ma tahaks teha väikese vahemärkuse. Lissaboni haridusstrateegia väljatöötamise ajendiks oli asjaolu, et Euroopa ülikoolid jäävad häbiväärselt Ameerika ülikoolidest maha. Hiljem võttis Barroso selle tulemused väga hästi kokku: kümne aasta suure ja kalli töö tagajärg on, et mahajäämus kahekordistus. Ma võin kinnitada, et selleks on tõesti palju tööd tehtud ja suurt vaeva nähtud… Samas aga pole USAs mingeid föderaalprogramme, kuidas nt hariduses esikohal püsida. Süstiks seda Euroopa ideed äkki sinna ka…

Ma tuleks nüüd põhiteema juurde tagasi: kas Euroopa ideed on üldse vaja? Ma arvan, et ei ole.

Viik: Aga miks ei ole vaja? Nende Ameerika ülikoolide eelis seisnebki selles, et nad usaldavad eurooplastest natuke rohkem seda vana Euroopa ideed.

Raud: Tõnul on õigus, et Ameerika ülikoolides on suurem paljusus, seal ei ole põhimõtet, et surume kõigile ühe süsteemi peale. Seal võib olla palju väikseid sõltumatuid kolledžeid, keda üldse ei huvita, mis kellegi teise meelest efektiivne on. Ja see on tegelikult see algne Euroopa idee, et me paneme erinevates katseklaasides käima erinevad protsessid ja siis vaatame, millest seal miskit sünnib, mitte et me avastame, et näe, selles katseklaasis läheb päris hästi, ja nüüd paneme kõik teised katseklaasid ka sedasama asja tegema.

Viik: Ma olen Reinuga nõus. Praegune olukord on tõepoolest selline, et formaalsuste süsteem ELi struktuurides peab tagama kvaliteetse sisu. Ja tagabki, formaalsused lõikavad tõepoolest läbi selle, mis jääb kehtestatud latist allapoole. Aga paraku lõikab sama süsteem läbi ka selle, mis jääb keskmisest palju ülespoole. Kehtiv süsteem lõikab läbi kõik geniaalse ja kirgliku sama efektiivselt, nagu ta tõrjub keskmisest tasemest allapoole jäävat. Järelikult tuleb geniaalsuse (mis on alati seotud kirglikkusega) avaldumiseks luua kehtiva süsteemi kõrvale teistsugused kohad – kohad, mis põhinevad usaldusel ning mille «efektiivsust» ja «kasulikkust» ei ole bürokraatiamasinal lubatud kontrollida. Siis tekib lootus, et mõni usalduse pälvinud priviligeeritutest teeks asju, mida formaalsustele allutatud süsteem põhimõtteliselt ei suuda. USA ülikoolide tippsaavutused on seotud just nimelt niisuguse usalduse privileegiga, mille osaks inimene võib saada ja mis motiveerib väga paljusid selle nimel pingutama.

Lobjakas: EL on jõuta, südameta impeerium, kus see, mis peaks olema jõud, on ainult protseduur. Protseduur ei saa kunagi inspireerida, inspiratsioon on ainult poliitikas. Poliitika toimub mujal, ja ei saa nõuda, et Brüsseli ametnikud kedagi animeeriksid – kuidas selline asi saakski tekitada kelleski inspiratsiooni?

Raud: EL tegeleb põhimõtteliselt vale asjaga. Ta üritab luua maxweberlikku ametnikkude süsteemi. Aga kui me räägime sellest, mis värvi tohib salaami olla, on see totter. Euroopa ideed ei ole vaja vorstide tasandil realiseerida. See ongi kogu häda.

Mistahes süsteem tõmbab ligi teatud laadi inimesi. Kui sa teed sellise süsteemi, milles peamine motivaator on raha, siis see tõmbab ligi inimesi, kellele meeldib raha. Kui sa lood süsteemi, kus saab vabalt debateerida, siis tulevad sinna sellised inimesed. Brüssel on loonud süsteemi, kuhu tulevad inimesed, kellele meeldib vähem mõelda ja rohkem raha saada.

Milline on siis lahendus?

Raud: Ei ole olemas normeeritud kirge, formaliseeritud kirge. Me võime rääkida kvaliteedist kahes mõttes: üks tähendab vastamist teatavatele nõuetele, teine aga teatavat kõrget taset omas grupis. Kvaliteetne vein on seega kas 1) selline, mis pole läinud hapuks ja sisaldab ettenähtud määral alkoholi ega sisalda teatavaid kõrvalaineid või 2) väga hea veinitegija tehtud hea aastakäigu piisavalt seisnud pudel. Esimest kvaliteeti võivad kontrollida ametnikud parameetrite järgi, teist aga ainult asjatundjad ja intuitsiooni (mis on aastakümnetega ladestunud kogemusel põhinev oskus tunda ja taibata) alusel. Euroopa probleem on see, et ta soovib teist kvaliteeti saavutada esimese meetoditega ning tapab selle hoopis ära. Nagu tapavad ühtlustatud sanitaarnõuded ära kohalikud toidukultuurid jne jne. Seega, kui Euroopa tõemeeli tahab oma ideeks võtta igatsuse kire või kvaliteedi nr 2 järele, siis ei saa ta ette kirjutada, mis parameetritele see peab vastama.

Lobjakas: Euroopa probleem on lahendamatu. Kant seisab paigal, EL on protseduurilise õigluse impeerium. Euroopa ei seisa paigal. Need kaks printsiipi tuleb kuidagi kokku viia, aga need on ühildamatud. Kuidas sa emantsipeerid indiviidi? Apelleerid kohusele. Kuidas sa emantsipeerid rahvast? See on pähkel, mida üritab katki hammustada konstitutsiooniline patriotism, läbi indiviidse lähenemise. Aga seaduse ja ühiselu normid internaliseerinud indiviidide kooslus ei ole enam rahvas. Ta ei ole isegi mass. Kui tahetakse liikumist, on vaja uusi inimesi ja uusi ideid.

Lotman: Minu meelest Euroopa idee seisnebki selles, et ideed ei ole vaja. Elu on targem kui meie. Nagu Matti Nykänen ütles, elu parim aeg on elu. See on väga euroopalik.

Ehkki minu meelest Euroopa ideed pole üldse vaja, aga juhuks kui kellelgi on selle järgi suur igatsus, siis ütleks, et see on vabaduse ja normide tasakaal, mis on võimalik aga üksnes ideaalis. Euroopa idee ühelt poolt on piiramatu vabadus, teiselt poolt aga vabadust reguleerivad struktuurid ja protseduurid. Olin varem väga igasuguse bürokraatia vastu meelestatud, kuid siis rääkisin paari Vene poliitikuga, kes kirusid ELi ja väitsid, et nad suudavad «leida mõistvat suhtumist» Euroopa liidrite juures – Berlusconi, Merkeli, Sarkozy, kelle tahes. Aga see pagana Brüsseli bürokraat – see on tuim tükk, kes ajab näpuga reegleid ja protseduure taga ja on läbimatu inimlikele kontaktidele. Siis ma sain aru, et sellel bürokraatide hallil massil on tõepoolest oma mõte.

Jüristo: Bürokraatide hall mass kui Euroopa väärtuste tegelik tsement.

Raud: Selleks et tekitada mingit Euroopa kultuurilist koherentsi, mis sisaldaks paljusust, tuleks ta tuua inimesele lähemale kui elav mõte, ma ei tea, näiteks koostada paarisajaleheküljeline Euroopa raamat, mis kuuluks kooliprogrammi ja sisaldaks aforisme, mõtteid kõikide Euroopa rahvaste varasalvedest. Selle asemel et püüda konstrueerida mingit Euroopa narratiivi, mis on ohtlik ja tekitab palju võõraviha, sest igal rahval on oma ettekujutus sellest narratiivist, peaks norrakad tundma kreeklaste mõtteid ja kreeklased norrakate omi.

Aga bürokraatlikkusele ja efektiivsusele allutatud struktuuri animeerida ei ole võimalik. Kui see struktuur väljendab ausalt oma valmisolekut muutuda, tuleme selle jutu juurde tagasi. Kirge ja efektiivsust ei ole võimalik ühitada.

 

Postimees 26.05.2013

Agoraa: Paapua kirves ehk omandi mitu palet

Kas omand on püha ja puutumatu igavesest ajast igavesti ning mis vahe on laulul ja redelil arutlesid  Rein Raud, Marek Tamm ja Tarmo Jüristo.  Vestlust ärgitas postimehe arvamustoimetaja Urve Eslas.

Urve Eslas: ACTAga seoses on mõiste «omand» muutunud justkui iseenesest mõistetavaks terminiks ning eeldatakse, et kõik saavad ühtmoodi aru, mida sellega silmas peetakse. Aga samas ei ole omandi mõiste läbi ajaloo olnud sugugi nii selgelt ja üheselt mõistetav, ja ilmselt on neid tõlgendusi ka tänapäeval rohkem kui üks.

