Category: arvamuslood

Objektiiv.ee infolõimed jooksevad Venemaa ja Süüria kaudu

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) uudisteportaali objektiiv.ee lugejateni jõuab teave maailmas toimuva kohta muu hulgas ingliskeelsetest kanalitest Breitbart News, InfoWars, ZeroHedge ja Trunews, mida on raske pidada tõsiselt võetavateks uudisteallikateks. Neist kanalitest on objektiiv.ee kaudu jõudnud Eesti lugejateni selliseid uudiseid: Hillary Clinton kasutab pedofiilide salakeelt, Barack Obama põgenes rahvusvahelistesse vetesse, et mitte lasta USA võimudel end vahistada, Californias legaliseeriti lasteprostitutsioon, Süüria keemiarünnak võis olla lavastatud, ja kümneid teisi samasuguse tõeväärtusega lugusid.

Arvestades, et objektiiv.ee on üks väheseid Eesti rahvuslik-konservatiivseid kanaleid, võib arvata, et väärteave ei ole jätnud mõjutamata ka nende ringkondade ettekujutust maailmas toimuvast. See tähendab omakorda, et rahvuslik-konservatiivselt meelestatud inimeste võimalused avalikus arutelus osaleda on ebavõrdsed: kvaliteetse teabe nappuse tõttu on nende võimalus saada naeruvääristatud suurem, kui olema peaks.

Alternatiivsete uudistekanalite maailm on mitmekesine. Nende hulgas on nii poliitilisi kui ka selliseid kanaleid, mis peavad alternatiivsust ärimudeliks: mida pöörasem väljamõeldis, seda rohkem külastajaid ja reklaamiraha.

Ühendriikide veebiportaal Trunews ja selle raadiosaate juht Rick Wiles ei tee oma poliitilistest vaadetest ega allikatest saladust: suhtumine on läänekriitiline ja toetab Venemaa seisukohti (soovitan kuulata 27. märtsi saadet selle kohta, kuidas Ühendriikide pedofiilne eliit tirib Venemaad sõtta, et oma võimu säilitada). Läänekriitilisuses ega Venemaa seisukohtade toetamises ei ole midagi taunitavat – kui sellised seisukohad on olemas, peab neil olema võimalik kuuluda avalikku arutellu. Probleem on pigem selles, et argumendid, millega vaateid põhjendatakse, põhinevad väärteabel või vandenõuteooriatel.

Breitbart News ja InfoWars on koos Venemaa riiklike meediakanalitega RT ja Sputnik Ühendriikides uurimise all enne Ühendriikide presidendivalimisi ja nende ajal tahtliku valeteabe levitamise pärast. InfoWarsi uudiste hulgas on lood sellest, et 9/11 korraldas Ühendriikide enda valitsus ja Bostoni maratoni aegse pommirünnaku lavastas valitsus, ning lugu Hillary Clintoni „Pizzagate’i” skandaalist, kus Clintonil väideti olevat sidemeid pedofiilide ringkonnaga – vale, mille eest Infowars lõpuks vabandust palus. Breitbarti lugude hulgas on uudised sellest, kuidas Barack Obama toetas Al Qaidat, ja Hillary Clintoni rasketest terviseprobleemidest. Neid avaldas ja aitas levitada ka InfoWars. Nendegi väljaannete puhul ei ole küsimus poliitilises meelsuses, vaid selles, et poliitiliste protsesside suunamiseks kasutatakse valeteavet ja tehakse seda intensiivsusega, mis külvab nii sotsiaalmeedia kui ka otsingumootorid väärlugudega üle.

Viimaste nädalate uudiste, Süürias aset leidnud keemiarünnaku ja Ühendriikide antud vastulöögi valgel väärib InfoWars lähemat tähelepanu. Ben Nimmo ja Donara Barojan Atlantic Councilist avaldasid läinud nädalal kirjutise „Kuidas alternatiivsed parempoolsed tõid #Syriahoaxi Ameerikasse”. Kirjutis vaatles, kuidas sotsiaalmeedias tekkis ja levis arvamus, et Süüria keemiarünnakud olid lavastatud või pani need toime hoopis keegi kolmas. Seda levitasid muu hulgas nii InfoWars, RT kui ka lõpuks Objektiiv.

Atlantic Council leidis, et mõni tund pärast 4. aprilli keemiarünnakut avaldas Süüria presidenti Bashar al-Assadit toetav veebileht Al-Masdar News loo, mis väitis rünnakuteate olevat väärteabe. Järgmise kahe päeva jooksul noppisid selle üles mitu läänevastast ja Kremli-meelset veebilehte, sealhulgas InfoWars. Loos väitis InfoWars, et keemiarünnaku taga olevat olnud hoopis George Sorose toetatud Valged Kiivrid. Muus osas tugines lugu samadele allikatele, millele Al-Masdar, ja kasutas ka samu argumente. Kahelt Twitteri kontolt – InfoWarsi ja selle eestvedaja Alex Jonesi omalt – postitatud lugu retviiditi kokku üle 700 korra. Kuid need ei olnud kõige mõjusamad infokanalid. Selleks osutus @magicpoledancer (maagiline postitantsija), mis kasutas hashtag’i #Syriahoax hoiatamaks Donald Trumpi Süürias toimuvasse sekkumast. Twitteri konto @magicpoledancer loodi märtsis, hakkas tviitima 4. aprillil ja kõik tviidid puudutasid Trumpi Süüria-poliitikat. (Kes on @magicpoledanceri konto taga, on esialgu raske öelda. Teada on ainult niipalju, et kirjelduse all seisab Mihhail Bakuni tsitaat: „Kapitalism ja kommunism on sama mündi kaks poolt.”)

Sealt jõudis info ringiga tagasi InfoWarsi ja sai hoo sisse kümnete tuhandete tviitide kaudu, millest suur osa tuli väikselt hulgalt kontodelt, millest mõni tviitis sama lugu sadu kordi. See tegi hashtag’i #Syriahoax väga populaarseks ning avas omakorda tee uutele ja uutele tviitidele, mis aitasid lool saada Ühendriikide avaliku arvamuse osaks.

Süüria valitsuse reaktsioon keemiarünnakutele ei ole üllatav. Nagu näitas Altantic Councili varasem raport „Aleppo murdmine”, on Süüria valitsus keemiarünnakuid alati eitanud ja süüdistanud väljaandeid valeteabe levitamises. Üllatav on pigem see, kuidas Ühendriikide alternatiivparempoolsed meediakanalid, eriti InfoWars, selle seisukoha levitamisele aktiivselt kaasa aitasid.

RT teatas 6. aprillil, et teade, nagu oleks Bashar al-Assad kasutanud keemiarelva, kujutab endast vääruudist. Samal päeval seadis keemiarünnaku seose Bashar al-Assadiga kahtluse alla ka Objektiiv.

Milliste kanalite hulka kuulub ZeroHedge, on raskem öelda. ZeroHedge on Ühendriikide pessimistliku alatooniga majandusblogi, mis avaldab majandusuudiste vahel vandenõuteooriaid. Seal avaldatava taga on rühm toimetajaid, kes kirjutavad „Kaklusklubi” tegelase Tyler Dureni pseudonüümi all, muid viiteid autoritele blogiküljel ei ole. Seda, et ZeroHedge avaldab majandusuudiste kõrval valedel põhinevaid lugusid, mille allikad näitavad, et need pärinevad Venemaalt, märkas kolm aastat tagasi Houstoni ülikooli majandusõppejõud Craig Pirrong. Probleem ei olnud uudiste Venemaa päritolus, vaid nende ebatõesuses. Samalaadseid uudiseid avaldanud allikaid kõrvutades jõudis Pirrong järeldusele, et ZeroHedge’i sarnased saidid on osa infolõimest, mis – tahtmatult või mitte – jagab ingliskeelsetele lugejatele Venemaalt pärit valeteavet.

Läinud aasta novembris ilmus Ühendriikide veebisaidil PropOrNot, mis uurib Venemaa läänele korraldatavat mõjutustegevust, raport, mis kaardistas Venemaa propagandavõrgustiku. Aluseks võeti Venemaa peamised ametlikud ja poolametlikud teabekanalid: rt.com, sputniknews.com, pravda.ru, tass.ru, russia-insider.com jt. Neilt pärit teabe leviku leidmiseks kasutati tarkvara, mis aitab leida samu või sarnaseid uudiseid. Raport tuvastas, et osa lääne veebisaite, sealhulgas ZeroHedge, kuulub võrgustikku, mis aitab levitada Venemaalt pärit valeteavet või tõendamata informatsiooni ning kujundab sellega avalikku arvamust.

Raporti ilmumine pahandas nii selles võrgustiku osadeks nimetatud saite kui ka Venemaa telekanalit RT. Tõsi on, et tuvastamismeetodid võivad anda eksitavaid tulemusi. ZeroHedge’i puhul kontrolliti tulemusi, arvestades ainult kanaleid, mida EL-i Startcom Task Force on seostanud Venemaa mõjutustegevusega, ja ka teine katse andis sama tulemuse.

Selle raporti valgel on põhjust meenutada läinud aasta aprillis Bloombergis ilmunud intervjuud, mille andis Colin Lokey, endine ZeroHedge’i töötaja. Endiste töötajate intervjuud ei ole parim teabeallikas – pahameelega lahkunute seisukohtades võib olla rohkem solvumist kui kainet analüüsi ja Lokey probleemidele viitas ka ZeroHedge’i vastulause –, kuid see käsitleb mingeid tendentse. Kui tugineda üksnes ZeroHedge’i vastulauses avaldatud sõnumivahetusele, siis sunnib Lokey jutt ZeroHedge’i Kremli-meelsest tonaalsusest, mida ta töötajana tundis end olevat kohustatud järgima, omajagu kahtlema selles, kas ZeroHedge avaldas Venemaalt pärit valeteavet pelgalt teadmatusest.

Kui PropOrNoti raport ja Colin Lokey tähelepanekud peavad paika, siis on ZeroHedge näide sellest, kuidas Venemaa ja lääne kanalite sümbiootilises koostöös toimub nn narratiivipesu. Kui rahapesu siht on kaotada jäljed raha päritolust, siis narratiivipesuga eksitatakse lugeja arvamust info päritolu kohta.

Narratiivipesu saab toimuda, sest kasu on vastastikune. Lääne poolele, sageli väiksele või keskmise suurusega veebisaidile, viidatakse Vene meedias, see suurendab külastajate arvu ja reklaamitulu. Vene pool omakorda saab kanali, mille kaudu jõuda lääne lugejateni, ja lääne kanalid, mida kasutada oma seisukohtade kinnistamiseks. ZeroHedge’i, Breitbart Newsi ja InfoWarsi kasutatakse selleks palju: otsing RT, Sputniku või Russia Insideri lehel annab vastuseks kümneid ja kümneid viiteid nende lugudele, mis omakorda suurendavad Venemaa kanalitele usaldusväärsust: mitte üksnes Venemaa kanalid ei kirjuta üht, teist ja kolmandat, vaid ka lääne meedia kinnitab neid lugusid.

Viited ZeroHedge’ile, Breitbartile, InfoWarsile ja Trunewsi raadiosaadetele ei anna ka objektiiv.ee lugejale põhjust arvata, et vahendatud teave või selle tonaalsus võib pärineda mujalt kui Ühendriikidest.

Vajadus kvaliteetse rahvuslik-konservatiivse kanali järele on Eestis olemas, selline kanal parandaks üldist arutelukvaliteeti. Objektiiv.ee kogub annetusi kanali jätkamiseks. Ehkki ma nende vaateid ei jaga, oleksin hea meelega nõus annetama, kui võiks olla kindel, et loobutakse nn alternatiivsetest kanalitest nagu Breitbart, InfoWars, Trunews ja ZeroHedge.

Uudistekanalid, mis ei anna teavet lugude autorite, toimetuse koosseisu, väljaande kontaktide ega lugude algallikate kohta, ei ole usaldusväärsed. Google, Facebook, Twitter saavad juhtida lugejate tähelepanu selliste kanalite anonüümsussoovile. See annab lugejale võimaluse valida, kas ta loeb anonüümsest allikast saadud uudist või mõnd sellist, mille taga seisab autor oma näo ja nimega.

EPL 16.04.2017

Kõik lootus jätke, astudes siit välja

Suurbritannia vaatab nii läbirääkimisi EL-iga kui ka suhteid Šotimaaga endiselt enesekesksetest ebareaalsetest tulevikulootustest lähtudes.

Aasta tagasi võis kahes kultuuriliselt lähedases, kuid geograafiliselt teineteisest kauges riigis – Ühendkuningriigis ja Ühendriikides – märgata ühendavat muret. Nii Londoni pubides kui ka Washingtoni kohvikutes, kus tavaliselt vaieldakse pigem koduste asjade üle, oli tunda peataolekut: mis saab siis, kui Suurbritannia otsustab lahkuda euroliidust ja Donald Trumpist saab Ühendriikide president?

Mõlemad otsused saidki vastu ootusi teoks. Mõlemad lahendused tõid kindluse asemel hulga küsimusi, millele alles otsitakse vastuseid.

