Category: Infosõda


The reaction by pro-Kremlin media to U.S. Vice President Mike Pence’s 31 July visit to Estonia was clear: Estonia must stop provoking Russia and trusting the United States because, as with Game of Thrones, every party acts only for its own benefit. Both messages rely on assumptions that may be true in the context of the Hobbesian “war of all against all,” but they are not valid in societies that honor laws and agreements.

While Pence was in Estonia, Kremlin-linked published an article containing five false or questionable narratives.

First, Estonia should not put its trust in the United States, the article argued, because the United States sees international relations as depicted in Game of Thrones—a book written by an American author, and a fantasy drama TV series made by Americans—and acts accordingly. For the United States, agreements have no meaning, and every party stands alone, fighting for its own interests only.

Second, the article claimed Pence’s visit shows there is no real solidarity between the United States and its allies, since real solidarity doesn’t require constant reassurances. It said Washington treats Estonia like a “child who needs convincing that daddy will not leave him.” That kind of “solidarity” does not and cannot have a future, it said.

Third, the article claimed that Estonia does not contribute enough to NATO defense and therefore has good reason to fear being abandoned by the United States.

Fourth, it says Estonia has every reason to be concerned, since for many years Estonia has “spit on Russia,” provoking Russia with its behavior. The article gave no examples to support this claim.

Finally, Estonia—believing Russia to be a threat—suffers from “psychological disorder.” Pence’s visit, therefore, was nothing more than “collective psychotherapy.”

Even though all five narratives are either false or misleading, they are worth analyzing because they offer insight to the Kremlin-liked media’s worldview.

Comparing the visit to a Game of Thrones episode is a prime example. According to this narrative, U.S. allies cannot trust Washington because, as in Game of Thrones—written by an American author—the United States follows an “every man for himself” policy. Estonia should therefore put no trust in the United States.

Three aspects of this narrative are particularly worthy of mention.

First, seeing Game of Thrones—or any other book or film—as a representative of a country’s official policy is too simplistic. We do not measure British foreign politics by Golding’s Lord of the Flies or French foreign policy by de Sade’s Justine.

Second, even more interesting is to look how the narrative on the United States as not trustworthy regarding laws and agreements reflects in Russian juridical discourse and in Russian foreign policy. As Estonian scholar Lauri Mälksoo shows in his book Russian Approaches to International Law, for Russia, the United States and NATO have been systematically violating international law since the end of the Cold War. According to Mälksoo, almost all recent Russian textbooks of international law refer to NATO’s 1999 intervention against Yugoslavia (in favor of Kosovar Albanians) and the 2003 U.S. and British-led invasion of Iraq as crimes of aggression. Moreover, the Russians use this narrative of the United States not being trustworthy to justify Moscow’s deeds. As Mälksoo’s book shows, the Kremlin believes that if NATO can violate international law or make new rules and exceptions for itself, Russia has no choice but to follow its example. Hence, the United States can be forced to take multilateral measures only if Russia first copies the U.S. unilateralist “pattern of behavior.”

And third, “trust no one” hardly describes a worldview common to Western societies. Rather it is characteristic of partial or non-democratic countries, where the benefits of civil society and social contract may not yet be a part of common understanding.

A social contract is a first step in replacing the rule of the strongest with the rule of law. Civil society prevents the rule of law from being turned into the law of the strongest. In political philosophy, this dichotomy between the rule of law and the rule of power is illustrated by the dichotomy between John Locke’s idea of a social contract between citizens and governments—one based on commonly acceptable law or an agreement made by political equals, such as the North Atlantic Treaty—and Thomas Hobbes’ “war of all against all,” or agreements made by more powerful parties over all others (for example, the Molotov-Ribbentrop Pact).

As noted above, these five false narratives may not be useful in analyzing the actual state of U.S. relations with its allies. But they do offer a glimpse into the Kremlin’s worldview. Unlike Western societies and their social contracts, laws and agreements that are kept for benefit of every party, the pro-Kremlin media represent a Hobbesian world of “state of nature” and “war of all against all” where there is no equality, no trust, no allies, no contracts and no laws.

We can counter this by keeping the trust, allies, contracts and laws that define the actors of liberal democracy. “The best way of avenging thyself is not to become like the wrong doer,” wrote Marcus Aurelius in Book Six of Meditations. This not only defines Western values but defends them as well.

CEPA, Aug 25 2017

Does ‘Countering Russian Mischief’ Mean Being Anti-Russian?

On 11 July, a group of senior U.S. and European officials gathered in Washington to launch the transatlantic Alliance for Securing Democracy—an initiative of the German Marshall Fund that aims to “to defend against, deter, and raise the costs on Russian and other state actors’ efforts to undermine democracy and democratic institutions.” The next day, Estonian-language websites and reported that the initiative’s goal is to “counter Russian influence operations”—a reference to the Washington Post’s “countering Russian mischief.” But the Russian-language, Kremlin-linked website changed the phrasing and tone of the GMF announcement, calling the new initiative an “anti-Russian alliance.”

The term “anti-Russian,” a synonym for “Russophobic,” has a long history. It expresses the self-victimizing and enemy-creating sentiments of the Kremlin and Kremlin-linked media. But “countering Russian mischief” has very different meaning than being “anti-Russian.” The first refers to countering something that Russia does; the second, “anti-Russian,” refers to countering something that Russia is—not only as a political agent but also as a whole country with social-cultural-historical aspects.

Kremlin-linked media, in presenting “countering Russian mischief” as the equivalent of “being anti-Russian,” commits two fallacies. First, being pro-West does not mean being anti-Russian, even though Moscow tends to see it that way. This is not the first time the Kremlin perceives other countries’ attempt to stand for the three pillars of liberal democracy—free and fair elections, rule of law, and freedom of expression—as a threat to Russia. In the post-Cold War world, the Kremlin has viewed uprisings in former Soviet republics and the Arab world as the result of efforts by the West, especially the United States, to spread democratic (and therefore anti-Russian) values.
Second, “anti-Russian” and “Russophobic” are terms that the Kremlin and media outlets linked to it use as a rhetorical tool called synecdoche. Synecdoche is a figure of speech where a part of some entity (the Kremlin, Russia as a political agent) is put into the position of the whole (Russia as a vast country with a complex political, historical, social and cultural history). This makes synecdoche a useful tool for propaganda. In their book “At War with Metaphor: Media, Propaganda, and Racism in the War on Terror” Erin Steuter and Deborah Wills describe how synecdoche has been used to fabricate an enemy: for example, the terrorist comes to stand for all Arabs, or the religious extremist for all Muslims.
Similarly, Kremlin or Kremlin-linked media uses synecdoche for propaganda reasons; when referring to “anti-Russian behavior” or “Russophobia”—both of which use Russia as a political agent standing for Russia as a whole—the Kremlin-linked media sends its readers the message that the West sees the whole country (including the Russian people and Russian culture), as its enemy. It appears that the Kremlin’s attempt to use synecdoche has been fruitful; 72 percent of Russians see the United States as Russia’s main enemy, with that percentage rising rapidly after 2013. Thus, “anti-Russian” and “Russophobia” are terms the Kremlin and Kremlin-linked media use to explain away any Western activity that Russia does not like, or to justify its own deeds and mobilize Russians.
What can the West do to counter this? Since the tool used here is semantic, counter measures should be semantic as well. Using “the Kremlin” instead of “Russia” when criticizing Moscow’s deeds would send a sign to Russia and to Russians that protecting the three pillars of liberal democracy against Kremlin influence and being anti-Russian are two very different things indeed.

Valetaja paradoks: kui faktidest ei ole abi

stickmanparadoxHiljutise uuringu kohaselt on 48% Eesti venekeelsest elanikkonnast Eesti NATOsse kuulumise vastu (eestikeelse elanikkonna hulgas on pilt oluliselt erinev, NATOsse kuulumist toetab 91% eestikeelsest elanikkonnast). Sotsioloog Juhan Kivirähk leiab põhjuse olevat selles, et Venemaa näeb endiselt NATOs vaenlast. Kas on midagi, mida lääs saaks selle arusaama muutmiseks teha?

Narratiiv, mille kohaselt NATO on oht Venemaale, on üks sagedamini esil olevatest teemadest Venemaa riigimeedis. Selle sagedus kasvas pärast NATO 2016. aasta Varssavi tippkohtumist, kus liikmesriigid kiitsid heaks lisavägede rotatsiooni Balti riikides ja Poolas, et kindlustada piiririikide julgeolek ajal, mil idanaabri aregssiivsus on suurenenud. Selle narratiivi kohaselt on Venemaa passiivne ja rünnatav, NATO aga agressiivne, manipuleeriv ja ohtlik.

Leidmaks sellele narratiivi vastu rohtu, tuleks alustada küsimusest, kui siiras on Vene riigimeeda oma sõnumites. Kas riigimeedia või selle narratiivide levitamist toetavad kanalid usuvad, et NATO juhtivsõjaväelased katsetavad Läti venekeelse elanikkonna peal uusi tehnikaid, et muuta nende käitumist, või et Ühendriikide lennuk B-52 viskas aatompommi Leedu elumajale? On raske uskuda, et nende lugude levitajad tõsimeeli usuvad, et need intsidendid aset leidsid. Aga proovigem siis küsida teisiti: kas aga Venemaa riigimeedia usub, et NATO on oht Venemaale, ja et NATO valmistub rünnakuks? Võimalik, et usub. Samas, NATO on tegutsenud aastaid selle nimel, et faktidele tuginedes sarnaseid lugusid kummutada. Miks need jõupingutused ei ole vilja kandnud?

Vastus sellele võib peituda niinimetatud metanarratiivis või alusnarratiivis, mis toestab ja aitab seletada teisi, väiksemaid Moskva narratiive. Kui alusnarratiiviks on, et NATO kujutab Venemaa jaoks ohtu, ja et lääne ajakirjandus püüab seda ohtu tahtlikult vähendada, siis Moskva teeb lihtsalt sama, milles, Moskva nägemuse kohaselt, lääne kanaleid võib süüdistada: toodab propagandat. Isegi kui Vene riigimeedia loodud lood ei ole kõik päris tõesed, õigustab Vene riigimeedia silmis valetamist see, et teine pool – lääne meedia – valetab samuti. Seega, kui kõik on propaganda, siis ei jää ka Vene riigimeedial üle muud kui teha propagandat – ja ka see, et see sisaldab valeinformatsiooni, on seega õigustatud.

Kui see on nii, siis on kaks asja, mis vajaksid täpsustamist: mis see on, mis annab alust arvata, et Vene riigimeedia näeb kogu ajakirjanduslikku tegevust propagandana, ja mis on täpsemalt alusnarratiiv, millele Venemaa riigimeedia toetub.

Maikuu teises pooles andis Eesti Sputniku peatoimetaja Elena Cherysheva intervjuu Eesti venekeelsele telekanalile ETV+, kus ütles, et ta ei näe vahet ajakirjanduse ja propaganda vahel. Selle intervejuu puhul on kaks olulist detaili: esiteks, Sputnik kuulub Venemaa valitsuse kontrolli all olevasse agentuuri Rossiya Segodnya, seega võib eeldada, et intervjuus öeldu ei väljenda üksnes Eesti Sputniku peatoimetaja seisukohti. Teiseks, Cherysheva ei ole esimene Rossiya Segodnya juhtivtöötaja, kes on sarnaseid seisukohti väljendanud, sama on öelnud ka Dmitry Kiselyov, Rossiya Segodnya üks juhtfiguuridest. Seega võib eeldada, et tegu on seisukohaga, mis on iseloomulik Venemaa riigimeediale laiemalt.

Ja siin jõuame teise täpsustamist vajava punkti juurde: mis on täpsemalt see meta- või alusnarratiiv, millest juttu? Metanarratiiv on termin, mida kirjeldas 1979. aastal Prantsuse sotsioloog Jean-François Lyotard kui narratiivi, mis annab teistele, igapäevaselt kasutatavatele narratiividele aluse ja tausta, ja mis aitab noid igapäevaselt kasutatavaid narratiive mõista ja seletada.

Seega, et mõista, miks Moskva kasutab NATO-vastaseid narratiive Leedus alla vistud aatompommist või Lätis inimeste käitumist suunavast tehnikast, oleks vaja leida üles narratiiv, mis asub nende narratiivide taga, ja kasutada seda võtmena, mõistmaks teisi.

Seega, milline on Kremli alusnarratiiv? Või on neid mitu?

Selliseid alusnarratiive paistab olevat kaks: Ühendriigid ja NATO on oht Venemaale; ja kõik on propaganda.

Need kaks koos annavad õigustuse väärinfot sisaldavatele lugudele, mida Venemaa riigimeedia toodab ja avaldab: kuna NATO on oht, ja kuna kõik on propaganda, siis vähemalt Venemaa riigimeedia enda meelest otseselt valetamist ei toimu – alusnarratiivides, mida usutakse, ollakse ju siirad ja ausad. Seega isegi kui Vene riigimeedia ka ei usu enda avaldatud lugusid, usub ta, et alusnarratiivid on õiged. Kui aga alusnarratiivid on õiged, siis võib riigimeedia ka valetada, sest kõik valetavad. Moskva kontrollitav meedia näib uskuvat, et ollakse sõjas, ja sõjas on igal ajakirjaniku kohus olla propagandatöötaja.