Rein Raud: Omandi mõiste on väga kultuurisõlteline. Isegi neis kultuurides, kus saadakse üsna sarnaselt aru sellest, mida omand või omamine võiks tähendada, on ikkagi suuri erinevusi. Aga neile lisaks on ka terve hulk selliseid kultuurilisi keskkondi, kus omandi kontseptsioon on radikaalselt teistsugune. See, mida meil praegu peetakse normaalseks, on 19. sajandil modernsuse tingimustes kujunenud lääne arusaam omandist, ja see on ajalooliselt üsna erandlik.

Tarmo Jüristo: Kas sa räägid intellektuaalsest omandist, kui viitad 19. sajandile?

Raud: Ka maaomandist. Näiteks Jaapanis oli maa keisri oma. Inimesed võisid maa üle omada teatud õigusi, ja võis ka nii olla, et sama maa üle ühtesid õigusi omasid ühed inimesed ja teisi õigusi teised inimesed. Ka meil on ju nii, et näiteks riigimetsas tohib seeni korjata ja selleks ei pea küsima riigi käest luba ega isegi selle riigi kodanik olema. See, et riik omab metsa, ei tähenda, et seal kasvavad seened oleksid riigi omand.

Jüristo: Samas, loomi ei tohi riigimetsas küttida.

Raud: Samamoodi ei tohtinud seda teha ka Sherwoodi laanes. Loomad ja seened on meil erinevad elusolendite liigid ja sellest tulenevalt on ka õigused erinevad. Keegi tohib püüda kala, keegi tohib küttida loomi.

Marek Tamm: «Omand» on väga mitmetähenduslik mõiste. Leian, et õigupoolest ei olegi võimalik «omandit» defineerida. Parimal juhul saame teha selle sees mõningaid eristusi, mis seda veidigi aitaksid avada. Kõigepealt saame teha olulise eristuse vastavalt omandi tüübile: laias laastus on olemas kas materiaalsed või mittemateriaalsed omandid.

Teiseks saame omandit eristada seeläbi, kes on selle omajad: on olemas individuaalne ja kollektiivne omand. Nende nelja väga üldise omandilaadi vahel on seosed tihti vaid tinglikud. Näiteks mittemateriaalse eraomandi puhul (nagu laul) pole rangelt võttes tegu omandiga, sest me ei oma muud kui ajaliselt piiratud kasutamisõigust mittekäegakatsutavale nähtusele. Ja seega pole tegu mitte omandiõigusega, vaid kasutusõigusega.

Raud: Ma vaidleks vastu, sest igasugune omand on mittemateriaalne. Omand on alati suhe: minu suhe mingitesse asjadesse ja minu teatud õigus nende asjadega midagi ette võtta. Isegi kui räägime materiaalsest omandist.

Kui ma omaksin vanalinnas renessansiaegset maja ja otsustaksin, et võtan ülemise korruse maha, sest mulle ei meeldi laemaalingud, siis ma ei tohiks seda teha. On anekdoot mehest, kes ronis oma redeliga naabri puu otsa ja hakkas õunu varastama. Jäi naabrile vahele, naaber küsib, et mis sa teed siin. Müün redelit, vastab mees. Aga miks sa seda siin müüd? – Minu redel, müün, kus tahan.

Aga tegelikult nii vist ikka ei ole, et ma saan öelda näiteks, et see on minu pudel ja ma viskan selle põrandale katki, sest ma tahan nii.

Tamm: Põhimõtteline erinevus materiaalse ja mittemateriaalse omandi vahel peitubki meie suhtes nendesse. Mittemateriaalne ehk intellektuaalne omand on sedalaadi omand, mis ei puuduta suhet mingi asja omamisega, vaid ainult selle kasutamisega. Kõige selgemalt avab seda suhte erinevust intellektuaalse omandi põhimõtteline mitteammenduvus.

Intellektuaalne omand ei saa kunagi otsa ja seda ei ole võimalik ka otseses mõttes varastada. Kui ma varastan su auto, siis sul ei ole enam seda autot. Aga ma ei saa varastada sinu laulu sel moel, et sul seda enam pole ja minul on.

Jüristo: Mulle näib, et me oleme siin kolm pimedat, kes kobavad ühte juriidilist elevanti ja püüavad teda kirjeldada. Tõsi, omandit võib näha kui suhet mingi objektiga. See mittemateriaalsus, mida Marek mainis, ei räägi aga sellest suhtest, vaid suhte objektidest, mis võivad olla kas materiaalsed või mittemateriaalsed.

Lawrence Lessig ehitab selle eristuse oma raamatus «Free culture» üles nii, et intellektuaalse omandi vargus ei ole sama, mis füüsiliste objektide puhul, kus on oluliseks komponendiks eksklusiivsus, kuna intellektuaalne omand on põhimõtteliselt teist laadi omandiõiguse objekt.

Jah, ka seda saab kuritarvitada, kuid vargus tähendab selle puhul midagi sootuks muud kui auto puhul Mareki toodud näites.

Tamm: Minu jaoks on oluline erinevus seegi, et materiaalse omandi suhe on üldjuhul igavene: kui sul on näiteks maja, siis pole selle omamine piiratud 70 aastaga sinu surmast, vaid sa saad seda pärandada, see on sinu oma. Intellektuaalne omand pole aga otseses mõttes omand, vaid piiratud kasutusmonopol. Tegelikult sa ei oma midagi, sa ainult välistad kolmandate isikute ligipääsu mingil ajaperioodil sellele n-ö omandile.

Raud: Ja hüvedele, mida selle intellektuaalse omandi kaudu on võimalik genereerida.

Jüristo: Huvitav tähelepanek võiks olla see, et kui lääne inimesed 1950ndatel Paapuasse jõudsid, avastati, et omandikontseptsioon oli seal sootuks teistsugune. See ei tähenda, et eraomandit ei oleks olnud. Kontseptsioon, et miski saab olla minu oma, nagu näiteks minu hambahari, ei olnud Paapuas kellelegi üllatuseks.

Küll aga oli sealsete inimeste jaoks väga veider ette kujutada, et maa võib olla kellegi oma või et kirves, kui sa selle maha paned, võiks endiselt kuuluda sulle, isegi kui kellelgi teisel on seda vahepeal vaja.

Seda on huvitav teada just selle tõttu, et meil on püütud juurutada müüti, nagu oleks omand midagi olemuslikku ja alati muutumatut, peaaegu kosmiline printsiip. Seda ta muidugi ei ole, mis aga samas ei tähenda, et omand oleks lihtsalt fiktsioon, millele ei maksa tähelepanu pöörata.

Vast oleks kõige mõistlikum näha omandi kontseptsiooni Durkheimi mõistes sotsiaalse faktina – see on konstrueeritud, läbi erinevate aegade kujunenud, aga see ei tähenda, et omand oleks kuidagi ebatõeline. Omand on faktina tõeliselt olemas.

Ja veel enam, kui vaadata omandit ja selle seoseid kapitalismi tekke ja omandiõiguse küsimusega, siis on sellest saanud üks ühiskonna fundamentaalseid telgi. John Locke oli esimene, kes ütles välja idee, et minu keha on minu omand, et mul on omandiõigus oma keha suhtes. Sellel põhineb kogu meie tänapäeva individualistlik maailmavaade, mis on nüüdseks jõudnud sinna, et «mina» on konstitueeritud läbi omandisuhte ja sellest omakorda tuleneb kõik muu.

Raud: See, kuidas omand on muudetud tänapäeva poliitilises olemises keskseks kategooriaks, et selle abil püütakse ära kirjeldada kõiki inimestevahelisi või majandussuhteid, on muidugi huvitav. Ja see lähenemine on minu meelest üsna selges seoses Marxiga. Marxi järgi on tootmine ja omamine kaks põhilist asja: kõik, mida inimene teeb, kui see loob tagajärgi, on tootmine.

Ja tootmise tagajärjel tekkinu omandab kas tootja ise või keegi, kes võtab selle omandi endale. Vaadates Eesti diskussioonide väiteid, võib näha, et meie poliitikud on marksistliku-leninistliku filosoofilise tagapõhja korralikult omandanud.

Tamm: Ma ütleks teistmoodi. Locke’i lähenemine oli individualistlik, omandiõigus sünnib õigusest oma isikule. Marxi panus oli aga vastupidine: tema argumenteeris, et inimene on sotsiaalne olend ja seega on eksitav arvata, et omandi- ja muud õigused lähtuvad üksnes üksikisiku autonoomiast. Marxi tõdemus, et inimene pole üksnes autonoomne subjekt, vaid ka sotsiaalne olend, on mu meelest väga relevantne ka praeguses intellektuaalse omandi üle peetavate vaidluste kontekstis.

