Category: Euroopa Liit

Kõik lootus jätke, astudes siit välja

Suurbritannia vaatab nii läbirääkimisi EL-iga kui ka suhteid Šotimaaga endiselt enesekesksetest ebareaalsetest tulevikulootustest lähtudes.

Aasta tagasi võis kahes kultuuriliselt lähedases, kuid geograafiliselt teineteisest kauges riigis – Ühendkuningriigis ja Ühendriikides – märgata ühendavat muret. Nii Londoni pubides kui ka Washingtoni kohvikutes, kus tavaliselt vaieldakse pigem koduste asjade üle, oli tunda peataolekut: mis saab siis, kui Suurbritannia otsustab lahkuda euroliidust ja Donald Trumpist saab Ühendriikide president?

Mõlemad otsused saidki vastu ootusi teoks. Mõlemad lahendused tõid kindluse asemel hulga küsimusi, millele alles otsitakse vastuseid.

Olgu Ühendriikidega kuidas on, Suurbritannias sai pärast pea aastast teadmatust lõpuks kindlaks kaks asja: Brexit tuleb, aga Šotimaa uut iseseisvusreferendumit niipea mitte. Ehkki Šotimaa valitsusjuht Nicola Sturgeon ütles laupäeval Šoti Rahvuspartei kongressil selge sõnaga, et olukord on Brexiti tõttu muutunud ja uus referendum möödapääsmatu, ei ole Suurbritannia peaminister Theresa May sugugi samal arvamusel. Londoni jaoks on oluline hoida riiki ühes tükis, et kaubelda euroliidult välja soodsaid lahkumistingimusi, kuid viis, kuidas seda tehakse, mängib kaardid kätte pigem Šotimaa iseseisvuse pooldajatele. Patroneeriv hoiak, ülevalt alla vaatamine ja hirmutamistaktika näitavad, et London ei ole eelmisest Šotimaa iseseisvusreferendumist midagi õppinud. Miski ei ärrita šotlase uhkust rohkem kui kamp Inglise toorisid, kes arvavad, et neil on õigus öelda šotlastele, mida teha ja mida mitte.

See, et Brexiti toimumise asjus valitseb lõpuks kindlus, ei suurenda üldist kindlustunnet. Selle üle, kas teadmine, et olukord on halb, on majandusele alati parem kui lootus, peeti mõni aasta tagasi Londoni majanduskoolis pikk väitlus. Kokkuleppele ei jõutud – teadmise mõju sõltub sellest, kas see puudutab strateegilist teavet või mitte. Näiteks teadmine riigi ees seisvatest majandusraskustest on ilmselt majanduse kohanemisele kasulik, seevastu teadmine meteoriidi vääramatust kursist tekitab tõenäoliselt majanduskaose. Paraku saame seda, kas teave on strateegiline või mitte, sageli teada alles siis, kui selgub, et asjade viltuminekut ei ole kuidagi võimalik vältida.

Paistab, et Brexiti tõsiasjaks saamine on selle vaidluse taustal pigem just teave, mille strateegilisus tuleb ilmsiks koos arusaamaga selle tagajärgede ulatuslikkusest ja vältimatusest, st alles tagantjärele.

Osaliselt on see mõistetav: kuni läinud nädalani oli tulevik Suurbritannia jaoks kahekordselt tundmatu. EL-i jäämise pooldajate lootus tekkis ja kadus, tekkis ja kadus sedamööda, kuidas arvati olevat leitud Brexiti peatamiseks legaalseid vahendeid, ja samas taktis kõikuv börs andis ebakindlusele oma bassilöögid. Suurbritannia kardiogramm näitas rütmihäireid, ja diagnoos – segu majanduslikust ebakindlusest, kultuurilisest ärevusest ja poliitilisest võõrandumisest nii UK kui ka EL-i tasandil – ei olnud enam ammu külmade kompresside ja palderjanitilkadega ravitav.

Isegi nüüd, kui Brexit on kindel, ei tea keegi, mis Suurbritanniast Brexiti käigus saab. Muutuste ulatuslikkus omakorda on tekitanud väitluse, kas Suurbritannia EL-i referendumit ei oleks tulnud käsitleda pigem põhiseaduslike muudatuste mastaabis, kus otsuseks on vaja kaht kolmandikku poolthääli. Neist mõnest protsendist, mis avasid Brexitile tee ja kujundasid Suurbritanniale uue tuleviku, arvatakse vähe olevat – valijad on selleks liiga mõjutatavad, poliitikud liiga manipuleerivad või lausa valelikud. Muidugi näidatakse sõrmega süüdistavalt referendumi ellukutsujale, Briti endisele peaministrile David Cameronile. Asja ei teinud kergemaks ka Brexiti-ministri David Davise läinudnädalane märkus „oleme meie riigi põlvkonna jaoks kõige tähtsamate läbirääkimiste lävel”, mis on lühinägelik – Brexiti ja sellega kaasnevate läbirääkimiste mõju võib tuua olulisi muutusi palju rohkemate kui ühe põlvkonna jaoks.

See, et tulevik on teadmata ja ebakindel, ei saa muidugi olla põhjus muutusi vältida. Tulevik on enam-vähem alati ebakindel. Pigem on probleem selles, et kõik kolm osapoolt – EL-i jäämise pooldajad, EL-ist lahkumise eestkõnelejad ja uut referendumit soovivad šotlased – loodavad, et tulevik tõendab: just nende suhtumine oli õige. Sellele lootusele tuginedes püütakse veenda ka valijaid, lootes vargsi, et ennustused lähevad iseenesest täide.

Tõepoolest, kui enamik usub, et läbirääkimised EL-iga lähevad ladusalt, majandussuhetes ei muutu oluliselt midagi, pangad ja mõttekojad ei lahku Londonist, ülikoolide rahvusvahelistest teadusprojektidest ei kao teadlased ja rahastus, Suurbritannia ei muutu rassistlikumaks – siis kõik lahenebki. Kuid millal saab enda ja teiste veenmisest bluff ja kas seda hetke osatakse näha? Või on see hetk juba saabunud?

Kui Iiri tööminister Mary Mitchell võrdles Briti kaubandusministrit Liam Foxi abielumehega, kes tahab lahutust tingimustel, mis vabastaksid ta kohustustest, kuid jätaksid kogu vara talle, siis tabas ta naelapead. Briti valitsus kavatseb pidada EL-iga läbirääkimisi eesmärkide üle, mis on vasturääkivad ja ebareaalsed. Kõik kolm osapoolt heidavad üksteisele ette soovmõtlemist ja faktide ignoreerimist. See on üks neid väheseid kordi, kus kõigil kolmel on õigus. Brexiti-loosungitest ei ole palju edasi liigutud: ka toona tehti lahkumiskampaania sisulise kalkulatsioonita, kuidas peaks „kontroll tagasi võetama”, löömata Suurbritannia majandust segi, või kuidas juriidilist, majanduslikku ja teadustegevuse vereringet, mida on aastakümneid ühendatud, oleks ülepea võimalik paari aastaga lahutada, nii et mõlemad patsiendid ellu jääksid.

Kui Financial Times nimetas hiljuti toimunut veidi irooniliselt melodraamaks, tabas ta teist naelapead. Suurbritannia sõnakasutuses nii Brexiti kui ka Šotimaa iseseisvusreferendumi puhul on kerge märgata lihtsustatud võrdlusi inimsuhetega. Ent see võrdlus ei ole üksnes kasutu, vaid ka eksitav. Ent selliste võrdluste kasutamine annab otsustajatele vahendid „rääkida rahvaga rahva keeles” ja sellega lisaohjad vajaduse korral meelsust suunata. Londonil on kogemus, et selline vajadus võib ilmneda.

Mõni kuu enne iseseisvusreferendumit rääkisin Šotimaal nii Nicola Sturgeoni kui ka Šotimaa iseseisvuse vastase kampaania liidri, Šoti konservatiivide esimehe Jackson Carlaw’ga. Sturgeon rääkis läbirääkimistest ja kalkulatsioonidest. Carlaw rääkis oma naisest, kellega ta on jäänud kokku nii headel kui ka halbadel aegadel, ja sellest, kui moraalselt vale on abielulahutus, mida Šotimaa tahab, ja nagu ikka, Šotimaa võimetusest oma eluga üksi hakkama saada.

Šotimaa vastas Suurbritannia patroneerivale „mansplainimisele” faktide ja ratsionaalsusega. See ei toiminud, Suurbritannia ei suutnud enam vaadata omaenda metafooridest kaugemale.

Kui selgus, et hirmutamine ei pruugi soovitud tulemust anda, võttis London kasutusele südantlõhestava sõnumi: kui Šotimaa lahkub, siis Inglismaa süda murdub. Ent kumbki ei olnud see, mida Šotimaa toona – ja ka praegu – oleks vajanud. Šotimaa tahtis võrdset mängu. Londoni jaoks jäi ületamata tõke, mis kujutas Šotimaad kui emotsionaalset, varatut ja pisut poolemeelset abikaasat.

Praegune õhustik meenutab 2014. aasta iseseisvusreferendumi eelset. Toonane „projekt Hirm”, nagu Šoti iseseisvuse vastaste kampaaniat nimetati, rõhutas peamiselt Šotimaa jaoks uut ja ootamatut olukorda, millega piirkond suuremate majanduslike kadudeta toime ei tule. Enne referendumit Šotimaal ringi sõites oli näha, kuidas teadmatusega hirmutamine inimestele mõjus. Šotimaa mägedes, kuhu poliitilised intriigid tavaliselt ei jõua, pelgasid inimesed tõsimeeli, et jäävad iseseisvudes sissetulekuta ja peavad edaspidi Londonisse sõitmiseks välispassi taotlema. Pisiasjad, millel ei ole tõega palju pistmist, kuid mis olid toona valitsenud ebakindluse tõttu emotsionaalselt tugevad argumendid. Tõejärgsuse esimeseks ohvriks tuleks vähemalt Euroopas pidada pigem Šotimaa iseseisvusreferendumit kui Brexitit.

Kumb on siis parem, kas lootus või ebameeldiv teadmine? Emily Dickinsoni jaoks oli lootus „suline asi, mis pesitseb hinges”, Nietzsche jaoks aga „halvim kõigest kurjast, sest pikendab piinu”. Suurbritannia jaoks oleks tulusam vaadata nii läbirääkimisi EL-iga kui ka suhteid Šotimaaga mitte enesekesksetest ebareaalsetetest tulevikulootustest lähtudes, vaid pigem pidades silmas Dante parafraseeringut: kõik lootus jätke, astudes siit välja. Tegelikkus on käes, lootuste jaoks ei ole enam aega.

EPL 20.03.2017

Kuidas vaalast sai kala ja jänes kübarasse pandi

il_340x270-1105718364_cjwxKuidas tulla toime vastuolulisest teabest saadud kurnatuse ja tüdimusega? Võib käega lüüa, juua õlut ja vaadata jalgpalli, aga see ei ole parim lahendus. Euroopa poliitikauuringute keskuse kaasteadur Urve Eslas kirjutab, millised võtted on praegu infosõjas kasutusel. Narratiivipesu, Vene pingpong, “hunt, kes hüüab “Hunt!””, tavaline valetamine, tõe suhtelisuse rõhutamine.

Mõne kuu eest istusin Londonis ühe mõttekoja ees trepil ja ootasin ümarlaua algust: seal oli kavas arutada, mida teaberünnetega peale hakata. Selleks ajaks oli sääraseid ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias toimuvaid agressiooniakte kirjeldatud juba kuid, kui mitte aastaid, ent plaane, mida selle teadmisega peale hakata, oli endiselt kesiselt. Samaga vastamine ei tulnud kõne allagi, ka sääraste vaenulike kanalite piiramine oleks olnud liiga lähedal piirile, millest edasi demokraatliku maailma enda reaktsioon võib saada agressiooniaktidest kahjulikumaks.

Midagi oli ometi vaja teha. Valefakte ja -lugusid ei tulnud ammu enam üksnes Venemaalt. Sama oli kogenud Suurbritannia ja (osaliselt) maksnud euroliidust lahkumise kasuks pöördunud referendumitulemusega, sama olid kogenud Ühendriigid ja (osaliselt) maksnud Donald Trumpi võiduga. Kaheksas Euroopa riigis, sealhulgas Prantsusmaal ja Saksamaal, ees seisvad valimised ei teinud olukorda sugugi kindlamaks, pigem vastupidi.

Kurnamistaktika

Tol päeval istusid ümarlauda oodates Londonis trepil peale minu veel kaks inimest: pisut kulunud tviidpintsakus britt ja musta vihmamantliga ameeriklane. „Kõige suurem katsumus,” ütles ameeriklane, „on see, kuidas tüdimusega toime tulla.” Britt ei vastanud midagi, ainult noogutas. „Inimestel on tunne, et tahaks käega lüüa, õlut juua ja jalgpalli vaadata.”

Jutuks olnud tüdimus – ameeriklane kasutas prantsuskeelset ennui’d – on pika kultuurilise ajalooga nähtus, mis on kõneks olnud vähemalt 1857. aastast, kui Charles Baudelaire vihjas sellele „Kurja õite” avaluuletuses „Lugejale”. Poliitilisse kõnepruuki jõudis see Gruusia ja Ukraina sõja kontekstis, kui lääne poliitiline avalikkus seal toimuvast tüdima hakkas. Olen kuulnud arvatavat, et tegu on pelgalt ühe-teema-väsimusega, kuid ma ei ole sellega päris nõus: poliitiline ennui ei ole pelgalt informatsioonitüdimus, vaid reaktsioon vastuolulisele teabele, mille taustal ei osata seisukohta võtta. Kes valetab? Keda uskuda? Kas üldse kedagi?

Lootusetus vastuolulisest teabest enda jaoks mõtestatavaid järeldusi teha paistis silma Facebookis ja Twitteris, kus tüdimust Venemaast, Brexitist, Trumpist väljendati seda hoogsamalt, mida rohkem vastuolulist teavet lisandus.

See on mõistetav reaktsioon kurnamistaktikale, millega informatsioon aetakse nii rohkeks, intensiivseks ja vasturääkivaks, et sellega tegelemise asemel on kergem käega lüüa. Mõistetav, kuid mitte kõige targem.