Seda arusaama ilmestab mõte, mida väljendas juba mainitud Dmitry Kiselyov 2013. aastal: “Objektiivsust ei ole olemas. Maailmas ei ole ainsatki objektiivset väljaannet. Kas CNN on objektiivne? Ei. Kas BBC on objektiivne? Ei. Objektiivsus on müüt, mida nemad (lääs) meile ette kirjutab ja peale surub.” Põhjustest, miks lääne filosoofilisse diskursusesse kuulub objektiivsuse kahtluse alla seadmine, siin minna ei jõua, kuid lääne ajakirjanduslikus diskursuses on objektiivsus hästi määratletud loo tasakaalustatuse, allikate usaldusväärsuse ja faktitäpsusega. Seega ei kõnele Kiselyovi väljendatu suurt CNNi või BBC kohta, küll aga alusnarratiivi kohta, millest lähtuvalt Venemaa riigimeedia tegutseb.

Õnnetuseks sisaldab see alusnarratiiv paradoksi, mis mõjub halvavalt nii ajakirjanduse kui laiemalt ühiskonna arengule. Arusaama, et kõik teevad propagandat saab kirjeldada mõttekäigu abil, mida nimetatakse valetaja paradoksiks: kui kõik valetavad, siis järelikult valetan ka mina (ja seega valetan ka, et valetan).

Paradoksi sisaldavate arusaamade õnnetus – eriti siis, kui need saavad alusnarratiivideks – on nende mõtlemist halvavas iseloomus. Selle asemel, et hoogustada kriitilist mõtlemist, mis vastuolulise teabe korral oleks vajalik, kurnavad paradoksid meediatarbijaid piirini, kus usk meediasse kaob, seisukohtade kujunemine takerdub ja tulemusena kodanikuühiskond nõrgeneb.

Eestis hiljuti tehtud uuring näitab, et vastuolulise teabe korral ei tea meediatarbijad enam, keda (või kas üldse kedagi) uskuda; tunnistavad, et on väsinud neist teemadest, mille kohta vastandlikku teavet antakse, ning tulemusena hakkavad neid teemasid vältima. Paraku on vastuolulised teemad need, mis vajaksid kodanikuaktiivsust.

Kui “kõik on propaganda” on tõepoolest üks Venemaa alusnarratiividest, siis on raske võtta midagi ette teiste, selle abil õigustatud narratiivide vastu – püüdeid anda adekvaatset teavet nähakse kõigest propagandana, ja teave on seega juba ette kahtluse alla pandud.

Kui õige teabe andmine ei anna tulemusi, siis tuleks keskenduda kõigepealt viisidele, kuidas alusnarratiive endid kummutada. Ilmselt oleks lugejaskonna veenmine selles, et lääneliku ajakirjanduse näol ei ole tegu propagandaga esimene samm – ja seda tuleks alustada lugejaskonna usalduse tagasivõitmisest.

CEPA, juuli 2017 infolõimed jooksevad Venemaa ja Süüria kaudu

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) uudisteportaali lugejateni jõuab teave maailmas toimuva kohta muu hulgas ingliskeelsetest kanalitest Breitbart News, InfoWars, ZeroHedge ja Trunews, mida on raske pidada tõsiselt võetavateks uudisteallikateks. Neist kanalitest on kaudu jõudnud Eesti lugejateni selliseid uudiseid: Hillary Clinton kasutab pedofiilide salakeelt, Barack Obama põgenes rahvusvahelistesse vetesse, et mitte lasta USA võimudel end vahistada, Californias legaliseeriti lasteprostitutsioon, Süüria keemiarünnak võis olla lavastatud, ja kümneid teisi samasuguse tõeväärtusega lugusid.

Arvestades, et on üks väheseid Eesti rahvuslik-konservatiivseid kanaleid, võib arvata, et väärteave ei ole jätnud mõjutamata ka nende ringkondade ettekujutust maailmas toimuvast. See tähendab omakorda, et rahvuslik-konservatiivselt meelestatud inimeste võimalused avalikus arutelus osaleda on ebavõrdsed: kvaliteetse teabe nappuse tõttu on nende võimalus saada naeruvääristatud suurem, kui olema peaks.

Alternatiivsete uudistekanalite maailm on mitmekesine. Nende hulgas on nii poliitilisi kui ka selliseid kanaleid, mis peavad alternatiivsust ärimudeliks: mida pöörasem väljamõeldis, seda rohkem külastajaid ja reklaamiraha.

Ühendriikide veebiportaal Trunews ja selle raadiosaate juht Rick Wiles ei tee oma poliitilistest vaadetest ega allikatest saladust: suhtumine on läänekriitiline ja toetab Venemaa seisukohti (soovitan kuulata 27. märtsi saadet selle kohta, kuidas Ühendriikide pedofiilne eliit tirib Venemaad sõtta, et oma võimu säilitada). Läänekriitilisuses ega Venemaa seisukohtade toetamises ei ole midagi taunitavat – kui sellised seisukohad on olemas, peab neil olema võimalik kuuluda avalikku arutellu. Probleem on pigem selles, et argumendid, millega vaateid põhjendatakse, põhinevad väärteabel või vandenõuteooriatel.

Breitbart News ja InfoWars on koos Venemaa riiklike meediakanalitega RT ja Sputnik Ühendriikides uurimise all enne Ühendriikide presidendivalimisi ja nende ajal tahtliku valeteabe levitamise pärast. InfoWarsi uudiste hulgas on lood sellest, et 9/11 korraldas Ühendriikide enda valitsus ja Bostoni maratoni aegse pommirünnaku lavastas valitsus, ning lugu Hillary Clintoni „Pizzagate’i” skandaalist, kus Clintonil väideti olevat sidemeid pedofiilide ringkonnaga – vale, mille eest Infowars lõpuks vabandust palus. Breitbarti lugude hulgas on uudised sellest, kuidas Barack Obama toetas Al Qaidat, ja Hillary Clintoni rasketest terviseprobleemidest. Neid avaldas ja aitas levitada ka InfoWars. Nendegi väljaannete puhul ei ole küsimus poliitilises meelsuses, vaid selles, et poliitiliste protsesside suunamiseks kasutatakse valeteavet ja tehakse seda intensiivsusega, mis külvab nii sotsiaalmeedia kui ka otsingumootorid väärlugudega üle.

Viimaste nädalate uudiste, Süürias aset leidnud keemiarünnaku ja Ühendriikide antud vastulöögi valgel väärib InfoWars lähemat tähelepanu. Ben Nimmo ja Donara Barojan Atlantic Councilist avaldasid läinud nädalal kirjutise „Kuidas alternatiivsed parempoolsed tõid #Syriahoaxi Ameerikasse”. Kirjutis vaatles, kuidas sotsiaalmeedias tekkis ja levis arvamus, et Süüria keemiarünnakud olid lavastatud või pani need toime hoopis keegi kolmas. Seda levitasid muu hulgas nii InfoWars, RT kui ka lõpuks Objektiiv.

Atlantic Council leidis, et mõni tund pärast 4. aprilli keemiarünnakut avaldas Süüria presidenti Bashar al-Assadit toetav veebileht Al-Masdar News loo, mis väitis rünnakuteate olevat väärteabe. Järgmise kahe päeva jooksul noppisid selle üles mitu läänevastast ja Kremli-meelset veebilehte, sealhulgas InfoWars. Loos väitis InfoWars, et keemiarünnaku taga olevat olnud hoopis George Sorose toetatud Valged Kiivrid. Muus osas tugines lugu samadele allikatele, millele Al-Masdar, ja kasutas ka samu argumente. Kahelt Twitteri kontolt – InfoWarsi ja selle eestvedaja Alex Jonesi omalt – postitatud lugu retviiditi kokku üle 700 korra. Kuid need ei olnud kõige mõjusamad infokanalid. Selleks osutus @magicpoledancer (maagiline postitantsija), mis kasutas hashtag’i #Syriahoax hoiatamaks Donald Trumpi Süürias toimuvasse sekkumast. Twitteri konto @magicpoledancer loodi märtsis, hakkas tviitima 4. aprillil ja kõik tviidid puudutasid Trumpi Süüria-poliitikat. (Kes on @magicpoledanceri konto taga, on esialgu raske öelda. Teada on ainult niipalju, et kirjelduse all seisab Mihhail Bakuni tsitaat: „Kapitalism ja kommunism on sama mündi kaks poolt.”)

Sealt jõudis info ringiga tagasi InfoWarsi ja sai hoo sisse kümnete tuhandete tviitide kaudu, millest suur osa tuli väikselt hulgalt kontodelt, millest mõni tviitis sama lugu sadu kordi. See tegi hashtag’i #Syriahoax väga populaarseks ning avas omakorda tee uutele ja uutele tviitidele, mis aitasid lool saada Ühendriikide avaliku arvamuse osaks.

Süüria valitsuse reaktsioon keemiarünnakutele ei ole üllatav. Nagu näitas Altantic Councili varasem raport „Aleppo murdmine”, on Süüria valitsus keemiarünnakuid alati eitanud ja süüdistanud väljaandeid valeteabe levitamises. Üllatav on pigem see, kuidas Ühendriikide alternatiivparempoolsed meediakanalid, eriti InfoWars, selle seisukoha levitamisele aktiivselt kaasa aitasid.

RT teatas 6. aprillil, et teade, nagu oleks Bashar al-Assad kasutanud keemiarelva, kujutab endast vääruudist. Samal päeval seadis keemiarünnaku seose Bashar al-Assadiga kahtluse alla ka Objektiiv.

Milliste kanalite hulka kuulub ZeroHedge, on raskem öelda. ZeroHedge on Ühendriikide pessimistliku alatooniga majandusblogi, mis avaldab majandusuudiste vahel vandenõuteooriaid. Seal avaldatava taga on rühm toimetajaid, kes kirjutavad „Kaklusklubi” tegelase Tyler Dureni pseudonüümi all, muid viiteid autoritele blogiküljel ei ole. Seda, et ZeroHedge avaldab majandusuudiste kõrval valedel põhinevaid lugusid, mille allikad näitavad, et need pärinevad Venemaalt, märkas kolm aastat tagasi Houstoni ülikooli majandusõppejõud Craig Pirrong. Probleem ei olnud uudiste Venemaa päritolus, vaid nende ebatõesuses. Samalaadseid uudiseid avaldanud allikaid kõrvutades jõudis Pirrong järeldusele, et ZeroHedge’i sarnased saidid on osa infolõimest, mis – tahtmatult või mitte – jagab ingliskeelsetele lugejatele Venemaalt pärit valeteavet.

Läinud aasta novembris ilmus Ühendriikide veebisaidil PropOrNot, mis uurib Venemaa läänele korraldatavat mõjutustegevust, raport, mis kaardistas Venemaa propagandavõrgustiku. Aluseks võeti Venemaa peamised ametlikud ja poolametlikud teabekanalid:,,,, jt. Neilt pärit teabe leviku leidmiseks kasutati tarkvara, mis aitab leida samu või sarnaseid uudiseid. Raport tuvastas, et osa lääne veebisaite, sealhulgas ZeroHedge, kuulub võrgustikku, mis aitab levitada Venemaalt pärit valeteavet või tõendamata informatsiooni ning kujundab sellega avalikku arvamust.

Raporti ilmumine pahandas nii selles võrgustiku osadeks nimetatud saite kui ka Venemaa telekanalit RT. Tõsi on, et tuvastamismeetodid võivad anda eksitavaid tulemusi. ZeroHedge’i puhul kontrolliti tulemusi, arvestades ainult kanaleid, mida EL-i Startcom Task Force on seostanud Venemaa mõjutustegevusega, ja ka teine katse andis sama tulemuse.

Selle raporti valgel on põhjust meenutada läinud aasta aprillis Bloombergis ilmunud intervjuud, mille andis Colin Lokey, endine ZeroHedge’i töötaja. Endiste töötajate intervjuud ei ole parim teabeallikas – pahameelega lahkunute seisukohtades võib olla rohkem solvumist kui kainet analüüsi ja Lokey probleemidele viitas ka ZeroHedge’i vastulause –, kuid see käsitleb mingeid tendentse. Kui tugineda üksnes ZeroHedge’i vastulauses avaldatud sõnumivahetusele, siis sunnib Lokey jutt ZeroHedge’i Kremli-meelsest tonaalsusest, mida ta töötajana tundis end olevat kohustatud järgima, omajagu kahtlema selles, kas ZeroHedge avaldas Venemaalt pärit valeteavet pelgalt teadmatusest.

Kui PropOrNoti raport ja Colin Lokey tähelepanekud peavad paika, siis on ZeroHedge näide sellest, kuidas Venemaa ja lääne kanalite sümbiootilises koostöös toimub nn narratiivipesu. Kui rahapesu siht on kaotada jäljed raha päritolust, siis narratiivipesuga eksitatakse lugeja arvamust info päritolu kohta.

Narratiivipesu saab toimuda, sest kasu on vastastikune. Lääne poolele, sageli väiksele või keskmise suurusega veebisaidile, viidatakse Vene meedias, see suurendab külastajate arvu ja reklaamitulu. Vene pool omakorda saab kanali, mille kaudu jõuda lääne lugejateni, ja lääne kanalid, mida kasutada oma seisukohtade kinnistamiseks. ZeroHedge’i, Breitbart Newsi ja InfoWarsi kasutatakse selleks palju: otsing RT, Sputniku või Russia Insideri lehel annab vastuseks kümneid ja kümneid viiteid nende lugudele, mis omakorda suurendavad Venemaa kanalitele usaldusväärsust: mitte üksnes Venemaa kanalid ei kirjuta üht, teist ja kolmandat, vaid ka lääne meedia kinnitab neid lugusid.

Viited ZeroHedge’ile, Breitbartile, InfoWarsile ja Trunewsi raadiosaadetele ei anna ka lugejale põhjust arvata, et vahendatud teave või selle tonaalsus võib pärineda mujalt kui Ühendriikidest.