Jüristo: Locke’i puhul on veel huvitav tähele panna, et individuaalse autonoomia postulaat – ma oman oma keha – oli otsene tulemus põhimõttest, et üks inimene ei saa teist omada. Meie jaoks on see üldiselt tunnustatud arusaamine, kuid antiikajal oleks see olnud väga jabur mõte, sest ilma orjade tööta oleks tollal olnud majandust üsna võimatu ette kujutada.

Raud: Mis me siin antiigist räägime. Veel Ameerika demokraatia isad omasid inimesi.

Jüristo: Ja seda peeti normaalseks omandisuhteks – seejuures oli kellelegi teisele kuuluva orja vigastamine asi, mida tuli omanikule kompenseerida, ja nii edasi. Locke’i ontoloogia, et mina ise oman oma keha, oli aga kaasaja mõistes fundamentaalne lähtepunkt, millest kasvasid välja kõik teised õiglased omandisuhted.

Raud: Ja alates Locke’ist on lääne kultuuris vabadust osaliselt defineeritudki läbi omandi, sest sa saad olla vaba vaid juhul, kui sul on omand, alguses omad oma keha ja siis veel üht ja teist. Olla subjekt tähendab olla omandisuhte subjekt.

Eslas: Vabaduse defineerimisega on veel üks huvitav asi: seadused lähtuvad põhimõttest, et eraomand on puutumatu. Aga see ei tähenda mitte seda, et omandiõigus tähendaks õigust omatava asjaga midagi teha, vaid pigem seda, et kellelgi teisel ei ole õigust minu asjaga midagi teha. Ja siin on oluline erinevus, mis tuli välja Paapua kirve näite puhul – kas me defineerime omandit kui seda, millele mul on õigus, või kui seda, millele teistel ei ole õigust.

Tamm: Tänapäeval näeme tihti, et ainus huvi, mida õiguslikult kaitstakse, on üksikisiku huvi, samas kui ühiskonna huvid on tagaplaanil. Eriti ilmekas on see intellektuaalse omandi puhul.

Ühiskonna huvides on, et avalikult liiguks võimalikult palju väärtuslikku informatsiooni, et kultiveeritaks loovust, et tehnilised uuendused leviksid võimalikult kiiresti. Tegelik praktika aga seab esiplaanile pigem vahendajate (eeskätt kõiksuguste korporatsioonide) huvi intellektuaalselt omandilt profiiti lõigata, mitte teenida ühiskonna arengu huve.

Jüristo: Paapua arusaam, et järgmine inimene võib mahapandud kirve võtta ja seda kasutama hakata, on olemuselt anarhistlik maailmavaade. Üks levinud vaade omandiküsimuse lähenemiseks on anarhistide puhul vaadeldav mitte selgete äärmustena, vaid skaalana: ühes otsas on need asjad, mis on minu omad igal juhul ja justkui iseenesest, ilma et selleks oleks vaja mingit seadust või kokkulepet – nagu minu keha või minu taskus olevad asjad. Skaala teises otsas on aga näiteks intellektuaalomand, mis saab omandiks regulatsioonidega, mitte sellega, et see on minuga kaasas või minu loodud.

Tamm: Intellektuaalse omandi kaitsmise ajalugu on väga selges ühenduses majanduse iseloomu muutumisega. Mida suurem osa on majandustegevuses intellektuaalsel omandil, mida enam raha seal liigub, seda enam seda valdkonda reguleeritakse.

Ameerika Ühendriigid on selle musternäide. 20. sajandi alguseni oli Ameerikas piraatlus pigem au sees ja seda põhjendati ühiskondlike huvidega. Ühendriigid olid siis intellektuaalsel turul pigem importijad ja nende huvi oli, et välisautorite ideed jõuaksid kiiresti ja odavalt ringlusesse.

Kui aga Ameerika autoreid hakati üha enam eksportima, muutusid autoriõigused aina rangemaks. Sada aastat hiljem on niisiis jõutud teise äärmusesse – intellektuaalne omand on ülim hüve, mida tuleb kiivalt kaitsta. Seegi näide osutab selgelt, et intellektuaalne omand ei ole loomuõigus, vaid instrumentaalne õigus, mis lähtub ühiskonna vajadustest.

Raud: «Intellektuaalne omand» on niisiis konstruktsioon, mis peaks peegeldama meie praegust olukorda, meie praegusi suhteid. See tähendab, et kui tegelikkus muutub, peab muutuma ka viis seda mõtestada.

Tamm: Ja siin me jõuame praeguste probleemide tuumani.

Raud: Omandi mõiste konstrueerub sõltuvalt sellest, milline on meie ühiskondlik-tehnoloogiline seisund. ACTA puhul tundub, nagu püütaks kehtestada igaveseks 19. sajandi mudelit, samal ajal kui tehnoloogia on olukorda oluliselt muutnud.

Tamm: Uus ühiskondlik-tehnoloogiline olukord ei tähenda mõistagi igasugustest autoriõigustest loobumist, vaid seda, et nende õiguslik kaitsmine peab olema kooskõlas inimeste intuitiivse arusaamaga õigusest. Ei ole mõistlik kriminaliseerida tegevust, mida kõik käsitavad enesestmõistetavana.

Kui me näiteks kriminaliseeriks läänes abielurikkumise, oleks see võib-olla küll õilis, kuid ei hakkaks tööle. Ainus viljakas tee uue õiguskäitumise kujundamiseks on kodanikke harida ja valgustada, pakkudes sealjuures tekkinud kitsaskohtadele toimivaid lahendusi.

Ja siin on palju mudeleid, mille poole liikuda, teiste seas näiteks copyleft’i ideoloogia, mis kaitseb autori õigusi oma loomingule teatud ulatuses (näiteks selle kommertsliku ärakasutamise vastu), soosides samas selle laialdast levitamist ja loovat kasutamist.

Ühiskond peaks arutama võimalike uute mudelite üle, mitte püüdma kopeerida vanu, mille järgimist uus ühiskondlik-tehnoloogiline olukord enam ei võimalda.

Raud: Olen ise autor ja saan hea meelega teoste loomise eest tasu. Aga ma kannataksin eraisikuna oma inimõiguste piiramisest rohkem, kui ma autorina kannataks oma õigustest ilmajäämisel, juhul kui kõik need kavandatavad direktiivid jõustuksid.

Jüristo: Öeldakse, et me peame ACTA ja muud seadused vastu võtma, sest muidu variseb maailm kokku, inimesed lõpetavad kirjutamise, ei tee enam muusikat ega muud kultuuri, sest kõik võivad seda vabalt varastada.

Samas, intellektuaalne omand on suhteliselt hiljutine nähtus, copyright terminina pärineb 17. sajandist. Aga me teame näiteks sellist väga elavat kultuurilist perioodi nagu renessanss, mis oli tükk aega enne copy­right’i, ja ometi loodi sel ajal nii et vähe ei olnud. Arusaam, nagu oleks loovus kuidagi tuletatav sellest, kas autoriõigused kehtivad või mitte, on üsna kentsakas.

Raud: Samamoodi see, et loovus on tuletatav kapitalismist.

Jüristo: Niipea kui taandad inimese õiguse sellele, mis ta on loonud, kaubaliseks suhteks, hakkabki ta elama kaubalise suhte elu. Ühendriikides algas copyright’i alla kuuluv ajavahemik 14-aastase perioodiga, ja seda sai siis omakorda 14 aastaks pikendada, aga see nõudis seda, et inimene ise läheb ja registreerib oma õiguse. Aga kui inimese suhe oma looduga muutus kaubaliseks, sai õigusest miski, mis tekkis koos loomisaktiga.

Kui täna vaadata moodsaks klassikaks saanud teoseid, siis nende õigusi omavad organisatsioonid, mitte inimesed, ja neil on omad huvid ja need ei kattu tingimata loojate huvidega. Nii on tekkinud olukord, kus kohtus ei vaidle õiguste üle enam loojad või isegi nende pärijad, vaid organisatsioonid, kes kaitsevad oma õigusi.

Raud: William Dawidow on väitnud, et muusikud ei peaks saama CDde müügist tulu, sest CDde müük tekitab nendele suurt kontserdipublikut ja seetõttu peab kogu tulu kuuluma plaadifirmale, kes investeeringu teeb. Aga samas, kui muusik paneks oma lindistuse ise Youtube’i, kus see levib tasuta, tekitaks ta endale oluliselt rohkem kontserdipublikut.

Eslas: Kelle huvides muutuvad autoriõigusi käsitlevad seadused?

Tamm: Kui püüda autoriõiguste muutlikust ajaloost välja tuua mingi üldine muster, on selleks autoriõiguste tähtsuse ja mõjuala pidev kasv. Praegu aga näeme, et see mudel, millele autori­õiguste ekspansiivne areng toetub, on üha enam konfliktis uute olude ja võimalustega.
Klassikaline autorikaitse lähtub romantilisest loojamudelist, mille kohaselt üks geniaalne inimene loob eimillestki unikaalse teose.