Sergei Rastorgujev, Vene teaberünde spetsialist, kirjutas suhteliselt hiljuti, 1998. aastal raamatu „Infosõda”. See, nagu ka paljud Venemaa ametlikud sõnavõtud, oli omal moel üsna siiras. Raamat kirjeldas, kuidas töödelda mõistust teabega analoogiliselt sellega, kuidas arvutit töödeldakse viirustega: kui väärteave või sellest tulenev paradoks viia analüüsivasse mõistusse, on tulemus sama – see nakatub, kannab nakkust edasi või jookseb kokku.

Nüüd, pea kakskümmend aastat hiljem ja tuhatkond kilomeetrit lääne pool saab öelda, et teaberünnakutel on kaks tähelepanu väärivat komponenti: lood, mida need jutustavad, ja tehnikad, millega lugusid luuakse. Vildakad lood luuakse valeteabe abiga ja kui need on juba rahva hulka läinud, on neid raske kõigutada. Kui Umberto Eco kõneles raamatus „Semiootika ja keelefilosoofia” sotsiaalsest tõsikindlusest, kus vaal ei ole imetaja, vaid kala – ja jääb kalaks hoolimata kõigist avalikkusele antud faktidest, mis näitavad, et ilmselgelt on tegemist imetajaga –, siis pidas ta ilmselt silmas just lugudele omast inertsust.

Kuid see, et lugusid on raske kummutada, ei tähenda, et nendega tegeleda oleks tulutu. Lugude uurimine aitab seletada nende loojate sihte ja ennustada nende järgmisi samme. Tehnikate seletamine kannab samasugust sihti nagu mustkunstitriki seletamine: kui teatakse, kuidas jänes kübarasse sai, on lootust, et see trikk edaspidi läbi nähakse. Tehnikate seletamine on üks võimalus vastata teaberünnakutele vaba ühiskonna põhimõtteid riivamata.

Whataboutism ja Vene ping-pong

Kasutatavaid tehnikaid on palju – viimasest aastast võib tuua näiteid paarikümne kohta – ja erinevaid. Mõned neist on vanad (kuid endiselt sageli kasutatavad) – nagu juba külma sõja päevilt pärit ja Economisti ajakirjanikult Edward Lucaselt whataboutism’i nime saanud tehnika, mis vastab mis tahes kriitikale: „Aga vaadake, mida te ise teete!”

Mõned tehnikad on uued, näiteks „Vene pingpong”, mis saab toimida üksnes veebikeskkonnas. Eri meediakanalid tsiteerivad üksteist vastastikku, põrgatades ühte ja sedasama lugu edasi-tagasi ning kujundades seda järjest sobivamaks ja faktidest üha kaugemaks, kuni lugu (ja mõnel juhul ka tsiteeritavad ütlused) on tundmatuseni moonutatud (või lausa algsele vastupidine). Üks selle tehnika naljakamaid näiteid on ühe NATO kindrali nending, et Vene relvajõududesse on tehtud märkimisväärseid investeeringuid. Mõne edasi-tagasi põrgatamisega tehti sellest kiidulaul Vene relvajõudude juhatajate intelligentsusele. (Võib-olla nad ongi seda, kuid asi on milleski muus: NATO kindrali intervjuu ei sisaldanud sellist komplimenti.)

On lihtsaid tehnikaid nagu lihtlabane valetamine. (Läinud aasta märtsis antud intervjuu, milles Trump lubas saata Balti riigid Aafrikasse, oli väljamõeldis. Vene päritolu Lizat ei vägistatud Saksamaal ja Saksa NATO sõdurid ei vägistanud hiljuti Leedus alaealist.) Eksitavad pealkirjad ja fotod, millel ei ole artikli endaga palju ühist, aitavad luua lugu, mida parajasti soovitakse rääkida. (Värskeim näide on jaanuarikuine lugu NATO Saksa vägede Leetu saabumisest, mida illustreerisid SS-i tankide fotod – praeguseks on pildid küll juba maha võetud.

“Narratiivipesu”

Mõned tehnikad on keerulisemad, aga seda huvitavamad. Üks selliseid on nn narratiivipesu – tehnika, mida kirjeldas Euroopa paremäärmusluse uurija Anton Šehhovtsov. Kui rahapesu eesmärk on eksitada avalikkuse ettekujutust raha päritolu kohta, siis narratiivipesu puhul käib see lugude kohta.

Lääneliku elukorralduse kohta väärinfot jagavatel ja selle põhjal seda elukorraldust kritiseerivatel lugudel, mis pärinevad riigimeedia enda ajakirjanikelt, ei ole Venemaal ega läänes sama suurt kaalu kui lääneliku maailma enda esindajate omadel. Kui Sputniku või RT töötaja räägib lääne demokraatia viletsusest, ebademokraatlikest valimistest või sõnavabaduse piiramisest, ei ole sel sama kaalu kui sellel, kui seda teeb „kuulus Saksa majandusteadlane”, „Euroopa Parlamendi tunnustatud liige”, „populaarne poliitik, endine välisminister” või „Suurbritannia tuntud poliitikaanalüütik”.

Kui vaadata, mis on nende epiteetide taga, siis selgub, et kuulsast majandusteadlasest ei teata Saksamaal eriti midagi ja populaarse poliitiku reiting jääb kodumaal paari protsendi piiresse. Tuntud Suurbritannia poliitanalüütikut kohtasin ma mõned aastad tagasi Londonis Punase Lõvi pubis ja oleme senini Facebooki-tuttavad. Ta on muusik. Toona pidas ta muusikabaari, mis ei toonud Londonis elamiseks piisavalt palju sisse, ja otsis muid tööotsi. Pakkusin talle võimalust lisaraha saamiseks Eesti lehele kirjutada, aga honorar oli liiga väike. Võib-olla on ta väga hea muusik, kuid poliitikaanalüütikuks nimetada oleks teda vast siiski liig. Mõned tema viimasel aja kirjutatud lood on üsna kõnekad: „Viis ausat uudistesaiti, mida lugeda”, kus vastukaaluks „lääne propaganda valedele” on tõepõhiste allikatena nimetatud Sputnikut, RT-d jt kanaleid; „Ühendriikide ettepanek Venemaale anda Krimm Ukrainale tagasi on sama hea kui Moskva nõue Ühendriikidele anda Venemaale tagasi California” ja teised samasugused.

Kui narratiivipesu tehnikat selle termini autori Anton Šehhovtsoviga arutasime, küsisin: mida saab sellest tehingust „kuulus Saksa majandusteadlane” või „populaarne poliitik”? Miljoneid ja miljoneid vaatajaid, vastas Anton, ja väga head honorari.

Seega on narratiivipesu inforünde tehnika, milles väärteabele rajatud jutustus esitatakse lugejatele-vaatajatele lääneliku allika kaudu. Selle kaudu saadakse endale usaldusväärsust ja pakutakse allikale vastu miljonite tähelepanu, populaarsust ja mõnel juhul ka raha – kuid sageli piisab ka ainult populaarsusest.

„Hunt, kes hüüdis: „Hunt!””

Teine pisut keerulisem tehnika, mis on viimase aasta jooksul kasutust leidnud, sai pärast pikka mõtlemist nime „Hunt, kes hüüdis: „Hunt!””. Tegu on tuntud loo äraspidise variandiga. Aisopose valmis „Poiss, kes hüüdis: „Hunt!”” on juttu karjapoisist, kes hüüdis nii mitu korda niisama enda lõbuks „Hunt!”, et külaelanikud sellest tüdisid ega tulnud enam appi, kui hunt tõesti karja murdma tuli. Kirjeldatud tehnika puhul toimub midagi samasugust, ainult et hüüdja ei ole karjapoiss, vaid võimalik ohuallikas ise. Ja täpselt nagu karjapoisski kurnab ka hunt avalikkuse tähelepanu punktini, kus tüdimus hakkab takistama ohule reageerimist.

Ajakirjanduses leiab see kasutust lugudes, mis räägivad lääne Venemaa-vastasest propagandast ja infosõjast – absurdne süüdistus, arvestades, et lääneriikidel võttis aastaid, et idast tulenevat ohtu ülepea teadmiseks võtta. Ehkki läänele esitatud propagandasüüdistused ei ole midagi uut, kasutatakse neid oluliselt rohkem pärast seda, kui lääs hakkas idast tulevale valeinformatsioonile reageerima selle analüüsimise ja avalikuks tegemisega. EL-i strateegilise kommunikatsiooni keskus ja nende nappide vahenditega tehtud Müüdimurdjad või Eesti  Propastop on hea näide sellest, et väärteabega seotud ohtudest teatakse ja väärteabe kummutamisega tegeletakse.

Sama hundihüüdmistehnikat võib märgata NATO tegevusse suhtumises. Uudisele Ida-Euroopasse lisavägede toomisest reageeris Vene meedia uudistega lääne agressiivsest käitumisest, mis ei jäta Venemaale muud võimalust kui vastavalt reageerida. Sellega jäeti mulje, nagu oleks lääs agressor ja Venemaa passiivne kannataja, ignoreerides tõsiasja, et NATO lisavägede Ida-Euroopasse toomine oli reaktsioon Venemaa agressioonile Ukrainas.

Hundihüüdmistehnika on teaberünde tehnika, kus vaatajaid/lugejaid kurnatakse tüdimuseni väärteabega lääne agressiivsusest. Rahvusvahelises infovoolus olijais tekitab see segadust ja käegalöömissoovi: kui on ebaselge, kes on süüdi, ning ida teeb seda ja lääs teeb seda, siis mis seal vahet on ja kus on uudis?

Tõe suhtelisuse rõhutamine
Kolmas, samuti viimasel aastal rohkem kasutamist leidnud tehnika on tõdede suhtelisuse rõhutamine.

Kolmas, samuti viimasel aastal rohkem kasutamist leidnud tehnika on tõe suhtelisuse rõhutamine. See tehnika on siin kirjeldatutest kõige keerulisem ja põhineb arusaamal, et kõik on üksnes vaatenurga või ajalookäsitluse küsimus. Sellest näeme, mis juhtub siis, kui poliitika hakkab mõttelugu enda huvides kasutama. Intellektuaalselt huvitav kontseptsioon sai alguse Descarte’i rõhuasetusest inimese enda mõtlemisele kui tõe allikale, mida arendas edasi Schopenhauer, kes pidas maailma inimese enda kujutluseks, ja jätkasid postmodernistid, kes pidasid tegelikkuse konstrueerijaks teadmisi, eriti võimust mõjutatud teadmisi. Sealtkaudu jõudis ettekujutus teadmisest arvamuseni, et faktid on olemas ainult sellisena, nagu võim neid esitab – tegelikkus ei ole midagi püsivat, mida toetavad tõsiasjad, vaid kujundatakse selle järgi, mis on võimule kasulikum.

See, et ühe Kremli ideoloogi Vladislav Surkovi kirjutistes nähakse sarnasust Jean Baudrillardi simulaakrumi ideega, ei olegi vast alusetu. Kuid kui võim kasutab (ja väänab) mõttelugu, jõuavad selle ilmingud ka võimumeediasse. Kui Kremli propagandakanalite juhid Dmitri Kisseljov ja Margarita Simonjan väidavad, et objektiivset uudiste edastamist ei ole olemas, siis ei ole mõtet heita seda ette neile – tegu on laiema arusaamaga, mida nemad üksnes peegeldavad.

Mõned paari viimase nädala näited on ajalootõdede suhtelisuse vallast: kolm lugu sellest, kuidas Eesti okupeerimise näol ei ole tegu tõsiasja, vaid pelgalt väärtõlgendusega, on üsna kõnekad.

Kaudselt aitab tõe suhtelisusele kaasa lääneliku ajakirjanduse enda tasakaalustatusenõue: tuleb näidata mõlema poole seisukohti. Umbes aasta tagasi pani Atlantic Councili teadur Ben Nimmo kirja kolm põhimõtet, mis iseloomustavad kvaliteetajakirjandust (ja mille puudumise korral saab valeteavet kindlaks teha): lugu peab olema faktitäpne ja tasakaalustatud ning allikad peavad olema usaldusväärsed. Ometi näib, et sellest ei piisa: ilma taustainfota võivad just tasakaalustatuse nõudest sündida lood, milles eksitavad seisukohad on faktidega kõrvuti, jättes lugejale ettekujutuse, et tõde on tõepoolest suhteline.

Kas need tehnikad on iseloomulikud ainult Kremli meediale? Muidugi mitte. Kui mõtlema hakata, võib neid leida ka lääne (ja Eesti) ajakirjandusest. Osa väljaandeid kasutab neid tahtlikult, osa kogemata või ajakirjanduse ärimudeli paratamatu surve tõttu.

See on kurb, sest nagu toosama Ben Nimmo oma õige pea teaberünnakute kohta ilmuvas raamatus kirjutab, on igal sellisel rünnakul lihast ja luust ohvrid. Tema pääses Tallinnas pronksiöö ja toonase „luude mõnitamisest” rääkiva teaberünnaku ajal ainult verise ninaga. Kui mõtlema hakata, oli see kerge pääsemine. Ingliskeelsest lasteluuletusest „Kaikad ja kivid murda võivad mu luud, kuid sõnad ei riiva mind eal” on ka teine, muusiku-koomiku Tim Minchini versioon, mis on tõele mõneti lähemal: „Kaikad ja kivid murda võivad mu luud, kuid sõnad murravad südame.”

Kui loo alguse ja Londoni mõttekoja trepil olnud jutuajamise juurde tagasi tulla, siis viimase kahe kirjeldatud tehnika tagajärg on seesama ennui – tüdimus ja kurnatus, mis on saanud valdavaks.

Mida selle tüdimusega peale hakata? Muidugi võib juua õlut ja vaadata jalgpalli. Aga ma ei ole kindel, kas see oleks parim lahendus.

Eesti Päevaleht, 20.02.2017

Mustade elevantide aasta

Urve Eslas, Andreas Kaju ja Tarmo Jüristo vestlevad aastast, mil tõde ei ole enam oluline.

MEELIS OIDSALU

2016. aasta tundub olevat sõna väärtuse või väe, kui poeetiliseks minna, kuhtumise aasta.