Vajadus kvaliteetse rahvuslik-konservatiivse kanali järele on Eestis olemas, selline kanal parandaks üldist arutelukvaliteeti. kogub annetusi kanali jätkamiseks. Ehkki ma nende vaateid ei jaga, oleksin hea meelega nõus annetama, kui võiks olla kindel, et loobutakse nn alternatiivsetest kanalitest nagu Breitbart, InfoWars, Trunews ja ZeroHedge.

Uudistekanalid, mis ei anna teavet lugude autorite, toimetuse koosseisu, väljaande kontaktide ega lugude algallikate kohta, ei ole usaldusväärsed. Google, Facebook, Twitter saavad juhtida lugejate tähelepanu selliste kanalite anonüümsussoovile. See annab lugejale võimaluse valida, kas ta loeb anonüümsest allikast saadud uudist või mõnd sellist, mille taga seisab autor oma näo ja nimega.

EPL 16.04.2017

Süüria olukord tähendab meile peale sõjapõgenike paljut muudki

Venemaa Süüria-ainelistel teaberünnakutel ja lääne riigipeade ignorantsusel võib olla arvestatav mõju nii Ukrainale kui ka NATO tulevikule.

Sellest on nüüd juba mõned päevad, kui ühe sõjapidamise nn pehme jõu üle peetud arutelu käigus jäi kõrva mõte, et Süürias toimuval ei ole Eesti üldises arusaamas muud tähendust kui sõja eest põgenenud inimesed, kes siiakanti jõuda võivad. See on huvitav, ent veidi ekslik arusaam mõjust, mida välispoliitiline niidistik Eestile ja teistele Balti riikidele avaldab. Selle seletamiseks tuleks minna ajas mõned aastad tagasi.

2014. aasta novembri keskel toimus Austraalias Brisbane’i linnas hulk vahejuhtumeid, mille mõjud välispoliitikale on senini kaudselt tajutavad. Peeti G20 kohtumine, järjekorras üheksas. Plaanis oli arutada globaalmajanduse kriisijärgset taastumist, kliimamuutusi ja kaubandussuhete hoogustamist. See hea plaan kukkus aga osalt läbi – vähemalt avalikkusse peegeldunud moel. Maailmakorras oli midagi muutunud ja selle põhjustaja, Venemaa presidendi Vladimir Putini sõjalaevastikust saadetud saabumine seadis sündmuste keskme hoopis mujale.

Kevadel oli Venemaa annekteerinud Krimmi ja rikkunud sellega pea kõiki rahvusvahelisi leppeid. Kui majandusküsimusi arutada tahtvad suurriigid peavad peale majandusküsimuste veel midagi kalliks, siis on need kokkulepped. Kui lepped ei pea, ei pea ka miski muu. Seni turvalisena püsinud maailmakorra ohustaja oli klubikokkusaamisel kohal ja see ei saanud üldist tonaalsust mõjutamata jätta.

Taustaks: sama aasta märtsis oli G8-st saanud G7: Sotšis toimuma pidanud kohtumine tühistati ja Venemaa oli klubist välja heidetud. Seetõttu oli novembris toimunud G20 kohtumine Venemaa jaoks üsna oluline.

See läks halvemini, kui Venemaa oleks oodanud. Visuaalse meedia mõjujõust teadlike riigijuhtide jaoks oli toona mõte Putiniga samale pildile jäämisest, rääkimata käesurumisest või klaasikõlistamisest, võimalik üksnes rohkesõnalistest seletustest saadetuna. Putin lahkus enne G20 kohtumise lõppu. Oluline on vahest seegi, et arvatavasti jäi tol kohtumisel kogetud tõrjutuse põhjus Putini jaoks vähemalt osalt hämaraks: Venemaa visioon rahvusvahelisest õigusest erines siis ja erineb ka nüüd lääne arusaamadest üsna mitmes aspektis.

See oli aga alles algus. Mõned kuud hiljem Müncheni julgeolekukonverentsil naerdi kõnepuldist rääkinud Venemaa välisminister Sergei Lavrov üsna varjamatult välja. Maailma vägevad olid Venemaa otsustus- või isegi arutelulaua tagant eemale tõrjunud, vähemalt poliitilise avalikkuse jaoks.

2015. aastal toimusid infosõja ekspertide kohtumised, kus sõnastati võimalik tulevikustsenaarium: Venemaa eesmärk on mis tahes vahenditega arutelu- ja otsustuslaua juurde tagasi saada. Kui ta selle eesmärgi saavutab, ei ole talle ainult Ukraina andeks antud, vaid on lepitud ka rahvusvaheliste reeglite rikkumisega – mis tähendab, et ühegi riikidevahelist elukorraldust korraldava seaduse kehtivuses ei saa enam kindlust olla.

Prantsusmaal oli jaanuarikuine ajakirja Charlie Hebdo toimetuse vastane islamistliku terroriorganisatsiooni rünnak kümne aasta jooksul esimene sarnaste seas. Euroopa püüdis uue tegelikkusega kohaneda. 2015. aasta septembris liitus Venemaa Süüria sõjaga, põhjendades seda vajadusega võidelda islamiterrorismi vastu, mille mõju oli Euroopa valusalt tunda saanud.

Nii toona kui ka järgmise 2016. aasta jooksul, kui toimusid terrorirünnakud Brüsselis, Nice’is ja Berliinis, teavitasid Venemaa riiklikult kontrollitavad meediakanalid nii Vene kui ka lääne avalikkust valikust, mis Euroopa ees seisab. Valik oli: kas leppida sellega, et Euroopa linnade tänavatel terrorirünnakute tõttu hukkuvad inimesed on osa uuest tegelikkusest, või teha koostööd Venemaaga, kes võitleb terrorismiga edukalt Süürias ja seega saab aidata võidelda sellega ka Euroopas.

Pärast Nice’i terrorirünnakut Prantsuse riigipea ja rahvani jõudnud kaastundeavalduste seas oli ka Venemaa presidendi oma: „Ma tahan veel kord rõhutada, et suudame terrorismi võita üksnes ühendatud jõupingutustega.”

Kaastundeavalduses öeldud „veel kord rõhutada” oli üsna täpne, sest samasuguse sõnumi oli Moskva saatnud varemgi pärast terrorirünnakuid, teiste seas Belgiale pärast märtsikuist rünnakut. Moskva ei ole teinud saladust, et selle avalduse ajend ei ole lihtsalt soov abi pakkuda. Riikliku telekanali Rossija 24 27. märtsi saates „Nädala uudised” võttis saatejuht Dmitri Kisseljov Euroopat vaevava probleemi kokku nii: Venemaa võitles edukalt Süürias ISIS-e vastu ja tõi sinna rahu ning Euroopa terroriaktid on põhjustatud sellest, et Euroopa ei tee Venemaaga koostööd, vaid rikub suhteid sanktsioonidega. Kui Euroopa ei käituks nii rumalalt, oleks olnud ammu võimalik koostöös Venemaaga välja töötada edukas plaan, kuidas terrorismist jagu saada ja säästa suurel hulgal elusid. Kui palju terroriakte peab veel toimuma, kui palju elusid peavad Euroopa riigid kaotama, enne kui Euroopa Liit seda taipama hakkab?

Selle loo kajad – valik terrorismi ja Venemaaga koostöö vahel – jõudsid Yana Toomi eestvedamisel Eesti (sotsiaal)meediasse ja järgnenud sotsiaalmeedia infovoolu analüüs näitab, et tulemuslikult.

Oma riigi kodanike kaitseks rahvusvahelistest huvidest loobumises poleks midagi uut. Ja kui järele mõelda, oleks see äkki – ehkki kõigi väärtuspõhiste otsuste vastu – ratsionaalselt mõistetav valik. Kuid selles on üks aga: selle valiku eeldused on, vähemalt seekord, valed. Venemaa ei ole Süürias kunagi islamiterrorismi vastu võidelnud.

Esimesena selle tõsiasja esile toonud raport ilmus läinud aasta aprillis. Rahvusvaheliste suhete mõttekoja Atlantic Councili raportis „Putini sõda Süürias” võrreldi muu hulgas Venemaa õhurünnakute väidetavaid sihtmärke tegelike sihtmärkidega. Selle analüüsi tegemiseks oli appi võetud ülemaailmne uurivate ajakirjanike ühendus Bellingcat, mis kasutab teabe kogumiseks avalikke allikaid: fotosid, videoid, sotsiaalmeediat.

Bellingcat uuris Venemaa kaitseministeeriumi postitatud 43 videot Süüria õhurünnakutest ja suutis 36 video puhul kindlaks teha täpse koha, mida rünnakud tabasid. 30 rünnaku puhul kinnitas Venemaa kaitseministeerium, et tegu oli rünnakutega ISIS-e vastu. Selgus, et tegelikkuses oli ainult üks neist rünnakutest tehtud tõepoolest ISIS-e kontrolli all oleva piirkonna pihta. Sõnum, et Venemaa võitles Süürias edukalt ISIS-e vastu, on seega tõene 1 : 30 ulatuses. See tõeprotsent on veidi väike järeldamaks, nagu oleks Venemaast Euroopale ISIS-e vastu võitlemisel abi või Venemaal oleks ülepea soovi ISIS-ega võidelda.

2017. aastal tuli koostöö Venemaaga terrorismivastases võitluses aga jutuks juba ka Atlandi taga, Ühendriikide uue presidendi Donald Trumpi suu kaudu. Seda, kui lihtsalt sünnivad tõepõhjata lood, kui suur on nende mõju rahvusvahelisele poliitikale ja kui raske on neid kummutada, oleks ehk raske seletada ilma tollesama mõttekoja Atlantic Councili värske raportita „Aleppo murdmine”, mis toob peale Süüria veriste sõjakuritegude esile ka „pehme jõu” osa: kuidas teaberünnakutega kujundati nii kohalikku kui ka rahvusvahelist avalikku arvamust ja mis rolli see Aleppo alistamises mängis. Raport toob muu hulgas esile soovituse Ühendriikidele kaaluda hoolikalt võimalikke koostööpartnereid. Aga inimesi – ka riigipäid – on raske ümber veenda. Poliitilise tegelikkuse loomises on lugudel suurem roll kui faktidel.

Terrorismivastane võitlus on president Trumpi jaoks üks Ühendriikide prioriteete. Üks Venemaa sihte on veenda Ühendriike oma edukas võitluses terrorismiga Süürias, just nagu püüti veenda Euroopa avalikkust ja otsuselangetajaid. Sammudel, mida Venemaa on valmis tegema selleks, et saada tagasi otsustuslaua taha, võib – teaberünnakute toel ja ignorantsuse abil – olla arvestatav mõju nii Ukrainale, rahvusvahelistele reeglitele kui kaudselt ka NATO tulevikule, mida Moskva näeb eksistentsiaalse ohuna.

Mida sellest järeldada? Kaht asja. Esiteks: mõistlikud suhted Venemaaga on vajalikud, kuid need ei saa sündida valede kaudu ja väärtuste arvel. Teiseks: kui mõelda siit edasi, kui olulist rolli mängib see, et Ühendriikide president oleks faktiliselt täpse teabega varustatud, ja kui olulisel kohal on Ühendriigid teaberünnakute sihtmärgina Venemaa jaoks, võiks Süürias toimuv saada Eesti jaoks NATO kontekstis ka pisut teise tähenduse kui üksnes sõjapõgenikud.

EPL 06.03.2017

Kuidas vaalast sai kala ja jänes kübarasse pandi

il_340x270-1105718364_cjwxKuidas tulla toime vastuolulisest teabest saadud kurnatuse ja tüdimusega? Võib käega lüüa, juua õlut ja vaadata jalgpalli, aga see ei ole parim lahendus. Euroopa poliitikauuringute keskuse kaasteadur Urve Eslas kirjutab, millised võtted on praegu infosõjas kasutusel. Narratiivipesu, Vene pingpong, “hunt, kes hüüab “Hunt!””, tavaline valetamine, tõe suhtelisuse rõhutamine.

Mõne kuu eest istusin Londonis ühe mõttekoja ees trepil ja ootasin ümarlaua algust: seal oli kavas arutada, mida teaberünnetega peale hakata. Selleks ajaks oli sääraseid ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias toimuvaid agressiooniakte kirjeldatud juba kuid, kui mitte aastaid, ent plaane, mida selle teadmisega peale hakata, oli endiselt kesiselt. Samaga vastamine ei tulnud kõne allagi, ka sääraste vaenulike kanalite piiramine oleks olnud liiga lähedal piirile, millest edasi demokraatliku maailma enda reaktsioon võib saada agressiooniaktidest kahjulikumaks.

Midagi oli ometi vaja teha. Valefakte ja -lugusid ei tulnud ammu enam üksnes Venemaalt. Sama oli kogenud Suurbritannia ja (osaliselt) maksnud euroliidust lahkumise kasuks pöördunud referendumitulemusega, sama olid kogenud Ühendriigid ja (osaliselt) maksnud Donald Trumpi võiduga. Kaheksas Euroopa riigis, sealhulgas Prantsusmaal ja Saksamaal, ees seisvad valimised ei teinud olukorda sugugi kindlamaks, pigem vastupidi.


Tol päeval istusid ümarlauda oodates Londonis trepil peale minu veel kaks inimest: pisut kulunud tviidpintsakus britt ja musta vihmamantliga ameeriklane. „Kõige suurem katsumus,” ütles ameeriklane, „on see, kuidas tüdimusega toime tulla.” Britt ei vastanud midagi, ainult noogutas. „Inimestel on tunne, et tahaks käega lüüa, õlut juua ja jalgpalli vaadata.”