Tänapäeval on aga selge, et loovus ei väljendu üksnes üksikutes geniaalsetes loojates, vaid seda kannavad ka kõiksugu hübriidsed ja kollektiivsed kultuuripraktikad (remiksimine, taaskasutus, kaverid jne), ja see sfäär on juriidiliselt täiesti katmata või väga halvasti kaetud.

Praegu liigitub iga loominguline järeltöötlus, remiksimine, autoriõiguste jämeda rikkumise alla, mis selgelt pärsib loova mõtlemise arengut ühiskonnas.

Raud: Ja siit hea retsept, kuidas lahendada Kreeka majandusprobleemi. Kõik kreeka müüdid tuleb viia tagasi copyright’i alla.

Tamm: Teine probleem on see, et kui me räägime autoriõigustest, räägime enamasti delegeeritud autoriõigusest. Ja see sünnitab üha enam pentsikuid olukordi, kus loomingut kaitstakse looja enda eest. Muusik, kes tahaks oma lugu Youtube’i üles laadida, ei saa seda teha, sest organisatsioon, kes tema õigusi kaitseb, keelab tal selle.

Või kui kunstnik teeb näituse ja ajaleht tahab seda arvustada ja panna illustratsiooniks foto maalist, siis pole kunstnikul õigust seda lubada, isegi kui arvustuse ilmumine on tema huvides.

Jüristo: ACTA-le on palju ette heidetud, et see on ähmane. Kui sa kasutad midagi ja arvad, et see liigitub õiglase kasutuse alla, võib keegi hiljem ikkagi su turja tulla, kui tuleb välja, et sa teenisid selle kasutuse pealt raha. Ja see on põhjus, miks enamik inimesi üldse ei hakka selle õhukese jää peale minema.

Raud: Ja see on koht, kus asi võib korporatsioonidele endile kahjulikuks osutuda. Kui inimesed on harjunud saama midagi tasuta ja seejärel muudetakse see tasuliseks, siis nad ei hakka maksma, vaid otsivad muu lahenduse, mis annab samasuguse tulemuse.

Tamm: Eeldatakse, et inimene, kes midagi tasuta kasutab, on see, kes oleks selle asja nagunii ostnud, aga see ei pruugi nii olla. Samuti ei tohiks olla enam kellelegi uudis, et neid teoseid, mis levivad veebis edukalt tasuta, üldjuhul ka ostetakse rohkem. Arusaam, mida meisse püütakse istutada, nagu kannataks meelelahutustööstus viimastel aastatel kohutavaid kahjumeid, ei vasta tõele, sest kasumid endiselt kasvavad.

Eslas: Kui räägime autorikaitse seadustest, siis oleme vist teinud selgeks, et autoreid need just ei kaitse. Kelle õigusi need kaitsevad? Ma arvan, et me teame, kes on huvitatud isik, aga püüaks selle sõnastada, et ei jääks arvamust, nagu püüaksid autorikaitse seadused autoreid kaitsta ning kõik, kes on selle vastu, oleks samas ka piraatluse poolt.

Tamm: Autorikaitse seadustest võidavad üha enam vahendajad, mitte autorid. Mõneti on see paratamatu tagajärg olukorrale, kus loomevaldkonnas liigub üha rohkem raha, mis tähendab, et üha rohkem askeldab seal kõiksugu kasumijahis müügimehi. Autor on selle autoriõiguste üha pikeneva toiduahela viimane lüli, kelleni jõuavad vaid riismed rohkete vahendajate söögilaualt.

Raud: Seda olukorda saaks võrrelda prostitutsiooniga. Kui prostituudid saaks kogu tulu endale ja võiks vabalt valida oma klientuuri, siis see on üks olukord, ja kui meil on kupeldajad, siis see on teine olukord. Paljudes riikides ei ole esimene tegevus seadusega keelatud, aga teine on. Ma arvan, et suhe autorite ja vahendajate vahel on umbes sama.

Eslas: Kas on võimalik leida lahendus, mis ei piiraks autorite õigusi?

Tamm: Kui noppida näide raamatumaailmast, siis üks digiajastu suuri pudelikaelu on nn orbteosed. Need on raamatud, mille puhul ei ole autoriõiguste omanikku suudetud tuvastada ning seetõttu ei ole võimalik neid digiteerida ja avalikkusele kättesaadavaks teha. Sedalaadi teoseid on aga väga palju.

Praegu töötatakse nii Ühendriikides kui ka ELis võimalike õiguslike lahenduste kallal, kus aluseks on avalik huvi, mitte üksikisiku õigus. See samm legaliseeriks suure tüki vaimset kultuuripärandit, mis on praegu kusagil riiulitel tolmumas lihtsalt sellepärast, et pole ette näidata autoriõiguste omanikke.

Jüristo: Siin on nüüd juttu fundamentaalsest asjast. Ja nimelt sellest, et kultuur pole olemuselt erahüve. See võib küll olla eraisikute loodud ning sellest loomeprotsessist võib tekkida hulk eraõiguslikke tagajärgi, kuid olemuslikult on tegu millegi suuremaga. Kui taandada kultuur erahüvele, saab sellest meelelahutus. Kultuur on aga laiem, see konstitueerib meid kogukonnana, ühiskonnana.

Raud: Ja võimaldab meil üksikisikutena mõtestada oma elukeskkonda.

Jüristo: Kultuuri peabki suhtuma teistmoodi, seda ei saa näha lihtsalt meelelahutusena. Osa kultuurist seda küll kahtlemata ka on, kuid vaade, et see kõik on vaid tarbitav ajaviide – et teatrid on justkui ööklubid ja nii edasi –, vaesestab kultuuri tervikuna.

Tamm: Jah, siin me jõuame olulise tõdemuseni: intellektuaalne omand pole klassikaline omand, mis kulub, läheb katki või võib ära kaduda ja mida tuleb seega hoolega valvata. Intellektuaalne omand on ühiskonna üldine hüve, mis muutub seda hinnalisemaks, mida enam see levib, mida enam seda kasutatakse. Ja üks ühiskonna olulisemaid väljakutseid on teha see hüve maksimaalselt paljudele kättesaadavaks, mõistagi koostöös selle loojatega.

Raud: Mis võiks saada tulevaseks paradigmaks, on see, et kui midagi ostan, siis ma ei osta asja, vaid ostan kasutusõiguse, st ostan juurdepääsu mingile keskkonnale. Näiteks ostan juurdepääsu digiraamatutele. Mitte eraldi raamatu, mida ma ei saa isegi tagasi saata, kui see pole see, mis vaja, vaid õiguse lugeda piiramatul hulgal raamatuid.

Jüristo: Selles osas on tegelikult ju juba olemas väga häid pretsedente muusika vallast – nagu näiteks Last.fm või Spotify, mis on omamoodi personaalsed raadiojaamad. Need mängivad kuulajale meeldivat muusikat vastavalt tema profiilile, ilma et inimene peaks neid lugusid endale plaadiriiulisse või kõvakettale ostma.

Ma ise tõesti ei taha muusikat omada, see on mulle täiesti tarbetu koorem, olgu plaatide või mp3-de kujul. Ma tahan seda aeg-ajalt lihtsalt kuulata ja olen hea meelega nõus selle eest ka raha maksma. Ja ma oleks ülimalt rõõmus, kui midagi sellist oleks olemas ka raamatute jaoks.

Raud: Last.fm-i kõigele. Raamatutele, filmidele, ajakirjandusele.

Jüristo: See oleks tellimise ja mitte omamise baasil mudel. See ongi see, mille poole kultuuri kasutamine peaks liikuma.

Raud: Me peaksime siirduma omamise paradigmast kasutamise paradigmasse.

Eslas: Siis jääks ka alles kõik need osalised, keegi ei kaoks, jääks autor, jääks vahendaja.

Jüristo: Ja siis ei ole kellelgi ka suurt põhjust midagi varastada, kui autorite ühingu terminoloogiat kasutada.

Tamm: Kui avalikkusele võimaldada mugav ja mõistlikult reguleeritud ligipääs intellektuaalsele omandile, laiemalt kultuurile, ja kasutajapõhine mudel on siin kindlasti üks kõige perspektiivsemaid lahendusi, on see ühiskonnale väga suur saavutus.

Tema liikmed saavad sel moel lugeda vabalt kõiki vajalikke raamatuid, kuulata muusikat, vaadata filme, tegeleda digitaalsete loomepraktikatega. Ja mis saaks olla riigile olulisem kui see, et tema kodanikud on haritud, laia silmaringiga ja saavad maksimaalses ulatuses osa neid ümbritsevast kultuurikeskkonnast? See on kindlasti ülem eesmärk kui kaitsta jäigalt üksikuid korporatiivseid huvisid, isegi kui need tegutsevad autoriõiguste õilsa loosungi all.