Olgu Ühendriikidega kuidas on, Suurbritannias sai pärast pea aastast teadmatust lõpuks kindlaks kaks asja: Brexit tuleb, aga Šotimaa uut iseseisvusreferendumit niipea mitte. Ehkki Šotimaa valitsusjuht Nicola Sturgeon ütles laupäeval Šoti Rahvuspartei kongressil selge sõnaga, et olukord on Brexiti tõttu muutunud ja uus referendum möödapääsmatu, ei ole Suurbritannia peaminister Theresa May sugugi samal arvamusel. Londoni jaoks on oluline hoida riiki ühes tükis, et kaubelda euroliidult välja soodsaid lahkumistingimusi, kuid viis, kuidas seda tehakse, mängib kaardid kätte pigem Šotimaa iseseisvuse pooldajatele. Patroneeriv hoiak, ülevalt alla vaatamine ja hirmutamistaktika näitavad, et London ei ole eelmisest Šotimaa iseseisvusreferendumist midagi õppinud. Miski ei ärrita šotlase uhkust rohkem kui kamp Inglise toorisid, kes arvavad, et neil on õigus öelda šotlastele, mida teha ja mida mitte.

See, et Brexiti toimumise asjus valitseb lõpuks kindlus, ei suurenda üldist kindlustunnet. Selle üle, kas teadmine, et olukord on halb, on majandusele alati parem kui lootus, peeti mõni aasta tagasi Londoni majanduskoolis pikk väitlus. Kokkuleppele ei jõutud – teadmise mõju sõltub sellest, kas see puudutab strateegilist teavet või mitte. Näiteks teadmine riigi ees seisvatest majandusraskustest on ilmselt majanduse kohanemisele kasulik, seevastu teadmine meteoriidi vääramatust kursist tekitab tõenäoliselt majanduskaose. Paraku saame seda, kas teave on strateegiline või mitte, sageli teada alles siis, kui selgub, et asjade viltuminekut ei ole kuidagi võimalik vältida.

Paistab, et Brexiti tõsiasjaks saamine on selle vaidluse taustal pigem just teave, mille strateegilisus tuleb ilmsiks koos arusaamaga selle tagajärgede ulatuslikkusest ja vältimatusest, st alles tagantjärele.

Osaliselt on see mõistetav: kuni läinud nädalani oli tulevik Suurbritannia jaoks kahekordselt tundmatu. EL-i jäämise pooldajate lootus tekkis ja kadus, tekkis ja kadus sedamööda, kuidas arvati olevat leitud Brexiti peatamiseks legaalseid vahendeid, ja samas taktis kõikuv börs andis ebakindlusele oma bassilöögid. Suurbritannia kardiogramm näitas rütmihäireid, ja diagnoos – segu majanduslikust ebakindlusest, kultuurilisest ärevusest ja poliitilisest võõrandumisest nii UK kui ka EL-i tasandil – ei olnud enam ammu külmade kompresside ja palderjanitilkadega ravitav.

Isegi nüüd, kui Brexit on kindel, ei tea keegi, mis Suurbritanniast Brexiti käigus saab. Muutuste ulatuslikkus omakorda on tekitanud väitluse, kas Suurbritannia EL-i referendumit ei oleks tulnud käsitleda pigem põhiseaduslike muudatuste mastaabis, kus otsuseks on vaja kaht kolmandikku poolthääli. Neist mõnest protsendist, mis avasid Brexitile tee ja kujundasid Suurbritanniale uue tuleviku, arvatakse vähe olevat – valijad on selleks liiga mõjutatavad, poliitikud liiga manipuleerivad või lausa valelikud. Muidugi näidatakse sõrmega süüdistavalt referendumi ellukutsujale, Briti endisele peaministrile David Cameronile. Asja ei teinud kergemaks ka Brexiti-ministri David Davise läinudnädalane märkus „oleme meie riigi põlvkonna jaoks kõige tähtsamate läbirääkimiste lävel”, mis on lühinägelik – Brexiti ja sellega kaasnevate läbirääkimiste mõju võib tuua olulisi muutusi palju rohkemate kui ühe põlvkonna jaoks.

See, et tulevik on teadmata ja ebakindel, ei saa muidugi olla põhjus muutusi vältida. Tulevik on enam-vähem alati ebakindel. Pigem on probleem selles, et kõik kolm osapoolt – EL-i jäämise pooldajad, EL-ist lahkumise eestkõnelejad ja uut referendumit soovivad šotlased – loodavad, et tulevik tõendab: just nende suhtumine oli õige. Sellele lootusele tuginedes püütakse veenda ka valijaid, lootes vargsi, et ennustused lähevad iseenesest täide.

Tõepoolest, kui enamik usub, et läbirääkimised EL-iga lähevad ladusalt, majandussuhetes ei muutu oluliselt midagi, pangad ja mõttekojad ei lahku Londonist, ülikoolide rahvusvahelistest teadusprojektidest ei kao teadlased ja rahastus, Suurbritannia ei muutu rassistlikumaks – siis kõik lahenebki. Kuid millal saab enda ja teiste veenmisest bluff ja kas seda hetke osatakse näha? Või on see hetk juba saabunud?

Kui Iiri tööminister Mary Mitchell võrdles Briti kaubandusministrit Liam Foxi abielumehega, kes tahab lahutust tingimustel, mis vabastaksid ta kohustustest, kuid jätaksid kogu vara talle, siis tabas ta naelapead. Briti valitsus kavatseb pidada EL-iga läbirääkimisi eesmärkide üle, mis on vasturääkivad ja ebareaalsed. Kõik kolm osapoolt heidavad üksteisele ette soovmõtlemist ja faktide ignoreerimist. See on üks neid väheseid kordi, kus kõigil kolmel on õigus. Brexiti-loosungitest ei ole palju edasi liigutud: ka toona tehti lahkumiskampaania sisulise kalkulatsioonita, kuidas peaks „kontroll tagasi võetama”, löömata Suurbritannia majandust segi, või kuidas juriidilist, majanduslikku ja teadustegevuse vereringet, mida on aastakümneid ühendatud, oleks ülepea võimalik paari aastaga lahutada, nii et mõlemad patsiendid ellu jääksid.

Kui Financial Times nimetas hiljuti toimunut veidi irooniliselt melodraamaks, tabas ta teist naelapead. Suurbritannia sõnakasutuses nii Brexiti kui ka Šotimaa iseseisvusreferendumi puhul on kerge märgata lihtsustatud võrdlusi inimsuhetega. Ent see võrdlus ei ole üksnes kasutu, vaid ka eksitav. Ent selliste võrdluste kasutamine annab otsustajatele vahendid „rääkida rahvaga rahva keeles” ja sellega lisaohjad vajaduse korral meelsust suunata. Londonil on kogemus, et selline vajadus võib ilmneda.

Mõni kuu enne iseseisvusreferendumit rääkisin Šotimaal nii Nicola Sturgeoni kui ka Šotimaa iseseisvuse vastase kampaania liidri, Šoti konservatiivide esimehe Jackson Carlaw’ga. Sturgeon rääkis läbirääkimistest ja kalkulatsioonidest. Carlaw rääkis oma naisest, kellega ta on jäänud kokku nii headel kui ka halbadel aegadel, ja sellest, kui moraalselt vale on abielulahutus, mida Šotimaa tahab, ja nagu ikka, Šotimaa võimetusest oma eluga üksi hakkama saada.

Šotimaa vastas Suurbritannia patroneerivale „mansplainimisele” faktide ja ratsionaalsusega. See ei toiminud, Suurbritannia ei suutnud enam vaadata omaenda metafooridest kaugemale.

Kui selgus, et hirmutamine ei pruugi soovitud tulemust anda, võttis London kasutusele südantlõhestava sõnumi: kui Šotimaa lahkub, siis Inglismaa süda murdub. Ent kumbki ei olnud see, mida Šotimaa toona – ja ka praegu – oleks vajanud. Šotimaa tahtis võrdset mängu. Londoni jaoks jäi ületamata tõke, mis kujutas Šotimaad kui emotsionaalset, varatut ja pisut poolemeelset abikaasat.

Praegune õhustik meenutab 2014. aasta iseseisvusreferendumi eelset. Toonane „projekt Hirm”, nagu Šoti iseseisvuse vastaste kampaaniat nimetati, rõhutas peamiselt Šotimaa jaoks uut ja ootamatut olukorda, millega piirkond suuremate majanduslike kadudeta toime ei tule. Enne referendumit Šotimaal ringi sõites oli näha, kuidas teadmatusega hirmutamine inimestele mõjus. Šotimaa mägedes, kuhu poliitilised intriigid tavaliselt ei jõua, pelgasid inimesed tõsimeeli, et jäävad iseseisvudes sissetulekuta ja peavad edaspidi Londonisse sõitmiseks välispassi taotlema. Pisiasjad, millel ei ole tõega palju pistmist, kuid mis olid toona valitsenud ebakindluse tõttu emotsionaalselt tugevad argumendid. Tõejärgsuse esimeseks ohvriks tuleks vähemalt Euroopas pidada pigem Šotimaa iseseisvusreferendumit kui Brexitit.

Kumb on siis parem, kas lootus või ebameeldiv teadmine? Emily Dickinsoni jaoks oli lootus „suline asi, mis pesitseb hinges”, Nietzsche jaoks aga „halvim kõigest kurjast, sest pikendab piinu”. Suurbritannia jaoks oleks tulusam vaadata nii läbirääkimisi EL-iga kui ka suhteid Šotimaaga mitte enesekesksetest ebareaalsetetest tulevikulootustest lähtudes, vaid pigem pidades silmas Dante parafraseeringut: kõik lootus jätke, astudes siit välja. Tegelikkus on käes, lootuste jaoks ei ole enam aega.

EPL 20.03.2017

Süüria olukord tähendab meile peale sõjapõgenike paljut muudki

Venemaa Süüria-ainelistel teaberünnakutel ja lääne riigipeade ignorantsusel võib olla arvestatav mõju nii Ukrainale kui ka NATO tulevikule.

Sellest on nüüd juba mõned päevad, kui ühe sõjapidamise nn pehme jõu üle peetud arutelu käigus jäi kõrva mõte, et Süürias toimuval ei ole Eesti üldises arusaamas muud tähendust kui sõja eest põgenenud inimesed, kes siiakanti jõuda võivad. See on huvitav, ent veidi ekslik arusaam mõjust, mida välispoliitiline niidistik Eestile ja teistele Balti riikidele avaldab. Selle seletamiseks tuleks minna ajas mõned aastad tagasi.

2014. aasta novembri keskel toimus Austraalias Brisbane’i linnas hulk vahejuhtumeid, mille mõjud välispoliitikale on senini kaudselt tajutavad. Peeti G20 kohtumine, järjekorras üheksas. Plaanis oli arutada globaalmajanduse kriisijärgset taastumist, kliimamuutusi ja kaubandussuhete hoogustamist. See hea plaan kukkus aga osalt läbi – vähemalt avalikkusse peegeldunud moel. Maailmakorras oli midagi muutunud ja selle põhjustaja, Venemaa presidendi Vladimir Putini sõjalaevastikust saadetud saabumine seadis sündmuste keskme hoopis mujale.

Kevadel oli Venemaa annekteerinud Krimmi ja rikkunud sellega pea kõiki rahvusvahelisi leppeid. Kui majandusküsimusi arutada tahtvad suurriigid peavad peale majandusküsimuste veel midagi kalliks, siis on need kokkulepped. Kui lepped ei pea, ei pea ka miski muu. Seni turvalisena püsinud maailmakorra ohustaja oli klubikokkusaamisel kohal ja see ei saanud üldist tonaalsust mõjutamata jätta.

Taustaks: sama aasta märtsis oli G8-st saanud G7: Sotšis toimuma pidanud kohtumine tühistati ja Venemaa oli klubist välja heidetud. Seetõttu oli novembris toimunud G20 kohtumine Venemaa jaoks üsna oluline.

See läks halvemini, kui Venemaa oleks oodanud. Visuaalse meedia mõjujõust teadlike riigijuhtide jaoks oli toona mõte Putiniga samale pildile jäämisest, rääkimata käesurumisest või klaasikõlistamisest, võimalik üksnes rohkesõnalistest seletustest saadetuna. Putin lahkus enne G20 kohtumise lõppu. Oluline on vahest seegi, et arvatavasti jäi tol kohtumisel kogetud tõrjutuse põhjus Putini jaoks vähemalt osalt hämaraks: Venemaa visioon rahvusvahelisest õigusest erines siis ja erineb ka nüüd lääne arusaamadest üsna mitmes aspektis.

See oli aga alles algus. Mõned kuud hiljem Müncheni julgeolekukonverentsil naerdi kõnepuldist rääkinud Venemaa välisminister Sergei Lavrov üsna varjamatult välja. Maailma vägevad olid Venemaa otsustus- või isegi arutelulaua tagant eemale tõrjunud, vähemalt poliitilise avalikkuse jaoks.

2015. aastal toimusid infosõja ekspertide kohtumised, kus sõnastati võimalik tulevikustsenaarium: Venemaa eesmärk on mis tahes vahenditega arutelu- ja otsustuslaua juurde tagasi saada. Kui ta selle eesmärgi saavutab, ei ole talle ainult Ukraina andeks antud, vaid on lepitud ka rahvusvaheliste reeglite rikkumisega – mis tähendab, et ühegi riikidevahelist elukorraldust korraldava seaduse kehtivuses ei saa enam kindlust olla.

Prantsusmaal oli jaanuarikuine ajakirja Charlie Hebdo toimetuse vastane islamistliku terroriorganisatsiooni rünnak kümne aasta jooksul esimene sarnaste seas. Euroopa püüdis uue tegelikkusega kohaneda. 2015. aasta septembris liitus Venemaa Süüria sõjaga, põhjendades seda vajadusega võidelda islamiterrorismi vastu, mille mõju oli Euroopa valusalt tunda saanud.