Urve Eslas: Lõppevat aastat iseloomustab jõudmine fakti- või tõejärgsesseajajärku, mis on intellektuaalselt huvitav, kuid üsna kurbade tagajärgedega. Tõejärgne olukord ilmneb poliitikas: Brexiti eestkõnelejate „350 miljonit naela, mille võiks ELi asemel anda tervishoiule“, Suurbritannias on inimestel „ekspertidest kõrini“, faktikontrollijate hinnangul oli Trumpi jutust üle 70% protsendi lausvale jne. Meedias on libalugude kogus kõvasti kasvanud, osaliselt meedia enda toimimisprintsiibi tõttu, sama käib „alternatiivsete uudiste“ veebilehtede kohta – kas te ikka teate, et 11. septembri rünnaku korraldasid ameeriklased ise ja et Suurbritannia vastu on teoksil Saksa-Prantsuse vandenõu? Kodanikudki arvavad, et kui kõik valetavad, mida siis üldse enam uskuda, või kui, siis vandenõuteooriaid.

2015. oli katastroofijärgne aasta, s.t midagi halba oli juhtunud: Venemaa oli rikkunud Krimmi annekteerimisega peaaegu kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid. Selgus, et isegi kui võib olla raskusi tõestada, mis aset leidis, siis on alati võimalik tõestada, mis aset ei leidnud, s.t millised väited on ilmselgelt valed. Bellingcat ja teised ajakirjanike organisatsioonid tegid head tööd, et näidata, millised poliitikute ja meedia väidetest on lausvaled. Kui need väited edasisest arutelust kõrvale jätta, on võimalik toimunule lähemale jõuda.

2016. aastal jõuti olukorda, kus tõde ega vale ei ole enam olulised. Poliitik valetab? Mis siis ikka, aga see-eest vaata, kui jõuliselt ta esineb. Ajakirjandus valetab? Mis siis ikka, aga vaata, kui huvitav teooria. Küsimus pole selles, et poliitikud ja meedia valetavad, vaid selles, et nii poliitikutel kui ka ajakirjandusel – mis eriti oluline, ka avalikkusel – on ükskõik, kas räägitakse tõtt või mitte. Kui poliitikas väljendub tõejärgsus emotsioonide ja valefaktidena, siis meedias küünilise arusaamana, et vale toob sisse rohkem kui tõde. Mitte üksnes ajakirjanduse ärimudeli tõttu (loo headust mõõdetakse lugejate arvu järgi), vaid ka alternatiivmeedia on avastanud, et lugejaskond toob reklaami, ja et lugejaskonna toovad omakorda väljamõeldud lood, millel tegelikkusega palju pistmist ei ole.

Seda fenomeni kirjeldas juba 2005. aastal Harry Frankfurt essees „Jamast“ („On Bullshit“), kus leiab, et suur osa meediast ei ole hinnatav tõe-vale skaalal ja need lood on pigem kirjandus. Võib-olla täidavad sellised väljaanded osaliselt tühimiku, mis on tekkinud vähenenud harjumusest lugeda ilukirjandust ja ega sellest ei olekski midagi. Halb on see, et need, sisuliselt ilukirjandusväljaanded esitlevad end ajakirjandusväljaannetena. Lugejad ei pruugi aga alati vahet teha.

Vestlesin presidendivalimiste eel Washingtonis paarikümne kodutuga. Nende veendumus, et Trump seisab vähekindlustatute, naiste, rahvus- ja seksuaalvähemuste eest oli risti vastupidine Trumpi väljaöeldule. Sama kogesin Kreekas enne Kuldse Koidiku esiletõusu ning Suurbritannias enne Brexitit. Need kolm näidet tõejärgsest ajast (poliitiline, ajakirjanduslik ja avalikkuse suhtumist esindav) näitavad kõik, et aset on leidnud oluline muutus. Küsimus on, mida selles olukorras ette võtta.

Olin hiljuti konverentsil, kus leiti, et tõejärgses olukorras on süüdi postmodernistlikud mõtlejad ning et Derrida, Deleuze’i ja Baudrillard’i õpetamist ülikoolides tuleks piirata. See pole mitte üksnes vale käik – ülikoole ei tohi ideologiseerida –, vaid sellest ei oleks ka kasu. Pigem vastupidi: olukorras, kus Vladislav Surkov väänab Baudrillard’i (ja Aleksandr Dugin Heideggeri), napib läänes inimesi, kes oleksid Baudrillard’i või Heideggeri lugenud ja saaksid aru, kuidas nende mõtteid valesti kasutatakse ning läänele väändununa tagasi peegeldatakse – tõestamaks, et ainult Venemaal võrsub tõde, lääs on aga paratamatult teel oma lõpu poole. Pigem tuleb tõejärgses olukorras filosoofia õpetamisele rohkem rõhku panna. Neid distsipliine, mis arendaksid filosoofiaga võrdväärselt kriitilist mõtlemist, ei ole just palju.

Tobias Stone leiab kirjutises „Ajalugu ütleb meile, mis võib Brexiti ja Trumpiga edasi juhtuda“, et populistid ja diktaatorid on saanud võimule – ja karta on, et saavad jälle – inimeste vähese teadlikkuse tõttu. Enamik ei mõtle tagasi kaugemale kui sada aastat ega näe põhjusi, mis on populistid võimule aidanud: sõnum, et inimesed on kaotanud kontrolli oma riigi ja saatuse üle, aitab populistidel vaenu ja vihkamise läbi massid liikuma panna, kuni need ei allu enam kontrollile. Nii on teinud Hitler, Mussolini, Stalin, Mugabe ja paljud teised; praegu on selline olukord Venemaal, sinna suunda on liikunud ka Türgi. Ungari, Poola ja Slovakkia on teel samas suunas, mitmes Euroopa riigis on hulk Trumpe ja Putineid oma võimalust ootamas. Enamik inimesi näeb üksnes olevikku, vaid seda, mis leiab aset nende nina all, mitte aga seda, mis toimub globaalselt, ega ole kursis seisukohtadega, mis nende omast erinevad. Seetõttu ei ole midagi, mis võiks nende vaadetele väljakutse esitada. See peaks olema oluline argument hea humanitaarhariduse kasuks, kui selle vajalikkuses kaheldakse.

Nii Brexiti kampaania kui ka Trumpi valimisvõitluse puhul olid kesksed emotsioonid ja instinktid. See, kui hästi see töötas, näitab teatud murrangut mõtlemises. Kui Brexiti rahastaja Arron Banks leidis, et jäämise kampaania pooldajate viga oli faktide rõhutamine, kuigi inimesed tahtsid emotsioone, oli tal mingis mõttes õigus. Muutus, mis on nii Briti kui ka Ühendriikide ühiskonnas pärast Brexitit ja Trumpi aset leidnud, on märkimisväärne. Peamiselt majanduslikel põhjustel tekkinud raev on saanud nüüd loa väljenduda, sellest on saanud „õigus vihata“. Eriti veider oli seda jälgida Suurbritannias, kus head kombed, mis on seni väga olulised olnud, järsku kergendustundega kõrvale visati. Nende põhimõtete asemel, mis olid seni ühiskonda üleval hoidnud, vallandusid instinktid – „loom lasti jooksma“. Olin kõrvaltvaatajana Londonis tunnistajaks, kui õhus oli mõni kuu enne Brexitit tunda vaenu, mida juba väljendasid need, kel sotsiaalne kontroll nõrgem.

Aset leiab ka väärnostalgia võimendumine, mis on seotud ebakindlusega, mille kindla tõeta olek kaasa toob. Kuna turvalisust ei leita olevikust, muutub intensiivsemaks taotlus leida see minevikust, ja kui seda minevikus soovitud kujul ei ole, siis tuleb minevik välja mõelda. Brexiti soov taastada kaotatud Inglismaa, Trumpi „Teeme Ameerika uuesti võimsaks“, Kremli unistus Vene impeeriumist on selle näited. Muidugi ei ole väärnostalgias midagi uut. Kui Mussolini pidas 1935. aastal kõne, kus ütles, et Rooma on me allikas, ülim siht, sümbol ja müüt, siis ei pidanud ta silmas Vana-Roomat, vaid sellist riiki, mis oleks vabastatud mineviku keskpärasusest. Roomat, mida Mussolini taastada soovis, polnud kunagi olemas olnud. Irratsionaalne tung taastada minevik segatuna ihaga rahvuse taassünni järele oli fašismi käivitav jõud ka mujal Euroopas. Nüüd on sellest saamas uuesti populistide ideoloogia alus.

Meie aega iseloomustab ka mustade elevantide tulek. Euroopas on järgnenud üks kriis teisele. Euroopa liidrid on väsinud, inimesed kriisidest tüdinenud. 2016. aasta pani esimeste vastupidavuse ja teiste kannatuse tõsiselt proovile. Populismi esiletõus, Daeshi aktiveerumine ja terrorirünnakud Euroopas, põgenikekriis, Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust, liberalismi kriis Kesk-Euroopas. Küsimus, miks Euroopa liidrid pole osanud neid kriise ette näha, et neid ära hoida või nende mõju pehmendada, on toonud kaasa valijaskonna pahameele – leitakse, et Euroopa liidrid ei saa oma tööga hakkama. Seda kõike on saatnud Euroopa Liidu vastaste populistlike poliitiliste jõudude tugevnemine.

Suurbritannias ilmunud ettekandes „Mõeldes mõeldamatut“, mille tarvis tehti 60 poliitika- ja majandusvaldkonna liidri ning juhtiv- ja keskastme ametnikuga 90minutilised intervjuud, leitakse, et kõiki neid kriise ei osatud ette näha mitte vähese informeerituse, vaid tahtmatuse tõttu probleeme näha. Neid probleeme, mida näha ei taheta, on ettekandes nimetatud mustadeks elevantideks. Kui mustad luiged on inglise keeles asjad, mille puhul me ei märka, et me neid ei märka, siis mustad elevandid tähendavad asju, mis on tavaliselt hästi teada, aga mida mingil põhjusel ignoreeritakse. Informatsiooni oli kriiside ennustamiseks enamasti piisavalt, ignoreerimise põhjus aga argine: need, kes otsustajate jaoks teavet ette valmistama pidid, jätsid hirmust töökoht kaotada osa teabest välja. Kas kriitika on alati teretulnud, eriti kui see puudutab otsustajaid endid?

Taas tuleb kasuks nende palju kirutud, kuid ometi vajalike postmodernistide poole pöördumine: Derrida leiab, et demokraatia on alati ohus, kusjuures mitte liigse kriitika, vaid kriitikapuuduse tõttu. Demokraatiat saab kindlustada vaid üks asi: pidev arutlemine ja küsimine, milliste tõdede järgi riiki juhitakse, et need ei sumbuks sellistesse tõekspidamistesse, mis enam arutluse alla ei kuulu. Teisisõnu, demokraatliku koosluse legitimeerib vaid selles koosluses kehtivate tõdede legitiimsuse pidev kahtluse alla panemine.

Andreas Kaju: #DrainTheSwamp kolme sõnaga. Või siis „¡Que se vayan todos!“ nelja sõnaga.

Tarmo Jüristo: Tõejärgsuse puhul ei ole muidugi tegemist mingi uue nähtusega, lihtsalt sel aastal sai see vana internetiajastu probleem – ükskõik, mida me ka ei usuks, on meil võimalik sellele kuskilt kohe kinnitus leida – paaril korral väga konkreetse poliitilise väljenduse. Kui sedasama retoorilist liini jätkata, siis võiks teiseks tänavuse aasta oluliseks märksõnaks olla „tööjärgsus“. Ka see ei ole mõistagi iseenesest midagi uut, aga mulle tundub, et 2016. aastal jõudis lõpuks ka laiemalt avalikkuse teadvusesse arusaam, et tehnoloogia ja tehisintellekti arendamine ei ähvarda meid pelgalt töökohtade kadumisega taksonduses ja poekassades, vaid töö mõiste fundamentaalse ümberdefineerimisega.

Wisława Szymborska täheldab oma luuletuses „Veidi hingest“ järgmist: „Vahel on meil hing. / Kellelgi pole seda vahetpidamata / ja kogu aeg varnast võtta. […] Ta ei ütle, kust ta tuleb / ja millal uuesti kaob, / aga ilmselgelt ootab selliseid küsimusi.“ Kas ja kuhu on kadunud Lääne hing? Ja milliseid küsimusi oleks vaja esitada, et see tagasi tuleks?

Andreas Kaju: Lääne hingest loen ma poliitikute kõnedest või kopsutäie õhku sisse hinganud kolumnistide pateetikast. Ärge saage minust valesti aru: olen ennekõike liberaalne, Eesti mõistes põhiseaduslik demokraat, aga Euroopast ei ole meil peale õppetundide üleliia abi loota. Kui meil on möödunud aastast midagi õppida, siis seda, et nii Prantsuse kui ka Briti peavoolu, keskpõranda poliitikud on võimulpüsimiseks valmis laenama viisaka poliitika äärealadelt kokku kõik, mis seal pakkuda on. Illusioon ei olnud mitte see, et äärmuslik poliitika pole Euroopas võimalik – praegused Saksa ja Prantsuse radikaalsed parteid kahvatuvad 1970ndatel tegutsenud sugulaste kõrval –, vaid ei osatud ette näha, et poliitika peavool liigub võimu säilitamiseks ise keskelt äärtele tagasi. Ennekõike räägime siin muidugi senistest paremtsentristidest, sest suurtes tööstusriikides on vasak muutunud irrelevantseks. Inimestele, keda iseloomustab võõrahirm või õieti ikkagi ürgne hirm millestki ilma jääda, nüüdse majandusstagnatsiooni kontekstis võimendunud hirm immigrantidele oma senised heaoluriigi hüved kaotada, pole vasakul tiival midagi pakkuda.

Teine illusioon oli, et kui olukord läheb kehvemaks, õnnestub Euroopa riigimeestel just Euroopa väärtustele naalduda. Millistele väärtustele? Kas sõjajärgne Euroopa – just nii kaua on meil seda rahuprojekti ju olnud, kusjuures seegi väide on tõene ainult siis, kui seda serveerida vägagi tingimuslikult – rajati Euroopa väärtustele? Hirmule rajati, hirmust ja vastastikusest kasust on sündinud Euroopa ühendamise projekt ja ainus põhjus optimismiks võiks olla just see, et hirm on taas maad võtmas. Euroopa suured arhitektid ei loonud Euroopat mingi suure narratiivi kontekstis – just nagu oleks neil maagidel olnud suured visioonid, mis Euroopast saab ja kuidas sinna jõuda?!