Rein Raud on TLÜ kultuuriteooria juhtivteadur, Marek Tamm on TLÜ kultuuri­teooria dotsent ja Tarmo Jüristo on TLÜ kultuuriteooria doktorant.

PM 27.03.2012

Agoraa: kas poliitika saab üldse olla eetiline?

Mis saab eetikast, kui see satub kokku poliitikaga? arutlesid TLÜ õppejõud Airi-Alina Allaste, Rein Raud, Mihhail Lotman, Tõnu Viik, Mikko Lagerspetz, Daniele Monticelli ja Margus Vihalem. Vestlust vedas Urve Eslas.

Mida tähendab eetika riigi ja poliitika kontekstis? Kas võib öelda, et poliitika on riigis eetika suurendamiseks – kui muidu kehtiks tugevama õigus, siis riigis pannakse kokkuleppega paika üldised õigused?

Lagerspetz: See on üks viis eetikat näha – lähtuda põhimõttest, et riigikorraldus peaks olema selline, et ükskõik millisesse positsiooni me ise selles ühiskonnas satume, meie olukord oleks talutav.

Raud: Aga ajalooliselt pole see kindlasti olnud riigi põhimõte. Kui me räägime, mis oli ajalooliselt riigi ülesande ja eetika seos, siis pigem on riik alati üritanud legitimeerida jämeda otsa püsimist nende käes, kelle käes see legitimeerimise hetkel oli. Ja eetikaga sel küll pistmist pole. Riik ei ole eetiline moodustis.

Viik: Antiiksetest riigiteooriatest võib tuua näiteid, kuidas eetiline ja poliitiline printsiip kattuvad, sest kosmiline kord on ühtlasi ka hea kord eetilises mõttes. Näiteks «Sokratese apoloogias» Sokrates keeldub vanglast põgenemast ebaõiglase karistuse eest, sest seadused ja riigikord olevat nii head, et ta ei reeda neid isegi oma elu päästmiseks mitte.

Monticelli: Kui sa küsid, kuidas eetikat peaks defineerima, siis väga abstraktselt võiks öelda, et see on teatud koosolemise viis oma normide ja käitumistavadega. Poliitika on aga vaidlus erinevate koosolemise viiside üle.

Selles mõttes võib öelda, et poliitilises vaidluses otsustatakse, mis eetika parajasti peale jääb. Poliitika ei piirdu üldse riigiga, aga riik võib ärandada kogu poliitika ja muutuda ainsaks instantsiks, mis otsustab eetika üle. See on juhtunud näiteks 20. sajandi totalitarismides. 20. sajandi poliitika on aga ka olnud kapitaalne vaidlus selle üle, mis sorti eetika, mis sorti koosolemise viisi me peaksime kehtestama.

Mulle tundub, et me tänapäeval kipume, vastupidi, liiga sageli vabatahtlikult loovutama riigile olulisi eetilisi otsuseid. Mõelge näiteks nn bioeetika küsimustele.

Raud: Nagu tüüpilised asjatundjad, võimegi jääda vaidlema, mis on poliitika ja mis on eetika. Aga mulle meenub Žižeki raamatust «Ideoloogia ülev objekt» koht, kus ta räägib don Juanist kui eetilisest tegelasest. Kui komtuur tuleb teda põrgusse vedama ning annab talle võimaluse kahetseda ja nii põrgust pääseda, teatab don Juan, et ta ei kahetse, ja ta veetakse põrgusse.

Žižek leiab, et see on erakordselt eetiline käitumine, sest kui don Juan oleks olnud selgrootu tõbras, oleks ta valetanud komtuurile, et kahetseb, ja pääsenud põrgust. Aga kui ta jääb oma valikute juurde kindlaks, siis see on eetiline käitumine. Seetõttu tuleks küsimus, mis on eetiline, lahutada küsimusest, mis on hea ja kuri.

Minu meelest on siin ka võti eetika ja poliitika omavaheliste suhete juurde. See, kas ma jään kindlaks oma printsiipidele ja iseenesele. Isegi kui üks mu printsiip ongi see, et mul on iga natukese aja tagant uus printsiip.

Aga on ju mingi eetiline norm, milles me oleme ühel nõul?

Lotman: Kõigepealt, mis on minu jaoks eetika? See pole isegi mitte Kanti vaimus, vaid midagi veel varasemat, midagi sinna antiigi poole. Eetika on käitumine vastavalt oma ethos’ele. Oma olemusele. Ja mitte ükskõik milline käitumine, vaid selline käitumine, mille eest ma olen nõus vastutust kandma. Kui ma midagi teen ja selle eest ei vastuta, nagu köhin või hingan, siis see pole eetika valdkond.

Mingit vastuolu poliitika ja eetika vahel põhimõtteliselt ei saa olla. Ainuke asi, et eetiline võin ma olla ka asustamata saarel…

Raud: …ja see oleks tunduvalt lihtsam…

Lotman: …aga poliitiline ma seal olla ei saa. Poliitiline on eetilise valdkonna projitseerimine ühiskonda. Minu meelest küsimusele, kas poliitik saab olla eetiline, on vastus ilmne: ta peab olema eetiline.

Küsimus polnud, kas ta peab olema, vaid kas ta on.

Lotman: Aga üldiselt me ei saagi rääkida, me saame rääkida, kas keegi konkreetselt on või ei ole. Üldiselt on nii ja naa, mõnikord on, mõnikord ei ole. See pole planeetide käik, see pole kosmiline seadus. See on inimese maailm. Ja inimese puhul on üks oluline asi – ta on ekslik.

Viik: Kõige ebaeetilisemad teod on tavaliselt tekkinud ikka selle tagajärjel, et ma mitte üksnes ei eksi, vaid ma käitun ka kuritahtlikult, st ma tean väga hästi, et käitun ebaeetiliselt, aga mingitel põhjustel teen seda ikkagi.

Raud: Sellisel juhul tuleb teha vahet ausa vea ja tahtliku normirikkumise vahel. Kui inimene tahtis kõige paremat, aga välja kukkus nagu alati, siis seda tõenäoliselt ei ole võimalik kvalifitseerida ebaeetiliseks käitumiseks.

Lotman: Mina kvalifitseerin seda just ebaeetiliseks käitumiseks. See diskussioon pärineb juba 19. sajandist. Tuleb teha vahet meie teadmiste ja uskumuste vahel. Näiteks kui ma ­tean, et see sild kukub kokku, aga saadan sellest hoolimata inimesed sillale, siis see on selgelt ebaeetiline tegu.

Ent kui saadan ise parimat lootes mind usaldavad inimesed halvas korras sillale, sild aga kukub kokku, on selge, et käitusin ebaeetiliselt. Aga kui sild ei kuku kokku, kas ma siis käitusin hoopis eetiliselt? Ei, ma käitusin sama ebaeetiliselt.

Viik: Vastus sellele küsimusele oleneb sellest, kas sa oled utilitaristlikult või deontoloogilisel eetilisel positsioonil; kas eetilise hinnangu aluseks on teo tagajärg või selle motiiv.

Viik: Aga erinevalt tavakodanikust on poliitik eetiliselt vastutav ka siis, kui tal on halb vaist. Kui poliitik teeb oma parima nabatunde järgi halbu otsuseid, siis demokraatia tingimustes peaks ta oma võimust ilma jääma.

Allaste: Isegi siis, kui ma enda meelest tegin poliitikuna kõik õigesti, aga minu otsuste tagajärjel juhtus mingi katastroof, oleks eetiline käik taanduda.

Raud: Aga iga kaalukas poliitiline otsus on selline, et selle tagajärjel mingisugune hulk inimesi kannatab või neil jääb saamata mingisugune hulk hüvesid. Teisiti pole võimalik kaalukaid poliitilisi otsuseid teha. Ma ei ole IRLi valija, aga näiteks me võime öelda, et Mart Laari esimene valitsus oleks võinud teha midagi teisiti, teha sujuvama ülemineku turumajandusele.

Võib-olla oleks vähem inimesi selle käigus kannatanud, aga selle otsuse tõttu oleks võib-olla suurem hulk kannatanud pärast. Koera saba oleks lõigatud jupikaupa ja kõik oleks läinud teisiti. Selles mõttes ma arvan, et Laari esimese valitsuse tehtud otsused olid eetilised, ehkki teatav hulk inimesi nende tagajärjel kannatas.

Lagerspetz: Kui valitsejad teevad asju, mille kohta nad teavad, et see tuleb kasuks ühele grupile, aga toob probleeme teisele, on selle taga nii valimiste moment kui maailmavaateline moment. Ta leiab, et see üks grupp on minu osa ühiskonnast, millele ma toetun, ja see teine ei ole minu osa ühiskonnast.

Monticelli: Aga siis võib Mart Laari näitel öelda, et küsimus pole selles, kas ta käitus eetiliselt. Tegemist on poliitiliste valikute, mitte eetikaga.