Jutuks olnud tüdimus – ameeriklane kasutas prantsuskeelset ennui’d – on pika kultuurilise ajalooga nähtus, mis on kõneks olnud vähemalt 1857. aastast, kui Charles Baudelaire vihjas sellele „Kurja õite” avaluuletuses „Lugejale”. Poliitilisse kõnepruuki jõudis see Gruusia ja Ukraina sõja kontekstis, kui lääne poliitiline avalikkus seal toimuvast tüdima hakkas. Olen kuulnud arvatavat, et tegu on pelgalt ühe-teema-väsimusega, kuid ma ei ole sellega päris nõus: poliitiline ennui ei ole pelgalt informatsioonitüdimus, vaid reaktsioon vastuolulisele teabele, mille taustal ei osata seisukohta võtta. Kes valetab? Keda uskuda? Kas üldse kedagi?

Lootusetus vastuolulisest teabest enda jaoks mõtestatavaid järeldusi teha paistis silma Facebookis ja Twitteris, kus tüdimust Venemaast, Brexitist, Trumpist väljendati seda hoogsamalt, mida rohkem vastuolulist teavet lisandus.

See on mõistetav reaktsioon kurnamistaktikale, millega informatsioon aetakse nii rohkeks, intensiivseks ja vasturääkivaks, et sellega tegelemise asemel on kergem käega lüüa. Mõistetav, kuid mitte kõige targem.

Sergei Rastorgujev, Vene teaberünde spetsialist, kirjutas suhteliselt hiljuti, 1998. aastal raamatu „Infosõda”. See, nagu ka paljud Venemaa ametlikud sõnavõtud, oli omal moel üsna siiras. Raamat kirjeldas, kuidas töödelda mõistust teabega analoogiliselt sellega, kuidas arvutit töödeldakse viirustega: kui väärteave või sellest tulenev paradoks viia analüüsivasse mõistusse, on tulemus sama – see nakatub, kannab nakkust edasi või jookseb kokku.

Nüüd, pea kakskümmend aastat hiljem ja tuhatkond kilomeetrit lääne pool saab öelda, et teaberünnakutel on kaks tähelepanu väärivat komponenti: lood, mida need jutustavad, ja tehnikad, millega lugusid luuakse. Vildakad lood luuakse valeteabe abiga ja kui need on juba rahva hulka läinud, on neid raske kõigutada. Kui Umberto Eco kõneles raamatus „Semiootika ja keelefilosoofia” sotsiaalsest tõsikindlusest, kus vaal ei ole imetaja, vaid kala – ja jääb kalaks hoolimata kõigist avalikkusele antud faktidest, mis näitavad, et ilmselgelt on tegemist imetajaga –, siis pidas ta ilmselt silmas just lugudele omast inertsust.

Kuid see, et lugusid on raske kummutada, ei tähenda, et nendega tegeleda oleks tulutu. Lugude uurimine aitab seletada nende loojate sihte ja ennustada nende järgmisi samme. Tehnikate seletamine kannab samasugust sihti nagu mustkunstitriki seletamine: kui teatakse, kuidas jänes kübarasse sai, on lootust, et see trikk edaspidi läbi nähakse. Tehnikate seletamine on üks võimalus vastata teaberünnakutele vaba ühiskonna põhimõtteid riivamata.

Whataboutism ja Vene ping-pong

Kasutatavaid tehnikaid on palju – viimasest aastast võib tuua näiteid paarikümne kohta – ja erinevaid. Mõned neist on vanad (kuid endiselt sageli kasutatavad) – nagu juba külma sõja päevilt pärit ja Economisti ajakirjanikult Edward Lucaselt whataboutism’i nime saanud tehnika, mis vastab mis tahes kriitikale: „Aga vaadake, mida te ise teete!”

Mõned tehnikad on uued, näiteks „Vene pingpong”, mis saab toimida üksnes veebikeskkonnas. Eri meediakanalid tsiteerivad üksteist vastastikku, põrgatades ühte ja sedasama lugu edasi-tagasi ning kujundades seda järjest sobivamaks ja faktidest üha kaugemaks, kuni lugu (ja mõnel juhul ka tsiteeritavad ütlused) on tundmatuseni moonutatud (või lausa algsele vastupidine). Üks selle tehnika naljakamaid näiteid on ühe NATO kindrali nending, et Vene relvajõududesse on tehtud märkimisväärseid investeeringuid. Mõne edasi-tagasi põrgatamisega tehti sellest kiidulaul Vene relvajõudude juhatajate intelligentsusele. (Võib-olla nad ongi seda, kuid asi on milleski muus: NATO kindrali intervjuu ei sisaldanud sellist komplimenti.)

On lihtsaid tehnikaid nagu lihtlabane valetamine. (Läinud aasta märtsis antud intervjuu, milles Trump lubas saata Balti riigid Aafrikasse, oli väljamõeldis. Vene päritolu Lizat ei vägistatud Saksamaal ja Saksa NATO sõdurid ei vägistanud hiljuti Leedus alaealist.) Eksitavad pealkirjad ja fotod, millel ei ole artikli endaga palju ühist, aitavad luua lugu, mida parajasti soovitakse rääkida. (Värskeim näide on jaanuarikuine lugu NATO Saksa vägede Leetu saabumisest, mida illustreerisid SS-i tankide fotod – praeguseks on pildid küll juba maha võetud.


Mõned tehnikad on keerulisemad, aga seda huvitavamad. Üks selliseid on nn narratiivipesu – tehnika, mida kirjeldas Euroopa paremäärmusluse uurija Anton Šehhovtsov. Kui rahapesu eesmärk on eksitada avalikkuse ettekujutust raha päritolu kohta, siis narratiivipesu puhul käib see lugude kohta.

Lääneliku elukorralduse kohta väärinfot jagavatel ja selle põhjal seda elukorraldust kritiseerivatel lugudel, mis pärinevad riigimeedia enda ajakirjanikelt, ei ole Venemaal ega läänes sama suurt kaalu kui lääneliku maailma enda esindajate omadel. Kui Sputniku või RT töötaja räägib lääne demokraatia viletsusest, ebademokraatlikest valimistest või sõnavabaduse piiramisest, ei ole sel sama kaalu kui sellel, kui seda teeb „kuulus Saksa majandusteadlane”, „Euroopa Parlamendi tunnustatud liige”, „populaarne poliitik, endine välisminister” või „Suurbritannia tuntud poliitikaanalüütik”.

Kui vaadata, mis on nende epiteetide taga, siis selgub, et kuulsast majandusteadlasest ei teata Saksamaal eriti midagi ja populaarse poliitiku reiting jääb kodumaal paari protsendi piiresse. Tuntud Suurbritannia poliitanalüütikut kohtasin ma mõned aastad tagasi Londonis Punase Lõvi pubis ja oleme senini Facebooki-tuttavad. Ta on muusik. Toona pidas ta muusikabaari, mis ei toonud Londonis elamiseks piisavalt palju sisse, ja otsis muid tööotsi. Pakkusin talle võimalust lisaraha saamiseks Eesti lehele kirjutada, aga honorar oli liiga väike. Võib-olla on ta väga hea muusik, kuid poliitikaanalüütikuks nimetada oleks teda vast siiski liig. Mõned tema viimasel aja kirjutatud lood on üsna kõnekad: „Viis ausat uudistesaiti, mida lugeda”, kus vastukaaluks „lääne propaganda valedele” on tõepõhiste allikatena nimetatud Sputnikut, RT-d jt kanaleid; „Ühendriikide ettepanek Venemaale anda Krimm Ukrainale tagasi on sama hea kui Moskva nõue Ühendriikidele anda Venemaale tagasi California” ja teised samasugused.

Kui narratiivipesu tehnikat selle termini autori Anton Šehhovtsoviga arutasime, küsisin: mida saab sellest tehingust „kuulus Saksa majandusteadlane” või „populaarne poliitik”? Miljoneid ja miljoneid vaatajaid, vastas Anton, ja väga head honorari.

Seega on narratiivipesu inforünde tehnika, milles väärteabele rajatud jutustus esitatakse lugejatele-vaatajatele lääneliku allika kaudu. Selle kaudu saadakse endale usaldusväärsust ja pakutakse allikale vastu miljonite tähelepanu, populaarsust ja mõnel juhul ka raha – kuid sageli piisab ka ainult populaarsusest.

„Hunt, kes hüüdis: „Hunt!””

Teine pisut keerulisem tehnika, mis on viimase aasta jooksul kasutust leidnud, sai pärast pikka mõtlemist nime „Hunt, kes hüüdis: „Hunt!””. Tegu on tuntud loo äraspidise variandiga. Aisopose valmis „Poiss, kes hüüdis: „Hunt!”” on juttu karjapoisist, kes hüüdis nii mitu korda niisama enda lõbuks „Hunt!”, et külaelanikud sellest tüdisid ega tulnud enam appi, kui hunt tõesti karja murdma tuli. Kirjeldatud tehnika puhul toimub midagi samasugust, ainult et hüüdja ei ole karjapoiss, vaid võimalik ohuallikas ise. Ja täpselt nagu karjapoisski kurnab ka hunt avalikkuse tähelepanu punktini, kus tüdimus hakkab takistama ohule reageerimist.

Ajakirjanduses leiab see kasutust lugudes, mis räägivad lääne Venemaa-vastasest propagandast ja infosõjast – absurdne süüdistus, arvestades, et lääneriikidel võttis aastaid, et idast tulenevat ohtu ülepea teadmiseks võtta. Ehkki läänele esitatud propagandasüüdistused ei ole midagi uut, kasutatakse neid oluliselt rohkem pärast seda, kui lääs hakkas idast tulevale valeinformatsioonile reageerima selle analüüsimise ja avalikuks tegemisega. EL-i strateegilise kommunikatsiooni keskus ja nende nappide vahenditega tehtud Müüdimurdjad või Eesti  Propastop on hea näide sellest, et väärteabega seotud ohtudest teatakse ja väärteabe kummutamisega tegeletakse.

Sama hundihüüdmistehnikat võib märgata NATO tegevusse suhtumises. Uudisele Ida-Euroopasse lisavägede toomisest reageeris Vene meedia uudistega lääne agressiivsest käitumisest, mis ei jäta Venemaale muud võimalust kui vastavalt reageerida. Sellega jäeti mulje, nagu oleks lääs agressor ja Venemaa passiivne kannataja, ignoreerides tõsiasja, et NATO lisavägede Ida-Euroopasse toomine oli reaktsioon Venemaa agressioonile Ukrainas.

Hundihüüdmistehnika on teaberünde tehnika, kus vaatajaid/lugejaid kurnatakse tüdimuseni väärteabega lääne agressiivsusest. Rahvusvahelises infovoolus olijais tekitab see segadust ja käegalöömissoovi: kui on ebaselge, kes on süüdi, ning ida teeb seda ja lääs teeb seda, siis mis seal vahet on ja kus on uudis?

Tõe suhtelisuse rõhutamine
Kolmas, samuti viimasel aastal rohkem kasutamist leidnud tehnika on tõdede suhtelisuse rõhutamine.

Kolmas, samuti viimasel aastal rohkem kasutamist leidnud tehnika on tõe suhtelisuse rõhutamine. See tehnika on siin kirjeldatutest kõige keerulisem ja põhineb arusaamal, et kõik on üksnes vaatenurga või ajalookäsitluse küsimus. Sellest näeme, mis juhtub siis, kui poliitika hakkab mõttelugu enda huvides kasutama. Intellektuaalselt huvitav kontseptsioon sai alguse Descarte’i rõhuasetusest inimese enda mõtlemisele kui tõe allikale, mida arendas edasi Schopenhauer, kes pidas maailma inimese enda kujutluseks, ja jätkasid postmodernistid, kes pidasid tegelikkuse konstrueerijaks teadmisi, eriti võimust mõjutatud teadmisi. Sealtkaudu jõudis ettekujutus teadmisest arvamuseni, et faktid on olemas ainult sellisena, nagu võim neid esitab – tegelikkus ei ole midagi püsivat, mida toetavad tõsiasjad, vaid kujundatakse selle järgi, mis on võimule kasulikum.

See, et ühe Kremli ideoloogi Vladislav Surkovi kirjutistes nähakse sarnasust Jean Baudrillardi simulaakrumi ideega, ei olegi vast alusetu. Kuid kui võim kasutab (ja väänab) mõttelugu, jõuavad selle ilmingud ka võimumeediasse. Kui Kremli propagandakanalite juhid Dmitri Kisseljov ja Margarita Simonjan väidavad, et objektiivset uudiste edastamist ei ole olemas, siis ei ole mõtet heita seda ette neile – tegu on laiema arusaamaga, mida nemad üksnes peegeldavad.

Mõned paari viimase nädala näited on ajalootõdede suhtelisuse vallast: kolm lugu sellest, kuidas Eesti okupeerimise näol ei ole tegu tõsiasja, vaid pelgalt väärtõlgendusega, on üsna kõnekad.

Kaudselt aitab tõe suhtelisusele kaasa lääneliku ajakirjanduse enda tasakaalustatusenõue: tuleb näidata mõlema poole seisukohti. Umbes aasta tagasi pani Atlantic Councili teadur Ben Nimmo kirja kolm põhimõtet, mis iseloomustavad kvaliteetajakirjandust (ja mille puudumise korral saab valeteavet kindlaks teha): lugu peab olema faktitäpne ja tasakaalustatud ning allikad peavad olema usaldusväärsed. Ometi näib, et sellest ei piisa: ilma taustainfota võivad just tasakaalustatuse nõudest sündida lood, milles eksitavad seisukohad on faktidega kõrvuti, jättes lugejale ettekujutuse, et tõde on tõepoolest suhteline.

