Category: kommentaarid

Kuulake hulle, enne kui rahvas hulle kuulama hakkab

Columbia ülikooli ajalooprofessor Richard Wortman märkis raamatus «Vene populismi kriis», et populistid kannavad sageli hullu või jumala maski. Ehkki kirjutatud 1870ndatel Venemaal valitsenud olukorra kohta, on see tähelepanek kohane ka pea 150 aastat hiljem lääne pool tegutsevate populistide kohta, kes armastavad kasutada hullu või lunastaja kuvandit – ja mõnikord mõlemat korraga.

Aga huvitavam kui populistid ja maskid on see, mis käib enne populiste ja mis turuplatsi nende tulekuks ette valmistab. Mulle näib, et sellel on samuti midagi pistmist hulluse ja prohvetlusega. Õhus olevatele probleemidele reageerivad esimesena need, kelle puhul sotsiaalsed kammitsad ei tööta – hullud või need, kel pole enam midagi kaotada.

Läinud aasta oktoobris, kui Brexit oli alles sära Nigel Farage ja Boris Johnsoni silmades, haaras Londini äärelinna toidupoe ees mul hõlmast vanem naine, Sainsbury’se kilekott käe otsas, juuksed sassis ja helesinised crocs’id jalas. Ta viipas kilekotiga läheneva itaallase välimusega mehe poole ja oli nähtavalt endast väljas. «Ütle talle, et ta siit ära läheks,» käskis ta mind. Kohmasin midagi vastu, aga ju mu aktsent reetis mu, sest ta lasi mu hõlmast lahti ja sihtis nüüd kilekotiga minu poole. «Poolakas,» pomises ta, «mine koju.» Märkas siis jooksuga lähenevaid turvamehi (paistis, et samuti mitte viienda põlve inglased) ja võttis probleemi kokku pominaga «pagana eurooplased…».

Turvamehed talutasid ta sõbralikult eemale, paluti vabandust (too vanem naine oli neile vana tuttav, veidi «haldjate juures») ja mindi laiali. Hull, enesest mõista; Ühendkuningriik ei «tee rassismi», see oleks mõeldamatu, see ei ole viisakas.

See tuli mulle meelde alles siis, kui lugesin, et pärast referendumit kasvas Suurbritannias vihakuritegude arv enam kui 400 protsenti. Neile, kes varem mõtlesid, aga ei öelnud, tundus järsku, et sotsiaalsed tabud on kadunud. Ei tea, kas referendumi otsus oleks tulnud teistsugune, kui viisakuse all oleva vihaga oleks tegeletud, kuid ehk ei oleks tulemus nii üllatav tundunud.

Veidi samasugust olukorda nägin Kreeka väikeküla kohvikus. Juba seitse aastat kestnud kriisis on kokku kuivanud siseturism, pagulaskriis kahandas ka välisturistide arvu. Kohvikupidaja, nagu mitmed teised Kreekas, on kindel, et mõlemas on süüdi Euroopa Liit. Ta on meeleheitel, kohvik on enamasti tühi, raha on otsas, naine jättis ka maha. Mõni päev tagasi kuulsin, kuidas ta inglise keeles tellinud naisele vastas, et tal ei ole oma kohvikusse mitte-kreeklasi vaja.

Kreeka ei ole Suurbritannia, Kreekas on rassismiprobleem juba aastaid avalikult pinnal. Aga sel, mis seal praegu väljendub, ei ole rassismi ega sisserändega suurt midagi pistmist. Ja mulle näib, et Suurbritannias ka mitte. Pigem paistab, et asi on allasurutud vihas, mis (muu hulgas) rassismi läbi väljendub. Mis selle viha põhjused on, on juba omaette teema.

Kui tagasi alguse ja populistide juurde tulla, siis paistab, et hulle ja lootuse kaotanuid tuleb kuulata enne, kui rahvas hullumaskis populiste kuulama hakkab.