Nii toona kui ka järgmise 2016. aasta jooksul, kui toimusid terrorirünnakud Brüsselis, Nice’is ja Berliinis, teavitasid Venemaa riiklikult kontrollitavad meediakanalid nii Vene kui ka lääne avalikkust valikust, mis Euroopa ees seisab. Valik oli: kas leppida sellega, et Euroopa linnade tänavatel terrorirünnakute tõttu hukkuvad inimesed on osa uuest tegelikkusest, või teha koostööd Venemaaga, kes võitleb terrorismiga edukalt Süürias ja seega saab aidata võidelda sellega ka Euroopas.

Pärast Nice’i terrorirünnakut Prantsuse riigipea ja rahvani jõudnud kaastundeavalduste seas oli ka Venemaa presidendi oma: „Ma tahan veel kord rõhutada, et suudame terrorismi võita üksnes ühendatud jõupingutustega.”

Kaastundeavalduses öeldud „veel kord rõhutada” oli üsna täpne, sest samasuguse sõnumi oli Moskva saatnud varemgi pärast terrorirünnakuid, teiste seas Belgiale pärast märtsikuist rünnakut. Moskva ei ole teinud saladust, et selle avalduse ajend ei ole lihtsalt soov abi pakkuda. Riikliku telekanali Rossija 24 27. märtsi saates „Nädala uudised” võttis saatejuht Dmitri Kisseljov Euroopat vaevava probleemi kokku nii: Venemaa võitles edukalt Süürias ISIS-e vastu ja tõi sinna rahu ning Euroopa terroriaktid on põhjustatud sellest, et Euroopa ei tee Venemaaga koostööd, vaid rikub suhteid sanktsioonidega. Kui Euroopa ei käituks nii rumalalt, oleks olnud ammu võimalik koostöös Venemaaga välja töötada edukas plaan, kuidas terrorismist jagu saada ja säästa suurel hulgal elusid. Kui palju terroriakte peab veel toimuma, kui palju elusid peavad Euroopa riigid kaotama, enne kui Euroopa Liit seda taipama hakkab?

Selle loo kajad – valik terrorismi ja Venemaaga koostöö vahel – jõudsid Yana Toomi eestvedamisel Eesti (sotsiaal)meediasse ja järgnenud sotsiaalmeedia infovoolu analüüs näitab, et tulemuslikult.

Oma riigi kodanike kaitseks rahvusvahelistest huvidest loobumises poleks midagi uut. Ja kui järele mõelda, oleks see äkki – ehkki kõigi väärtuspõhiste otsuste vastu – ratsionaalselt mõistetav valik. Kuid selles on üks aga: selle valiku eeldused on, vähemalt seekord, valed. Venemaa ei ole Süürias kunagi islamiterrorismi vastu võidelnud.

Esimesena selle tõsiasja esile toonud raport ilmus läinud aasta aprillis. Rahvusvaheliste suhete mõttekoja Atlantic Councili raportis „Putini sõda Süürias” võrreldi muu hulgas Venemaa õhurünnakute väidetavaid sihtmärke tegelike sihtmärkidega. Selle analüüsi tegemiseks oli appi võetud ülemaailmne uurivate ajakirjanike ühendus Bellingcat, mis kasutab teabe kogumiseks avalikke allikaid: fotosid, videoid, sotsiaalmeediat.

Bellingcat uuris Venemaa kaitseministeeriumi postitatud 43 videot Süüria õhurünnakutest ja suutis 36 video puhul kindlaks teha täpse koha, mida rünnakud tabasid. 30 rünnaku puhul kinnitas Venemaa kaitseministeerium, et tegu oli rünnakutega ISIS-e vastu. Selgus, et tegelikkuses oli ainult üks neist rünnakutest tehtud tõepoolest ISIS-e kontrolli all oleva piirkonna pihta. Sõnum, et Venemaa võitles Süürias edukalt ISIS-e vastu, on seega tõene 1 : 30 ulatuses. See tõeprotsent on veidi väike järeldamaks, nagu oleks Venemaast Euroopale ISIS-e vastu võitlemisel abi või Venemaal oleks ülepea soovi ISIS-ega võidelda.

2017. aastal tuli koostöö Venemaaga terrorismivastases võitluses aga jutuks juba ka Atlandi taga, Ühendriikide uue presidendi Donald Trumpi suu kaudu. Seda, kui lihtsalt sünnivad tõepõhjata lood, kui suur on nende mõju rahvusvahelisele poliitikale ja kui raske on neid kummutada, oleks ehk raske seletada ilma tollesama mõttekoja Atlantic Councili värske raportita „Aleppo murdmine”, mis toob peale Süüria veriste sõjakuritegude esile ka „pehme jõu” osa: kuidas teaberünnakutega kujundati nii kohalikku kui ka rahvusvahelist avalikku arvamust ja mis rolli see Aleppo alistamises mängis. Raport toob muu hulgas esile soovituse Ühendriikidele kaaluda hoolikalt võimalikke koostööpartnereid. Aga inimesi – ka riigipäid – on raske ümber veenda. Poliitilise tegelikkuse loomises on lugudel suurem roll kui faktidel.

Terrorismivastane võitlus on president Trumpi jaoks üks Ühendriikide prioriteete. Üks Venemaa sihte on veenda Ühendriike oma edukas võitluses terrorismiga Süürias, just nagu püüti veenda Euroopa avalikkust ja otsuselangetajaid. Sammudel, mida Venemaa on valmis tegema selleks, et saada tagasi otsustuslaua taha, võib – teaberünnakute toel ja ignorantsuse abil – olla arvestatav mõju nii Ukrainale, rahvusvahelistele reeglitele kui kaudselt ka NATO tulevikule, mida Moskva näeb eksistentsiaalse ohuna.

Mida sellest järeldada? Kaht asja. Esiteks: mõistlikud suhted Venemaaga on vajalikud, kuid need ei saa sündida valede kaudu ja väärtuste arvel. Teiseks: kui mõelda siit edasi, kui olulist rolli mängib see, et Ühendriikide president oleks faktiliselt täpse teabega varustatud, ja kui olulisel kohal on Ühendriigid teaberünnakute sihtmärgina Venemaa jaoks, võiks Süürias toimuv saada Eesti jaoks NATO kontekstis ka pisut teise tähenduse kui üksnes sõjapõgenikud.

EPL 06.03.2017

Kuidas vaalast sai kala ja jänes kübarasse pandi

il_340x270-1105718364_cjwxKuidas tulla toime vastuolulisest teabest saadud kurnatuse ja tüdimusega? Võib käega lüüa, juua õlut ja vaadata jalgpalli, aga see ei ole parim lahendus. Euroopa poliitikauuringute keskuse kaasteadur Urve Eslas kirjutab, millised võtted on praegu infosõjas kasutusel. Narratiivipesu, Vene pingpong, “hunt, kes hüüab “Hunt!””, tavaline valetamine, tõe suhtelisuse rõhutamine.

Mõne kuu eest istusin Londonis ühe mõttekoja ees trepil ja ootasin ümarlaua algust: seal oli kavas arutada, mida teaberünnetega peale hakata. Selleks ajaks oli sääraseid ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias toimuvaid agressiooniakte kirjeldatud juba kuid, kui mitte aastaid, ent plaane, mida selle teadmisega peale hakata, oli endiselt kesiselt. Samaga vastamine ei tulnud kõne allagi, ka sääraste vaenulike kanalite piiramine oleks olnud liiga lähedal piirile, millest edasi demokraatliku maailma enda reaktsioon võib saada agressiooniaktidest kahjulikumaks.

Midagi oli ometi vaja teha. Valefakte ja -lugusid ei tulnud ammu enam üksnes Venemaalt. Sama oli kogenud Suurbritannia ja (osaliselt) maksnud euroliidust lahkumise kasuks pöördunud referendumitulemusega, sama olid kogenud Ühendriigid ja (osaliselt) maksnud Donald Trumpi võiduga. Kaheksas Euroopa riigis, sealhulgas Prantsusmaal ja Saksamaal, ees seisvad valimised ei teinud olukorda sugugi kindlamaks, pigem vastupidi.

Kurnamistaktika

Tol päeval istusid ümarlauda oodates Londonis trepil peale minu veel kaks inimest: pisut kulunud tviidpintsakus britt ja musta vihmamantliga ameeriklane. „Kõige suurem katsumus,” ütles ameeriklane, „on see, kuidas tüdimusega toime tulla.” Britt ei vastanud midagi, ainult noogutas. „Inimestel on tunne, et tahaks käega lüüa, õlut juua ja jalgpalli vaadata.”

Jutuks olnud tüdimus – ameeriklane kasutas prantsuskeelset ennui’d – on pika kultuurilise ajalooga nähtus, mis on kõneks olnud vähemalt 1857. aastast, kui Charles Baudelaire vihjas sellele „Kurja õite” avaluuletuses „Lugejale”. Poliitilisse kõnepruuki jõudis see Gruusia ja Ukraina sõja kontekstis, kui lääne poliitiline avalikkus seal toimuvast tüdima hakkas. Olen kuulnud arvatavat, et tegu on pelgalt ühe-teema-väsimusega, kuid ma ei ole sellega päris nõus: poliitiline ennui ei ole pelgalt informatsioonitüdimus, vaid reaktsioon vastuolulisele teabele, mille taustal ei osata seisukohta võtta. Kes valetab? Keda uskuda? Kas üldse kedagi?

Lootusetus vastuolulisest teabest enda jaoks mõtestatavaid järeldusi teha paistis silma Facebookis ja Twitteris, kus tüdimust Venemaast, Brexitist, Trumpist väljendati seda hoogsamalt, mida rohkem vastuolulist teavet lisandus.

See on mõistetav reaktsioon kurnamistaktikale, millega informatsioon aetakse nii rohkeks, intensiivseks ja vasturääkivaks, et sellega tegelemise asemel on kergem käega lüüa. Mõistetav, kuid mitte kõige targem.

Sergei Rastorgujev, Vene teaberünde spetsialist, kirjutas suhteliselt hiljuti, 1998. aastal raamatu „Infosõda”. See, nagu ka paljud Venemaa ametlikud sõnavõtud, oli omal moel üsna siiras. Raamat kirjeldas, kuidas töödelda mõistust teabega analoogiliselt sellega, kuidas arvutit töödeldakse viirustega: kui väärteave või sellest tulenev paradoks viia analüüsivasse mõistusse, on tulemus sama – see nakatub, kannab nakkust edasi või jookseb kokku.

Nüüd, pea kakskümmend aastat hiljem ja tuhatkond kilomeetrit lääne pool saab öelda, et teaberünnakutel on kaks tähelepanu väärivat komponenti: lood, mida need jutustavad, ja tehnikad, millega lugusid luuakse. Vildakad lood luuakse valeteabe abiga ja kui need on juba rahva hulka läinud, on neid raske kõigutada. Kui Umberto Eco kõneles raamatus „Semiootika ja keelefilosoofia” sotsiaalsest tõsikindlusest, kus vaal ei ole imetaja, vaid kala – ja jääb kalaks hoolimata kõigist avalikkusele antud faktidest, mis näitavad, et ilmselgelt on tegemist imetajaga –, siis pidas ta ilmselt silmas just lugudele omast inertsust.

Kuid see, et lugusid on raske kummutada, ei tähenda, et nendega tegeleda oleks tulutu. Lugude uurimine aitab seletada nende loojate sihte ja ennustada nende järgmisi samme. Tehnikate seletamine kannab samasugust sihti nagu mustkunstitriki seletamine: kui teatakse, kuidas jänes kübarasse sai, on lootust, et see trikk edaspidi läbi nähakse. Tehnikate seletamine on üks võimalus vastata teaberünnakutele vaba ühiskonna põhimõtteid riivamata.

Whataboutism ja Vene ping-pong

Kasutatavaid tehnikaid on palju – viimasest aastast võib tuua näiteid paarikümne kohta – ja erinevaid. Mõned neist on vanad (kuid endiselt sageli kasutatavad) – nagu juba külma sõja päevilt pärit ja Economisti ajakirjanikult Edward Lucaselt whataboutism’i nime saanud tehnika, mis vastab mis tahes kriitikale: „Aga vaadake, mida te ise teete!”

Mõned tehnikad on uued, näiteks „Vene pingpong”, mis saab toimida üksnes veebikeskkonnas. Eri meediakanalid tsiteerivad üksteist vastastikku, põrgatades ühte ja sedasama lugu edasi-tagasi ning kujundades seda järjest sobivamaks ja faktidest üha kaugemaks, kuni lugu (ja mõnel juhul ka tsiteeritavad ütlused) on tundmatuseni moonutatud (või lausa algsele vastupidine). Üks selle tehnika naljakamaid näiteid on ühe NATO kindrali nending, et Vene relvajõududesse on tehtud märkimisväärseid investeeringuid. Mõne edasi-tagasi põrgatamisega tehti sellest kiidulaul Vene relvajõudude juhatajate intelligentsusele. (Võib-olla nad ongi seda, kuid asi on milleski muus: NATO kindrali intervjuu ei sisaldanud sellist komplimenti.)