Kas need tehnikad on iseloomulikud ainult Kremli meediale? Muidugi mitte. Kui mõtlema hakata, võib neid leida ka lääne (ja Eesti) ajakirjandusest. Osa väljaandeid kasutab neid tahtlikult, osa kogemata või ajakirjanduse ärimudeli paratamatu surve tõttu.

See on kurb, sest nagu toosama Ben Nimmo oma õige pea teaberünnakute kohta ilmuvas raamatus kirjutab, on igal sellisel rünnakul lihast ja luust ohvrid. Tema pääses Tallinnas pronksiöö ja toonase „luude mõnitamisest” rääkiva teaberünnaku ajal ainult verise ninaga. Kui mõtlema hakata, oli see kerge pääsemine. Ingliskeelsest lasteluuletusest „Kaikad ja kivid murda võivad mu luud, kuid sõnad ei riiva mind eal” on ka teine, muusiku-koomiku Tim Minchini versioon, mis on tõele mõneti lähemal: „Kaikad ja kivid murda võivad mu luud, kuid sõnad murravad südame.”

Kui loo alguse ja Londoni mõttekoja trepil olnud jutuajamise juurde tagasi tulla, siis viimase kahe kirjeldatud tehnika tagajärg on seesama ennui – tüdimus ja kurnatus, mis on saanud valdavaks.

Mida selle tüdimusega peale hakata? Muidugi võib juua õlut ja vaadata jalgpalli. Aga ma ei ole kindel, kas see oleks parim lahendus.

Eesti Päevaleht, 20.02.2017

Mustade elevantide aasta

Urve Eslas, Andreas Kaju ja Tarmo Jüristo vestlevad aastast, mil tõde ei ole enam oluline.


2016. aasta tundub olevat sõna väärtuse või väe, kui poeetiliseks minna, kuhtumise aasta.

Urve Eslas: Lõppevat aastat iseloomustab jõudmine fakti- või tõejärgsesseajajärku, mis on intellektuaalselt huvitav, kuid üsna kurbade tagajärgedega. Tõejärgne olukord ilmneb poliitikas: Brexiti eestkõnelejate „350 miljonit naela, mille võiks ELi asemel anda tervishoiule“, Suurbritannias on inimestel „ekspertidest kõrini“, faktikontrollijate hinnangul oli Trumpi jutust üle 70% protsendi lausvale jne. Meedias on libalugude kogus kõvasti kasvanud, osaliselt meedia enda toimimisprintsiibi tõttu, sama käib „alternatiivsete uudiste“ veebilehtede kohta – kas te ikka teate, et 11. septembri rünnaku korraldasid ameeriklased ise ja et Suurbritannia vastu on teoksil Saksa-Prantsuse vandenõu? Kodanikudki arvavad, et kui kõik valetavad, mida siis üldse enam uskuda, või kui, siis vandenõuteooriaid.

2015. oli katastroofijärgne aasta, s.t midagi halba oli juhtunud: Venemaa oli rikkunud Krimmi annekteerimisega peaaegu kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid. Selgus, et isegi kui võib olla raskusi tõestada, mis aset leidis, siis on alati võimalik tõestada, mis aset ei leidnud, s.t millised väited on ilmselgelt valed. Bellingcat ja teised ajakirjanike organisatsioonid tegid head tööd, et näidata, millised poliitikute ja meedia väidetest on lausvaled. Kui need väited edasisest arutelust kõrvale jätta, on võimalik toimunule lähemale jõuda.

2016. aastal jõuti olukorda, kus tõde ega vale ei ole enam olulised. Poliitik valetab? Mis siis ikka, aga see-eest vaata, kui jõuliselt ta esineb. Ajakirjandus valetab? Mis siis ikka, aga vaata, kui huvitav teooria. Küsimus pole selles, et poliitikud ja meedia valetavad, vaid selles, et nii poliitikutel kui ka ajakirjandusel – mis eriti oluline, ka avalikkusel – on ükskõik, kas räägitakse tõtt või mitte. Kui poliitikas väljendub tõejärgsus emotsioonide ja valefaktidena, siis meedias küünilise arusaamana, et vale toob sisse rohkem kui tõde. Mitte üksnes ajakirjanduse ärimudeli tõttu (loo headust mõõdetakse lugejate arvu järgi), vaid ka alternatiivmeedia on avastanud, et lugejaskond toob reklaami, ja et lugejaskonna toovad omakorda väljamõeldud lood, millel tegelikkusega palju pistmist ei ole.

Seda fenomeni kirjeldas juba 2005. aastal Harry Frankfurt essees „Jamast“ („On Bullshit“), kus leiab, et suur osa meediast ei ole hinnatav tõe-vale skaalal ja need lood on pigem kirjandus. Võib-olla täidavad sellised väljaanded osaliselt tühimiku, mis on tekkinud vähenenud harjumusest lugeda ilukirjandust ja ega sellest ei olekski midagi. Halb on see, et need, sisuliselt ilukirjandusväljaanded esitlevad end ajakirjandusväljaannetena. Lugejad ei pruugi aga alati vahet teha.

Vestlesin presidendivalimiste eel Washingtonis paarikümne kodutuga. Nende veendumus, et Trump seisab vähekindlustatute, naiste, rahvus- ja seksuaalvähemuste eest oli risti vastupidine Trumpi väljaöeldule. Sama kogesin Kreekas enne Kuldse Koidiku esiletõusu ning Suurbritannias enne Brexitit. Need kolm näidet tõejärgsest ajast (poliitiline, ajakirjanduslik ja avalikkuse suhtumist esindav) näitavad kõik, et aset on leidnud oluline muutus. Küsimus on, mida selles olukorras ette võtta.

Olin hiljuti konverentsil, kus leiti, et tõejärgses olukorras on süüdi postmodernistlikud mõtlejad ning et Derrida, Deleuze’i ja Baudrillard’i õpetamist ülikoolides tuleks piirata. See pole mitte üksnes vale käik – ülikoole ei tohi ideologiseerida –, vaid sellest ei oleks ka kasu. Pigem vastupidi: olukorras, kus Vladislav Surkov väänab Baudrillard’i (ja Aleksandr Dugin Heideggeri), napib läänes inimesi, kes oleksid Baudrillard’i või Heideggeri lugenud ja saaksid aru, kuidas nende mõtteid valesti kasutatakse ning läänele väändununa tagasi peegeldatakse – tõestamaks, et ainult Venemaal võrsub tõde, lääs on aga paratamatult teel oma lõpu poole. Pigem tuleb tõejärgses olukorras filosoofia õpetamisele rohkem rõhku panna. Neid distsipliine, mis arendaksid filosoofiaga võrdväärselt kriitilist mõtlemist, ei ole just palju.

Tobias Stone leiab kirjutises „Ajalugu ütleb meile, mis võib Brexiti ja Trumpiga edasi juhtuda“, et populistid ja diktaatorid on saanud võimule – ja karta on, et saavad jälle – inimeste vähese teadlikkuse tõttu. Enamik ei mõtle tagasi kaugemale kui sada aastat ega näe põhjusi, mis on populistid võimule aidanud: sõnum, et inimesed on kaotanud kontrolli oma riigi ja saatuse üle, aitab populistidel vaenu ja vihkamise läbi massid liikuma panna, kuni need ei allu enam kontrollile. Nii on teinud Hitler, Mussolini, Stalin, Mugabe ja paljud teised; praegu on selline olukord Venemaal, sinna suunda on liikunud ka Türgi. Ungari, Poola ja Slovakkia on teel samas suunas, mitmes Euroopa riigis on hulk Trumpe ja Putineid oma võimalust ootamas. Enamik inimesi näeb üksnes olevikku, vaid seda, mis leiab aset nende nina all, mitte aga seda, mis toimub globaalselt, ega ole kursis seisukohtadega, mis nende omast erinevad. Seetõttu ei ole midagi, mis võiks nende vaadetele väljakutse esitada. See peaks olema oluline argument hea humanitaarhariduse kasuks, kui selle vajalikkuses kaheldakse.

Nii Brexiti kampaania kui ka Trumpi valimisvõitluse puhul olid kesksed emotsioonid ja instinktid. See, kui hästi see töötas, näitab teatud murrangut mõtlemises. Kui Brexiti rahastaja Arron Banks leidis, et jäämise kampaania pooldajate viga oli faktide rõhutamine, kuigi inimesed tahtsid emotsioone, oli tal mingis mõttes õigus. Muutus, mis on nii Briti kui ka Ühendriikide ühiskonnas pärast Brexitit ja Trumpi aset leidnud, on märkimisväärne. Peamiselt majanduslikel põhjustel tekkinud raev on saanud nüüd loa väljenduda, sellest on saanud „õigus vihata“. Eriti veider oli seda jälgida Suurbritannias, kus head kombed, mis on seni väga olulised olnud, järsku kergendustundega kõrvale visati. Nende põhimõtete asemel, mis olid seni ühiskonda üleval hoidnud, vallandusid instinktid – „loom lasti jooksma“. Olin kõrvaltvaatajana Londonis tunnistajaks, kui õhus oli mõni kuu enne Brexitit tunda vaenu, mida juba väljendasid need, kel sotsiaalne kontroll nõrgem.

Aset leiab ka väärnostalgia võimendumine, mis on seotud ebakindlusega, mille kindla tõeta olek kaasa toob. Kuna turvalisust ei leita olevikust, muutub intensiivsemaks taotlus leida see minevikust, ja kui seda minevikus soovitud kujul ei ole, siis tuleb minevik välja mõelda. Brexiti soov taastada kaotatud Inglismaa, Trumpi „Teeme Ameerika uuesti võimsaks“, Kremli unistus Vene impeeriumist on selle näited. Muidugi ei ole väärnostalgias midagi uut. Kui Mussolini pidas 1935. aastal kõne, kus ütles, et Rooma on me allikas, ülim siht, sümbol ja müüt, siis ei pidanud ta silmas Vana-Roomat, vaid sellist riiki, mis oleks vabastatud mineviku keskpärasusest. Roomat, mida Mussolini taastada soovis, polnud kunagi olemas olnud. Irratsionaalne tung taastada minevik segatuna ihaga rahvuse taassünni järele oli fašismi käivitav jõud ka mujal Euroopas. Nüüd on sellest saamas uuesti populistide ideoloogia alus.

Meie aega iseloomustab ka mustade elevantide tulek. Euroopas on järgnenud üks kriis teisele. Euroopa liidrid on väsinud, inimesed kriisidest tüdinenud. 2016. aasta pani esimeste vastupidavuse ja teiste kannatuse tõsiselt proovile. Populismi esiletõus, Daeshi aktiveerumine ja terrorirünnakud Euroopas, põgenikekriis, Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust, liberalismi kriis Kesk-Euroopas. Küsimus, miks Euroopa liidrid pole osanud neid kriise ette näha, et neid ära hoida või nende mõju pehmendada, on toonud kaasa valijaskonna pahameele – leitakse, et Euroopa liidrid ei saa oma tööga hakkama. Seda kõike on saatnud Euroopa Liidu vastaste populistlike poliitiliste jõudude tugevnemine.

Suurbritannias ilmunud ettekandes „Mõeldes mõeldamatut“, mille tarvis tehti 60 poliitika- ja majandusvaldkonna liidri ning juhtiv- ja keskastme ametnikuga 90minutilised intervjuud, leitakse, et kõiki neid kriise ei osatud ette näha mitte vähese informeerituse, vaid tahtmatuse tõttu probleeme näha. Neid probleeme, mida näha ei taheta, on ettekandes nimetatud mustadeks elevantideks. Kui mustad luiged on inglise keeles asjad, mille puhul me ei märka, et me neid ei märka, siis mustad elevandid tähendavad asju, mis on tavaliselt hästi teada, aga mida mingil põhjusel ignoreeritakse. Informatsiooni oli kriiside ennustamiseks enamasti piisavalt, ignoreerimise põhjus aga argine: need, kes otsustajate jaoks teavet ette valmistama pidid, jätsid hirmust töökoht kaotada osa teabest välja. Kas kriitika on alati teretulnud, eriti kui see puudutab otsustajaid endid?

Taas tuleb kasuks nende palju kirutud, kuid ometi vajalike postmodernistide poole pöördumine: Derrida leiab, et demokraatia on alati ohus, kusjuures mitte liigse kriitika, vaid kriitikapuuduse tõttu. Demokraatiat saab kindlustada vaid üks asi: pidev arutlemine ja küsimine, milliste tõdede järgi riiki juhitakse, et need ei sumbuks sellistesse tõekspidamistesse, mis enam arutluse alla ei kuulu. Teisisõnu, demokraatliku koosluse legitimeerib vaid selles koosluses kehtivate tõdede legitiimsuse pidev kahtluse alla panemine.

Andreas Kaju: #DrainTheSwamp kolme sõnaga. Või siis „¡Que se vayan todos!“ nelja sõnaga.

Tarmo Jüristo: Tõejärgsuse puhul ei ole muidugi tegemist mingi uue nähtusega, lihtsalt sel aastal sai see vana internetiajastu probleem – ükskõik, mida me ka ei usuks, on meil võimalik sellele kuskilt kohe kinnitus leida – paaril korral väga konkreetse poliitilise väljenduse. Kui sedasama retoorilist liini jätkata, siis võiks teiseks tänavuse aasta oluliseks märksõnaks olla „tööjärgsus“. Ka see ei ole mõistagi iseenesest midagi uut, aga mulle tundub, et 2016. aastal jõudis lõpuks ka laiemalt avalikkuse teadvusesse arusaam, et tehnoloogia ja tehisintellekti arendamine ei ähvarda meid pelgalt töökohtade kadumisega taksonduses ja poekassades, vaid töö mõiste fundamentaalse ümberdefineerimisega.