Vastupidi. Soovitan lugeda Mark Leonardi raamatut „Uus Euroopa sajand“ kus ta veenvalt näitab, mida iga Eesti noor teab ajalooõpikutestki, nimelt seda, et EL on rajatud töösturite tariifivaidlustele, väikeste hirmule suuremate ees ja sellele, et Jean Monnet vältis teadlikult hilisematele põhiseaduslikele konventidele omaseks saanud väga vanade inimeste fantaasiaid eesmärkidest või suurtest plaanidest. Schumani deklaratsioonis, mille sakslased ja prantslased 1950. aastal allkirjastasid, on juhtmõttena rõhutatudki just vajadust vältida plaane: „Euroopat ei ehitata ühekorraga või ühe plaani järgi. Seda ehitatakse käegakatsutavate saavutustega, mis loovad de factosolidaarsust.“ Nüüd on meil aga poliitikas paljudes riikides vastupidine olukord: palju on kaagutamist väärtustest, aga puuduvad käegakatsutavad saavutused küsimustes, mis Euroopa kodanikele korda lähevad.

Euroopat pole Schumani deklaratsioonist peale ehitatud mitte väärtustele, vaid tehnilistele protseduuridele, mille kive klibuks jahvatavas koostoimes hõõrutakse rahvuslikud huvid ühishuviks. Euroopa Liit on süsteem, kus lõputu valdkondade poliitika formuleerimise, läbirääkimiste, hindamiste ja triloogide jadas tehakse Euroopa ühtsuse alkeemilisi protseduure.

Andreas Kaju: Ja see töötab üldjoones, rahuajal, aga ei tööta pingete ajal, kui Euroopa Komisjon, ametnikud ja tehnilised protseduurid surutakse tagaplaanile ja esile peavad astuma poliitikud-riigimehed (ehk siis Euroopa Nõukogu). Aga siin on meil nüüd teatud kvaliteedi defitsiit. Vahel tundub, et me ei näe enam peale sakslaste kedagi, kelle poliitikas oleks tervemõistuslikku alget piisavas koguses, et pidada lisaks endale lugu ka Euroopa käekäigust ja teha selle nimel praktilisi poliitilisi otsuseid.

Urve Eslas: Lääs, just nagu ka Euroopa, on vastuoluline mõiste, mis on institutsiooniliselt sattunud konflikti oma sisuga. Euroopa hakkas oma kadunud hinge otsima juba neli aastat tagasi. See tähendab, et juba 2012. aastal oli aru saadud, et see on kaotsi läinud. Toona kutsus Barroso kokku mõtlejad üle Euroopa, et see uuesti üles leida. Eriti kaugele küll ei jõutud, aga vähemalt algus oli tehtud. Kui vaadata, kuidas Lääne mõttelugu on sellesama Euroopa idee või hinge defineerimisel kujunenud, siis tugineb see ühtmoodi mõistetud inimõigustele. Lihtsamalt, lääne hinge toidab inimese õigus olla indiviid, erineda teistest.

Radioheadil on laul „Creep“ ehk „Veidrik“, kus jutuks keegi, kes tunneb, et ta on teistega võrreldes veidi kehvem, närusem, koledam. Kui lugu 1992. aastal välja tuli, sai see kriitikute hinnangul kiiresti populaarseks seetõttu, et end teistest erinevana tundmine olla midagi inimesele üldiselt omast. Ühel Euroopa Komisjoni kultuurikomitee kogunemisel, kus jälle todasama hinge otsiti, olid koos sakslased, prantslased, britid, taanlased ja nii edasi – kõik oma maal või ka kogu Euroopas tunnustatud inimesed. Muu jutu käigus tuli välja, et enam-vähem kõik on end tundnud võõra ja kiusatuna. Mõni poliitiliselt (nagu katalaanid), mõni kultuuriliselt (nagu šotlased), mõni punase pea, mõni prillide, mõni muusikamaitse pärast. Arutelu käigus selgus, et veidrik ei ole enam see, keda filosoofias „teiseks“ nimetatakse, s.t mõni vähemusgrupp või inimene, kes erineb meist, s.t enamusest, vaid et kõik on indiviidid, kõik on mingis mõttes veidrikud.

Peaaegu kogu kolonisatsiooniperioodi vältel leiti kõik ülejäänud olevat valgest inimesest nii erinevad, et nad peaaegu polnudki inimesed. Alles pärast Teist maailmasõda, peamiselt natsi-Saksa äärmusliku kire tõttu need teised ka füüsilisel kujul ära kaotada, avastati lõpuks, et see, kes on erinev, on eraldi indiviid omaenda eesmärkidega. Kas süüst või lihtsalt avastamisrõõmust tormati aga kohe teise äärmusesse: erinevused tuleb ületada. Põhimõtteks sai, et me oleme kõik, sõltumata rahvusest, kultuurist või igaühe omapärast, ju lõpuks ühesugused. Vastus sellele üsna ilmsele valele on neonatslikud liikumised, mida oleme üle Euroopa näha saanud. Inimesed ei ole rumalad, nad saavad aru, et kõik ei ole ühesugused. Selle asemel et püüda erinevusi poolvägisi ületada, oleks taibukam tõdeda, et erinevused on olulised. Avastus, et me oleme ise ka veidi veidrad, oleks palju kannatanud valgele mehele ilmselt üsna vabastav.

Kui mõelda, siis õigus teistest erineda on vist üks vähestest asjades, mille pärast võidelda tasub, sest kõik muu – vabadus, inimõigused, demokraatia – käib selle õigusega kaasas. Küsida tuleks, milline on ühiskond, kus inimesel on õigus teistest erineda. Euroopa on selles mõttes väga eriline koht, et siin on see õigus enam-vähem olemas. Ja see on kahtlemata väärtus, mille eest tasub võidelda. Kuidas see õigus igas riigis realiseerub, peaks aga, jällegi, jääma iga riigi enda asjaks.

Oluline on märkida, et „õiguse erineda“ temaatika on pisut väändunud moel üles võtnud ka Kreml. 2014. aastal pidas Vladimir Putin pärast Krimmi annekteerimist kohtumisel Venemaa suursaadikute ja diplomaatidega kõne, kus ütles, et on aeg tunnistada igaühe õigust erineda, iga riigi õigust elada omaenda elu. Keegi teine ei peaks tulema ütlema, mida tuleb teha. See kõne, millest valitud lõigud koondas Russia Today pealkirja alla „Õigus olla erinev“, tõi läänes kaasa üksjagu valulise reaktsiooni. Kuidas on võimalik õigustada ühe Euroopa riigi annekteerimist õigusega erineda? Kas see õigus ei tähenda, et ka Ukrainal peaks olema voli erineda, sel juhul siis Venemaast? Siin ilmneb Kremli mõtlemise küünilisus: Ukrainal ja Gruusial on küll õigus erineda, aga vaid läänelikust ühiskonnast ja selle väärtustest, mitte aga neist, mida esindab Venemaa. See arusaam omakorda tugineb geopoliitilisele paratamatusele, millest on kirjutanud Aleksandr Dugin.

Aro Velmet kirjutab 25. novembri Sirbis, et Trumpi valimisvõit tähendab poliitika tagasitulekut ning me ei peaks läbikukkumiseks pidama Donald Trumpi võitu, vaid liberaalide-demokraatide võimetust pakkuda poliitilisele status quo’le elujõulist alternatiivi. Mõned on seda sõnavõttu pidanud liberaalide asjatuks enesesüüdistamiseks. Kes on kujunenud olukorras süüdi?

Urve Eslas: Trumpi võit ei olnud loogiline, vaid emotsionaalne. Mis tahes ideoloogilise põhjuse otsimine selle taga oleks ekslik. Kas härg jookseb värava maha seepärast, et tal on parem ideoloogiline platvorm kui inimesel, kes selle värava ehitas? Ega sellest muidugi ei olekski midagi, kui kõne all ei oleks reeglid, mis on seni teatud väärtusi kandnud. Nende väärtuste vastu minemine on liberaalide põhimõtetega vastuolus. Kui nad seda ei tee, kaotavad nad valimised. Kui nad seda teevad, pole nad enam liberaalid.

Andreas Kaju: Milline lihtsameelsus või siis hoopis kõrkus! Mis liberaalid, kus nad on ja millal on nad midagi kusagil otsustanud?! Trumpi võidu taga on paljude asjaolude kombinatsioon, aga baastõed on umbes sellised: esiteks on endiselt valimiste a ja o majandus ja need rühmad, kellel hästi ei lähe, tahavad muutust. Roostevööosariikides (New Yorgist USA Kesk-Lääneni laiuv koridor, kus vanal heal ajal oli kõvasti tööstust, nüüd aga enam mitte) sai Trump veidi parema tulemuse kui Romney omal ajal ja Clinton omakorda kaotas kõikides oma põhilistes toetusgruppides Obamaga võrreldes paar protsenti. Ongi kõik. Föderaalse USA valimissüsteemi omapära tõttu kaotas Clinton valimised, mis sest, et ta võitis Trumpi üleriigiliselt 3 miljoni häälega (Gore võitis Bushi 2000. aastal poole miljoniga). Ei maksa luua ülepingutatud retrospektiivseid narratiive, mis seletavad kõike ja ühtlasi mitte midagi. See ei olnud valge mehe kultuurimäss, vaid viletsa majandusliku väljavaatega populatsioonisegmendi lootus paremale tulevikule olukorras, kus immigratsioonis on hakatud nägema vähest majanduslikku ressurssi veelgi vähendavat tegurit.

Üksjagu on n-ö süüdi ka massimeedia selle kõikides vormides: see on lääts, mille vahendusel enamik inimesi poliitikat tarbib. Pilt, mille massimeedia poliitikast on loonud, on niivõrd perversne ja tegelikkusest kaugenenud, et motiveerib oskuslikke poliitikuid muutuma selle pinnapealse värdpildi sarnaseks: selleks et ellu jääda ja võim säilitada, tuleb eetris domineerida.

Sirje Kiin kirjutas hiljuti Postimehes justkui kergendusega, et Eestis ei ole äärmusliberalismi veel esinenud (erinevalt vanast läänest). Kas radikaalne liberalism (loe ka: sallivus, tolerantsus) on üldse võimalik? Kas on võimalik headusega liialdada?

Urve Eslas: Ma küsin teisiti: kas liiga palju inimõigusi on võimalik? Inimõigused on alusskaala, kus näitajad saavad ulatuda nullist („inimõigused tagatud“) miinusesse (mingi osa inimõigustest ei ole tagatud, nt ei ole tagatud sõnavabadus või võrdne kohtlemine soost sõltumata). „Inimõigused tagatud“ on skaalal alati nullpunkt, plusspoolt ehk „pisut liiga palju inimõigusi“ ei ole. See, kuidas seda alusskaalat teiste skaalade peal rakendatakse, võib riigiti erineda, ja kuni inimõigustega vastuollu ei minda, peakski see nii jääma.

Tarmo Jüristo: Sirje Kiin viitab oma arvamusloos New York Timesis ilmunud Mark Lilla artiklile, mille pealkiri on „The End of Identity Liberalism“ ning tõlgib selle möödaminnes „identiteedi liberalismiks“. Selles tõlkes läheb kaduma oluline varjundierisus: sõnal „liberal“ on Atlandi ookeani eri kallastel küll oluline ühisosa, kuid siiski veidi erinev tähendus. Ameerikas kipub „liberal“ olema demokraatliku partei valija sünonüüm ning viitab tavaliselt pigem vasakpoolsete eelistustega kodanikele, Euroopas mõistetakse liberaalsust aga veidi abstraktsemalt, põhimõtteliselt John Stuart Milli võtmes. Kas või Eesti näitel võib öelda, et pigem on see paremale kaldu. Mark Lilla „identity liberalism“ on oma olemuselt nagu kohversõna: siin on kokku sulanud 1960ndatel alguse saanud akadeemiliste juurtega identiteedipoliitika (mis algusaegadel tõepoolest oligi radikaalne) ning Ameerika igapäevapoliitika üks pool (mis ei ole kuigivõrd radikaalne). Kui räägiksime tõepoolest äärmuslikust liberalismist, siis viiks see pigem kuskile libertanismi ja anarhismi kanti. Meil käib jutt siiski ju millestki muust.

Identiteedipoliitikal (või siis -liberalismil) ei ole minu arust suurt midagi pistmist headusega. Pigem on asi risti vastupidi: lähtekohaks on erinevate identiteetide olemuslik võrdsus (mehed ja naised on võrdsed), mitte võrdsus kellegi armust (mehed võimaldavad naistele sama, mida endale). Ja siin ongi peidus üks oluline asi, millest 1960ndate ühiskondlikke vapustusi analüüsides alles palju hiljem on hakatud aru saama: feminism, gei- või rassiliikumine ei olnud niivõrd uued rinded vanas sõjas, vaid täiesti uut laadi madin, mis ei leidnud enam aset selliste suurte ja selgete, ühtlustavate kategooriate kaudu, nagu seda olid olnud näiteks klass või rahvus. Selle ühiskondlike pingete sõjatandri ümberdefineerimise käigus visati pesuveega aknast välja aga ka laps: ohtrast õigustatud kriitikast hoolimata olid need suured, katvad määratlused pakkunud laiapõhjalist solidaarsust, mida identiteedipoliitika tuhanded sätendavad killud kokku pole andnud. Ma siiski kahtlen, kas seda kõike on mõtet käsitleda mingis süü võtmes.

Andreas Kaju: Kordan, et lääs on protseduurid, aga mitte väärtused. Väärtused on olemas, aga need pole kokku lepitud. Me lihtsalt eeldasime külma sõja järel, et liberaalsed väärtused on meie ühisosa. Nüüd, kriiside keskel, avastame, et Euroopas pole sugugi nendes kokku lepitud. See kõik on võib-olla isegi hea, sest seni vaikimisi eeldatud liberaalsed väärtused tuleb nende säilitamiseks tagasi tuua poliitilise võitluse tandrile, aga mitte vaikimisi eeldada, et kõik neid toetavad. Vastasel juhul on nendest taandumine vältimatu. Nii et küsimus ei ole radikaalse liberalismi võimalikkuses. Minu arust on see veidi poosetav arutelu marginaalia üle, kui küsimuse all on liberaalse ja rahvusvahelisel õigusel põhineva maailmakorra säilimine. Ette rutates võiks väita, et Hiina pöördumatu tõusuga on selle maailma loojang kindlamast kindlam nii või teisiti ja et Hiina paneb järgmise sajandi-paari jooksul maksma oma standardid, puudutagu see õigust või kiirraudteede infrastruktuurile kehtivaid norme. Meil on ilmselt veel võimalik suurema pildi kujunemises veidi kaasa rääkida. Aga ainult veidi.