On lihtsaid tehnikaid nagu lihtlabane valetamine. (Läinud aasta märtsis antud intervjuu, milles Trump lubas saata Balti riigid Aafrikasse, oli väljamõeldis. Vene päritolu Lizat ei vägistatud Saksamaal ja Saksa NATO sõdurid ei vägistanud hiljuti Leedus alaealist.) Eksitavad pealkirjad ja fotod, millel ei ole artikli endaga palju ühist, aitavad luua lugu, mida parajasti soovitakse rääkida. (Värskeim näide on jaanuarikuine lugu NATO Saksa vägede Leetu saabumisest, mida illustreerisid SS-i tankide fotod – praeguseks on pildid küll juba maha võetud.

“Narratiivipesu”

Mõned tehnikad on keerulisemad, aga seda huvitavamad. Üks selliseid on nn narratiivipesu – tehnika, mida kirjeldas Euroopa paremäärmusluse uurija Anton Šehhovtsov. Kui rahapesu eesmärk on eksitada avalikkuse ettekujutust raha päritolu kohta, siis narratiivipesu puhul käib see lugude kohta.

Lääneliku elukorralduse kohta väärinfot jagavatel ja selle põhjal seda elukorraldust kritiseerivatel lugudel, mis pärinevad riigimeedia enda ajakirjanikelt, ei ole Venemaal ega läänes sama suurt kaalu kui lääneliku maailma enda esindajate omadel. Kui Sputniku või RT töötaja räägib lääne demokraatia viletsusest, ebademokraatlikest valimistest või sõnavabaduse piiramisest, ei ole sel sama kaalu kui sellel, kui seda teeb „kuulus Saksa majandusteadlane”, „Euroopa Parlamendi tunnustatud liige”, „populaarne poliitik, endine välisminister” või „Suurbritannia tuntud poliitikaanalüütik”.

Kui vaadata, mis on nende epiteetide taga, siis selgub, et kuulsast majandusteadlasest ei teata Saksamaal eriti midagi ja populaarse poliitiku reiting jääb kodumaal paari protsendi piiresse. Tuntud Suurbritannia poliitanalüütikut kohtasin ma mõned aastad tagasi Londonis Punase Lõvi pubis ja oleme senini Facebooki-tuttavad. Ta on muusik. Toona pidas ta muusikabaari, mis ei toonud Londonis elamiseks piisavalt palju sisse, ja otsis muid tööotsi. Pakkusin talle võimalust lisaraha saamiseks Eesti lehele kirjutada, aga honorar oli liiga väike. Võib-olla on ta väga hea muusik, kuid poliitikaanalüütikuks nimetada oleks teda vast siiski liig. Mõned tema viimasel aja kirjutatud lood on üsna kõnekad: „Viis ausat uudistesaiti, mida lugeda”, kus vastukaaluks „lääne propaganda valedele” on tõepõhiste allikatena nimetatud Sputnikut, RT-d jt kanaleid; „Ühendriikide ettepanek Venemaale anda Krimm Ukrainale tagasi on sama hea kui Moskva nõue Ühendriikidele anda Venemaale tagasi California” ja teised samasugused.

Kui narratiivipesu tehnikat selle termini autori Anton Šehhovtsoviga arutasime, küsisin: mida saab sellest tehingust „kuulus Saksa majandusteadlane” või „populaarne poliitik”? Miljoneid ja miljoneid vaatajaid, vastas Anton, ja väga head honorari.

Seega on narratiivipesu inforünde tehnika, milles väärteabele rajatud jutustus esitatakse lugejatele-vaatajatele lääneliku allika kaudu. Selle kaudu saadakse endale usaldusväärsust ja pakutakse allikale vastu miljonite tähelepanu, populaarsust ja mõnel juhul ka raha – kuid sageli piisab ka ainult populaarsusest.

„Hunt, kes hüüdis: „Hunt!””

Teine pisut keerulisem tehnika, mis on viimase aasta jooksul kasutust leidnud, sai pärast pikka mõtlemist nime „Hunt, kes hüüdis: „Hunt!””. Tegu on tuntud loo äraspidise variandiga. Aisopose valmis „Poiss, kes hüüdis: „Hunt!”” on juttu karjapoisist, kes hüüdis nii mitu korda niisama enda lõbuks „Hunt!”, et külaelanikud sellest tüdisid ega tulnud enam appi, kui hunt tõesti karja murdma tuli. Kirjeldatud tehnika puhul toimub midagi samasugust, ainult et hüüdja ei ole karjapoiss, vaid võimalik ohuallikas ise. Ja täpselt nagu karjapoisski kurnab ka hunt avalikkuse tähelepanu punktini, kus tüdimus hakkab takistama ohule reageerimist.

Ajakirjanduses leiab see kasutust lugudes, mis räägivad lääne Venemaa-vastasest propagandast ja infosõjast – absurdne süüdistus, arvestades, et lääneriikidel võttis aastaid, et idast tulenevat ohtu ülepea teadmiseks võtta. Ehkki läänele esitatud propagandasüüdistused ei ole midagi uut, kasutatakse neid oluliselt rohkem pärast seda, kui lääs hakkas idast tulevale valeinformatsioonile reageerima selle analüüsimise ja avalikuks tegemisega. EL-i strateegilise kommunikatsiooni keskus ja nende nappide vahenditega tehtud Müüdimurdjad või Eesti  Propastop on hea näide sellest, et väärteabega seotud ohtudest teatakse ja väärteabe kummutamisega tegeletakse.

Sama hundihüüdmistehnikat võib märgata NATO tegevusse suhtumises. Uudisele Ida-Euroopasse lisavägede toomisest reageeris Vene meedia uudistega lääne agressiivsest käitumisest, mis ei jäta Venemaale muud võimalust kui vastavalt reageerida. Sellega jäeti mulje, nagu oleks lääs agressor ja Venemaa passiivne kannataja, ignoreerides tõsiasja, et NATO lisavägede Ida-Euroopasse toomine oli reaktsioon Venemaa agressioonile Ukrainas.

Hundihüüdmistehnika on teaberünde tehnika, kus vaatajaid/lugejaid kurnatakse tüdimuseni väärteabega lääne agressiivsusest. Rahvusvahelises infovoolus olijais tekitab see segadust ja käegalöömissoovi: kui on ebaselge, kes on süüdi, ning ida teeb seda ja lääs teeb seda, siis mis seal vahet on ja kus on uudis?

Tõe suhtelisuse rõhutamine
Kolmas, samuti viimasel aastal rohkem kasutamist leidnud tehnika on tõdede suhtelisuse rõhutamine.

Kolmas, samuti viimasel aastal rohkem kasutamist leidnud tehnika on tõe suhtelisuse rõhutamine. See tehnika on siin kirjeldatutest kõige keerulisem ja põhineb arusaamal, et kõik on üksnes vaatenurga või ajalookäsitluse küsimus. Sellest näeme, mis juhtub siis, kui poliitika hakkab mõttelugu enda huvides kasutama. Intellektuaalselt huvitav kontseptsioon sai alguse Descarte’i rõhuasetusest inimese enda mõtlemisele kui tõe allikale, mida arendas edasi Schopenhauer, kes pidas maailma inimese enda kujutluseks, ja jätkasid postmodernistid, kes pidasid tegelikkuse konstrueerijaks teadmisi, eriti võimust mõjutatud teadmisi. Sealtkaudu jõudis ettekujutus teadmisest arvamuseni, et faktid on olemas ainult sellisena, nagu võim neid esitab – tegelikkus ei ole midagi püsivat, mida toetavad tõsiasjad, vaid kujundatakse selle järgi, mis on võimule kasulikum.

See, et ühe Kremli ideoloogi Vladislav Surkovi kirjutistes nähakse sarnasust Jean Baudrillardi simulaakrumi ideega, ei olegi vast alusetu. Kuid kui võim kasutab (ja väänab) mõttelugu, jõuavad selle ilmingud ka võimumeediasse. Kui Kremli propagandakanalite juhid Dmitri Kisseljov ja Margarita Simonjan väidavad, et objektiivset uudiste edastamist ei ole olemas, siis ei ole mõtet heita seda ette neile – tegu on laiema arusaamaga, mida nemad üksnes peegeldavad.

Mõned paari viimase nädala näited on ajalootõdede suhtelisuse vallast: kolm lugu sellest, kuidas Eesti okupeerimise näol ei ole tegu tõsiasja, vaid pelgalt väärtõlgendusega, on üsna kõnekad.

Kaudselt aitab tõe suhtelisusele kaasa lääneliku ajakirjanduse enda tasakaalustatusenõue: tuleb näidata mõlema poole seisukohti. Umbes aasta tagasi pani Atlantic Councili teadur Ben Nimmo kirja kolm põhimõtet, mis iseloomustavad kvaliteetajakirjandust (ja mille puudumise korral saab valeteavet kindlaks teha): lugu peab olema faktitäpne ja tasakaalustatud ning allikad peavad olema usaldusväärsed. Ometi näib, et sellest ei piisa: ilma taustainfota võivad just tasakaalustatuse nõudest sündida lood, milles eksitavad seisukohad on faktidega kõrvuti, jättes lugejale ettekujutuse, et tõde on tõepoolest suhteline.

Kas need tehnikad on iseloomulikud ainult Kremli meediale? Muidugi mitte. Kui mõtlema hakata, võib neid leida ka lääne (ja Eesti) ajakirjandusest. Osa väljaandeid kasutab neid tahtlikult, osa kogemata või ajakirjanduse ärimudeli paratamatu surve tõttu.

See on kurb, sest nagu toosama Ben Nimmo oma õige pea teaberünnakute kohta ilmuvas raamatus kirjutab, on igal sellisel rünnakul lihast ja luust ohvrid. Tema pääses Tallinnas pronksiöö ja toonase „luude mõnitamisest” rääkiva teaberünnaku ajal ainult verise ninaga. Kui mõtlema hakata, oli see kerge pääsemine. Ingliskeelsest lasteluuletusest „Kaikad ja kivid murda võivad mu luud, kuid sõnad ei riiva mind eal” on ka teine, muusiku-koomiku Tim Minchini versioon, mis on tõele mõneti lähemal: „Kaikad ja kivid murda võivad mu luud, kuid sõnad murravad südame.”

Kui loo alguse ja Londoni mõttekoja trepil olnud jutuajamise juurde tagasi tulla, siis viimase kahe kirjeldatud tehnika tagajärg on seesama ennui – tüdimus ja kurnatus, mis on saanud valdavaks.

Mida selle tüdimusega peale hakata? Muidugi võib juua õlut ja vaadata jalgpalli. Aga ma ei ole kindel, kas see oleks parim lahendus.

Eesti Päevaleht, 20.02.2017

Kelle oma on London? Aga New York?

Suurbritannia pealinna Londonit on pikalt naljatlevalt siin-seal nimetatud Londongradiks, kuna vene uusrikkad, oligarhid ja riigiteenistujad on ikka armastanud seal kulutada Venemaal väga sageli mitte just kuigi ausal teel saadud raha.

Mõni nädal tagasi, veidi enne Londonis toimunud üleilmset korruptsiooniteemalist kohtumist, kus loodeti jõuda rahvusvahelisele kokkuleppele korruptsiooni ohjamiseks, nimetas Suurbritannia peaminister David Cameron kõneluses kuninganna Elizabethiga Nigeeriat ja Afganistani «fantastiliselt korrumpeerunud riikideks».

Rahvusvahelise meedia reaktsioonid videole jäänud jutuajamisele olid huvitavad kahes mõttes. Esiteks, see andis põhjuse taas üles võtta Cameroni enda seos Panama paberitega, ja teiseks, see oli vastus sellele, mida ammu teati, kuid millest (vähemalt valitsuse tasandil) alles üsna hiljuti rääkima hakati: oluline osa Londonist ei kuulu ammu enam Suurbritannia kodanikele, vaid sealsest kinnisvarast on saanud mitmete korrumpeerunud riikide kõrgete poliitikute ja nendega seotud inimeste jaoks mugav ebaseadusliku raha hoidmise viis.

Need vastukajad, mis mõlemad lähtusid tu quoque-reaktsioonist – vaat´ kes räägib, ega te ise paremad ole – on korraga nii ebaõiglased kui ka samal ajal paradoksaalselt õiged. Vast kõige täpsemini võttis selle vastuolu kokku Anne Applebaum Washington Postis: küsimus pole selles, nagu oleks London samal moel korrumpeerunud nagu Abuja või Kabul – londonlased ei pea andma «meelehead» ametnikele või poliitikutele, et saada asjad aetud või kohtus õigust – kuid viimase paarikümne aasta jooksul on Londoni raamatupidajad ja juristid aidanud pesta miljardeid dollareid varastatud raha.

Suurbritannia kinnisvaraturg – juba nagu ka New Yorgi oma – on pikka aega toiminud nagu Šveitsi pank, pakkudes võimalust turvalisteks investeeringuteks neile, kes eelistavad oma isiku ja rahaallika saladuseks jätta. Ja kui nii asjale läheneda, siis tõepoolest: kui juba nimetada riike «fantastiliselt korrumpeerunuteks», siis samasse nimekirja kuuluvad nii Suurbritannia kui ka Ühendriigid.

Seda lugedes meenus mulle, kuidas aasta hakul toimunud Snow Meetingul (Leedu iga-aastane julgeolekukonverents, meie Lennart Meri konverentsi väiksem, üksnes ekspertidele mõeldud versioon) reageerisid kuulajad Briti valitsuse esindaja öeldule, et võõrast ja tundmatu päritoluga raha peab vaatama samasuguse julgeolekuküsimusena nagu infosõda või relvastuse suurendamist: nõutult, sest sellele tähelepanu on püütud juhtida juba kümmekond aastat, ja samal ajal tunnustavalt, et lõpuks selle teadmiseni on jõutud.