Wisława Szymborska täheldab oma luuletuses „Veidi hingest“ järgmist: „Vahel on meil hing. / Kellelgi pole seda vahetpidamata / ja kogu aeg varnast võtta. […] Ta ei ütle, kust ta tuleb / ja millal uuesti kaob, / aga ilmselgelt ootab selliseid küsimusi.“ Kas ja kuhu on kadunud Lääne hing? Ja milliseid küsimusi oleks vaja esitada, et see tagasi tuleks?

Andreas Kaju: Lääne hingest loen ma poliitikute kõnedest või kopsutäie õhku sisse hinganud kolumnistide pateetikast. Ärge saage minust valesti aru: olen ennekõike liberaalne, Eesti mõistes põhiseaduslik demokraat, aga Euroopast ei ole meil peale õppetundide üleliia abi loota. Kui meil on möödunud aastast midagi õppida, siis seda, et nii Prantsuse kui ka Briti peavoolu, keskpõranda poliitikud on võimulpüsimiseks valmis laenama viisaka poliitika äärealadelt kokku kõik, mis seal pakkuda on. Illusioon ei olnud mitte see, et äärmuslik poliitika pole Euroopas võimalik – praegused Saksa ja Prantsuse radikaalsed parteid kahvatuvad 1970ndatel tegutsenud sugulaste kõrval –, vaid ei osatud ette näha, et poliitika peavool liigub võimu säilitamiseks ise keskelt äärtele tagasi. Ennekõike räägime siin muidugi senistest paremtsentristidest, sest suurtes tööstusriikides on vasak muutunud irrelevantseks. Inimestele, keda iseloomustab võõrahirm või õieti ikkagi ürgne hirm millestki ilma jääda, nüüdse majandusstagnatsiooni kontekstis võimendunud hirm immigrantidele oma senised heaoluriigi hüved kaotada, pole vasakul tiival midagi pakkuda.

Teine illusioon oli, et kui olukord läheb kehvemaks, õnnestub Euroopa riigimeestel just Euroopa väärtustele naalduda. Millistele väärtustele? Kas sõjajärgne Euroopa – just nii kaua on meil seda rahuprojekti ju olnud, kusjuures seegi väide on tõene ainult siis, kui seda serveerida vägagi tingimuslikult – rajati Euroopa väärtustele? Hirmule rajati, hirmust ja vastastikusest kasust on sündinud Euroopa ühendamise projekt ja ainus põhjus optimismiks võiks olla just see, et hirm on taas maad võtmas. Euroopa suured arhitektid ei loonud Euroopat mingi suure narratiivi kontekstis – just nagu oleks neil maagidel olnud suured visioonid, mis Euroopast saab ja kuidas sinna jõuda?!

Vastupidi. Soovitan lugeda Mark Leonardi raamatut „Uus Euroopa sajand“ kus ta veenvalt näitab, mida iga Eesti noor teab ajalooõpikutestki, nimelt seda, et EL on rajatud töösturite tariifivaidlustele, väikeste hirmule suuremate ees ja sellele, et Jean Monnet vältis teadlikult hilisematele põhiseaduslikele konventidele omaseks saanud väga vanade inimeste fantaasiaid eesmärkidest või suurtest plaanidest. Schumani deklaratsioonis, mille sakslased ja prantslased 1950. aastal allkirjastasid, on juhtmõttena rõhutatudki just vajadust vältida plaane: „Euroopat ei ehitata ühekorraga või ühe plaani järgi. Seda ehitatakse käegakatsutavate saavutustega, mis loovad de factosolidaarsust.“ Nüüd on meil aga poliitikas paljudes riikides vastupidine olukord: palju on kaagutamist väärtustest, aga puuduvad käegakatsutavad saavutused küsimustes, mis Euroopa kodanikele korda lähevad.

Euroopat pole Schumani deklaratsioonist peale ehitatud mitte väärtustele, vaid tehnilistele protseduuridele, mille kive klibuks jahvatavas koostoimes hõõrutakse rahvuslikud huvid ühishuviks. Euroopa Liit on süsteem, kus lõputu valdkondade poliitika formuleerimise, läbirääkimiste, hindamiste ja triloogide jadas tehakse Euroopa ühtsuse alkeemilisi protseduure.

Andreas Kaju: Ja see töötab üldjoones, rahuajal, aga ei tööta pingete ajal, kui Euroopa Komisjon, ametnikud ja tehnilised protseduurid surutakse tagaplaanile ja esile peavad astuma poliitikud-riigimehed (ehk siis Euroopa Nõukogu). Aga siin on meil nüüd teatud kvaliteedi defitsiit. Vahel tundub, et me ei näe enam peale sakslaste kedagi, kelle poliitikas oleks tervemõistuslikku alget piisavas koguses, et pidada lisaks endale lugu ka Euroopa käekäigust ja teha selle nimel praktilisi poliitilisi otsuseid.

Urve Eslas: Lääs, just nagu ka Euroopa, on vastuoluline mõiste, mis on institutsiooniliselt sattunud konflikti oma sisuga. Euroopa hakkas oma kadunud hinge otsima juba neli aastat tagasi. See tähendab, et juba 2012. aastal oli aru saadud, et see on kaotsi läinud. Toona kutsus Barroso kokku mõtlejad üle Euroopa, et see uuesti üles leida. Eriti kaugele küll ei jõutud, aga vähemalt algus oli tehtud. Kui vaadata, kuidas Lääne mõttelugu on sellesama Euroopa idee või hinge defineerimisel kujunenud, siis tugineb see ühtmoodi mõistetud inimõigustele. Lihtsamalt, lääne hinge toidab inimese õigus olla indiviid, erineda teistest.

Radioheadil on laul „Creep“ ehk „Veidrik“, kus jutuks keegi, kes tunneb, et ta on teistega võrreldes veidi kehvem, närusem, koledam. Kui lugu 1992. aastal välja tuli, sai see kriitikute hinnangul kiiresti populaarseks seetõttu, et end teistest erinevana tundmine olla midagi inimesele üldiselt omast. Ühel Euroopa Komisjoni kultuurikomitee kogunemisel, kus jälle todasama hinge otsiti, olid koos sakslased, prantslased, britid, taanlased ja nii edasi – kõik oma maal või ka kogu Euroopas tunnustatud inimesed. Muu jutu käigus tuli välja, et enam-vähem kõik on end tundnud võõra ja kiusatuna. Mõni poliitiliselt (nagu katalaanid), mõni kultuuriliselt (nagu šotlased), mõni punase pea, mõni prillide, mõni muusikamaitse pärast. Arutelu käigus selgus, et veidrik ei ole enam see, keda filosoofias „teiseks“ nimetatakse, s.t mõni vähemusgrupp või inimene, kes erineb meist, s.t enamusest, vaid et kõik on indiviidid, kõik on mingis mõttes veidrikud.

Peaaegu kogu kolonisatsiooniperioodi vältel leiti kõik ülejäänud olevat valgest inimesest nii erinevad, et nad peaaegu polnudki inimesed. Alles pärast Teist maailmasõda, peamiselt natsi-Saksa äärmusliku kire tõttu need teised ka füüsilisel kujul ära kaotada, avastati lõpuks, et see, kes on erinev, on eraldi indiviid omaenda eesmärkidega. Kas süüst või lihtsalt avastamisrõõmust tormati aga kohe teise äärmusesse: erinevused tuleb ületada. Põhimõtteks sai, et me oleme kõik, sõltumata rahvusest, kultuurist või igaühe omapärast, ju lõpuks ühesugused. Vastus sellele üsna ilmsele valele on neonatslikud liikumised, mida oleme üle Euroopa näha saanud. Inimesed ei ole rumalad, nad saavad aru, et kõik ei ole ühesugused. Selle asemel et püüda erinevusi poolvägisi ületada, oleks taibukam tõdeda, et erinevused on olulised. Avastus, et me oleme ise ka veidi veidrad, oleks palju kannatanud valgele mehele ilmselt üsna vabastav.

Kui mõelda, siis õigus teistest erineda on vist üks vähestest asjades, mille pärast võidelda tasub, sest kõik muu – vabadus, inimõigused, demokraatia – käib selle õigusega kaasas. Küsida tuleks, milline on ühiskond, kus inimesel on õigus teistest erineda. Euroopa on selles mõttes väga eriline koht, et siin on see õigus enam-vähem olemas. Ja see on kahtlemata väärtus, mille eest tasub võidelda. Kuidas see õigus igas riigis realiseerub, peaks aga, jällegi, jääma iga riigi enda asjaks.

Oluline on märkida, et „õiguse erineda“ temaatika on pisut väändunud moel üles võtnud ka Kreml. 2014. aastal pidas Vladimir Putin pärast Krimmi annekteerimist kohtumisel Venemaa suursaadikute ja diplomaatidega kõne, kus ütles, et on aeg tunnistada igaühe õigust erineda, iga riigi õigust elada omaenda elu. Keegi teine ei peaks tulema ütlema, mida tuleb teha. See kõne, millest valitud lõigud koondas Russia Today pealkirja alla „Õigus olla erinev“, tõi läänes kaasa üksjagu valulise reaktsiooni. Kuidas on võimalik õigustada ühe Euroopa riigi annekteerimist õigusega erineda? Kas see õigus ei tähenda, et ka Ukrainal peaks olema voli erineda, sel juhul siis Venemaast? Siin ilmneb Kremli mõtlemise küünilisus: Ukrainal ja Gruusial on küll õigus erineda, aga vaid läänelikust ühiskonnast ja selle väärtustest, mitte aga neist, mida esindab Venemaa. See arusaam omakorda tugineb geopoliitilisele paratamatusele, millest on kirjutanud Aleksandr Dugin.

Aro Velmet kirjutab 25. novembri Sirbis, et Trumpi valimisvõit tähendab poliitika tagasitulekut ning me ei peaks läbikukkumiseks pidama Donald Trumpi võitu, vaid liberaalide-demokraatide võimetust pakkuda poliitilisele status quo’le elujõulist alternatiivi. Mõned on seda sõnavõttu pidanud liberaalide asjatuks enesesüüdistamiseks. Kes on kujunenud olukorras süüdi?

Urve Eslas: Trumpi võit ei olnud loogiline, vaid emotsionaalne. Mis tahes ideoloogilise põhjuse otsimine selle taga oleks ekslik. Kas härg jookseb värava maha seepärast, et tal on parem ideoloogiline platvorm kui inimesel, kes selle värava ehitas? Ega sellest muidugi ei olekski midagi, kui kõne all ei oleks reeglid, mis on seni teatud väärtusi kandnud. Nende väärtuste vastu minemine on liberaalide põhimõtetega vastuolus. Kui nad seda ei tee, kaotavad nad valimised. Kui nad seda teevad, pole nad enam liberaalid.

Andreas Kaju: Milline lihtsameelsus või siis hoopis kõrkus! Mis liberaalid, kus nad on ja millal on nad midagi kusagil otsustanud?! Trumpi võidu taga on paljude asjaolude kombinatsioon, aga baastõed on umbes sellised: esiteks on endiselt valimiste a ja o majandus ja need rühmad, kellel hästi ei lähe, tahavad muutust. Roostevööosariikides (New Yorgist USA Kesk-Lääneni laiuv koridor, kus vanal heal ajal oli kõvasti tööstust, nüüd aga enam mitte) sai Trump veidi parema tulemuse kui Romney omal ajal ja Clinton omakorda kaotas kõikides oma põhilistes toetusgruppides Obamaga võrreldes paar protsenti. Ongi kõik. Föderaalse USA valimissüsteemi omapära tõttu kaotas Clinton valimised, mis sest, et ta võitis Trumpi üleriigiliselt 3 miljoni häälega (Gore võitis Bushi 2000. aastal poole miljoniga). Ei maksa luua ülepingutatud retrospektiivseid narratiive, mis seletavad kõike ja ühtlasi mitte midagi. See ei olnud valge mehe kultuurimäss, vaid viletsa majandusliku väljavaatega populatsioonisegmendi lootus paremale tulevikule olukorras, kus immigratsioonis on hakatud nägema vähest majanduslikku ressurssi veelgi vähendavat tegurit.

Üksjagu on n-ö süüdi ka massimeedia selle kõikides vormides: see on lääts, mille vahendusel enamik inimesi poliitikat tarbib. Pilt, mille massimeedia poliitikast on loonud, on niivõrd perversne ja tegelikkusest kaugenenud, et motiveerib oskuslikke poliitikuid muutuma selle pinnapealse värdpildi sarnaseks: selleks et ellu jääda ja võim säilitada, tuleb eetris domineerida.

Sirje Kiin kirjutas hiljuti Postimehes justkui kergendusega, et Eestis ei ole äärmusliberalismi veel esinenud (erinevalt vanast läänest). Kas radikaalne liberalism (loe ka: sallivus, tolerantsus) on üldse võimalik? Kas on võimalik headusega liialdada?

Urve Eslas: Ma küsin teisiti: kas liiga palju inimõigusi on võimalik? Inimõigused on alusskaala, kus näitajad saavad ulatuda nullist („inimõigused tagatud“) miinusesse (mingi osa inimõigustest ei ole tagatud, nt ei ole tagatud sõnavabadus või võrdne kohtlemine soost sõltumata). „Inimõigused tagatud“ on skaalal alati nullpunkt, plusspoolt ehk „pisut liiga palju inimõigusi“ ei ole. See, kuidas seda alusskaalat teiste skaalade peal rakendatakse, võib riigiti erineda, ja kuni inimõigustega vastuollu ei minda, peakski see nii jääma.