Jüri Ratta probleem Savisaare valijatega rahutegemise kõrval näib olevat tõestada, et tegemist on tõepoolest tervet Eesti poliitikamaastikku ümber defineeriva sündmuse, mitte ainult parteiajaloo peatükiga ning et peenhäälitsemise ajastule ei järgne pelk köha. Milliseid soovitusi värskele peaministrile annate? Milliste sisuliste muutuste alusel võiks nt kahe aasta pärast üldse väita, et Eesti poliitikas toimus sel aastal nihe?

Tarmo Jüristo: Eestis saab ilmselt 2016. aastat tähistavaks märksõnaks tõepoolest „Savisaare-järgsus“. Seda mitte ainult konkreetse isiku mõttes: Savisaare lahkumine (või siis pigem väljasurumine) Tallinna linnapea kohalt ning Keskerakonna temalt ülevõtmine on Eesti poliitikas fundamentaalse tähtsuse ning tagajärgedega sündmus, mille esimeseks nähtavaks väljundiks oligi Reformierakonna 17aastase valitsuspõlve järsk lõpp. Saab olema huvitav näha, milliseks kujunevad järgmiste valimiste retoorilised vastasseisud nüüd, kui vana hea Savisaare kaarti enam laual ei ole. Savisaar oli tegelikult viimane siiani tippu jäänud 1990ndate poliitik. Kõigi teiste erakondade ladvikus on põlvkonnavahetus juba aset leidnud ning ka presidendivalimistel sulgus Ilvese lahkumisega (ning Kallase põrumisega) lõplikult 1990ndate uks.

Urve Eslas: Olulisim on leida viis, kuidas vältida Savisaare ohvrirolli asetumist, mis suunaks tema valijate irratsionaalse pahameele praeguse Keskerakonna juhtkonna, valitsuse ja kogu õigussüsteemi vastu. Ratsionaalsed seletused ega seadustele rõhumine siin ei aita. Küsimus ei ole ammu enam teadmistes, vaid usus, aga usku tõenditega ei kõiguta. Euroopa arusaam poliitilisest võimust tugineb suuresti valgustusaja mõtlejatele: kui miski on tõestatav, on see tõde, kui ümberlükatav, siis on see vale. Valetav poliitik – olgu riigi- või eraasjades – on üldiselt taunitav. Savisaar rajas oma ideoloogia seevastu usulisele pinnale.

Andreas Kaju: Keskerakonna paradoks on, et neil on venelaste suur toetus, vaatamata sellele, et partei pole midagi nende heaks teinud (või teha saanud). Nüüd saavad aga venelased endilt küsida: kui valitsuse juhtpartei on nende esindaja, siis kas on üldse midagi, mida nad valitsuselt ootavad, et nende objektiivselt kehvem elujärg, viletsam sotsiaalne mobiilsus, kehvem haridustase ja suurem kuritegevus paremuse suunas muutuks? Ma ei välista, et avastame paari aasta pärast, et nende kehvem seis ei olegi midagi sellist, mida oleks võimalik põlvkonnast-paarist kiiremini üldse märkimisväärselt muuta. Sama lugu on suure immigrantide osakaaluga ühiskonnas üle Euroopa: immigrandid hoiavad kokku, nende lapsed käivad koolis ikka ainult koos teiste immigrantide lastega ja kriisiaegadel saavad ikka just nemad kõige rohkem pihta. Ebavõrdsus on kasvanud üle Euroopa aastakümneid, sealhulgas isegi Rootsis. Ratta valitsuses on piisavalt inimesi, kellele Eesti venekeelsete toimetulek korda läheb, aga nende motiivid on erinevad. Usun lahendusse, mis on väikese riigi piiratud ressursi ja vähese kompetentsi juures praktiliselt ellu viidav: see on eesti ja vene laste koos ja eesti keeles õppimine.

Teine asi on majandus. Eesti on riik, kus elatakse pidevas sõjahirmus, mis on rahvusliine pidi lõhestunud, aga mitte miski pole suurem oht, kui seda on vaesus. Trumpi edu taga on majanduslik lootusetus peredes, kus siiani oli ka keskharidusega leib lauale toodud kooli lõpust surmani samas tehases tööl käies. Igasuguste indignados’te najal tulevad populistid tüüri juurde ka mujal. Kahe aasta pärast ei näe me muidugi mingeid muudatusi ja valitsuste vähene võimalus üldse majanduses midagi ära teha on teada üle maailma, aga ühte ja teist on võimalik siiski saavutada. Keskerakonna võimuletulekuga ei saa enam valimiskonflikti esitada puhtalt meie-nemad vastandusena Vene sõjahirmu taustal ja mina loodan, et ühiseks vaenlaseks, kelle vastu kõik valimistel püüavad astuda, pole Vene hirm, vaid vaesus – see normaliseeriks Eesti poliitika.

Muidugi ei tasu tõsiselt võtta ootust, et nüüd, kui võimul on vasak(poolsemad) parteid, muutub Eesti fiskaalkonservatiivsest erakonnast fiskaalselt ekspansiivseks ehk eelarve ja võla abil majandust kasvatavaks. Meie asukoht ja implitsiitne riigirisk on sellised, et meie laenuvõime (ja investeerimisvõime) on lähikümnendil kindlasti piiratud tee-ehituskavadega ja ei enamat. Seetõttu ma muidugi kardangi, et uue valitsuse lubatud investeeringud, mis peaksid minema teadus- ja arendustegevusse, et kokku viia ülikool nende majandusharudega, kus Eestil on juba mingigi konkurentsieelis ja kus meie väiksus ei piira skaleerimist ja kasvu, lähevad hoopis betooni. Kõlavad märksõnad nagu „tervisekeskus“ ja „infrastruktuur“ ja nii edasi on alati Eestis tähendanud ainult ühte – betooniprogrammi. Loodan sel korral eksida ja see on üks mõõdupuu, mille järgi uut valitsust hindan.

Lõpetuseks küsin, mis teid kultuuririndel sel aastal enim kõnetas.

Andreas Kaju: Huvitav on näha, mis kasu tõuseb sellest, et hakkasin koos tütardega klaveritunnis käima: Suzuki meetodi puhul õpivad vanemad selleks, et kodus omakorda lapsi õpetada (et nende õppimine ei piirduks ainult klaveritunnis ja õpetaja käe all õppimisega). Ema oli mul andekas viiuldaja, õed ka Ellerheina ja klaveri peal kasvanud, isagi mängis akordioni, tädi on muusikaõpetaja ja tädipojad õppinud oboed, trompetit ja fagotti – mul oli viimane aeg millegagi alustada. Lõppeva aasta raamatutest tooksin esile võib-olla Mary Beardi „SPQR“ (antiikmaailma eluolu on üks minu pelgupaikadest), Reza Aslani „Zealot“ (jõulude ajal sobib hästi lugeda, mida teame või oskame arvata Naatsareti puusepast usufanaatikuks pöördunud Jeesuse elust) ja Sirbi lugejate närviajamiseks: lugesin läbi õige mitu Kissingeri või tema elust kirjutatud raamatut, mõne ka teist korda.

Tarmo Jüristo: Teatri osas pean ütlema, et minu jaoks sel aastal midagi läinudaastase Ene-Liis Semperi lavastuse „El Dorado“ kõrvale tõusta ei suutnud. Kirjanduses väärib 2016. aasta puhul äramainimist Loomingu Raamatukogu järjekordne tugev aastakäik: Kiš, Klimova, Houellebecq pluss hulk muud väärt ja huvitavat lugemist. Seriaalidest olid selle aasta leiud „Läänemaailm“ ning „Veidrad asjad“, kuigi kumbki ei küündinud läinudaastase „Fargo 2“ tasemeni. Kodumaisest luulest annaks soovituse Jüri Kolgi värskele kogule.

Urve Eslas: Charles Cloveri „Must tuul, valge lumi. Venemaa uue rahvusluse sünd“ ja John Morrealli „Philosophy of Humor“ ehk „Huumorifilosoofia“, mõne aasta eest ilmunud raamatu kordustrükk, kus antakse hea ülevaade huumori funktsioonist ning viidatakse (kaudselt, kuid mõjusalt) sellele, et väljapääsmatus olukorras võib huumor olla tagauks. Michel Houellebecqi „Alistumine“ ja „Platvorm“. Jonas Jonassoni „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“ on juba mõne aasta eest ilmunud raamat kõigile Cincinnatustele ning tuletab meelde, et mitte sugugi kõigil, kel on positsioon, pole selleks vajalikke teadmisi, ja sugugi mitte kõigil, kel on teadmised, pole positsiooni, et neid rakendada. Tavaliselt on viimati mainitud paremas olukorras, rääkimata sellest, et neil on tavaliselt piisavalt teadmisi ka selleks, et positsiooni mitte soovida.

Sirp, 16.12.2016

Kuulake hulle, enne kui rahvas hulle kuulama hakkab

Columbia ülikooli ajalooprofessor Richard Wortman märkis raamatus «Vene populismi kriis», et populistid kannavad sageli hullu või jumala maski. Ehkki kirjutatud 1870ndatel Venemaal valitsenud olukorra kohta, on see tähelepanek kohane ka pea 150 aastat hiljem lääne pool tegutsevate populistide kohta, kes armastavad kasutada hullu või lunastaja kuvandit – ja mõnikord mõlemat korraga.

Aga huvitavam kui populistid ja maskid on see, mis käib enne populiste ja mis turuplatsi nende tulekuks ette valmistab. Mulle näib, et sellel on samuti midagi pistmist hulluse ja prohvetlusega. Õhus olevatele probleemidele reageerivad esimesena need, kelle puhul sotsiaalsed kammitsad ei tööta – hullud või need, kel pole enam midagi kaotada.

Läinud aasta oktoobris, kui Brexit oli alles sära Nigel Farage ja Boris Johnsoni silmades, haaras Londini äärelinna toidupoe ees mul hõlmast vanem naine, Sainsbury’se kilekott käe otsas, juuksed sassis ja helesinised crocs’id jalas. Ta viipas kilekotiga läheneva itaallase välimusega mehe poole ja oli nähtavalt endast väljas. «Ütle talle, et ta siit ära läheks,» käskis ta mind. Kohmasin midagi vastu, aga ju mu aktsent reetis mu, sest ta lasi mu hõlmast lahti ja sihtis nüüd kilekotiga minu poole. «Poolakas,» pomises ta, «mine koju.» Märkas siis jooksuga lähenevaid turvamehi (paistis, et samuti mitte viienda põlve inglased) ja võttis probleemi kokku pominaga «pagana eurooplased…».

Turvamehed talutasid ta sõbralikult eemale, paluti vabandust (too vanem naine oli neile vana tuttav, veidi «haldjate juures») ja mindi laiali. Hull, enesest mõista; Ühendkuningriik ei «tee rassismi», see oleks mõeldamatu, see ei ole viisakas.

See tuli mulle meelde alles siis, kui lugesin, et pärast referendumit kasvas Suurbritannias vihakuritegude arv enam kui 400 protsenti. Neile, kes varem mõtlesid, aga ei öelnud, tundus järsku, et sotsiaalsed tabud on kadunud. Ei tea, kas referendumi otsus oleks tulnud teistsugune, kui viisakuse all oleva vihaga oleks tegeletud, kuid ehk ei oleks tulemus nii üllatav tundunud.

Veidi samasugust olukorda nägin Kreeka väikeküla kohvikus. Juba seitse aastat kestnud kriisis on kokku kuivanud siseturism, pagulaskriis kahandas ka välisturistide arvu. Kohvikupidaja, nagu mitmed teised Kreekas, on kindel, et mõlemas on süüdi Euroopa Liit. Ta on meeleheitel, kohvik on enamasti tühi, raha on otsas, naine jättis ka maha. Mõni päev tagasi kuulsin, kuidas ta inglise keeles tellinud naisele vastas, et tal ei ole oma kohvikusse mitte-kreeklasi vaja.

Kreeka ei ole Suurbritannia, Kreekas on rassismiprobleem juba aastaid avalikult pinnal. Aga sel, mis seal praegu väljendub, ei ole rassismi ega sisserändega suurt midagi pistmist. Ja mulle näib, et Suurbritannias ka mitte. Pigem paistab, et asi on allasurutud vihas, mis (muu hulgas) rassismi läbi väljendub. Mis selle viha põhjused on, on juba omaette teema.

Kui tagasi alguse ja populistide juurde tulla, siis paistab, et hulle ja lootuse kaotanuid tuleb kuulata enne, kui rahvas hullumaskis populiste kuulama hakkab.

Postimees 05.08.2016

Vähene teadmine on ohtlik asi

Mõne nädala eest jäi Twitteris silma säuts: Ühendriikide peamine probleem ei ole Trump, vaid haridussüsteem, mis Trumpi populaarsuse võimalikuks tegi. Post-fakt-poliitikal, nagu Suurbritannia Brexiti-poliitikute ja Ühendriikides Donald Trumpi tegevust nimetatakse – on kaks juurt: valetamine ja mitteteadmine. Kui «õigus valetada» kirjeldab, kuidas poliitikute tahtlik faktide vastu eksimine on lubatavaks muutunud, siis «õigus olla rumal» seda, et faktide teadmine ei ole oluline.

Kumbki neist ei ole uus nähtus, mõlemad on populistide jaoks kasulikud poliitikaajamise vahendid, sest esimene laseb tegelikkust painutada endale sobivaks, teine teeb poliitikutest «rahvamehed» (meenutagem George W. Bushi öeldut – ka nigelast, st väheste teadmistega, üliõpilasest võib saada president). Nagu populistlike poliitikute vahendid kipuvad olema, on mõlemad piisavalt kehvad viisid poliitika tegemiseks. Esimesest, valetamise lubatavaks muutumisest, on juba üksjagu juttu olnud, seega vaataks teist, arusaama, et teadmine ei ole oluline.