Seda, et lääneriikide valitsused on adumas, milline osa on korruptsioonil üleilmses julgeolekus ja kuidas nad kaudselt seni rahapesule kaasa on aidanud, märgib ära ka Karen Dawisha raamatus «Putini kleptokraatia», mis läinud aastal ingliskeelsena ilmus. Krimmi annekteerimisega algas külma sõja järgne kõige tõsisem rahvusvaheline kriis. Ühendriikide esmane vastus sellele kriisile oli suunatud mitte niivõrd kaubandus- või kultuurisuhete, kuivõrd mõne selle kodanike liikumisvabaduse piiramisele.

Miks? Sest lõpuks ometi, pärast neljateistaastat kogemust Putini juhitud Venemaaga paistis Ühendriikide valitsus tunnistavat, et probleem ei ole Venemaa, vaid Venemaal loodud kleptokraatlik süsteem. Sadakond Vene miljardäri kontrollib 35 protsenti riigi rikkusest, ja see rikkus ei ole nendeni jõudnud ausat äri tehes, vaid enamik neist on saanud, suurendanud ja kindlustanud oma vara riigivõimu otsesel toel («riskid on riigi, kasum erasektori asi»), tänuks lojaalsuse eest. Kes nad on? Võimule lähedased poliitilised liidrid ja ärimehed, kes teavad, et saavad säilitada oma võimu ja varanduse seni, kuni nad ei esita väljakutseid süsteemile.

Transparency Internationali hinnangul läheb see võimu ja raha sümbioos igal aastal Venemaale maksma 300 miljardit dollarit. See on summa, mis riigi hüvanguks kasutatavast rahast tegelikult poliitikutele ja nende lähikondlastele läheb – ja sealt edasi Londoni ja New Yorgi kinnisvarasse liigub.

Või nii vähemalt arvatakse, sest raha ei vaheta omanikku selgeid ja jälgitavaid pangaülekandeid pidi, vaid allpool pilvi, Londoni sudus, kus päike ei paista. Kas sel arvamisel on alust?

Selle aasta varakevadest sai Londonis populaarseks uus linnatuur, veidi sarnane nendega, mida seal varem pakutud: tavaliselt kahekorruselises punases bussis, mis sõidab läbi kõik Londoni tuntumad mõrvakohad, The Beatles´iga seonduvad paigad või kuninglikud aiad. See konkreetne kolmetunnine tuur oli veidi erinev.

Buss läbi Londoni kõige «poshimate» piirkondade viis inimesed vaatama näiteid rahapesust, maju ja valdusi, mis saadud raha eest, mille allikad on varjatud või ebaselged – ja mõnikord on seda ka omanikud. Erinevalt teistest Londoni vaatamisväärsustega tutvumise tuuridest polnud selle eesmärk pakkuda turistidele meelelahutust, vaid juhtida tähelepanu sellele, kui laialt ja sügavalt on kleptokraatia Londoni kude kahjustanud.

Mõned näited tuuri peatuskohtadest: Ühendkuningriigi välisluureteenistuse MI6 maja Whitehall Courtis kuulub nüüd (väidetavalt) osaliselt Venemaa asepeaministrile Igor Šuvalovile. Talle seal kuuluvate korterite hind on sadakond korda kõrgem, kui Šuvalov oma palga eest lubada saanuks. Šuvalov väidab, et selle ostmise tegi võimalikuks tema investorist naise Midase puudutus. (Tuttav, väga heal järjel rokkmuusiku lesk tahtis kolmekordse Londoni maja müügist saadud raha eest osta samasse majja korteri, aga loobus – juttu ei olnud isegi ligilähedaselt sama kategooria summadest.)

Belgrave Square´i Kensingtonis tuntakse naljatamisi kui Punast väljakut. Üks sealsetest majadest kuulub (väidetavalt) Rotenbergidele, Putini kauaaegsetele sõpradele ja judokaaslastele. Edasi, Highgate´is asuv 50 miljonit naela maksnud 28 magamistoaga Londoni suurim eravaldus (kui kuningliku perekonna kinnisvara välja arvata) kuulub (väidetavalt) Andrei Gurievile, Vene väetiseärimehele. Sealsamas asuv Eden House arvatakse kuuluvat Andrei Jakuninile, endise raudteekuninga Vladimir Jakunini pojale.

Aga miks «arvatakse», miks «väidetavalt»? Sest Londoni kinnisvara omanikke kindlaks teha ei ole niisama kerge. Enam kui 35 000 maja või korterit Londonis kuuluvad inimestele, kelle nimi ega kinnisvara eest makstud raha päritolu ei ole teada. Üksnes Westminsteri piirkonnas on üks kümnest valdusest selline, mille omanik on avalikkusele teadmata. Mitte seepärast, et uuriv ajakirjandus oleks teinud nigelat tööd, vaid rahapesu (või kivipesu?) toimimiseks loodud (poollegaalne) võrgustik teeb nende kindlaks tegemise väga keeruliseks.

Aga miks just Londonis? Siin jõuame kaudse osaluse juurde korruptsioonis, millele Anne Applebaum oma Washington Posti loos viitas. Küsimus pole selles, et tegu on maailma ühe ärikeskusega, kus on hea ja kasulik toimuvale lähedal olla – suur osa sellisest kinnisvarast seisab tegelikult tühjana.

Paar kuud tagasi istusime kolleegidega ühe Londoni südalinna maja korteris ja arutasime Vene mõju lääneriikide poliitikale. Kui hämaraks läks, saime aru, et see mõju oli seal samas akna taga: enamik ümbruskaudsete suursuguste elumajade akendest jäi pimeduse saabudes tuledeta, ainult allkorruse fuajeedes põles valgus ja aeg-ajalt võis näha ruumis liikuva valvuri siluetti. Majad olid tühjad, ostetud mitte elamiseks, vaid just nagu kullakangid rahapaigutamiseks, teades, et selle väärtus ajaga tõuseb. Selliseid kummitusmaju on Londoni südalinn täis.

Seega, pigem on küsimus mugavas ja küsimusteta rahapaigutuses, millega harmoneerub Londoni põhimõte, et sissetulev raha on hea, ja sellele piirangute kehtestamine omakorda halb. Otseselt ei tehta ju midagi seadusevastast, ja Londoni juristid, raamatupidajad ning pankurid saavad sellele kaasa aidates head tööd ja teenistust.

Lähemalt vaadates selgub, et asjad ei ole päris nii lihtsad. Kahju pole üksnes eetiline või õiguslik, vaid ka majanduslik. Arusaam, et välisraha aitab majandusarengule kaasa, alati ei kehti, pigem vastupidi – see võib majandusele kahjulik olla. Üks selleteemalistest Deutsche Banki uuringutest näitab, et need kümned miljardid illegaalset raha, mis igal aastal Venemaalt Londonisse voolab, mõjutavad otseselt Londoni kinnisvaraturgu.

See, et Londonist on saanud rahapesukeskus, on kinnisvarahinnad viinud nii kõrgele, et brittidele endile muutub Londonisse korteri – rääkimata majast – ostmine aina raskemaks. See omakorda tähendab, et oluline osa heal järjel ja haritud inimesi valib mõne teise, odavama linna või riigi; ja mida enam muutub kaugtöö võimalikuks, seda vähem on oluline, et töökoht oleks samas linnas, kus elupaik. Mis omakorda tähendab, et London sellisena, nagu seda tunneme, on muutumas, nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult. Mida enam on tühjalt seisvaid rahapesumaju, mis ei anna allkorrusel pinda kohvikutele, restoranidele, pubidele, seda enam kuivab kokku maksuraha, mida London kohalike äride pealt saaks.

Seega, tegu on vähemalt kolmemõõtmelise probleemiga. London (ja New York) toetavad kaudselt Venemaa (ja teiste korrumpeerunud riikide) rahapesu ja sellega sealset võimu, tehes varjatud raha eest ja vahel ka varjatud omanikele kinnisvara ostmise lihtsaks; see toob kaasa kinnisvarahinna tõusu, mille tõttu kohalikud elanikud taanduvad aina kaugemale äärelinnadesse või valivad elamiseks mõne muu koha; ja kohalik maksuraha kahaneb.

Mida siis teha? Uuriv ajakirjandus on pärast mõnda väljaannete vastu algatatud kohtuasja palju vähem varmas korruptsiooni- ja rahapesujuhtumeid välja tooma. Hoolimata sellest, et lugudes on tuginetud valdavalt avalikele allikatele, on väljaanded selleteemaliste lugude avaldamisel ettevaatlikud. Kindlaid tõendeid omanike kohta on raske saada, sest ettevõtted, kelle ülesanne on rahaga anonüümselt toimetada, teevad tööd hästi. Ja isegi kui juriidilise omaniku nimi õnnestub kindlaks teha, ei tähenda see, et tegu oleks tegeliku omanikuga.

Aga nagu öeldud, vähemalt on probleemi poliitilisel tasandil tunnistama hakatud. Toosama alguses jutuks olnud korruptsiooniteemaline kogunemine Londonis, kus Cameron nimetas korruptsiooni «vähkkasvajaks», oli märk sellest. Tõsi, ebavõrdsuse kahandamisele suunatud organisatsiooni Oxfam juht Mark Goldring ei jätnud selle peale mainimata, et kui korruptsioon on vähkkasvaja, siis oli kogunemine kui valuvaigisti, ehkki üleilmse majanduse ravimiseks oleks vaja operatsiooni.

Tundub, et kaudselt on London endiselt veel eitusfaasis, ehkki paistab, et Cameron mäletab veel alandust kolme aasta taguselt G20 kohtumiselt. Pärast korruptsioonikohtumist Cameroni öeldu – ärgem nokkigem väikeste saarte kallal, samad reeglid omanike avalikuks tegemiseks peaksid kehtima ka kõigile teistele – tuletab meelde, mida ütles Putini pressimees Dmitri Peskov Suurbritannia kohta kolm aastat tagasi: Suurbritannia on diplomaatiliselt väheoluline, sest on kõigest väike saar. Nagu Telegraph toona kirjutas, lisasid Venemaa ametnikud sellele poolnaljatades: ja suur osa Londonist kuulub nagunii juba Venemaale. See, et nali polnudki nii väga nali, ei tee olukorda kuidagi lihtsamaks.

Postimees AK 10.06.2016

Kurbade kaitseks

Paistab, et on tulnud aeg rääkida rahvusluse kaitseks.

Järgnev on vaid näide, aga näitel poleks tähtsust, kui see ei ilmestaks üldisemaid suundumusi, mis on üsna alarmeerivad.

Läinud kolmapäeval, kui Jevgeni Ossinovski oma hiljutise kõne Facebooki postitas, kirjutas üks kodanik sinna sellise kommentaari: „Eestlased on ja jäävad. Eesti riiki juhib tulevikus Eestlane, kellel on eesnimi Eesti pärane ja perekonna nimi Eesti pärane ning juured on pärit Eestist“ Kommentaari lõpus oli rusika pilt.

Ossinovski vastas kommentaarile nii: „Tänan selge seisukoha ees. Üks tagasihoidlik soovitus tulevikuks. “Eestlane” kirjutatakse väikese tähega, “perekonnanimi” on üks sõna ning “eestipärane” kirjutatakse kokku ja väikese tähega.“

Midagi on selles kahekõnes valesti, kas pole. Aga mis? Mõned võimalikud seletused: kas rahvuslane, kes ei oska eesti keelt, saab olla rahvuslane; vene nimega inimene, keda sellesama vene nime pärast kritiseeritakse, on enam eestlane kui rahvuslasest kritiseerija; põhiseaduse preambul suruti läbi tagasihoidliku vaimse kapatsiteedi sõela ja ainus mis läbi läks, oli rahvus – keel ja kultuur aga mitte.

Aga paistab, et on selle vastuolu seletamiseks on veel üks võimalus: rahvuslase mõiste ise on muutumas, ja see võib tähendada, et muutumas on ka see, mida me rahvusluse all silmas peame.

Rahvuslus, nagu iga kontseptsioon, seisab koos elementidest. Et aru saada, mis rahvuslus tähendab, tuleb see mõiste elementideks lahti võtta. Seega, mis on need elemendid, mis pähe tulevad, kui rahvuslusele mõelda?

Osa neist on sümbolitena EKRE kodulehel: heledapäine naeratav naine lillelisel Eestimaa aasal sama heledapäise lapsega. Mõned pildid tulevad veel pähe, heade inimeste järgi, kes ise end rahvuslasteks peavad või pidasid: TÜ korporandid; kaitseliitu astunud mehed ja naised; välismaal tööpakkumise ära öelnud mees, kes selle asemel Lõuna-Eestisse kolis, viis last sai ja lambaid kasvatama hakkas; minu vanaema, naiskodukaitse esinaine, kes läbi terve okupatsiooniaja hoidis oma magamistoa seinal gravüüri Toompea lossist – nii väikest, et tornis lehviv sinimustvalge läbiotsijatele märkamata jäi (ja kes jõukamal ajal jagas kehvematega toitu, vaesemal ajal aitas joodikutel koduteed leida ja ravis vastu akent vigaseks lennanud varest); vana mees, kes näinud ennesõjaaegset, okupeeritud ja uuesti vaba Eestit (ja kes okupatsiooni ajal oma korteris juute varjas ning selle eest omakorda tagakiusatuks sai), ja kes nüüd vesti ja lipsuga ülikonnas pühapäevahommikust jalutuskäiku tehes venelasest naabriga üle aia mõne keelenalja viskab.