Tarmo Jüristo: Sirje Kiin viitab oma arvamusloos New York Timesis ilmunud Mark Lilla artiklile, mille pealkiri on „The End of Identity Liberalism“ ning tõlgib selle möödaminnes „identiteedi liberalismiks“. Selles tõlkes läheb kaduma oluline varjundierisus: sõnal „liberal“ on Atlandi ookeani eri kallastel küll oluline ühisosa, kuid siiski veidi erinev tähendus. Ameerikas kipub „liberal“ olema demokraatliku partei valija sünonüüm ning viitab tavaliselt pigem vasakpoolsete eelistustega kodanikele, Euroopas mõistetakse liberaalsust aga veidi abstraktsemalt, põhimõtteliselt John Stuart Milli võtmes. Kas või Eesti näitel võib öelda, et pigem on see paremale kaldu. Mark Lilla „identity liberalism“ on oma olemuselt nagu kohversõna: siin on kokku sulanud 1960ndatel alguse saanud akadeemiliste juurtega identiteedipoliitika (mis algusaegadel tõepoolest oligi radikaalne) ning Ameerika igapäevapoliitika üks pool (mis ei ole kuigivõrd radikaalne). Kui räägiksime tõepoolest äärmuslikust liberalismist, siis viiks see pigem kuskile libertanismi ja anarhismi kanti. Meil käib jutt siiski ju millestki muust.

Identiteedipoliitikal (või siis -liberalismil) ei ole minu arust suurt midagi pistmist headusega. Pigem on asi risti vastupidi: lähtekohaks on erinevate identiteetide olemuslik võrdsus (mehed ja naised on võrdsed), mitte võrdsus kellegi armust (mehed võimaldavad naistele sama, mida endale). Ja siin ongi peidus üks oluline asi, millest 1960ndate ühiskondlikke vapustusi analüüsides alles palju hiljem on hakatud aru saama: feminism, gei- või rassiliikumine ei olnud niivõrd uued rinded vanas sõjas, vaid täiesti uut laadi madin, mis ei leidnud enam aset selliste suurte ja selgete, ühtlustavate kategooriate kaudu, nagu seda olid olnud näiteks klass või rahvus. Selle ühiskondlike pingete sõjatandri ümberdefineerimise käigus visati pesuveega aknast välja aga ka laps: ohtrast õigustatud kriitikast hoolimata olid need suured, katvad määratlused pakkunud laiapõhjalist solidaarsust, mida identiteedipoliitika tuhanded sätendavad killud kokku pole andnud. Ma siiski kahtlen, kas seda kõike on mõtet käsitleda mingis süü võtmes.

Andreas Kaju: Kordan, et lääs on protseduurid, aga mitte väärtused. Väärtused on olemas, aga need pole kokku lepitud. Me lihtsalt eeldasime külma sõja järel, et liberaalsed väärtused on meie ühisosa. Nüüd, kriiside keskel, avastame, et Euroopas pole sugugi nendes kokku lepitud. See kõik on võib-olla isegi hea, sest seni vaikimisi eeldatud liberaalsed väärtused tuleb nende säilitamiseks tagasi tuua poliitilise võitluse tandrile, aga mitte vaikimisi eeldada, et kõik neid toetavad. Vastasel juhul on nendest taandumine vältimatu. Nii et küsimus ei ole radikaalse liberalismi võimalikkuses. Minu arust on see veidi poosetav arutelu marginaalia üle, kui küsimuse all on liberaalse ja rahvusvahelisel õigusel põhineva maailmakorra säilimine. Ette rutates võiks väita, et Hiina pöördumatu tõusuga on selle maailma loojang kindlamast kindlam nii või teisiti ja et Hiina paneb järgmise sajandi-paari jooksul maksma oma standardid, puudutagu see õigust või kiirraudteede infrastruktuurile kehtivaid norme. Meil on ilmselt veel võimalik suurema pildi kujunemises veidi kaasa rääkida. Aga ainult veidi.

Jüri Ratta probleem Savisaare valijatega rahutegemise kõrval näib olevat tõestada, et tegemist on tõepoolest tervet Eesti poliitikamaastikku ümber defineeriva sündmuse, mitte ainult parteiajaloo peatükiga ning et peenhäälitsemise ajastule ei järgne pelk köha. Milliseid soovitusi värskele peaministrile annate? Milliste sisuliste muutuste alusel võiks nt kahe aasta pärast üldse väita, et Eesti poliitikas toimus sel aastal nihe?

Tarmo Jüristo: Eestis saab ilmselt 2016. aastat tähistavaks märksõnaks tõepoolest „Savisaare-järgsus“. Seda mitte ainult konkreetse isiku mõttes: Savisaare lahkumine (või siis pigem väljasurumine) Tallinna linnapea kohalt ning Keskerakonna temalt ülevõtmine on Eesti poliitikas fundamentaalse tähtsuse ning tagajärgedega sündmus, mille esimeseks nähtavaks väljundiks oligi Reformierakonna 17aastase valitsuspõlve järsk lõpp. Saab olema huvitav näha, milliseks kujunevad järgmiste valimiste retoorilised vastasseisud nüüd, kui vana hea Savisaare kaarti enam laual ei ole. Savisaar oli tegelikult viimane siiani tippu jäänud 1990ndate poliitik. Kõigi teiste erakondade ladvikus on põlvkonnavahetus juba aset leidnud ning ka presidendivalimistel sulgus Ilvese lahkumisega (ning Kallase põrumisega) lõplikult 1990ndate uks.

Urve Eslas: Olulisim on leida viis, kuidas vältida Savisaare ohvrirolli asetumist, mis suunaks tema valijate irratsionaalse pahameele praeguse Keskerakonna juhtkonna, valitsuse ja kogu õigussüsteemi vastu. Ratsionaalsed seletused ega seadustele rõhumine siin ei aita. Küsimus ei ole ammu enam teadmistes, vaid usus, aga usku tõenditega ei kõiguta. Euroopa arusaam poliitilisest võimust tugineb suuresti valgustusaja mõtlejatele: kui miski on tõestatav, on see tõde, kui ümberlükatav, siis on see vale. Valetav poliitik – olgu riigi- või eraasjades – on üldiselt taunitav. Savisaar rajas oma ideoloogia seevastu usulisele pinnale.

Andreas Kaju: Keskerakonna paradoks on, et neil on venelaste suur toetus, vaatamata sellele, et partei pole midagi nende heaks teinud (või teha saanud). Nüüd saavad aga venelased endilt küsida: kui valitsuse juhtpartei on nende esindaja, siis kas on üldse midagi, mida nad valitsuselt ootavad, et nende objektiivselt kehvem elujärg, viletsam sotsiaalne mobiilsus, kehvem haridustase ja suurem kuritegevus paremuse suunas muutuks? Ma ei välista, et avastame paari aasta pärast, et nende kehvem seis ei olegi midagi sellist, mida oleks võimalik põlvkonnast-paarist kiiremini üldse märkimisväärselt muuta. Sama lugu on suure immigrantide osakaaluga ühiskonnas üle Euroopa: immigrandid hoiavad kokku, nende lapsed käivad koolis ikka ainult koos teiste immigrantide lastega ja kriisiaegadel saavad ikka just nemad kõige rohkem pihta. Ebavõrdsus on kasvanud üle Euroopa aastakümneid, sealhulgas isegi Rootsis. Ratta valitsuses on piisavalt inimesi, kellele Eesti venekeelsete toimetulek korda läheb, aga nende motiivid on erinevad. Usun lahendusse, mis on väikese riigi piiratud ressursi ja vähese kompetentsi juures praktiliselt ellu viidav: see on eesti ja vene laste koos ja eesti keeles õppimine.

Teine asi on majandus. Eesti on riik, kus elatakse pidevas sõjahirmus, mis on rahvusliine pidi lõhestunud, aga mitte miski pole suurem oht, kui seda on vaesus. Trumpi edu taga on majanduslik lootusetus peredes, kus siiani oli ka keskharidusega leib lauale toodud kooli lõpust surmani samas tehases tööl käies. Igasuguste indignados’te najal tulevad populistid tüüri juurde ka mujal. Kahe aasta pärast ei näe me muidugi mingeid muudatusi ja valitsuste vähene võimalus üldse majanduses midagi ära teha on teada üle maailma, aga ühte ja teist on võimalik siiski saavutada. Keskerakonna võimuletulekuga ei saa enam valimiskonflikti esitada puhtalt meie-nemad vastandusena Vene sõjahirmu taustal ja mina loodan, et ühiseks vaenlaseks, kelle vastu kõik valimistel püüavad astuda, pole Vene hirm, vaid vaesus – see normaliseeriks Eesti poliitika.

Muidugi ei tasu tõsiselt võtta ootust, et nüüd, kui võimul on vasak(poolsemad) parteid, muutub Eesti fiskaalkonservatiivsest erakonnast fiskaalselt ekspansiivseks ehk eelarve ja võla abil majandust kasvatavaks. Meie asukoht ja implitsiitne riigirisk on sellised, et meie laenuvõime (ja investeerimisvõime) on lähikümnendil kindlasti piiratud tee-ehituskavadega ja ei enamat. Seetõttu ma muidugi kardangi, et uue valitsuse lubatud investeeringud, mis peaksid minema teadus- ja arendustegevusse, et kokku viia ülikool nende majandusharudega, kus Eestil on juba mingigi konkurentsieelis ja kus meie väiksus ei piira skaleerimist ja kasvu, lähevad hoopis betooni. Kõlavad märksõnad nagu „tervisekeskus“ ja „infrastruktuur“ ja nii edasi on alati Eestis tähendanud ainult ühte – betooniprogrammi. Loodan sel korral eksida ja see on üks mõõdupuu, mille järgi uut valitsust hindan.

Lõpetuseks küsin, mis teid kultuuririndel sel aastal enim kõnetas.

Andreas Kaju: Huvitav on näha, mis kasu tõuseb sellest, et hakkasin koos tütardega klaveritunnis käima: Suzuki meetodi puhul õpivad vanemad selleks, et kodus omakorda lapsi õpetada (et nende õppimine ei piirduks ainult klaveritunnis ja õpetaja käe all õppimisega). Ema oli mul andekas viiuldaja, õed ka Ellerheina ja klaveri peal kasvanud, isagi mängis akordioni, tädi on muusikaõpetaja ja tädipojad õppinud oboed, trompetit ja fagotti – mul oli viimane aeg millegagi alustada. Lõppeva aasta raamatutest tooksin esile võib-olla Mary Beardi „SPQR“ (antiikmaailma eluolu on üks minu pelgupaikadest), Reza Aslani „Zealot“ (jõulude ajal sobib hästi lugeda, mida teame või oskame arvata Naatsareti puusepast usufanaatikuks pöördunud Jeesuse elust) ja Sirbi lugejate närviajamiseks: lugesin läbi õige mitu Kissingeri või tema elust kirjutatud raamatut, mõne ka teist korda.

Tarmo Jüristo: Teatri osas pean ütlema, et minu jaoks sel aastal midagi läinudaastase Ene-Liis Semperi lavastuse „El Dorado“ kõrvale tõusta ei suutnud. Kirjanduses väärib 2016. aasta puhul äramainimist Loomingu Raamatukogu järjekordne tugev aastakäik: Kiš, Klimova, Houellebecq pluss hulk muud väärt ja huvitavat lugemist. Seriaalidest olid selle aasta leiud „Läänemaailm“ ning „Veidrad asjad“, kuigi kumbki ei küündinud läinudaastase „Fargo 2“ tasemeni. Kodumaisest luulest annaks soovituse Jüri Kolgi värskele kogule.

Urve Eslas: Charles Cloveri „Must tuul, valge lumi. Venemaa uue rahvusluse sünd“ ja John Morrealli „Philosophy of Humor“ ehk „Huumorifilosoofia“, mõne aasta eest ilmunud raamatu kordustrükk, kus antakse hea ülevaade huumori funktsioonist ning viidatakse (kaudselt, kuid mõjusalt) sellele, et väljapääsmatus olukorras võib huumor olla tagauks. Michel Houellebecqi „Alistumine“ ja „Platvorm“. Jonas Jonassoni „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“ on juba mõne aasta eest ilmunud raamat kõigile Cincinnatustele ning tuletab meelde, et mitte sugugi kõigil, kel on positsioon, pole selleks vajalikke teadmisi, ja sugugi mitte kõigil, kel on teadmised, pole positsiooni, et neid rakendada. Tavaliselt on viimati mainitud paremas olukorras, rääkimata sellest, et neil on tavaliselt piisavalt teadmisi ka selleks, et positsiooni mitte soovida.

Sirp, 16.12.2016

Vähene teadmine on ohtlik asi

Mõne nädala eest jäi Twitteris silma säuts: Ühendriikide peamine probleem ei ole Trump, vaid haridussüsteem, mis Trumpi populaarsuse võimalikuks tegi. Post-fakt-poliitikal, nagu Suurbritannia Brexiti-poliitikute ja Ühendriikides Donald Trumpi tegevust nimetatakse – on kaks juurt: valetamine ja mitteteadmine. Kui «õigus valetada» kirjeldab, kuidas poliitikute tahtlik faktide vastu eksimine on lubatavaks muutunud, siis «õigus olla rumal» seda, et faktide teadmine ei ole oluline.

Kumbki neist ei ole uus nähtus, mõlemad on populistide jaoks kasulikud poliitikaajamise vahendid, sest esimene laseb tegelikkust painutada endale sobivaks, teine teeb poliitikutest «rahvamehed» (meenutagem George W. Bushi öeldut – ka nigelast, st väheste teadmistega, üliõpilasest võib saada president). Nagu populistlike poliitikute vahendid kipuvad olema, on mõlemad piisavalt kehvad viisid poliitika tegemiseks. Esimesest, valetamise lubatavaks muutumisest, on juba üksjagu juttu olnud, seega vaataks teist, arusaama, et teadmine ei ole oluline.