Allaste: Rein, sellest, mida sa rääkisid, jäi kõlama põhimõte, et kui riigile tervikuna oli käik hea, siis see, et mingi osa elanikkonnast kannatas, ei loe. Ja seda võib veel pidada eetiliseks!

Raud: Jah, nii see on. See on ka põhjus, miks ma kunagi poliitikuks ei hakka.

Lotman: Kui me lähtume Max Weberist, siis põhiline on, et sa vastutad töö eest, mida sa teed. Kui üks või teine peaminister tegi valusaid otsuseid, siis ta lähtus nimelt sellest, et riik oleks efektiivsem. Eriti kui on kaalul, kas riik tekib või mitte, kas see jääb püsima või mitte…

Ma toon teise näite: Kirde-Eestis kardeti reforme läbi viia nii radikaalselt kui mujal, sest seal lisandus sotsiaalsele ka rahvuslik tegur. Selle asemel pandi sinna piirkonda palju raha, ja mis oli tagajärg – tekkisid mafioossed rühmitused, tekkis subriik, aga elanikud ei hakanud paremini elama. Ja kokkuvõttes oli see ehk vale samm. Arvame, et hea inimene raiub koera saba järk-järgult, aga halb kohe ja korraga. Kuid see teguviis oli halb, ja see polnud ka efektiivne.

Raud: Minu meelest ongi see üks koht, kus tavaeetika ja poliitiline eetika lähevad teineteisest lahku. Poliitiku vastutus on mingi temast kõrgema printsiibi või programmi ees.

Viik: Ei, ta vastutab ikkagi riigi heaolu eest. Kui ta käitub sinu kirjeldatud viisil, käitub ta just nimelt ebaeetiliselt.

Allaste: Siit tuli välja, et kiired reformid olid oma efektiivsuse tõttu eetilised? Kas efektiivsus on alati eetiline?

Monticelli: Ma ei usu, et teine, n-ö sotsiaalselt pehmem valik oleks olnud vähem eetiline, see oleks lihtsalt viinud teise tulemuseni, mille kohta pole nüüd võimalik öelda, et see oleks olnud kindlasti halvem kui Laari valitsuse tulemus.

Lagerspetz: Mis tasandilt me efektiivsust vaatame? Kas sisemajanduse kogutoodangu järgi või selle järgi, et neil aastatel inimese oodatav eluiga, mis on heaolu kõige parem indikaator, langes? See n-ö edu ühel rindel tuli ikka kellegi arvelt.

Raud: Aga kas see oleks tõusnud mingi teise valiku korral?

Lotman: Siin on oluline vahe. Keskmine eluiga langes võrdluses mitte Läti, Leedu või Venemaaga (eriti Venemaal on langus suurem), kus valiti teised majandusmudelid, vaid Eesti eelnevate näitajatega. Eesti eelneva arenguga aga nagunii polnud võimalik jätkata ja selles kontekstis oli see tegu nii eetiline kui efektiivne.

Lagerspetz: Efektiivne kelle seisukohast?

Allaste: Terviku.

Lagerspetz: Aga kui inimesed surevad ja neil on halb? Siis seda kannatust ei ole võimalik rahas mõõta ja me ei näe seda ja sellepärast ütleme, et see oli efektiivne.

Viik: Kuid Eesti teeb ju kogu aeg selliseid valikuid. Selle nimel, et suured süsteemid, nagu näiteks riigieelarve, oleksid korras, ei peeta individuaalseid kannatusi paljuks. See on alati olnud meie poliitiline printsiip riigi taasloomisest alates.

Raud: Ei ole nii. Nüüd me jõuame erinevate poliitiliste diskursuste vastuoluni.

Viik: Ma pakuks ühe lihtsustuse: poliitik on eetiline juhul, kui ta käitub riigi ja rahva huve silmas pidades ja…

Lotman: Juba sellega pole ma nõus. Siit tuleb välja, nagu riik oleks enne ja siis oleks poliitika. Poliitika on palju fundamentaal­sem asi kui riik.

Viik: …ja ta ei ole eetiline juhul, kui ta käitub kindlustamaks oma palka järgmisel neljal aastal.

Raud: Aga siin on veel üks moment: kui ta peab silmas riigi huve, siis riigi huvi on ka see, et alati oleks võimul kõige targemad ja paremad inimesed, seega mina ja minu sõbrad. Järelikult on täiesti eetiline natuke valimistulemustega mängida ja…

Viik: Kui see poliitik poleks demokraat, võiks ta nii mõelda tõepoolest.

Lotman: Mis mõttes poleks demokraat. Võtke või Hamid Karzai. Afganistanis on raske leida temast paremat demokraati!

Raud: Afganistanis on üldse raske demokraati leida.

Monticelli: Kui me nõustume sellega, et enne tuleb poliitika, pärast (ja mitte alati) riik, ja ka sellega, et poliitika on olemuslikult poleemiline, peaksime ka möönma, et meil ei ole ühist eetilist printsiipi, mille abil saaksime hinnata ükskõik millist poliitikat.

Vihalem: Poliitika ja eetika suhte all peame silmas ka poliitiku vastutusvõimet. Ootame poliitikult, et ta näeb oma tegude vilju ka selles perspektiivis, milliseid kannatusi need kellelegi põhjustada võivad. Poliitika on siin mingi eetilise visiooni teostumise vahend, samas on mis tahes eetika universaalsus jällegi küsitav.

Monticelli: Samas sõltub see, kes võimu realiseerima saab, rahva enamuse tahtest. Eetiline käitumine on sel juhul käitumine, mis vastab sellele, mida ta valituks sattudes oli endale eesmärgina seadnud. Aga kaotajate vaatepunktist on see nagunii ebaeetiline, sest nende eesmärk on teistsugune.

Lagerspetz: Siin on jälle erinevate rollidega tegu. Kandidaat ütleb, et kui ma saan võimule, täidan ma mingi lubaduse. Rahvas annab talle mandaadi, ta teeb seda. Aga sellega ta vastutus ei lõpe, ta astub poliitikuna uude rolli, mis nõuab ka paljude teiste otsuste tegemist. Tema peab mõtlema näiteks, kas on oht, et keegi külmub tänaval surnuks. Ta peab sellesse probleemi süüvima ja otsima lahendusi. Kui ta seda teha ei taha, pole ta enam eetiline.

Viik: Eetilised printsiibid on just need, mille abil ta peab rollide konflikti puhul midagi otsustama. Näiteks parteihuvid dikteerivad ühte, aga tema kui riigimees tunneb, et peaks tegema midagi teist. See on see koht, kus me loodame, et ta toetub eetilistele printsiipidele, ja halvasti on, kui ei toetu.

Toome konkreetse näite: kas see, et Eesti ei taha dalai-laamat riiklikul tasemel vastu võtta, on eetiline või ebaeetiline otsus? Kui mõelda üldsuse huvidele ja Hiina kaubasadamale.

Monticelli: Siin on näha, kuidas vastus sõltub sellest, milline eesmärk endale seada, see tähendab, et tegemist on ikka poliitilise valikuga. Kui eesmärk on efektiivne riik, siis vastus on üks. Kui eesmärk on nende väärtuste hoidmine, mille toel on eestlased endale iseseisvuse ja vabaduse välja võidelnud, on vastus teine.

Lotman: See on minu jaoks väga valus probleem. Ma arvan, et me ei tea, milliseks kujunevad kaubandussuhted Hiinaga juhul, kui me võtame dalai-laama vastu, või siis, kui me ei võta. Ega seda, kas need grammigi seetõttu muutuvad. Eesti võttis dalai-laama ametlikult vastu siis, kui Eestile oli vaja rahvusvahelist tunnustust, ja dalai-laama oli üks esimesi, kes seda andis.

Nüüd aga ei ole meil teda enam vaja, nüüd vaatame, millised on meie suhted Hiinaga. Ma olen peaaegu kindel, et suhetes Hiinaga ei muutu midagi. Hiina, erinevalt Venemaast, on väga pragmaatiline. Kui ta on huvitatud Tallinna sadamast, siis ei väära seda miski.

Viik: See, mida sa teed, Mihhail, on tagajärgede hinnang. Aga see juhtum on pigem eetiline dilemma. Meil on siin valida erinevate eetiliste ideaalide vahel.

Eesti välispoliitkast on palju näiteid, kus Eesti ei käitu väärtustepõhiselt. Võtkem või osalemine Iraagi sõjas. Selle otsuse puhul ei lähtutud eetilistest printsiipidest, vaid võimalikust kasust.

Vihalem: Kui me vaatame uusaegset poliitilis-eetilist traditsiooni, siis sealt leiab palju näiteid, mis räägivad sellest, et poliitika ei ole iseenesest sugugi eetiline. Poliitika on koht, kus lihtsalt toimub erinevate huvide, isegi eetikate, põrkumine ja diskussioon ning moodustub mingi käibiv eetiline paradigma. Uurida tuleks, kust need eetilised printsiibid pärinevad, mille järgi poliitikud käituvad.