Kui püüda need pildid märksõnadeks kokku võtta, siis on rahvuslast iseloomustav kogum selline: arukas, haritud, endaga hakkama saav ja teiste eest hoolitsev inimene, kellele on oluline, et eestlus säiliks, ja et riik, mis laseks tal ja teistel õnnelik olla, kestaks ja areneks. Aga need on pildid minevikust. Ma kardan, et see arusaam rahvuslusest on kadumas, sest rahvuslust iseloomustavaid elemente on välja vahetamas teised.

Ossinovskiga vestlusesse astunut ma ei tundnud, aga Google andis mõned märksõnad (vabandan ette, kui samanimelisi on mitu ja kõik detailid ei käi sama inimese kohta): põhiharidus, ehitusvaldkond, väärteokaristus, kriminaalkaristus, laenuvõlgnevus, vandenõuteooriad, BMW. Siia juurde saab panna mõned märksõnad viimasest aastast: venekeelset autojuhti ähvardanud kurikavend; Vao külla sõitnud motomehed; ülikoolilinnas läbipekstud inimesed; venekeelse abivajaja hätta jätnud perearst, ja nii edasi ja nii edasi.

Kui püüda need pildid, mis rahvuslast praegu iseloomustavad, märksõnadeks kokku võtta, siis on rahvuslast iseloomustav kogum üsna kurb: madal haridustase, vigane eesti keel, labane kõnepruuk, agressiivsus, kuritegelikkus, hoolimatus.

Ega sellest muidu ei olekski midagi – selliste pooldajatega, nagu too Ossinovskiga vestlusesse astunu, pole EKREl oponente vajagi – aga mul on kahju, et need head ja targad inimesed, kes end rahvuslasteks peavad, piinlikkust tunnevad ja oma vaadetest pigem vaikida eelistavad, sest iga nende seisukoha väljendust paistab saatvat vari vigasest eesti keelest, vihast, kurikatest ja bemmitossust.

Todasama vana meest, kellest enne juttu oli, olen kahel korral nutmas näinud: kord, kui ta Eesti hümni laulis, ja teist korda siis, kui Vao keskus põlema pandi. Need sündmused on kaks väga erinevat rahvusluse väljendust, ja võrdus nende vahel ei kehti, pigem on need teineteise vastandid. Rahvuslane olla peab olema võimalik häbenemata, olevikus ja mitte minevikus, ilma, et sellega käiks kaasas bemmitoss, kaikad ja vigane eesti keel (ja ilma, et peaks seletama, et Nietzschel polnud natsionaalsotsialismiga mingit pistmist, sest teadmine sellest käib elementaarse hariduse juurde). See on asi, mille eest rahvuslastel tuleks seista, ja mitte tõupuhtus ja vaen.

PS Pealkiri on Hando Runnelilt, mõistetavalt. Aga seda – ja millest luuletus räägib – peaks ju iga rahvuslane teadma, kas pole?

Postimees 23.mai 2016

Vihkamise mõnu

Hiina kultuurirevolutsiooni algusest saab pool sajandit. South China Morning Post avaldas loo «Kuidas poliitiline vihkamine kultuurirevolutsiooni ajal viis mõrvade ja kannibalismini». Jutt on läinud sajandi lõpul valminud, kuid seni ametlikult avaldamata raportist, mille järgi Guangxi provintsis toimunud «lihapidusöökidel» tapeti ja söödi sadu «kontrrevolutsionääre».

1959.–1961. aastatel oli Hiinas näljahäda, kuid selle ja kultuurirevolutsiooni alguse vahele jääv vähemalt viieaastane periood paistab vihjavat, et kuuekümnendate lõpul aset leidnud kannibalismi näol polnud tegu füsioloogilise, vaid muu vajadusega.

Vihkamise põhjustest rääkides mainitakse sagedamini kolme: evolutsioonilise põhjenduse järgi vihkame, sest see aitas me esivanematel ellu jääda; epistemoloogilise põhjenduse järgi on tegu teadmiste vähesusega (kui inimesi harida, siis nad ei vihkaks); sotsioloogilise põhjenduse järgi on tegu enamasti grupivihaga (üks ühiskonnagrupp/rass/rahvus vastandub teisele kas hirmust või vajadusest). Seletusi paistab ühendavat, et vihkamist nähakse osana enesekaitsest – paras annus võõraviha on vajalik, et inimene/kultuur/rahvas/riik säiliks.

Pidusöökide kirjeldusi lugedes näib, et nende kolme kõrval on tegu veel ühe põhjusega, mida võib peaaegu kirjeldada kui naudingut. Üldiselt ei peeta teise inimese söömist heaks kombeks (vähemalt mitte kaasajal). Avalikel «pidusöökidel» oli ideoloogiline õigustus, mis andis loa vihata, tappa ja tapetuid süües pidutseda, teisisõnu loa mitte olla inimlik.

Kui kannibalism korraks kõrvale jätta, siis sellist õigust vihata ja ideoloogia poolt antud luba mitte olla inimlik kirjeldab Norman M. Naimark raamatus «Vihkamise leegid: etniline puhastus kahekümnenda sajandi Euroopas» läbi viie juhtumi: armeenlaste ja kreeklaste genotsiid Türgis, Natsi-Saksamaa «juudiprobleemi lahendamine», tšetšeenide, inguššide ja tatarlaste küüditamine Stalini ajal, sakslaste väljasaatmine sõjajärgsest Poolast ja Tšehhoslovakkiast ning Jugoslaavia rahvuslikud konfliktid. Oluline pole siin mitte see, mida võim tegi, vaid see, mida – ja miks – tegid inimesed. Tavaliselt räägitakse kurjuse masinlikkusest (Hannah Arendt kirjutas Adolf Eichmannist kui inimautomaadist), aga ehk tuleks enam rääkida ka kurjuse naudingulisusest.

Seesama õigus vihata on tendents, mis on jutuks praegu Ühendriikide presidendivalimiste puhul (Jeff Gardere nimetab seda «vihapoliitikaks»; Mohammad Salama leiab, et «Make America Great Again» asemel oleks kohane hoopis «Make America Hate Again); samasugust ideoloogia poolt antud luba mitte olla inimlik võib märgata Euroopa äärmusliikumiste toetajate puhul.

Kui vaadata viha mitte kui enesekaitset, vaid kui midagi, mis on seotud jõu, võimu ja naudinguga, tühistab see suure osa äärmuslaste toodud argumentidest ja näitab nii Eestis kui mujal Euroopas toimuvat teises valguses.

Postimees 18.mai 2016

Kas populism trumpab mõistuse üle?

Mõttekodade hinnangul põhineb Trumpi edu kolmel teguril: majanduslanguse järelhoovusel, populismil ja reality-televisioonil. Paistab aga, et siin on veel üks põhjus: Trump andis inimestele «õiguse vihata».

«Vapustav, kuidas riik, kes on nii edukas äris, teaduses ja kunstis, võib olla nii saamatu, kui asi puudutab poliitikat,» kirjutas kolmapäeval Allister Heath Telegraphis. Tõepoolest, kuidas on võimalik, et Donald Trumpil, vabariiklaste presidendikandidaadil, on tekkinud tegelik võimalus saada Ühendriikide uueks presidendiks? Aasta jooksul on USA presidendivalimiste kohta tehtud valmis hulk uuringuid, analüüse, ennustusi. Sel nädalal selgus, et üsna paljud neist ennustustest olid valed. Kuu tagasi rääkisin paari sellise uuringu autoriga; küsimuse peale, kas Trumpil võib olla šansse, hakkasid mõlemad naerma. Toladel ei ole šansse, tolad lahutavad meelt. Pealegi, seda sorti ksenofoobia, rassism ja misogüünia saab olla vastuvõetav ehk vaid madalama haridustaseme ja sissetulekuga inimestele.

Kumbki väide ei ole osutunud õigeks. 20. aprillil avaldas Economist uuringu, mis näitas, et jõukamad ja haritud inimesed moodustavad pea sama suure osa Trumpi toetajatest kui need, kes kehvemal järjel ja väiksema haridusega.

Kui nii, siis kuidas sel juhul Trumpi edu seletada? Mida tähendab see Ameerika poliitika saamatus, millele Allister Heath viitas?

Mõttekodades analüüsitakse olukorda edasi, ja seal sündinud ideede järgi sõidab Trump kolmel lainel: majanduslanguse järelhoovusel, populismil ja reality-televisioonil.

Majanduskriisist toibumine on olnud aeglasem, kui loodeti. Aeglane majanduskasv on toitnud tunnet, et ajal, mil ressursse on vähe, tuleb need hoida endale, selle asemel et jagada neid piiri taha või sisserännanutega riigi sees. Kuid majandusliku aspekti juures on veel teine oluline komponent, mis rolli mängib: 2008. aasta järelkaja on jätnud inimestele mulje, et tegu on ebaõiglase ühiskonnaga. Panku ju päästeti, aga inimesi mitte. Sajad ja sajad tuhanded kaotasid kodu, samal ajal kui pankurid säilitasid enam-vähem sama sissetuleku. Kõigest paar protsenti ameeriklastest leiab, et majanduskriisi tagajärgedega – selles osas, mis puudutab pankureid ja poliitikuid, kes selle põhjustasid – tegeleti õiglaselt. 85 protsenti leiab, et lahendus ei olnud õiglane. Ebaõnnestunud püüe inimestele seda ebaõiglust seletada on rahulolematuse võimas mootor.

See ebaõigluse tunne omakorda õhutab poliitikute ja valijate erinevust põhimõttelistes küsimustes, nagu immigratsioon ja vabakaubandus. Üldiselt on nii, et kui inimesed on ühes või teises küsimuses skeptilised, on nad teatud tingimustel valmis usaldama poliitikuid, kes kinnitavad, et see on kasulik ja vajalik. Aga kui poliitilisel klassil pole enam usaldust, on olukord keeruline.

Vabariiklaste meelelahutuskompleks – kombinatsioon raadiojaamadest, veebilehtedest, telekanalitest – ei ole jätnud seda ebaõigluse muljet ja usalduse vähenemist rõhutamata. Kanalid levitavad ideed demokraatide partei legitiimsusetusest, demokraatia legitiimsusetusest USAs üldse, vihast, vajadusest olla kõige vastu. Ja muidugi pole ka Obama, kes presidendiks saades lõpetas rassilise hierarhia, presidendina legitiimne. Tuleb tagasi pöörduda «sinna, kus olime enne», taastada «nende inimeste ülimuslikkus, kes näevad välja nagu meie», ja «peatada suurenev sisseränne».

Huvitav selle juures on see, et tegelikult on Ühendriikidesse sisserännanute arv viimase paari aasta jooksul pigem vähenenud. Aga sõnumil, mida «vabariiklaste meelelahutuskompleks» edastab, ei pruugigi alati olla palju tegemist sellega, mis toimub.

Lisaks on oma roll sotsiaalmeedial, mis on osaliselt võtnud ajakirjanduselt tema väravahoidja positsiooni. Trump suhtleb oma fännidega peamiselt Twitteri kaudu, talle ei oleks probleem ka see, kui traditsioonilisest ajakirjandusest üldse mööda peaks minema. Aga selleks ei ole vajadust, sest traditsiooniline ajakirjandus kajastab teda pidevalt. Lugejate-vaatajate arv kasvab, sest inimesed tahavad teada, mille hullumeelse või naljakaga see Trump jälle hakkama on saanud. («Mida me oleme teinud? Kas tõesti meie lõime Trumpi?» ahastas Politico kolmapäeval. «Jagatud häbi,» kirjutas Times, «meedia aitas Trumpi teha.»)

Kolmas element Trumpi edu juures ei ole ei ideoloogiline ega poliitiline, vaid pigem kultuuriline, ja seda kirjeldades tõmmatakse paralleele Roland Reaganiga. Reagan oli mitmes mõttes Hollywoodi looming: hea mees, kes alati võidab, saab edu, kiitust ja ilusaid naisi. Reagan oli selle arusaama kehastus inimeste silmis; toetades teda, toetati põhimõtet, et head võidavad. Trump esindab samuti teatud väärtusi Ameerika avalikus elus, aga need ei tule mitte niivõrd Hollywoodist kui reality-televisioonist ja sotsiaalmeediast – ta esindab kuulsust, rikkust ja edukust. Inimesed ei toeta Trumpi, sest ta on tark või hea, vaid seepärast, et tal on raha ja muud varandust, ta esindab rikaste ja kuulsate kultuuri. Tal ei ole vaja presidendi lennukit, tal on enda oma. See on elustiil, mida ka vähem jõukad inimesed peavad heaks ja õigeks, sest see ütleb: mina tegin seda, American Dream on võimalik. Nagu Economist hiljuti kirjutas, Trump on «vaese mehe idee rikkast mehest». Siin on teatud sarnasusi Berlusconiga: ka teda ei toetatud alati mitte just tema mõtete pärast, vaid seepärast, et ta esindas edukuse ideed – raha, kuulsus ja noored naised.

Kõik need kolm põhjust paistavad head ja õiged, aga ei ole kindel, kas piisavad. On veel üks huvitav aspekt: mida arvavad Trumpi pooldajad ise. Enamik uuringutest, mis nende hulgas on tehtud, põhineb küsimustikel. Tõeliselt huvitavaid tulemusi annavad aga need, kus inimesed ei pea täitma lahtreid, vaid neil lastakse oma eelistustest ja nende põhjustest rääkida.