Sellele, et vähene teadmine on ohtlik, viitasid viimase nädala jooksul kaks lugu: Wall Street Journalis ilmunud «Miks surra Tallinna eest» ja ajaloolase Tobias Stone’i kirjutis «Ajalugu ütleb meile, mis võib Brexiti ja Trumpiga edasi juhtuda». Mõlemad olid reaktsioonid Donald Trumpi intervjuule New York Timesis, kus Trump NATO leppe täitmisele tingimused esitas, ja Newt Gingrichi öeldule, et ei ole kindel, kas tasub riskida tuumasõjaga Eesti, «Peterburi eeslinna» pärast.

Tähelepanu väärivad mõlemad, aga lähemalt tasuks vaadata Tobias Stone’i kirjutatut. Ta leiab, et põhjus, miks populistid ja diktaatorid on saanud võimu, ja karta on, et saavad selle uuesti, on inimeste vähesed teadmised. Enamik elab mitte enam kui saja-aastase minevikuperspektiiviga, ja ei näe põhjuseid, mis on populiste võimule aidanud: sõnum, et inimesed on kaotanud kontrolli oma riigi ja saatuse üle aitab populistidel viha ja vihkamise läbi masse liikuma panna, kuni need ei ole enam kontrollitavad. Nii tegid Hitler, Mussolini, Stalin, Mugabe ja paljud teised; praegu on selline olukord Venemaal, sinna on liikunud ka Türgi. Ungari, Poola ja Slovakkia on teel samas suunas, ja mitmes muus Euroopa riigis on hulk Trumpe ja Putineid oma võimalust ootamas.

Põhjuseid, miks enamik ei näe populismist tulenevaid ohtusid, leiab Stone olevat kolm: esiteks, enamik inimesi näeb üksnes olevikku, mitte aga minevikku ega tulevikku; teiseks, enamik näeb vaid seda, mis leiab aset nende vahetus ümbruses, mitte aga seda, mis toimub globaalselt; ja kolmandaks, enamik ei ole kursis seisukohtadega, mis nende omast erinevad, ja seetõttu ei ole midagi, mis nende endi vaadetele väljakutse saaks esitada.

Üks võimalik stsenaarium, mille Stone visandab, on üsna nukker. Brexit põhjustab referendumi Itaalias või Prantsusmaal, Le Pen võidab Prantsusmaal valimised. EL on killustunud ja võime taltsutada Venemaa sõjalisi ambitsioone näiteks sanktsioonidega kadunud. Trump võidab Ühendriikides, NATO nõrgeneb.

See rehkendus, kus ühel pool seisavad killustunud EL ja nõrk NATO ja teisel pool Venemaa jätkuv majanduslik ja sotsiaalse kriis, mis nõuab uut rahvast ühendavat ja kriisilt tähelepanu kõrvale juhtivat suurt sündmust, võib anda tulemuseks väga kurva olukorra.

Kerime korraks tagasi. Stone’i siht ei ole kedagi hirmutada, ta tunneb ajaloolasena vajadust näidata, kuidas sellised stsenaariumid on varem alguse saanud: populistidel, kes rahva väheseid teadmisi kasutades ja fakte moonutades viha ja vihkamise abil masse liikuma panevad, ei ole vastas piisavat hulka neid, kes valesid ja poolvalesid läbi näeks ja need kahtluse alla seaks.

Mida sellest järeldada? Esiteks, vähesed teadmised – nagu Alexander Pope «Essees kriitikast» märkis – on tõepoolest ohtlikud. Ja teiseks, ma ei tea paremat tõestust sellele, et (humanitaar)haridus on viimane, mille pealt riigil tasub kokku hoida.

Postimees 26.07.2016

Kellelt küsida abi terrorismi vastu?

Pärast Nice’i terrorirünnakut Prantsuse riigipea ja rahvani jõudnud kaastundeavalduste seas oli ka Venemaa presidendi oma, mis sisaldas üleskutset koostööle: «Ma tahan veel kord rõhutada, et üksnes ühendatud jõupingutustega suudame võita terrorismi.» Rahvusvaheline toetus ja pakutav abi probleemi lahendamiseks on hädas riigile hea, kuid seda avaldust hinnates peaks siiski vaatama korraks tausta.

Kaastundeavalduses öeldud «veel kord rõhutada» on üsna täpne: samasuguse signaali on Moskva saatnud ka varem pärast terrorirünnakuid, teiste seas Belgiale pärast rünnakut märtsis. Sellest, et selle avalduse ajend ei ole lihtsalt soov pakkuda abi, ei ole Moskva saladust teinud. Riikliku telekanali Rossija 24 27. märtsi saates «Nädala uudised» võttis saatejuht Dmitri Kisseljov talle omasel emotsionaalsel moel Euroopat vaevava probleemi kokku järgmiselt.

Venemaa võitles edukalt Süürias Daeshi vastu ja tõi sinna rahu. Terroriaktid Euroopas on põhjustatud sellest, et Euroopa ei tee Venemaaga koostööd, selle asemel rikub suhteid sanktsioonidega. Kui Euroopa ei käituks nii rumalalt, oleks olnud ammu võimalik koostöös Venemaaga välja töötada edukas plaan, kuidas terrorismist jagu saada ja sellega säästa suurel hulgal elusid. Kui palju terroriakte peab selleks veel toimuma, kui palju elusid peavad Euroopa riigid kaotama, enne kui Euroopa Liit seda taipama hakkab?

Selles mõttekäigus, mida oli ka Nice’i rünnaku järel kuulda, on kaks ekslikku eeldust, mis tuleks taas lahti seletada. Esimene puudutab Venemaa väidetavat edukat võitlust Daeshi vastu Süürias ja teine arusaama sanktsioonidest, millega Venemaa hinnangul rikub Euroopa suhteid Moskvaga.

Kevadel valmis rahvusvaheliste suhete mõttekojal Atlantic Council raport «Putini sõda Süürias», kus oli muu hulgas võrreldud Venemaa õhurünnakute väidetavaid sihtmärke tegelike sihtmärkidega. Selle analüüsi tegemisel oli appi võetud (nii selleks, et tagada sõltumatus, kui ka seetõttu, et nad on väga head) üleilmne uurivate ajakirjanike ühendus Bellingcat, mis kasutab teabe kogumiseks avalikke allikaid: fotosid, videoid, sotsiaalmeediat.

Bellingcat uuris Venemaa kaitseministeeriumi postitatud 43 videot õhurünnakutest Süürias ja suutis 36 video puhul kindlaks teha täpse koha, mida rünnakud tabasid. 30 rünnaku puhul kinnitas Venemaa kaitseministeerium, et tegu oli rünnakutega Daeshi vastu. Selgus, et tegelikkuses oli ainult üks neist rünnakutest tehtud tõepoolest Daeshi kontrolli all oleva piirkonna poole. Sõnum, et Venemaa võitles Süürias edukalt Daeshi vastu, on seega tõene 1/30 ulatuses. See tõeprotsent on veidi väike selleks, et teha järeldust, nagu oleks Venemaast Euroopale Daeshi vastu võitlemisel abi või et Venemaal oleks soovi Daeshi vastu võidelda.

Teine ekslik eeldus puudutab sanktsioone, millega Venemaa hinnangul rikub Euroopa Moskvaga suhteid. See eeldus on ekslik kahel põhjusel. Esiteks, Moskva jätab mainimata, et sanktsioonid ei ole mõeldud Venemaa kiusamiseks, vaid on lääne reaktsioon Krimmi annekteerimisele. Teiseks, Krimmi annekteerimist on Venemaa püüdnud näidata kui vaieldavat väidet, eriti pärast Suurbritannia referendumit EList lahkumise üle ja Hollandi referendumit ELi-Ukraina leppe üle, mis olid soovitusliku iseloomuga ja mille arvesse võtmata jätmine on Moskva väitel oht lääne demokraatiale, samas kui, taas Moskva väidete järgi, võttis Venemaa kuulda Krimmi elanike tahet, realiseerides Krimmi ühendamise Venemaaga.

Sel puhul on eeldusest välja jäetud asjaolu, et referendumi legitiimsuse määravad riigi enda ja rahvusvahelised seadused. Nii referendumi läbiviimine kui ka selle tulemustega arvestamine on nii Suurbritannia kui ka Hollandi puhul tehtud lähtuvalt seadusest, samas kui Krimmi referendum oli vastuolus nii Ukraina enda põhiseaduse kui ka rahvusvaheliste reeglitega.

Mida sellest järeldada? Daeshi vastu võitlemiseks on tõepoolest vaja rahvusvahelist koostööd. Kas Venemaa on sel puhul parim partner, on küsitavam.

Postimees 17.07.206 

Kas poliitikud valetavad rohkem kui varem?

Mõni kuu tagasi kirjeldas Angie Drobnic Holan, poliitilise faktikontrolliga tegeleva veebisaidi PolitiFacti toimetaja New York Timesis, kuidas viimasel ajal tahetakse temalt teada peamiselt kahte asja: mis toimub Donald Trumpiga ja kas poliitikud valetavad enam kui kunagi varem.

PolitiFact on projekt, mis tegeleb Ühendriikide poliitikute sõnavõttude analüüsimisega, et seal esitatud valed välja tuua. Praeguseks on PolitiFact analüüsinud 164 Donald Trumpi väidet, millest 59 protsenti on olnud valed ja vaid 10 protsenti tõesed või peamiselt tõesed. Hillary Clintoni puhul on pilt erinev: 222 analüüsitud väitest on 12 protsenti valed, 51 protsenti tõesed või peamiselt tõesed. (Sinna vahele jäävad mõõtmisskaalal veel poolvaled ja pooltõed; kel huvi, saab PolitiFacti veebilehelt järele vaadata.)

Sarnane tendents kui Ühendriikides Trumpiga oli märgatav Suurbritannias Brexiti-leeri poliitikute puhul. Mõlema näite puhul on hakatud rääkima nähtusest, mida ingliskeelses ajakirjanduses nimetataks «post-truth politics». Ehk siis poliitika, kus tõde ei ole enam oluline.

PolitiFacti statistikat poliitvaledest kasutas läinud nädalal Ühendriikide politoloog Joseph S. Nye, «pehme jõu» ja «targa jõu» idee autor («Kõik rajad mõistmaks Ameerika välispoliitikat kulgevad läbi Nye,» kirjutas Foreign Policy viis aastat tagasi), oma paari päeva taguses loos, mis küsis, kui ausad me siis õigupoolest tahame, et poliitikud oleksid. Nye eristas artiklis enda huvides valetamise ja üldistes huvides valetamise, leides, et võib ette tulla olukordi, kui oleme valmis kiitma heaks poliitilise vale, kuid sellised juhtumid peaksid jääma erandlikeks.

Tahtmata vähendada Nye argumentide kaalu või järelduste õigsust, peaks vast ometi mainima, et selle loo eelduseks paistis olevat võetud, et poliitikud valetavad nagunii. Ja kui juba valetavad, siis peaasi, et nad ei valetaks enda, vaid üldsuse huvides.

Üldistatult tundub valetavate poliitikute õigustamisega olevat neli probleemi. Esiteks, mida enam lubatavaks muutub vale, seda enam küsitavaks muutuvad faktid. Post-fakt-ajakirjandus on sama nähtuse tulem kui post-tõde-poliitikud. Teiseks, usalduse probleem: ehkki peaks olema tavaline, et kõigi, ka poliitikute öeldule tehakse faktikontroll, ei ole alatine usaldamatus ühiskonnale tervislik. Kolmandaks, õiguslik probleem – kui on reegel, peaks see kehtima kõigile. Neljandaks, moraalne probleem – kui läänelik poliitkultuur on rajatud pigem Kantile kui Machiavellile, siis on sammud vastupidises suunas silmakirjalikud ja pikas plaanis seda poliitkultuuri hävitavad.

Aga mulle näib, et huvitavam kui need neli on küsimus «õilsast valest», millele Nye näib oma artiklis viitavat, ja mille juured on Platoni «Riigis». Seal leiti, et valitsejate valetamine on «meditsiinivorm»: kui kellelgi üldse on õigus valetada, siis riigivalitsejatel; ja neil, kas vaenlaste või kodanike puhul, peaks olema õigus valetada üldiseks hüvanguks. Seega, selle arusaama järgi on riigi kodanikud patsiendid, riigimehed aga arstid, kel riigi ravimiseks lubatud valetada.

Siin on omakorda mitu küsimust. Üks, kas on õige mõelda kodanikest kui patsientidest (kas rahvas on rumal, on laiem küsimus, mis samuti Brexiti järel ja Trumpi eel käib), teine, kas «õlis vale» on parem kui lihtsalt vale, ja kas machiavellilik eesmärk pühitseb abinõu on parem kui kantilik arusaam käitumisest viisil, mis võiks olla kõigile eeskujuks. Moraalifilosoofia eristab siin kahte teed – konsekventsialistlikku, kus oluliseks peetakse vaid tulemust, ja deontoloogilist, kus oluliseks peetakse käitumist vastavalt väärtustele, mis ühiskonnas on olulised. Mulle näib, et tulusam oleks see teine.

Mida siis teha? Mitmed suuremad väljaanded on hakanud poliitikute sõnavõttude juures avaldama faktianalüüse. Ja tuleb välja, et need on lugejate seas väga populaarsed. Ilmselt on vajadus tõe järele endiselt olemas.

Postimees 10.07.2016