Viik: Tavaliselt me ei mõtle poliitikast machiavellilikult kui võimu haaramise ja hoidmise mehhanismist. Tavaliselt tähendab poliitika mingite ideede teostamist.

Vihalem: Meie välispoliitikas, nagu mujalgi, näeme omamoodi machiavelliliku traditsiooni jätkumist. Põhiline, mis meid huvitab, on see, et meie riik säiliks. Me langetame otsuseid, ka ebaeetilisi otsuseid, sellest printsiibist lähtudes.

Raud: Aga selle peale ma küll ütleks, et kui meie riigi säilimine on küsimärgi alla sattunud, siis see peabki olema prioriteet teiste küsimuste üle. Samamoodi võiks öelda, et Konstantin Päts tegi kohutavalt eetilise otsuse lubada baaside leping, sest vastasel korral oleks hulk mobiliseeritud Eesti sõdureid võinud surma saada.

Lotman: Ma arvan, et Päts mõtleski eetilistes kategooriates.
Vihalem: Küsimus on, kust need eetilised printsiibid tulevad, mille järgi poliitikud peaks käituma.

Kas oleks üldse võimalik fikseerida mingeid eetikareegleid, mille täitmist saaks kontrollida?

Raud: Aga kes hakkaks määrama, millised reeglid need on? Kes looks eetikakomisjoni?

Lagerspetz: Lennart Meri kunagi ironiseeris, et Eestis peaks mõnede arvates olema püksinööbiseadus – et püksinööp peab olema kinni. Nagu inimesed ilma seaduse olemasoluta sellest aru ei saaks.

Lotman: Oleneb, mis olukorras. Alati kinni ei ole ka hea.

Lagerspetz: See ka muutub, mida ebaeetiliseks peetakse. Soomes oli mõnda aega tagasi välisministriks Ilkka Kanerva, kes on nüüdseks poliitikast välja tõrjutud, sest oma valimisringkonnas regionaalplaneeringu komisjoni esimees olles võttis ta vastu raha tuttavatelt ärimeestelt ja saatis ka stripparitele SMSe. Soomes toimus sel teemal diskussioon, kus leiti, et 70ndatel, kui ta poliitikuna alustas, ei tauninud avalikkus sellist käitumist, aga nüüd see enam ei sobi.

Lotman: Kas ma saan õigesti aru, et 70ndatel võidi SMSe saata, kas või stripparitele, ja polnud mingeid probleeme?

Kui me vaatame valimislubadusi, siis nendest suure osa kohta on teada, et neid ei ole võimalik realiseerida. Kas valimiste ajal eetilised normid muutuvad?

Viik: Valetamine pole sama mis eksimine. Valetamiseks on vaja teada, et sa edastad väärinformatsiooni. Ja valimiste puhul seda tõesti teinekord tehakse, et n-ö rumalat kodanikku õigele teele suunata. Siis olemegi olukorras, kus partei liikmed arvavad oma valimislubadustest palju vähem kui nende palgatud PR-firma.

Monticelli: Ma ei usu, et see on puhas vale. Lubadusi ei saa tõesti väga tõsiselt võtta, need siiski osutavad (vahel küll väga ähmaselt) teatud maailmavaatele, põhimõttelistele valikutele.

Lagerspetz: Aga IRLi leping valijaga püüab jätta muljet, et lubadused on sama kindlalt kirjas nagu lepingu puhul Eesti Energiaga.

Vihalem: Sellise lepingu puhul tulekski küsida, mis on selle juriidiline siduvus.

Raud: Ja mis kuupäevast hakkavad viivised jooksma.

Monticelli: 2001. aastal kasutas samasugust vahendit Berlusconi. Ja väga edukalt. Lubas näiteks poole võrra vähendada töötute arvu. Midagi sellest ei realiseerunud, aga ta võitis valimisi.

Lotman (irooniliselt): Ega Rooma linngi ühe päevaga valmis ei saanud… Poliitikud armastavad vanarahva tarkusi…

Monticelli: Kas inimesed lähtuvad valimistel sellest, kes lubadusi täidab? Ei lähtu. Üks grupp valijaid lähtub maailmavaatest, ja see, et konkreetsed lubadused ei realiseeru, valmistab neile võib-olla pettumuse, aga sellepärast nad maailmavaadet muutma ei hakka. Teine grupp valijaid otsustab näitemängu järgi, mis enne valimisi tehakse. Ja selles on lubadused ainult üks ja sageli mitte olulisim osa.

Viik: See seletab ka, miks meie valimised on sellised, nagu need on. Valimiskampaaniad on suunatud teise grupi inimestele, kes langetavad oma otsuse vahetult enne valimisi ja janunevad näitemängu järele.

Kas see ei näita, et poliitikuile ei pruugi eetilised kriteeriumid kõige olulisemal kohal olla?

Lotman: Berlusconi puhul küll.

Raud: Huvitav küsimus siin on, kas poliitik võib mõelda, et tema eetiliste otsuste elluviimiseks on võimalikud väikesed ­eetilised kompromissid. Lootossuutra räägib sellise loo: ühes peres said lapsed uued mänguasjad ja mängisid nendega, maja aga läks põlema. Isa hõikab, et jätke oma mänguasjad, jookske välja, lapsed aga ei tee kuulmagi. Siis isa valetab neile, et väljas on veel rohkem mänguasju, lapsed jooksevad välja, ja just siis, kui nad välja jõuavad, kukub maja kokku.

Lootossuutra väidab, et selline viis inimeste kohtlemiseks on eetiline ja õige. Kui inimesed on segadusse aetud, ei ole piisavalt vabad, et teha ise õige otsus, võibki nad eksiteele ajada, sest sel viisil saab neid päästa suuremast kurjast. Mu meelest järgivad paljud poliitikud just seda printsiipi.

Lagerspetz: Demokraatias ei ole selline käitumine eetiline. Demokraatias me lähtume sellest, et inimestele antakse valida, kas majja jääda või välja tulla. Koos informatsiooniga, et kui te majja jääte, te põlete sisse, kui te välja tulete, te pääsete.

Aga kas siis, kui maja põleb, on seletamiseks aega?

Lagerspetz: Demokraatiat ei saa erandolukorras teha. Demokraatiat tehakse tavaolukorras. Ja üks viis, kuidas demokraatiat kõrvaldada, ongi hakata seletama, et praegu on erandolukord.

Lotman: Ma tuleksin Reinu näite juurde tagasi. See on väga õige eetiline käitumine, ja veelgi enam, selles olukorras keegi ka ei valetanud. Laste päästmine ei ole valetamine. Isa meelitas lapsed ohtlikust olukorrast välja kõige efektiivsemal moel.

Viik: See, et väljas on mänguasju, oli ikka vale. Utilitaristliku eetika positsioonilt ehk tagajärgede järgi otsustades oli tegu eetiline, deontoloogiliselt positsioonilt mitte.

Lotman: Mingit valet siin pole. Inimene jäi endale truuks ja päästis lapsed.

Allaste: Küsimus on, kas poliitikul on õigus inimesi käsitleda kui lapsi.

Lagerspetz: Küsimus on, kas poliitikutel on õigus muuta valimised katastroofisituatsiooniks. Iga nelja aasta tagant oleks meil nagu katastroof. Sellest kirjutas hiljuti ka Edward Lucas (PM 15.02), kuidas meil luuakse kogu aeg psühholoogilise sõja olukord.

Lotman: Siin on oluline, et Reinu näite puhul on tegu spontaanse käitumise, mitte üldise reegliga. Kui sa kehtestad sellised üldise reegli, on tegu valega. Aga kui sa käitud spontaanselt, et tulemus oleks efektiivne, ei ole tegu valega.

Vihalem: Tuntud näide on Iraagi sõda, mida samuti õigustas katastroofiolukord ja massihävitusrelv. Siit võib pragmaatiliselt järeldades leida, et teatud eesmärkide saavutamiseks võime valetada, et saavutada muu hulgas eetilisi eesmärke, näiteks diktaatori kukutamist.

Lagerspetz: Iraagi puhul on eesmärgid peamiselt muud, ikka see, et NATO meid õlale patsutaks. Aga kas Eesti poliitikutel on vastutus selle eest, seal on tuhandeid tsiviilisikuid tapetud?

Raud: Küsime nii: kas inimene, kes teeb kandva poliitilise otsuse info põhjal, mis on vale, ja kui ta ei tea, et see on vale, kas ta on selle eest eetiliselt vastutav? Kui inimene ise usub oma asjasse, kui palju ta siis vastutav on?

Lotman: Ta vastutab sel juhul täiel määral. See on sama näide, mille ma enne mädanenud sillast tõin.