Ühe sellise tegi paar kuud tagasi CNN, kes rääkis umbes 150 inimesega 31 linnast. Eriti huvitavad olid 18-aastase poisi ja umbes 60-aastase naise vastused: mõlemad tõid esile, et Ühendriikide probleem on see, et keegi ei räägi enam, mida nad arvavad, sest kardavad olla poliitiliselt ebakorrektsed. Trump aga ei hooli poliitilisest korrektsusest, vaid räägib südamest, nii nagu asjad on; rassistlike, ksenofoobsete, misogüünsete väljendite kasutamine näitab, et ta ei valeta.

Need kaks vastust on piisavalt huvitavad, et neid lähemalt vaadata. Siin kehtib taas see vana tõde, et kui inimestele tundub, et asjad nii on, siis ei ole kasu ütlemisest, et neile tundub valesti. Uurida tuleb, miks neile nii tundub.

Seega, nende järgi räägib Trump ise sellest, kuidas asjad on, ja annab inimestele «õiguse rääkida tõtt». Tuleb tunnistada, et siin on teatud mõisteline segadus: faktiliselt ei räägi Trump sugugi alati tõtt, teda on tabatud teadmatusest valeinfot andmast või teadlikult luiskamast kindlasti enam kui teisi presidendikandidaate. Seega, tõde pole siin vastandatud valele, vaid poliitilisele korrektsusele.

Kuna mõisteid, mis intervjuudes nimetatud sai, oli üsna mitu, siis püüaks need kuidagi kategoriseerida tõe-vale skaalal. «Vale» poole peale jääb «poliitiline korrektsus», «tõe» poole peale jäävad «rääkimine südamest», «rääkimine nii, nagu asjad on», «rassistlike, ksenofoobsete ja misogüünsete väljendite kasutamine».

Selgub, et «tõerääkimine», «rassism» ja «ksenofoobia» on saanud sarnasteks või vähemalt lähedal asuvateks mõisteteks, kusjuures «tõerääkimise» all ei peeta silmas faktilist tõde. Seega ei anna Trump inimestele mitte «õigust rääkida tõtt», vaid «õiguse vihata».

The Atlantic kirjutas hiljuti, et Trump kasutab ära rahva viha, aga rikub sellega ka neid norme, mis Ameerika peamisi vabadusi kaitsma peaksid. Ta vabastab inimesed näiliselt tabudest, kuid need tabud on mõeldud selleks, et kaitsta elu, vabadust ja õigust olla õnnelik.

Nagu Trump ise ütleb, tal ei ole aega olla poliitiliselt korrektne, ja niisamuti ei ole selleks aega Ühendriikidel.

See on laiem küsimus, mis läheb tagasi vaidluseni Rousseau ja Voltaire’i vahel selle üle, kas inimene on loomult hea või on ta loomult halb ja vajab ühiskonnas koos hakkama saamiseks seadusi, reegleid, kokkuleppeid ja viisakust (mida on hakatud nimetama poliitiliseks korrektsuseks). Sellesse vaidlusesse sügavuti minemiseks ei ole mahti, aga sealt saab võtta mõned mõtted ja liita need praeguse aruteluga.

Arusaamine, et kõik väärivad võrdset kohtlemist ja kohus kohelda kõiki võrdselt on kaks eri asja. Teine on mõeldud asendama selle puudumisel esimest, kas sotsiaalse hukkamõistu või kohtuasja hirmus. Ja niimoodi vaadatuna on see üks neist ahistavatest normidest, mida kultuur ja seadused esindavad.

See, mida Trump pakub, on arusaam, et esiteks, enamik ühiskonnast on rassistid, ksenofoobid või misogüünid, ja teiseks, kuna enamik on rassistid, ksenofoobid või misogüünid, siis esindab lepetel põhinev maailmapilt alati teatud kogust valet, milleks meil ei ole aega. Kui on kriis, siis vahetab kokkulepped kergesti välja tugevama õigus, ja kuna tugevam on valge mees, siis on teised – tumedanahalised, naised, moslemid – need, kelle jaoks «ei ole aega». Ja praegu, tema hinnangul, aega just parajasti ei ole.

Seega, maailmapilt, mida Trump esindab, ütleb, et inimene on üldiselt halb, viisakus on vaid selle varjamiseks. Nüüd on aeg varjamisest loobuda ja avalikult halb olla ning astuda sellega vastu kõigile poliitikutele, kes «valetamist» nõuavad ja ise «valetavad».

Siin kohal oleks tark meelde tuletada, mida õigupoolest populismist rääkides silmas peetakse. Termin on interpretatsioonide läbi üsna hajusaks muutunud, kuid EPC (Euroopa Poliitikakeskus) sõnastab selle oma hiljutises populismiraportis nii: see on ideoloogia, mis näeb ühiskonda jaotununa kahe homogeense ja  vaenuliku grupi vahel – «tegelikud inimesed» versus «korrumpeerunud eliit» – ja mis leiab, et poliitikud peaks esindama «tegelike inimeste» tahet.

Trump ilmselt lisaks: tõelised inimesed ei vaeva end poliitilise korrektsuse ega muude kokkulepetega; ja mina olen seatud nende eest seisma.

Sel nädalal tunnistasid ennustustega mööda pannud ajakirjanikud-mõtlejad sotsiaalmeedias eksimist, aga sellest huvitavamad on meemid, mis levisid. Üks neist oli selline: mida peale hakata,  kui Trump presidendiks saab, ei ole peamine mure. Suurem probleem on, kuidas parandada Ühendriikide haridussüsteemi, mis Trumpi-sarnaste pooldajaid juurde toodab.

Kurval kombel on ka see meem vale nagu suurem osa Trumpiga seotud ennustustest. Küsimus ei ole Ühendriikide haridussüsteemis, Euroopas toimuvad samasugused protsessid.

«Õigus rääkida tõtt» ja «õigus vihata» leidnud ühise voolusängi, mis ei kanna mitte üksnes Trumpi, vaid ka Euroopa populiste suurema populaarsuse poole.

Postimees AK 7.mai 2016

Katse paigata hõredat kuube

Kas tõde on olemas ja kuidas selleni jõuda? Mis on identiteet? Kas sündmustel on põhjused ja kas me oleme osa suuremast plaanist, mille mõjutamiseks meil ei ole mingit võimalust? Need küsimused, mida küsis Shakespeare 400 aastat tagasi, on endiselt alles.

Kui vaieldakse selle üle, mis saab ühiskonnas toimuvatele muutustele enne pihta, kas ilukirjandus või filosoofia, siis William Shakespeare kallutab vastuse ilukirjanduse kasuks. Tõsi, teisel arvamusel olnud kiirustavad ehk lisama, et Shakespeare ei olnud «lihtsalt kirjanik», vaid sama hästi võiks teda ka filosoofiks pidada, aga seda võib siiski lugeda liialduseks. Ehkki piir ilukirjanduse ja filosoofia vahel on hägune – näiteks Platoni dialoogid ja William Gassi esseed võiksid käia nii ühe kui ka teise alla –, on Shakespeare siiski üsna selgelt ilukirjanduse poole peal.

See ei tähenda aga, et ei võiks püüda tema kirjutatut analüüsida sihiga leida sellest 16.–17. sajandi mõtteloo väljendusi, või veel enam, vaadata teda kui autorit, kes nägi pealt, kuidas ühe ajastu arusaamad jäid hõredaks nagu kantud kuub, ja pani selle hõreduse sõnadesse, küsides, mis saab edasi.

Ühe sellise katse tulemused ilmusid 2006. aastal, kui briti filosoof Colin McGinn avaldas raamatu «Shakespeare’i filosoofia». McGinn võttis ette kõik Shakespeare’i näidendid, sulges end nendega koos majja, lasi need läbi oma analüüsivast mõtlejamõistusest ja pakkus välja hulga filosoofilisi probleeme Shakespeare’i sõnade taga. Kõigi nende kirjeldamiseks jääb ruumist väheks, seetõttu valisin kolm, mis on ehk kõige huvitavamad ja millest võib olla kasu ka praegu, kui poliitiline kord taas hõredaks kipub jääma.

Esimene neist puudutab küsimust, kas on võimalik midagi kindlalt teada või peame leppima sellega, et kõik, mis meil on, on üksnes interpretatsioonid, ja kuidas sel juhul teha vahet tõe ja vale vahel. Vast on vähe küsimusi, mis oleksid olulisemad ajal, kui võitlust selle pärast, kelle tõde peale jääb, peetakse poliitilise sihiga ja kasutades nii painutatavat kanalit kui sotsiaalmeedia.

Teine küsimus – mida tähendab inimese identiteet – on laiem, kuid pea sama oluline, arvestades, kuidas vaidlused Euroopas on jõudnud taas eestlase, prantslase või sakslase olemuseni ja «tõupuhtuseni». Kui identiteedi põhi paistab olevat kaduma läinud, kui kõik, mis meil on, on vaid rollid, mida etendada, siis kas sellele on muud alternatiivi lisaks tagasipöördumisele vere ja kontide antava identiteedi juurde?

Ja kolmas küsimus puudutab põhjuslikkust. Ebakindlus on ebausule rammus pinnas, ja siin on ühtemoodi problemaatilised nii vandenõuteooriad kui ka arusaam, et maailmaajalool on oma kindel siht. Mõlemad võtavad inimeselt vajaduse otsustada ja tegutseda, sest kui kõik on juba määratud, milleks siis üldse pingutada.

Aga enne kui nende kolme küsimuse juurde minna, peaks korraks meelde tuletama, millise ühiskonnaga oli tegu ajal, kui Shakespeare oma mõtted kirja pani, sest see aitab hiljem seletada, kui suurel määral tema küsimused toonast hõredust kirjeldasid.

16. sajand oli mitmes mõttes üleminekuaeg. Keskaeg oli läbi, kuid teadusrevolutsioonini oli veel veidi maad minna. Arusaam inimesest, tõest, maailma toimimisest põhines osaliselt keskajal, osaliselt uuesti avastatud antiikmaailmal. Kopernikuse idee polnud sugugi veel probleemideta omaks võetud, Giordano Bruno hukati, Euroopas põletati nõidu. «Vale» arvamus, rääkimata valest usust, tähendas eluga riskimist. Üsna kindlaks meetmeks tõe teadasaamiseks peeti inkvisitsiooni. Sellest, kui suur on maailmas kultuuriline mitmekesisus, oli vaid hägune arusaam, ehkki avastusretked olid juba alanud. Teadmisjanu oli suur, kuid kuidas teadmisteni jõuda? See oli hetk dogmatismi ja mõistusel põhineva teadmise vahel, kahtlemine oli alanud, kuid seda, mis asendaks dogmade kadumisest tulnud ebakindlust, veel mitte.

Lähenemist, mida Shakespeare selles olukorras kasutab, võib kirjeldada kui skeptilist pessimismi. Tal oli – McGinni järgi – «teadlase uudishimu, filosoofi hindamisvõime ja poeedi hing», mis «kooris halastamatult maha enesepettuse ja soovmõtlemise kihid, paljastades inimese sisikonna ja verise peksleva südame».

Selle teadmisega saab minna lubatud kolme teema juurde.

Kas tõde saab teada?

Üks näidetest, mille McGinn teadmise ja tõe küsimuse seletamiseks toob, on «Othello», lugu Veneetsia maurist, kes jääb uskuma lipnik Jago valet, et ta naisel Desdemonal on afäär leitnant Cassioga. Ehkki loos on teisigi olulisi teemasid (rassismitemaatika näiteks), on keskmeks küsimus, kas on võimalik jõuda kindla teadmiseni – ja kui, siis kuidas.

Kui Aristotelesel on õigus ja inimese peamine vajadus on vajadus teadmiste järele, siis osa maailmast on selle sihiga kasutatav: me saame uurida loodust ja leida selle toimimise reeglid. Niipea, kui seisame vastakuti teise mõistusega, inimesega, on meie püüded kindlaid teadmisi saada läbi kukkunud.

Othello kolmandas vaatuses, kui Jago on juba külvanud kahtluseseemne Desdemona afääri kohta, ütleb Othello Jagole: «Pean teada saama, mis sa mõtled.» «Ei iialgi!» vastab Jago. «Ka mitte siis, kui süda mul oleks teie peos – ja saati veel siis, kui ta on mul minu enda rinnas.»

Kui vaadata seda olukorda kui katset teha kindlaks, kas Jago räägib tõtt või valetab, siis kuidas oleks seda võimalik teha? Kuidas saada teada, mida teine inimene mõtleb, tunneb, kavatseb? Kuidas saab Othello teada, mis Jago peas toimib? Millest ta mõtleb, kui ta ei räägi? Kui ta räägib, kas ta räägib tõtt?

Othello saab vaid arvata – ja ta arvab valesti. Valed järeldused teise mõtete ja eesmärkide kohta on vältimatud. Kindlaid teadmisi saada – vähemalt mis puudutab inimesi – ei ole võimalik.

Skeptitsismi kohta arvatakse vahel ekslikult, et see on arusaam, mille järgi ei saa milleski kindel olla. See ei ole päris nii. Pigem tähendab skeptiline lähenemine seda, et me kahtleme, sest ei ole valmis vastu võtma mis tahes teadmisi, ilma et otsiksime tõestust, mis teadmist kinnitaks.