Sellele, et vähene teadmine on ohtlik, viitasid viimase nädala jooksul kaks lugu: Wall Street Journalis ilmunud «Miks surra Tallinna eest» ja ajaloolase Tobias Stone’i kirjutis «Ajalugu ütleb meile, mis võib Brexiti ja Trumpiga edasi juhtuda». Mõlemad olid reaktsioonid Donald Trumpi intervjuule New York Timesis, kus Trump NATO leppe täitmisele tingimused esitas, ja Newt Gingrichi öeldule, et ei ole kindel, kas tasub riskida tuumasõjaga Eesti, «Peterburi eeslinna» pärast.

Tähelepanu väärivad mõlemad, aga lähemalt tasuks vaadata Tobias Stone’i kirjutatut. Ta leiab, et põhjus, miks populistid ja diktaatorid on saanud võimu, ja karta on, et saavad selle uuesti, on inimeste vähesed teadmised. Enamik elab mitte enam kui saja-aastase minevikuperspektiiviga, ja ei näe põhjuseid, mis on populiste võimule aidanud: sõnum, et inimesed on kaotanud kontrolli oma riigi ja saatuse üle aitab populistidel viha ja vihkamise läbi masse liikuma panna, kuni need ei ole enam kontrollitavad. Nii tegid Hitler, Mussolini, Stalin, Mugabe ja paljud teised; praegu on selline olukord Venemaal, sinna on liikunud ka Türgi. Ungari, Poola ja Slovakkia on teel samas suunas, ja mitmes muus Euroopa riigis on hulk Trumpe ja Putineid oma võimalust ootamas.

Põhjuseid, miks enamik ei näe populismist tulenevaid ohtusid, leiab Stone olevat kolm: esiteks, enamik inimesi näeb üksnes olevikku, mitte aga minevikku ega tulevikku; teiseks, enamik näeb vaid seda, mis leiab aset nende vahetus ümbruses, mitte aga seda, mis toimub globaalselt; ja kolmandaks, enamik ei ole kursis seisukohtadega, mis nende omast erinevad, ja seetõttu ei ole midagi, mis nende endi vaadetele väljakutse saaks esitada.

Üks võimalik stsenaarium, mille Stone visandab, on üsna nukker. Brexit põhjustab referendumi Itaalias või Prantsusmaal, Le Pen võidab Prantsusmaal valimised. EL on killustunud ja võime taltsutada Venemaa sõjalisi ambitsioone näiteks sanktsioonidega kadunud. Trump võidab Ühendriikides, NATO nõrgeneb.

See rehkendus, kus ühel pool seisavad killustunud EL ja nõrk NATO ja teisel pool Venemaa jätkuv majanduslik ja sotsiaalse kriis, mis nõuab uut rahvast ühendavat ja kriisilt tähelepanu kõrvale juhtivat suurt sündmust, võib anda tulemuseks väga kurva olukorra.

Kerime korraks tagasi. Stone’i siht ei ole kedagi hirmutada, ta tunneb ajaloolasena vajadust näidata, kuidas sellised stsenaariumid on varem alguse saanud: populistidel, kes rahva väheseid teadmisi kasutades ja fakte moonutades viha ja vihkamise abil masse liikuma panevad, ei ole vastas piisavat hulka neid, kes valesid ja poolvalesid läbi näeks ja need kahtluse alla seaks.

Mida sellest järeldada? Esiteks, vähesed teadmised – nagu Alexander Pope «Essees kriitikast» märkis – on tõepoolest ohtlikud. Ja teiseks, ma ei tea paremat tõestust sellele, et (humanitaar)haridus on viimane, mille pealt riigil tasub kokku hoida.

Postimees 26.07.2016

Kellelt küsida abi terrorismi vastu?

Pärast Nice’i terrorirünnakut Prantsuse riigipea ja rahvani jõudnud kaastundeavalduste seas oli ka Venemaa presidendi oma, mis sisaldas üleskutset koostööle: «Ma tahan veel kord rõhutada, et üksnes ühendatud jõupingutustega suudame võita terrorismi.» Rahvusvaheline toetus ja pakutav abi probleemi lahendamiseks on hädas riigile hea, kuid seda avaldust hinnates peaks siiski vaatama korraks tausta.

Kaastundeavalduses öeldud «veel kord rõhutada» on üsna täpne: samasuguse signaali on Moskva saatnud ka varem pärast terrorirünnakuid, teiste seas Belgiale pärast rünnakut märtsis. Sellest, et selle avalduse ajend ei ole lihtsalt soov pakkuda abi, ei ole Moskva saladust teinud. Riikliku telekanali Rossija 24 27. märtsi saates «Nädala uudised» võttis saatejuht Dmitri Kisseljov talle omasel emotsionaalsel moel Euroopat vaevava probleemi kokku järgmiselt.

Venemaa võitles edukalt Süürias Daeshi vastu ja tõi sinna rahu. Terroriaktid Euroopas on põhjustatud sellest, et Euroopa ei tee Venemaaga koostööd, selle asemel rikub suhteid sanktsioonidega. Kui Euroopa ei käituks nii rumalalt, oleks olnud ammu võimalik koostöös Venemaaga välja töötada edukas plaan, kuidas terrorismist jagu saada ja sellega säästa suurel hulgal elusid. Kui palju terroriakte peab selleks veel toimuma, kui palju elusid peavad Euroopa riigid kaotama, enne kui Euroopa Liit seda taipama hakkab?

Selles mõttekäigus, mida oli ka Nice’i rünnaku järel kuulda, on kaks ekslikku eeldust, mis tuleks taas lahti seletada. Esimene puudutab Venemaa väidetavat edukat võitlust Daeshi vastu Süürias ja teine arusaama sanktsioonidest, millega Venemaa hinnangul rikub Euroopa suhteid Moskvaga.

Kevadel valmis rahvusvaheliste suhete mõttekojal Atlantic Council raport «Putini sõda Süürias», kus oli muu hulgas võrreldud Venemaa õhurünnakute väidetavaid sihtmärke tegelike sihtmärkidega. Selle analüüsi tegemisel oli appi võetud (nii selleks, et tagada sõltumatus, kui ka seetõttu, et nad on väga head) üleilmne uurivate ajakirjanike ühendus Bellingcat, mis kasutab teabe kogumiseks avalikke allikaid: fotosid, videoid, sotsiaalmeediat.

Bellingcat uuris Venemaa kaitseministeeriumi postitatud 43 videot õhurünnakutest Süürias ja suutis 36 video puhul kindlaks teha täpse koha, mida rünnakud tabasid. 30 rünnaku puhul kinnitas Venemaa kaitseministeerium, et tegu oli rünnakutega Daeshi vastu. Selgus, et tegelikkuses oli ainult üks neist rünnakutest tehtud tõepoolest Daeshi kontrolli all oleva piirkonna poole. Sõnum, et Venemaa võitles Süürias edukalt Daeshi vastu, on seega tõene 1/30 ulatuses. See tõeprotsent on veidi väike selleks, et teha järeldust, nagu oleks Venemaast Euroopale Daeshi vastu võitlemisel abi või et Venemaal oleks soovi Daeshi vastu võidelda.

Teine ekslik eeldus puudutab sanktsioone, millega Venemaa hinnangul rikub Euroopa Moskvaga suhteid. See eeldus on ekslik kahel põhjusel. Esiteks, Moskva jätab mainimata, et sanktsioonid ei ole mõeldud Venemaa kiusamiseks, vaid on lääne reaktsioon Krimmi annekteerimisele. Teiseks, Krimmi annekteerimist on Venemaa püüdnud näidata kui vaieldavat väidet, eriti pärast Suurbritannia referendumit EList lahkumise üle ja Hollandi referendumit ELi-Ukraina leppe üle, mis olid soovitusliku iseloomuga ja mille arvesse võtmata jätmine on Moskva väitel oht lääne demokraatiale, samas kui, taas Moskva väidete järgi, võttis Venemaa kuulda Krimmi elanike tahet, realiseerides Krimmi ühendamise Venemaaga.

Sel puhul on eeldusest välja jäetud asjaolu, et referendumi legitiimsuse määravad riigi enda ja rahvusvahelised seadused. Nii referendumi läbiviimine kui ka selle tulemustega arvestamine on nii Suurbritannia kui ka Hollandi puhul tehtud lähtuvalt seadusest, samas kui Krimmi referendum oli vastuolus nii Ukraina enda põhiseaduse kui ka rahvusvaheliste reeglitega.

Mida sellest järeldada? Daeshi vastu võitlemiseks on tõepoolest vaja rahvusvahelist koostööd. Kas Venemaa on sel puhul parim partner, on küsitavam.

Postimees 17.07.206 

Kreeka kahe kriisi lõksus

Juuli ja august peaksid olema Kreeka turismiettevõtete jaoks kõige kiiremad ajad, aga sel aastal ei ole juuli keskpaigaks sellest veel märke. Kreekat suruvad kaks kriisi korraga: majanduskriis viis siseturistid ja pagulaskriis paistab viivat ka välisturistid.

Agios Andreas, suvitusküla Peloponnesosel, Kalamata lähedal, jahisadama, hotellide, külalistemajade, paari poe ja restoranitänavaga elab peamiselt turistide najal. Enamasti on juuli ja august andnud sissetuleku, mille eest ülejäänud aasta kokkuhoidlikult hakkama saada. Mida aasta edasi, seda raskem on see olnud.

Juulikuu õhtul on Agios Andreas nagu kummitusküla. Tänavad on tühjad, lahti on vaid kasutatud riiete pood ja selle juures olev kohvik «Orgaanilised toidud». Nagu ettekandja pärast räägib, tõid kasutatud riiete ostmise kombe Kreekasse lääne turistid, kes siia elama jäädes esimesed vintage-poed avasid. Just nagu ka «orgaaniliste kohvikute» kombe.

Kohalikele pole vaja seda «orgaanilisust» eraldi mainida, kogu tooraine, mida restoranid-kohvikud kasutavad, on väiksemates kohtades nagunii mürgivaba, sest see on endale kasvatatud, ja «muidu söövad kitsed igasugu jama sisse». Vintage-poed ja «orgaanilised kohvikud» on mõeldud turistidele – Kreeka siseturistidele, kes juulis-augustis tavatsevad maapiirkondadesse puhkama sõita, ja väljast, peamiselt läänest tulnud turistidele, keda suvel-varasügisel oodatakse. Viimastel aastatel aina ärevamalt.

Kella kuuest, kui siesta läbi, avatakse restoranid – kuus tükki reas, lauad kai ääres, tuled põlevad, muusika mängib. Kella kaheksaks, ajaks, mil siin tavaliselt õhtust sööma hakatakse, olen ma kõigi kuue restorani peale ikka veel ainus klient. Kokk, suur ja sõbralik, valmistab ümisedes mulle moussaka’t.

Kõrvalrestoranis mängivad kaks meest kaarte, aga peale kannutäie vee – see on tasuta – ei telli nad midagi. Üheksa paiku palun ettekandjal endale takso kutsuda. Selleks polevat vajadust, üks mees pidavat nagunii õhtul minu küla poole sõitma ja võib mu peale võtta. See «üks mees», selgub, on restorani kokk. Kliente rohkem nagunii ei ole. Pakun talle sõidu eest raha, ta ei võta.

Kaks kriisi

Öelda, et kogu Kreekat on tabanud turismikriis, ei oleks õige. Ateenasse ja populaarsematele turismisaartele jätkub ilmselt turiste ka praegu. Kuid turiste arvatakse olevat oluliselt vähem kui varem, ja seetõttu on hädas just väiksemad kohad, ning paraku koosneb Kreeka – nagu iga teine riik – suures osas just «väiksematest kohtadest».

Öelda, et tegu oleks üksnes Kreeka majanduskriisi tagajärgedega, oleks samuti vale. Pigem rõhuvad Kreekat korraga nii endiselt kestev majanduskriis kui pagulaskriis.

Esimene on kreeklastele juba aastaid tuttav, kuid mida aeg edasi, seda tugevamalt on selle mõjusid tunda. Kreeka võlakriis tähendas riigile vajadust maksta tagasi korraga suure summa eest laene. Kust saab riik raha laenude maksmiseks? Kreeka sisepoliitilised tormid ja keerulised suhted ELiga teevad küsimusest komplitseerituma, kui siin seletada jõuaks, kuid lihtsustatult, palju võimalusi raha saamiseks ei ole. Võib juurde laenata, et maksta eelmisi laene, kuid ilma kulusid-investeeringuid kärpimata ja makse tõstmata on pikapeale raske laenude tagasimaksmisega hakkama saada.

Arvudest rääkida on Kreeka puhul keeruline («ära usalda ühtegi arvu, mis sulle Kreeka majandusolukorra kohta näidatakse», ütles Kreeka ajakirjanik mulle mõned aastad tagasi, kui parteide esindajatega kohtuma läksin), kuid Financial Times tõi kuu aja eest välja mõned, mida tasub vast siiski tõsiselt võtta. Selle järgi kulutab keskmine Kreeka perekond kasvanud maksude, tööpuuduse ja palgakärbete tõttu 27 protsenti vähem kui seitse aastat tagasi.

Kui kriis seitse aastat tagasi esimesi märke näitas, ei võtnud kreeklased seda ülemäära traagiliselt, paljudel olid säästud, mille abil loodeti raske aeg üle elada. Mäletan, et toona olid tavernid kriisist hoolimata rahvast täis («Kus see kriis on?» kirjutas välisajakirjandus), aga nüüd tuleb ka Ateenale lähemal asuvatesse ja varem kreeklaste seas populaarsetesse puhkekohtadesse inimesi harvemini ja vähem.

Ateenast pooleteise tunni tee kaugusel Evia saarel asuvas Politika külas kilomeetrise kaldariba restoranide reas on inimesi vaid mõnel nädalavahetusel. Tõsi, on õhtuid, mil restoranid on täis, kuid neid on vaid mõned («ilmselt pulmad või ristsed,» kommenteerib tuttav ajakirjanik). Välisturiste ei ole. Rannabaari omanik tuleb vabandama, sest poole liitri õlle hind on jälle 50 sendi võrra tõusnud. Kui uskuda mujalt allikatest saadud andmeid, on õllele seitsme aastaga lisatud makse 130 protsenti. Mida väiksemad on sissetulekud võrreldes hädavajalike väljaminekutega, seda raskem on kohalikel seda hinda maksta.