Raud: Need on kaks eri olukorda. Kui sa demokraatlikus riigis usud, et luure ei valeta, et sa võid selle põhjal minna ÜROsse esinema, on see erinev sellest olukorrast, kui sa näed küll, et sild on kipakas, aga usud, et see ei kuku kokku.

Allaste: Kõige ebaeetilisem käitumine on isiklikust kasust lähtuv, sellega oleme kõik nõus. Aga sellegipoolest me ei saa väita, et iga otsus, mis on efektiivne, on ilmtingimata eetiline. Ma olen selle vastu.

Lagerspetz: Rein esitas Laari esimese valitsuse otsuse tegemist nii, nagu meil oleks kaks valikut – üks, et arvestame tulevikuga ja teeme valusaid otsuseid praegu, et ülehomme parem oleks. Ja teine valik oleks, et teeme nii, et oleks meele järgi inimestele, ja pärast on meil seetõttu halvem. Aga see ei ole kindel, et see oleks niimoodi. Ja meil ei ole ainult need kaks valikut.

Lotman: Aga mida oleks pidanud siis tegema?

Lagerspetz: Ma ei tea, aga ei ole õige küsida, kas me teeme praegu valusaid otsuseid või kannatame hiljem. Ühtede inimeste jaoks valusad otsused on tavaliselt kellegi teise jaoks kasulikud, muidu neid ei tehtakski. Aga need võivad kogu ühiskonnale maksta kätte ka hiljem – kas või sündimata laste, katkestatud haridustee, inimeste hävitatud tervise näol.

Raud: Laari esimene valitsus sai pukki demokraatlike valimiste teel. Ta riskis, aga see risk oli legitiimne. Tal olid selleks volitused. Ma jään selle väite juurde, et see oli eetiline valik.

Lotman: Ma jään selle väite juurde, et elada tuleb oma südametunnistuse järgi.

Lagerspetz: Ja ma jään selle väite juurde, et me peame otsuseid tehes arvestama kõigi nende inimestega, kes siin elavad. Mitte et osad nautige ja teised kannatage.

Raud: Mikko mõttes on iga poliitiline otsus alati ebaeetiline. Sest et ei ole võimalik teha poliitilist otsust nii, et sa oled kõigile hea.

Seega eetiline ja poliitiline otsus on alati vastuolus?

Lotman: Ei, eetiline ja poliitiline otsus ei ole vastuolus. Ma ei näe siin vastuolu. Kui sa oled kapten, su laev on uppumas ja sul on võimalik see riskantsete manöövritega kaldale viia, aga sa tead, et mingi osa su meeskonnast upub, siis sa teed otsuse. Kui sa ei tee, upuvad kõik. Esimene valik on õige (ka eetika seisukohast), teine vale.

Raud: See ei ole nii, et me tagantjärele otsustame, kas tegu oli eetiline või mitte. Poliitiku jaoks toimub eetiline valik sel hetkel, kui ta otsuse teeb. Tagajärgi hinnates saame öelda, kas ta eksis või ei eksinud, aga mitte seda, kas see otsus oli eetiline või mitte. Otsus ei muutu tagantjärele eetiliseks või ebaeetiliseks sõltuvalt sellest, kas see oli edukas või mitte.

Allaste: Kui sa oled lõpuks vastutav selle eest, et on juhtunud katastroof, on seda raske defineerida eetiliseks otsuseks.

Raud: Eetiline otsus ei anna alati soovitud tulemust, aga on samavõrra eetiline.

Viik: Tahad sa öelda, et eetiline printsiip sõltub motiividest, mitte tagajärgedest? Oma loengus kasutan ma sellist näidet: terroristid võtavad kinni 100 inimest, teiste hulgas ka teid. Nad sunnivad teid valima, kas lasevad ise kõik 100 inimest maha, või võtate te ise püssi kätte ja lasete maha iga teise. 50 inimest jääks sellel juhul ellu.

Milline on siin eetiliselt õige valik? Kas see, kes ise mõrvariks ei hakka, kuid selle tagajärjel sureb 50 inimest rohkem? Või see, kes päästab 50 elu, kuid jääb ise mõrvariks? Selles näites on maksimaalselt dramatiseeritud valikut individuaalsete ­eetiliste põhimõtete ja tagajärgede vahel.

Vihalem: Minu meelest on sellest situatsioonist väljapääs see, mis tühistaks need kaks väljapääsu.

Viik: Üliõpilased proovivad ka tavaliselt seda situatsiooni dekonstrueerida, et ebamugavast dilemmast vabaneda. Reaalses elus püüaksin ma ise sedasama. Aga teoreetilise näitena iseloomustab see hästi meie elu eetilist dimensiooni: see on pidev valikute ja võitluse väli.

Eetiline saab harva olla lihtsalt iseendaks jäädes – eelkõige juba sellepärast, et eetiline pole kunagi lihtne olla. Eetilisus on keeruline ja vastuoluline asi. Nagu inimeseks oleminegi.

Lotman: Eestilisus on lihtne ja loomulik asi. Eetika ja tõhususe vastandamine on stamp.Ma ei ole nõus utilitaristlike eetika käsitlustega. Umbes et kui vedas, siis ongi OK, võitjate üle kohut ei mõisteta vms. Minu veendumus on mitte see, et efektiivne käitumine on eetiline, vaid see, et eetiline on efektiivne.

Mis puutub aga väljapääsmatutesse olukordadesse, siis nad ongi väljapääsmatud. Me kõik oleme surelikud, aga surra saab väärikalt ja saab mitte just eriti väärikalt. Koostöö mõrtsukatega ei saa olla eetiline ega üheski mõttes õige: suheldes terroristiga peame teadma, et kes on valmis tapma, on valmis ka valetama ja pole mingit põhjust teda usaldada.

Eetika ja edukuse kohta aga lubage tuua lihtne näide. Pere on näljas, pereisa võtab viimased veeringud, lisaks veel SMS-laenu ja läheb kasiinosse. Minu meelest on see peaaegu et ebaeetilise käitumise musternäide. Ja seda olenemata sellest, mis edasi saab: kas ta kaotab kõik ja tapab end ära või hoopis võidab miljoni.

Muidugi, selle perekonna saatuse seisukohalt tundub teine võimalus ülimalt palju parem, kuid mitte eetika seisukohalt. Veelgi enam, Kanti vaimus võiks ütelda, et teine variant on hoopis halvem, kuna tekib kiusatus pidada sellist käitumist reegliks, umbes et rahaga kitsas, võta SMS-laen. Pole imeks panna, et väga tihti ei too kasiinovõidud ka reaalses elus mitte lahendust, vaid uusi probleeme. See kehtib ka riiklikul tasandil.

Vihalem: Poliitika võib tunduda lihtsalt mängu või isegi hasartmänguna, aga kuna see mõjutab otseselt kõiki ühiskonna liikmeid, on eetika paratamatult üks poliitikakultuuri mõõdupuu.
Üldisemas mõttes on poliitika eetilisus otseses sõltuvuses ühiskonnas valitsevatest väärtustest ja mentaliteetidest.

Ning kui vabaturumajanduse sildi varjus domineerivad ühiskonnas egoism, kildkonnavaim ja rahakultus, peegelduvad need paratamatult ka poliitikas, tahame seda või mitte! Oluline on näidata, miks ja kuidas need näilist heaolu lubavad mentaliteedid toimivad kahe teraga mõõgana ning viivad tegelikult ühiskonna lagunemiseni.

Lagerspetz: Eetilistel põhimõtetel on see omadus, et tegelikus elus võivad need väga tihti omavahel vastamisi sattuda. Mitme ülla põhimõtte vahel valides juhindub inimene sellest, kuidas ta näeb oma rolli ja vastutust. Poliitik peab vastutama kogu ühiskonna, mitte koalitsioonilepingu või oma partei sponsorite ees.

Monticelli: Tulles tagasi jutu alguses esitatud küsimuse juurde eetika ja poliitika suhetest, võiks lõpetuseks öelda, et meie vestluses on laias laastus kõlanud kolm seisukohta.
Eetikast võib mõelda kui individuaalse südametunnistuse häälest, mis satub kergesti vastuollu kollektiivsest huvist lähtuva poliitikaga, tekitades inimeses kui kodanikus raskesti lahendatavaid dilemmasid.

Teine võimalus on mõista eetikat kui poliitikaülest, kuid siiski kollektiivset normide kogu, mängureegleid, mis kehtivad kõikidele ja tänu millele saame «erapooletust» positsioonist hinnata poliitikute käitumist eetilise või ebaeetilisena.

Kolmas seisukoht lähtub aga võimatusest eetika ja poliitika lahus hoida; see, et inimene on «poliitiline loom», tähendab nimelt seda, et tema ethos on juba alati poliitiline – vastupidiselt teistele loomadele on inimeste jaoks õige ja vale käitumine alati vaidluse küsimus ehk poliitiline küsimus.

PM 05.03.2011