Aga mis saab olla tõestus inimese puhul? Küsida? Aga mis alus on arvata, et teine räägib tõtt? «Vannu: oled truu!» nõuab Othello. «Teab seda taevas,» vastab Desdemona. «See teab, et oled võlts kui põrgu ise,» ütleb Othello, ja oleme uuesti tagasi seal, kus enne. See tee ei vii kuhugi. Ei ole mingit viisi teada saada, mida inimene mõtleb või kavatseb.

Inimese kui teadmishimulise olendi õnnetuseks põhineb oluline osa ühiskonna toimimisest inimeste mõtetel ja plaanidel. See tähenda, et olulise osa kohta maailmast puudub meil kindlus, et asjad on nii, nagu nad meile näivad.

Kui siit edasi mõelda, siis teadmiste puududes saab toetuda ainult usaldusele. Othello ei tea ei seda, kas Desdemona petab teda, ega seda, kas Jagot räägib tõtt, aga ta usaldab Jagot, ei ehita oma teadmist üles mitte faktidele, vaid usaldusele. Nagu selgub, on tema otsus vale.

Veenev ja süstemaatiline valetamine sööb usaldust, mis on ainus viis leida inimkogukondade toimimiseks vajalikku teadmist. Tegudel võivad olla tunnistajad, aga kas inimese sõnad vastavad tema mõtetele, saab kindlaks teha alles siis, kui on juba hilja. Kui inimesel ei ole kindlaid teadmisi, siis muutub kõik interpretatsiooniküsimuseks.

Mida siis teha? Ehkki inimese mõistus on teiste mõtete kindlaks tegemiseks piiratud vahend, on see parim, mis meil kasutada on. Parim, mida Othello teha saaks, on teada oma teadmise piiratust, nii Desdemona kui ka Jago suhtes. Kuid ta kahtleb Desdemonas, mitte Jagos. Miks? Kui kahtlus on külvatud, kasutab Othello otsuse tegemisel mõistuse asemel irratsionaalset usku, armukadedus suunab teda kahtlema ühes, kuid mitte teises.

Seega, «Othellot» võib vaadata kui epistemoloogilist ängi – hirmu, et me ei tea, mida me arvame teadvat, et me võime olla kõigepealt pettuse ja seejärel valedel teadmistel tehtud otsuste ohvrid. Sama käib ka mõnede teiste Shakespeare’i traagiliste kangelaste kohta – nad peavad hakkama saama olukorras, kus neil ei ole vajalikke teadmisi ja sageli ka mitte võimalust neid teadmisi saada.

Mis on identiteet?

Kui Shakespeare võrdleb maailma lavaga, inimesi näitlejatega, siis McGinn leiab, et tegu ei ole pelgalt kõnekujundiga, vaid Shakespeare’i nägemuse järgi sarnaneb inimese identiteet (õigem oleks öelda identiteedid) rollidega, mida näitleja laval võtab. Inimene kohtleb teisi inimesi kui publikut, kellele tuleb muljet avaldada – ja rollid arendatakse välja selle järgi, millistel on millisele publikule kõige tulemuslikum mõju.

See on huvitav käsitlus identiteedist: selle järgi ei ole identiteet midagi kaasasündinut (nagu näiteks silmade või naha värv), ka mitte kultuuri antud (nagu näiteks keel või religioon), ei midagi meie valikust sõltumatut, vaid meie vaba valiku küsimus. Tõsi, identiteedid sõltuvad heakskiidust, mille inimene publikult saab, kuid ka otsus jääda just heakskiidetud identiteetide, mitte mõne teise juurde on vaba valiku küsimus.

McGinni järgi käsitleb identiteediküsimust kõige iseloomulikumalt «Hamlet»: lugu printsist, kelle isa mõrvati, kelle ema abiellus tema mõrvariga, kes ei suuda emale seda andestada – ja kahtleb seetõttu kõiges, eelkõige iseendas.

«Hamleti» esimeses vaatuses teises pildis ütleb Hamlet oma sõbrale Horatiole: «Ma rõõmustan, et näen teid tervena … Horatio – kui ma veel tunnen ennast!» Selles lauses «kui ma veel tunnen ennast» väljendub näidendi põhiküsimus: tõepoolest, kes on Hamlet? Ühel hetkel on ta õpetatud pikaldane unistaja, võimetu tegusid sooritama või meelekindlust näitama, teisel on ta äkiline brutaalne mõrvar, kolmandal õrn ja tundlik armastaja, neljandal Ophelia suhtes südametult karm ja ükskõikne. Ta ei ole milleski kindel – isegi mitte kõige peamisemas, kas olla või ei –, ta ei ole midagi kindlat.

Siiski, välja arvatud üks asi: tal on tema melanhoolia, mis tuleneb kogemusest, et tema enda identiteet kõigub. Kui inimene on nagi, kuhu identiteete kui kuubesid riputada, siis kas on sel üldse olemust? Ja kui ei, siis mida on väärt sõnad, mida rollis olles öeldakse? Kas kõik on pettus?

See peataolek on vaba tahte kogemuse osa – kui miski pole määratud, sõltub kõik valikutest. See, et identiteete on mitu ja et nad ei ole olemuslikult «minu», ei tähenda, et tegu on pettusega – vähemalt mitte paratamatult. Just nagu identiteet, ei ole ka vale ja pettus paratamatu, vaid valikute küsimus. Seda, kas teised mängivad oma rolle siiralt või valetavad, heatahtlikult või kurjade plaanidega, ei ole minu kontrolli all, aga see, kuidas mina neid mängin, on. Kui ma olen vaid nagi, kuhu identiteete riputada, siis vähemalt see nagi seisab vaba tahte najal kindlalt.

Kas kõigel on põhjus?

«Kuningas Learis» ütleb kuningas oma noorimale tütrele: «Eimillestki ei saagi midagi», ja see käivitab sündmuste ahela, mis viib kurbade tagajärgedeni. See, miks asjad juhtuvad, nagu nad juhtuvad, kas üks asi tingib teise, kas on olemas põhjuslikkus ja mis või kes selle põhjuslikkuse määrab, on McGinni järgi «Kuningas Leari» keskmeks.

Kas see, kes võidab lahingu, on jumala või universumi otsustada, osa suuremast kosmilisest plaanist, mis toimub suurema eesmärgi nimel? Teleoloogiline vaade põhjuslikkusele ütleb, et kõigel, mis sünnib, on kindel põhjus ja eesmärk. Inimesele võib see jääda teadmata, sest jumala plaane ei tea keegi, aga tal on kindlasti plaan, ja selle plaani järgi maailm toimib. Kõik, mis juhtub, peabki juhtuma.

Shakespeare paistab esindavat sellele vastupidist seisukohta, ja on siin oma vaadetelt lähemal sajandi jagu hiljem David Hume’i  väljendatud seisukohale, et seosed sündmuste vahel ei ole ette antud ega osa maailma toimimisest, vaid inimese viis maailma näha ja seletada. Kui üks sündmus järgneb teisele, siis ei pruugi neid siduda põhjuslikkus, vaid üksnes järgnevus.

Shakespeare lükkab kõrvale vaate kosmilisest või jumalikust tõest, mis sündmuste käigu määrab. Pigem on tema käsitluses sündmuste seosed midagi korratut, ennustamatut, pimedat, veidrat ja mõnikord ka paradoksaalset. Maailm ei ole koht, kus valitseks ratsionaalne harmooniline kord, vaid see on juhuste ja veidrate seoste kogum.

Mida tähendab arusaam, et me ei ole osa maailma või jumala plaanist, et midagi ei ole ette määratud? Ilmajäämist lohutusest, et ju oli kõik toimunu millekski hea, aga ka vajadust vastutada oma tegude eest. Traagilised tagajärjed ei ole osa jumalikust plaanist, vaid tingitud inimese enda valikutest, ja kui nii, siis sõltuvad need minust.

Aga kui nii, kui kõik sõltub minu valikutest, siis kuidas seletada, et mõnikord juhtuvad halvad asjad heade inimestega ja head asjad halbade inimestega? Seepärast, et lisaks inimese enda valikutele teevad ka teised inimesed oma valikud – ja sageli mitte niimoodi, nagu me tahaks. Ja suur roll on lõpuks ka lihtsalt juhusel. Paratamatust ei ole, aga ei ole ka kindlust. Kõik, mida teha saab, on teha oma parim.

Kõik need kolm teemat – mis on tõde ja kuidas selleni jõuda, mis on identiteet ja mis on põhjuslikkus – kirjeldavad vähemalt osaliselt Shakespeare’i ajal ühiskonnast valitsenud ebakindlust. Üks, dogmadel ja kindlal jumalikul teadmisel rajanenud periood oli lõppenud, teine, inimese vabal otsusel ja kahtlusel kui teadmiste leidmise meetodil rajanev aeg polnud veel päriselt kätte jõudnud.

See, et ükski neist küsimustest pole ka praegu, 400 aastat hiljem tähtsusetu, annab korraga põhjust nii melanhooliaks kui ka optimismiks – me ei ole suurt midagi õppinud, aga me otsime endiselt vastuseid.

Postimees AK 23.04.2016

«Ma ei ole»

Subway2Mõni aeg tagasi nägin, kuidas toimub kultuurist välja tõukamine. John Deely, Ühendriikidest pärit semiootik, esitas loengus kontseptsiooni inimesest kui semiootilisest loomast, keda eristab muudest loomadest see, et talle on märgid ja tähendused olulisemad kui asjad. Üks üliõpilane, samuti Ühendriikidest, ei olnud nõus: inimene ei ole loom, vaid jumala näo järgi loodud olend, ja kõik viited inimesele kui loomale on teotus. Deely reageeris nagu iga teadlane, kes on vastakuti kreatsionistiga: ta ei vaielnud, vaid soovitas üliõpilasel «minna tagasi Kasahstani».

See «mine tagasi Kasahstani» on tähelepanuväärne reaktsioon. Nagu öeldud, üliõpilane oli Ühendriikidest, just nagu Deelygi. «Mine tagasi Kasahstani» tähendas Deely keeldumist jagada üliõpilasega sama kultuurilist identiteeti.

Sarnane keeldumine ühisest identiteedist leidis aset Londonis läinud aasta lõpul, kui Leytonstone’i metroos toimunud terrorirünnakut pealt näinud sisserännanu hõikas terroristile: «Sa pole mingi moslem, vennas!» See, kas hõiganu oli usukombeid järgiv moslem või mitte, ei ole oluline, oluline on keeldumine kultuurilise identiteedi jagamisest.

Kultuurisemiootiliselt saab seda, kes oleme meie, määratleda selle järgi, kellele me end vastandame. Mõned päevad tagasi kirjeldas Robert D. Kaplan Ühendriikide ajakirjas The Atlantic, kuidas Euroopa identiteet kujunes läbi vastandumise islamimaailmale. Nende kahe siin toodud näite puhul on aga tegu sammuga kaugemale: enesemääratlemine toimub vastandudes sama kultuurilise taustaga inimestele.

Kui kultuurisemiootikast võtta samm identiteedifilosoofia poole, siis seal on identiteet üks inimese peamisest vajadusest ja peamine konfliktide allikas. Kui huvid on läbiräägitavad, siis vajadused, teiste seas identiteet, ei ole. Konflikt algab sealt, kus osa ühiskonna liikmetest leiab, et nende identiteet on ohustatud.

See on ka põhjus, miks näitamaks oma solidaarsust, antakse teada, et jagatakse identiteeti: «Ma olen berliinlane» (John F. Kennedy 26. juunil 1963) «Me oleme ameeriklased» (pärast 11.09.2001), «Ma olen Charlie» (pärast 7.01.2015), «Ma olen pariislane» (pärast 13.11.2015), «Ma olen brüssellane» (pärast 22.03.2016).

Aga identiteedijagamistest huvitavamad on keeldumised identiteeti jagada. Need kaks näidet, mis enne toodud sai – «mine tagasi Kasahstani», mis tähendas «sa ei ole ameeriklane», ja Londonis aset leidnud «sa ei ole moslem» –, on näited sellest, kui keegi eksib meie väärtushinnangute vastu nii suurel määral, et me tunneme vajadust ta välja tõugata. Kuid mis saab siis, kui olukord on nii vastuvõetamatu, et ainus lahendus näib olevat enda välja arvamine?

Läinud nädalal kuulsin Londonis raamatumessil kõnelust, mille katke jäi meelde: «Kui see peaks juhtuma, ma ei ole enam britt.» «Selle» all peeti silmas Brexitit. Sarnast avaldust olen kuulnud ameeriklastelt: «Kui Trump saab presidendiks, ma ei ole ameeriklane.» Erinevalt kultuurilisest vastandumisest, mis aitab luua identiteeti, väljendavad need kaks lahtiütlemist ja lootusetust. Mis tähendab, et olukord on nii vastuvõetamatu, et pigem eitatakse enda kuuluvust kui lepitakse olukorraga.

Need näited tulid mulle meelde, kui lugesin sotsiaalmeediast sissekannet: «Kui Helme ei pea Kaljuranda õigeks eestlaseks, ei taha mina olla eestlane.» See peaks olema koht, kus kinni pidada ja mõelda. Helme on kõigest provokaator, aga reaktsioonina sellele oleme jõudnud lähedale identiteedilõhkumisele, mis võib teha halba rohkem, kui üks provokaator teha saab.

Postimees 18.04.2016