Sama on ka mujal. Chrani külakese kõige uhkem paik, mitmekorruseline kaljudele ehitatud vabaõhukohvik on tühi ja omanik ei varjagi enam oma lootusetust. Kalamaki rannatavern niisamuti. Kreeklaste mõne aasta tagune muretus tuleviku suhtes on kadunud. Kui enne elati säästudest, siis nüüd on säästud otsa saamas.

Kui aastatel 2006–2009 säästsid kreeklased keskmiselt kuus protsenti, siis 2015. aastaks oli see protsent kukkunud miinus kuueni, st elati säästude arvel. Nüüd on pangaarved tühjad, aga olukord ei ole paremaks läinud, pigem vastupidi. Kaubad ja teenused on muutunud lisandunud maksude, karmima maksukontrolli ja nt elektri hinna tõttu üha kallimaks. Siinne maksukontrolli tugevdamise katse on omaette huvitav teema, mis kirjeldab veel üht lõime Kreeka koes – suhtumist reeglitesse ja seadustesse, millega omakorda on seotud korruptsioon ja suhted ELiga.

«Miski ei ole seaduslik»

Mõne aasta eest kirjeldasid Kreeka ametnikud maksudest kõrvale hoidmist kui Kreeka rahvussporti. Hinnanguliselt jäi riigil igal aastal saamata miljardeid eurosid. Et riik oma raha siiski kätte saaks, tuli karmistada maksukontrolli. Üks viis selle tegemiseks on sundida hotelle, restorane, kohvikuid andma iga tehingu puhul tšekki. Enamikus paikades on väljas sildid, mis annavad teada, et kui tšekki ei saa, siis ei pea ka maksma. Kohalik ajakirjanik, kes mulle seda süsteemi külaväljaku kohvikus lahti seletab, tellib tassi kohvi. Tšekki talle ei tooda.

Näib, et küsimus ei ole üksnes maksudes, vaid kreeklaste arusaamises reeglitest ja seadustest laiemalt.

Kohalikud seletavad vastumeelsust seaduste ja reeglite suhtes kui pärandit Ottomani impeeriumi ajast, ja mil riigi seaduste eiramisest sai patriotismi vorm ja omamoodi vastutegevus. Olgu, kui näha seda tendentsi riigi huvide ja inimese huvide vastuoluna, mille puhul valitakse teine, siis ei seleta see ometi nende reeglite ja seaduste mittetäitmist, mis inimesele endale kasulikud on, näiteks liikluseeskirjad.

Kuid eriti ei peeta kinni ei ühest ega teisest, mis omakorda seletab fakelaki, «väikse ümbriku» kultuuri, mis seadustest mittepidamise heaks peaks tegema. See ei ole siin häbiasi, sest veendumus, et keegi ei pea reeglitest ju nagunii kinni, ei EL, ei poliitikud, ei pangad, ei politsei, õigustab kõike. See kirjeldab ka Kreeka inimeste suhtumist ELi ja kriisi: EL valetab ja vassib, pangad valetavad ja vassivad, ja see on lubatud, aga kui Kreeka vassib veidike, tehakse sellest hirmus probleem ja karistatakse meid vaesusega.

Veri ja raha on paksemad

Eriti ebaõiglane tundub see vaesus sellele põlvkonnale, kes seitse aastat tagasi alles teismelised olid ja kes praegu peavad eelmiste põlvede vigade pärast kannatama. Tööpuudus Kreekas, mis enne kriisi algust jäi alla kümne protsendi, on praeguseks kasvanud 24 protsendini. Noortest on tööta pea pooled, 47 protsenti.

Tühjas bussis Politikast Chalkidasse kohtan 21-aastast neiut, bussijuhi tuttavat, kes niisama kaasa sõidab. Tal on inseneriharidus, aga töötab rannabaaris ettekandjana. Ta on pahane nii Kreeka kui ELi peale. Kuna majanduskriis on jätnud töötuks suure hulga inimesi, on veel alles jäänud töökohad eriti väärtuslikud. Kreekas niigi tavapärane «veri on paksem»-arusaam on sugulus- ja muud sidemed veel olulisemaks muutnud. Kui neid sidemeid on vähem, ei aita ei haridus ega kogemused. Kasu võib olla vaid fakelaki’st, «väiksest ümbrikust», aga seda ka vaid riigiasutuste töökohtade puhul. Kuna riigisektori ametikohti on koomale tõmmatud, on neid saada eriti vähe ja eriti raske.

Praeguseks seitse aastat kestnud kriis, väga suur tööpuudus noorte seas ja töökohtade-teenistuse väiksem sõltuvus haridusest võib viia hariduse väärtuse kahanemiseni või noorte väljarändeni. Insenerist baaritüdruk tahab Suurbritanniasse kolida. Tal on Londonis tädi, seal saab kindlasti paremat tööd, ja sõber bussijuht võib töötada Londonis bussijuhina. Brexit teda ei hirmuta.

Süü ja hirm

Brexit ei hirmuta kreeklasi, kuid Kreeka hirmutab sel aastal britte (ja teisi välisturiste). Kui majanduskriis on kestnud juba aastaid ja, ehkki ebameeldiv, on saanud vähemalt mõistetavaks, siis nüüd puutub Kreeka kokku põgenikekriisi tagajärgedega. Kreeklaste endi hinnangul on välisturiste vähem ja neid jätkub vaid tuntumatesse turismipiirkondadesse. Miks see nii on, on vara öelda, kuid Agios Andrease kokk põhjendab seda kahe emotsiooni, süü ja hirmuga. Mõlemad tuginevad erinevusele, mis Kreekasse puhkama sõitja ja pagulaste igapäeva vahel on.

Kreekaga seonduv mõtteline visuaal – idüll mägede ja merega – elab koos teise visuaaliga, mälupiltidega elu eest võitlevatest pagulastest ja kaldale uhutud uppunutest. Need kaks pilti on nii vastandlikud, kui veel olla saab – üks on probleemivaba, hea Euroopa elu, teine võitlus elu ja surma peale, mis probleemi otse oma õuele (või Kreeka puhul oma randa) toob.

Irratsionaalne hirm puutuda kokku surmaga (isegi neis paigus, kuhu põgenikepaadid jõudnud ei ole) on ehk kergemini lahendatav, kuid Agios Andrease koka meelest on alateadlik süütunne veel keerulisem emotsioon. Sel süütundel on omakorda mitu tahku.

Üks neist on seotud oma kodumaal väljendatud vastuseisuga pagulastele, mis Kreekasse puhkama tulnutel ebamugavustunde esile kutsub, aga teist kirjeldas kokk näitega perekonnast, keda on tabanud õnnetus, ja keda seetõttu vältima hakatakse. Tema meelest ei ole suurim probleem mitte need ignorantsed või kahepalgelised eurooplased, kes võtavad Kreekalt selle, mida neil vaja, jättes tegelemata Kreeka probleemidega, kui Kreekal seda vaja on, vaid need, kes tunnevad kaudselt probleemi lahendamata jätmise pärast süüd, kuid selle asemel et selle nimel midagi teha, kustutavad Kreeka mälust ja reisikalendrist.

Välisajakirjanikud, kes pagulaskriisi kajastama sõidavad, korvavad veidi saabumata jäänud turiste, kuid samas mõjuvad alles jäänud turistidele pigem heidutavalt. Kes ikka tahab, et tema süüd ja hirmu talle (kas või kaudselt) meelde tuletataks, ja Kreeka ei ole ei ühe ega teise eest põgenemiseks sel aastal just parim koht.

Postimees 14.07.2016

Kas poliitikud valetavad rohkem kui varem?

Mõni kuu tagasi kirjeldas Angie Drobnic Holan, poliitilise faktikontrolliga tegeleva veebisaidi PolitiFacti toimetaja New York Timesis, kuidas viimasel ajal tahetakse temalt teada peamiselt kahte asja: mis toimub Donald Trumpiga ja kas poliitikud valetavad enam kui kunagi varem.

PolitiFact on projekt, mis tegeleb Ühendriikide poliitikute sõnavõttude analüüsimisega, et seal esitatud valed välja tuua. Praeguseks on PolitiFact analüüsinud 164 Donald Trumpi väidet, millest 59 protsenti on olnud valed ja vaid 10 protsenti tõesed või peamiselt tõesed. Hillary Clintoni puhul on pilt erinev: 222 analüüsitud väitest on 12 protsenti valed, 51 protsenti tõesed või peamiselt tõesed. (Sinna vahele jäävad mõõtmisskaalal veel poolvaled ja pooltõed; kel huvi, saab PolitiFacti veebilehelt järele vaadata.)

Sarnane tendents kui Ühendriikides Trumpiga oli märgatav Suurbritannias Brexiti-leeri poliitikute puhul. Mõlema näite puhul on hakatud rääkima nähtusest, mida ingliskeelses ajakirjanduses nimetataks «post-truth politics». Ehk siis poliitika, kus tõde ei ole enam oluline.

PolitiFacti statistikat poliitvaledest kasutas läinud nädalal Ühendriikide politoloog Joseph S. Nye, «pehme jõu» ja «targa jõu» idee autor («Kõik rajad mõistmaks Ameerika välispoliitikat kulgevad läbi Nye,» kirjutas Foreign Policy viis aastat tagasi), oma paari päeva taguses loos, mis küsis, kui ausad me siis õigupoolest tahame, et poliitikud oleksid. Nye eristas artiklis enda huvides valetamise ja üldistes huvides valetamise, leides, et võib ette tulla olukordi, kui oleme valmis kiitma heaks poliitilise vale, kuid sellised juhtumid peaksid jääma erandlikeks.

Tahtmata vähendada Nye argumentide kaalu või järelduste õigsust, peaks vast ometi mainima, et selle loo eelduseks paistis olevat võetud, et poliitikud valetavad nagunii. Ja kui juba valetavad, siis peaasi, et nad ei valetaks enda, vaid üldsuse huvides.

Üldistatult tundub valetavate poliitikute õigustamisega olevat neli probleemi. Esiteks, mida enam lubatavaks muutub vale, seda enam küsitavaks muutuvad faktid. Post-fakt-ajakirjandus on sama nähtuse tulem kui post-tõde-poliitikud. Teiseks, usalduse probleem: ehkki peaks olema tavaline, et kõigi, ka poliitikute öeldule tehakse faktikontroll, ei ole alatine usaldamatus ühiskonnale tervislik. Kolmandaks, õiguslik probleem – kui on reegel, peaks see kehtima kõigile. Neljandaks, moraalne probleem – kui läänelik poliitkultuur on rajatud pigem Kantile kui Machiavellile, siis on sammud vastupidises suunas silmakirjalikud ja pikas plaanis seda poliitkultuuri hävitavad.

Aga mulle näib, et huvitavam kui need neli on küsimus «õilsast valest», millele Nye näib oma artiklis viitavat, ja mille juured on Platoni «Riigis». Seal leiti, et valitsejate valetamine on «meditsiinivorm»: kui kellelgi üldse on õigus valetada, siis riigivalitsejatel; ja neil, kas vaenlaste või kodanike puhul, peaks olema õigus valetada üldiseks hüvanguks. Seega, selle arusaama järgi on riigi kodanikud patsiendid, riigimehed aga arstid, kel riigi ravimiseks lubatud valetada.

Siin on omakorda mitu küsimust. Üks, kas on õige mõelda kodanikest kui patsientidest (kas rahvas on rumal, on laiem küsimus, mis samuti Brexiti järel ja Trumpi eel käib), teine, kas «õlis vale» on parem kui lihtsalt vale, ja kas machiavellilik eesmärk pühitseb abinõu on parem kui kantilik arusaam käitumisest viisil, mis võiks olla kõigile eeskujuks. Moraalifilosoofia eristab siin kahte teed – konsekventsialistlikku, kus oluliseks peetakse vaid tulemust, ja deontoloogilist, kus oluliseks peetakse käitumist vastavalt väärtustele, mis ühiskonnas on olulised. Mulle näib, et tulusam oleks see teine.

Mida siis teha? Mitmed suuremad väljaanded on hakanud poliitikute sõnavõttude juures avaldama faktianalüüse. Ja tuleb välja, et need on lugejate seas väga populaarsed. Ilmselt on vajadus tõe järele endiselt olemas.

Postimees 10.07.2016

Minu huvid ja meie huvid

Dialoogis «Kriton» kirjeldas Platon Sokratese ja Kritoni vaidlust inimese ja seaduse suhte üle – Sokrates ootab kongis surmaotsuse täideviimist ja Kriton püüab teda põgenema veenda. Sokrates ei ole sellega nõus, ehkki reeglid, mille järgi ta surma mõisteti, võivad olla ebaõiglased, tähendaks põgenemine nende põhimõtete rikkumist, millele ühiskond ehitatud on.

Kas Sokrates oleks pidanud põgenema või mitte, on üks neid vaidlusi, mis kestavad senini: mis õigupoolest on ühiskondlik lepe? Kas see on alati kooskõlas demokraatia põhimõtetega? Kas see on alati õiglane? Kes on selle osapooled? Kellel on õigus seda muuta ja millal? Mida teha, kui inimene tahab muud kui kollektiiv?

Seda, kui olulised need küsimused on, näeb eriti selgelt väikeste ja väga väikeste ühiskondade peal, kus vastuolu üksikisiku tahte ja kollektiivse tahte vahel ilmneb nagu reaktsioon katseklaasis. Olen näinud kolme sellist katseklaasi-ühiskonda, kus koos püüavad hakkama saada paarkümmend või paar tuhat inimest. Peamine küsimus igas sellises koosluses on olnud, mida teha nendega, kes teistest erinevad on ja ühiskonda just kui ei sobi, sest neil on teised soovid kui enamikul.

Eriti huvitav on vastuolu siis, kui see puudutab aluspõhimõtteid, mida selles ühiskonnas tähtsaks peetakse. Kui kogukond peab oluliseks kollektiivsust, kas individualistil on seal kohta? Aga ateistil religioosses kogukonnas? Lihasööjal taimetoitlaste kogukonnas? Suitsetajal tervislikku elu elavate inimeste kogukonnas? Ja mida sellise teistest erinevaga sel juhul teha, et see ei kahjustaks ei inimese ega kogukonna heaolu?

Kaks hiljutist seisukohta tõid need küsimused taas meelde: Eiki Nestori öeldu, et kõik need, kes Euroopa Liitu ja NATOsse kuulumise kahtluse alla seavad, on Eesti-vastased, ja Martin Helme öeldu, et lastetu naine on osa Eesti iibeprobleemist. Julgeolek ja iive on samasugused aluspõhimõtted nagu kollektiivsus, religioon või taimetoitlus. Kas see tähendab, et need, kellele ei meeldi NATO, EL või lapsed, vajaksid hukkamõistu või peaksid lahkuma?

Pigem vastupidi. Üks katseklaasi-ühiskond oli leidnud üsna toimiva viisi: ehkki reeglid olid üldised ja kehtivad, leiti igaühele võimalus soovide järgi elada (kuni need ei läinud kehtivate seadustega vastuollu, mõistetavalt). Üldised reeglid jäid endiseks: kollektiivsus, tervislikud eluviisid ja taimetoitlus on olulised. Aga kui keegi tahab olla üksi, elada mittetervislikult või süüa liha, siis on tal õigus seda teha hukkamõistuta. Selgus, et kui kogukond andis inimestele vabaduse elada teisiti, kui tuumpõhimõtted ette näevad, ei saanud tuumpõhimõtted sellest kuidagi kahjustatud. Kui on valida, kas inimene on kogukonna või kogukond inimese jaoks, siis on eelistatum viimane.

Kõige huvitavam oli aga argument, mis selliste muudatuste sisseviimiseks toodi: kui inimesed sunnitakse kogukonnast lahkuma, sest nad ei sobi sellega, ei kaota sellest lahkujad, vaid kogukond, mis muutub iga lahkujaga aina enam ühe-tõe-ühiskonnaks.

Postimees 06.06.2016

Kas populism trumpab mõistuse üle?

Mõttekodade hinnangul põhineb Trumpi edu kolmel teguril: majanduslanguse järelhoovusel, populismil ja reality-televisioonil. Paistab aga, et siin on veel üks põhjus: Trump andis inimestele «õiguse vihata».

«Vapustav, kuidas riik, kes on nii edukas äris, teaduses ja kunstis, võib olla nii saamatu, kui asi puudutab poliitikat,» kirjutas kolmapäeval Allister Heath Telegraphis. Tõepoolest, kuidas on võimalik, et Donald Trumpil, vabariiklaste presidendikandidaadil, on tekkinud tegelik võimalus saada Ühendriikide uueks presidendiks? Aasta jooksul on USA presidendivalimiste kohta tehtud valmis hulk uuringuid, analüüse, ennustusi. Sel nädalal selgus, et üsna paljud neist ennustustest olid valed. Kuu tagasi rääkisin paari sellise uuringu autoriga; küsimuse peale, kas Trumpil võib olla šansse, hakkasid mõlemad naerma. Toladel ei ole šansse, tolad lahutavad meelt. Pealegi, seda sorti ksenofoobia, rassism ja misogüünia saab olla vastuvõetav ehk vaid madalama haridustaseme ja sissetulekuga inimestele.

Kumbki väide ei ole osutunud õigeks. 20. aprillil avaldas Economist uuringu, mis näitas, et jõukamad ja haritud inimesed moodustavad pea sama suure osa Trumpi toetajatest kui need, kes kehvemal järjel ja väiksema haridusega.

Kui nii, siis kuidas sel juhul Trumpi edu seletada? Mida tähendab see Ameerika poliitika saamatus, millele Allister Heath viitas?

Mõttekodades analüüsitakse olukorda edasi, ja seal sündinud ideede järgi sõidab Trump kolmel lainel: majanduslanguse järelhoovusel, populismil ja reality-televisioonil.

Majanduskriisist toibumine on olnud aeglasem, kui loodeti. Aeglane majanduskasv on toitnud tunnet, et ajal, mil ressursse on vähe, tuleb need hoida endale, selle asemel et jagada neid piiri taha või sisserännanutega riigi sees. Kuid majandusliku aspekti juures on veel teine oluline komponent, mis rolli mängib: 2008. aasta järelkaja on jätnud inimestele mulje, et tegu on ebaõiglase ühiskonnaga. Panku ju päästeti, aga inimesi mitte. Sajad ja sajad tuhanded kaotasid kodu, samal ajal kui pankurid säilitasid enam-vähem sama sissetuleku. Kõigest paar protsenti ameeriklastest leiab, et majanduskriisi tagajärgedega – selles osas, mis puudutab pankureid ja poliitikuid, kes selle põhjustasid – tegeleti õiglaselt. 85 protsenti leiab, et lahendus ei olnud õiglane. Ebaõnnestunud püüe inimestele seda ebaõiglust seletada on rahulolematuse võimas mootor.

See ebaõigluse tunne omakorda õhutab poliitikute ja valijate erinevust põhimõttelistes küsimustes, nagu immigratsioon ja vabakaubandus. Üldiselt on nii, et kui inimesed on ühes või teises küsimuses skeptilised, on nad teatud tingimustel valmis usaldama poliitikuid, kes kinnitavad, et see on kasulik ja vajalik. Aga kui poliitilisel klassil pole enam usaldust, on olukord keeruline.

Vabariiklaste meelelahutuskompleks – kombinatsioon raadiojaamadest, veebilehtedest, telekanalitest – ei ole jätnud seda ebaõigluse muljet ja usalduse vähenemist rõhutamata. Kanalid levitavad ideed demokraatide partei legitiimsusetusest, demokraatia legitiimsusetusest USAs üldse, vihast, vajadusest olla kõige vastu. Ja muidugi pole ka Obama, kes presidendiks saades lõpetas rassilise hierarhia, presidendina legitiimne. Tuleb tagasi pöörduda «sinna, kus olime enne», taastada «nende inimeste ülimuslikkus, kes näevad välja nagu meie», ja «peatada suurenev sisseränne».

Huvitav selle juures on see, et tegelikult on Ühendriikidesse sisserännanute arv viimase paari aasta jooksul pigem vähenenud. Aga sõnumil, mida «vabariiklaste meelelahutuskompleks» edastab, ei pruugigi alati olla palju tegemist sellega, mis toimub.

Lisaks on oma roll sotsiaalmeedial, mis on osaliselt võtnud ajakirjanduselt tema väravahoidja positsiooni. Trump suhtleb oma fännidega peamiselt Twitteri kaudu, talle ei oleks probleem ka see, kui traditsioonilisest ajakirjandusest üldse mööda peaks minema. Aga selleks ei ole vajadust, sest traditsiooniline ajakirjandus kajastab teda pidevalt. Lugejate-vaatajate arv kasvab, sest inimesed tahavad teada, mille hullumeelse või naljakaga see Trump jälle hakkama on saanud. («Mida me oleme teinud? Kas tõesti meie lõime Trumpi?» ahastas Politico kolmapäeval. «Jagatud häbi,» kirjutas Times, «meedia aitas Trumpi teha.»)

Kolmas element Trumpi edu juures ei ole ei ideoloogiline ega poliitiline, vaid pigem kultuuriline, ja seda kirjeldades tõmmatakse paralleele Roland Reaganiga. Reagan oli mitmes mõttes Hollywoodi looming: hea mees, kes alati võidab, saab edu, kiitust ja ilusaid naisi. Reagan oli selle arusaama kehastus inimeste silmis; toetades teda, toetati põhimõtet, et head võidavad. Trump esindab samuti teatud väärtusi Ameerika avalikus elus, aga need ei tule mitte niivõrd Hollywoodist kui reality-televisioonist ja sotsiaalmeediast – ta esindab kuulsust, rikkust ja edukust. Inimesed ei toeta Trumpi, sest ta on tark või hea, vaid seepärast, et tal on raha ja muud varandust, ta esindab rikaste ja kuulsate kultuuri. Tal ei ole vaja presidendi lennukit, tal on enda oma. See on elustiil, mida ka vähem jõukad inimesed peavad heaks ja õigeks, sest see ütleb: mina tegin seda, American Dream on võimalik. Nagu Economist hiljuti kirjutas, Trump on «vaese mehe idee rikkast mehest». Siin on teatud sarnasusi Berlusconiga: ka teda ei toetatud alati mitte just tema mõtete pärast, vaid seepärast, et ta esindas edukuse ideed – raha, kuulsus ja noored naised.

Kõik need kolm põhjust paistavad head ja õiged, aga ei ole kindel, kas piisavad. On veel üks huvitav aspekt: mida arvavad Trumpi pooldajad ise. Enamik uuringutest, mis nende hulgas on tehtud, põhineb küsimustikel. Tõeliselt huvitavaid tulemusi annavad aga need, kus inimesed ei pea täitma lahtreid, vaid neil lastakse oma eelistustest ja nende põhjustest rääkida.

Ühe sellise tegi paar kuud tagasi CNN, kes rääkis umbes 150 inimesega 31 linnast. Eriti huvitavad olid 18-aastase poisi ja umbes 60-aastase naise vastused: mõlemad tõid esile, et Ühendriikide probleem on see, et keegi ei räägi enam, mida nad arvavad, sest kardavad olla poliitiliselt ebakorrektsed. Trump aga ei hooli poliitilisest korrektsusest, vaid räägib südamest, nii nagu asjad on; rassistlike, ksenofoobsete, misogüünsete väljendite kasutamine näitab, et ta ei valeta.

Need kaks vastust on piisavalt huvitavad, et neid lähemalt vaadata. Siin kehtib taas see vana tõde, et kui inimestele tundub, et asjad nii on, siis ei ole kasu ütlemisest, et neile tundub valesti. Uurida tuleb, miks neile nii tundub.

Seega, nende järgi räägib Trump ise sellest, kuidas asjad on, ja annab inimestele «õiguse rääkida tõtt». Tuleb tunnistada, et siin on teatud mõisteline segadus: faktiliselt ei räägi Trump sugugi alati tõtt, teda on tabatud teadmatusest valeinfot andmast või teadlikult luiskamast kindlasti enam kui teisi presidendikandidaate. Seega, tõde pole siin vastandatud valele, vaid poliitilisele korrektsusele.

Kuna mõisteid, mis intervjuudes nimetatud sai, oli üsna mitu, siis püüaks need kuidagi kategoriseerida tõe-vale skaalal. «Vale» poole peale jääb «poliitiline korrektsus», «tõe» poole peale jäävad «rääkimine südamest», «rääkimine nii, nagu asjad on», «rassistlike, ksenofoobsete ja misogüünsete väljendite kasutamine».

Selgub, et «tõerääkimine», «rassism» ja «ksenofoobia» on saanud sarnasteks või vähemalt lähedal asuvateks mõisteteks, kusjuures «tõerääkimise» all ei peeta silmas faktilist tõde. Seega ei anna Trump inimestele mitte «õigust rääkida tõtt», vaid «õiguse vihata».

The Atlantic kirjutas hiljuti, et Trump kasutab ära rahva viha, aga rikub sellega ka neid norme, mis Ameerika peamisi vabadusi kaitsma peaksid. Ta vabastab inimesed näiliselt tabudest, kuid need tabud on mõeldud selleks, et kaitsta elu, vabadust ja õigust olla õnnelik.

Nagu Trump ise ütleb, tal ei ole aega olla poliitiliselt korrektne, ja niisamuti ei ole selleks aega Ühendriikidel.

See on laiem küsimus, mis läheb tagasi vaidluseni Rousseau ja Voltaire’i vahel selle üle, kas inimene on loomult hea või on ta loomult halb ja vajab ühiskonnas koos hakkama saamiseks seadusi, reegleid, kokkuleppeid ja viisakust (mida on hakatud nimetama poliitiliseks korrektsuseks). Sellesse vaidlusesse sügavuti minemiseks ei ole mahti, aga sealt saab võtta mõned mõtted ja liita need praeguse aruteluga.

Arusaamine, et kõik väärivad võrdset kohtlemist ja kohus kohelda kõiki võrdselt on kaks eri asja. Teine on mõeldud asendama selle puudumisel esimest, kas sotsiaalse hukkamõistu või kohtuasja hirmus. Ja niimoodi vaadatuna on see üks neist ahistavatest normidest, mida kultuur ja seadused esindavad.

See, mida Trump pakub, on arusaam, et esiteks, enamik ühiskonnast on rassistid, ksenofoobid või misogüünid, ja teiseks, kuna enamik on rassistid, ksenofoobid või misogüünid, siis esindab lepetel põhinev maailmapilt alati teatud kogust valet, milleks meil ei ole aega. Kui on kriis, siis vahetab kokkulepped kergesti välja tugevama õigus, ja kuna tugevam on valge mees, siis on teised – tumedanahalised, naised, moslemid – need, kelle jaoks «ei ole aega». Ja praegu, tema hinnangul, aega just parajasti ei ole.

Seega, maailmapilt, mida Trump esindab, ütleb, et inimene on üldiselt halb, viisakus on vaid selle varjamiseks. Nüüd on aeg varjamisest loobuda ja avalikult halb olla ning astuda sellega vastu kõigile poliitikutele, kes «valetamist» nõuavad ja ise «valetavad».

Siin kohal oleks tark meelde tuletada, mida õigupoolest populismist rääkides silmas peetakse. Termin on interpretatsioonide läbi üsna hajusaks muutunud, kuid EPC (Euroopa Poliitikakeskus) sõnastab selle oma hiljutises populismiraportis nii: see on ideoloogia, mis näeb ühiskonda jaotununa kahe homogeense ja  vaenuliku grupi vahel – «tegelikud inimesed» versus «korrumpeerunud eliit» – ja mis leiab, et poliitikud peaks esindama «tegelike inimeste» tahet.

Trump ilmselt lisaks: tõelised inimesed ei vaeva end poliitilise korrektsuse ega muude kokkulepetega; ja mina olen seatud nende eest seisma.

Sel nädalal tunnistasid ennustustega mööda pannud ajakirjanikud-mõtlejad sotsiaalmeedias eksimist, aga sellest huvitavamad on meemid, mis levisid. Üks neist oli selline: mida peale hakata,  kui Trump presidendiks saab, ei ole peamine mure. Suurem probleem on, kuidas parandada Ühendriikide haridussüsteemi, mis Trumpi-sarnaste pooldajaid juurde toodab.

Kurval kombel on ka see meem vale nagu suurem osa Trumpiga seotud ennustustest. Küsimus ei ole Ühendriikide haridussüsteemis, Euroopas toimuvad samasugused protsessid.

«Õigus rääkida tõtt» ja «õigus vihata» leidnud ühise voolusängi, mis ei kanna mitte üksnes Trumpi, vaid ka Euroopa populiste suurema populaarsuse poole.

Postimees AK 7.mai 2016