Postimees 05.08.2016

Vähene teadmine on ohtlik asi

Mõne nädala eest jäi Twitteris silma säuts: Ühendriikide peamine probleem ei ole Trump, vaid haridussüsteem, mis Trumpi populaarsuse võimalikuks tegi. Post-fakt-poliitikal, nagu Suurbritannia Brexiti-poliitikute ja Ühendriikides Donald Trumpi tegevust nimetatakse – on kaks juurt: valetamine ja mitteteadmine. Kui «õigus valetada» kirjeldab, kuidas poliitikute tahtlik faktide vastu eksimine on lubatavaks muutunud, siis «õigus olla rumal» seda, et faktide teadmine ei ole oluline.

Kumbki neist ei ole uus nähtus, mõlemad on populistide jaoks kasulikud poliitikaajamise vahendid, sest esimene laseb tegelikkust painutada endale sobivaks, teine teeb poliitikutest «rahvamehed» (meenutagem George W. Bushi öeldut – ka nigelast, st väheste teadmistega, üliõpilasest võib saada president). Nagu populistlike poliitikute vahendid kipuvad olema, on mõlemad piisavalt kehvad viisid poliitika tegemiseks. Esimesest, valetamise lubatavaks muutumisest, on juba üksjagu juttu olnud, seega vaataks teist, arusaama, et teadmine ei ole oluline.

Sellele, et vähene teadmine on ohtlik, viitasid viimase nädala jooksul kaks lugu: Wall Street Journalis ilmunud «Miks surra Tallinna eest» ja ajaloolase Tobias Stone’i kirjutis «Ajalugu ütleb meile, mis võib Brexiti ja Trumpiga edasi juhtuda». Mõlemad olid reaktsioonid Donald Trumpi intervjuule New York Timesis, kus Trump NATO leppe täitmisele tingimused esitas, ja Newt Gingrichi öeldule, et ei ole kindel, kas tasub riskida tuumasõjaga Eesti, «Peterburi eeslinna» pärast.

Tähelepanu väärivad mõlemad, aga lähemalt tasuks vaadata Tobias Stone’i kirjutatut. Ta leiab, et põhjus, miks populistid ja diktaatorid on saanud võimu, ja karta on, et saavad selle uuesti, on inimeste vähesed teadmised. Enamik elab mitte enam kui saja-aastase minevikuperspektiiviga, ja ei näe põhjuseid, mis on populiste võimule aidanud: sõnum, et inimesed on kaotanud kontrolli oma riigi ja saatuse üle aitab populistidel viha ja vihkamise läbi masse liikuma panna, kuni need ei ole enam kontrollitavad. Nii tegid Hitler, Mussolini, Stalin, Mugabe ja paljud teised; praegu on selline olukord Venemaal, sinna on liikunud ka Türgi. Ungari, Poola ja Slovakkia on teel samas suunas, ja mitmes muus Euroopa riigis on hulk Trumpe ja Putineid oma võimalust ootamas.

Põhjuseid, miks enamik ei näe populismist tulenevaid ohtusid, leiab Stone olevat kolm: esiteks, enamik inimesi näeb üksnes olevikku, mitte aga minevikku ega tulevikku; teiseks, enamik näeb vaid seda, mis leiab aset nende vahetus ümbruses, mitte aga seda, mis toimub globaalselt; ja kolmandaks, enamik ei ole kursis seisukohtadega, mis nende omast erinevad, ja seetõttu ei ole midagi, mis nende endi vaadetele väljakutse saaks esitada.

Üks võimalik stsenaarium, mille Stone visandab, on üsna nukker. Brexit põhjustab referendumi Itaalias või Prantsusmaal, Le Pen võidab Prantsusmaal valimised. EL on killustunud ja võime taltsutada Venemaa sõjalisi ambitsioone näiteks sanktsioonidega kadunud. Trump võidab Ühendriikides, NATO nõrgeneb.

See rehkendus, kus ühel pool seisavad killustunud EL ja nõrk NATO ja teisel pool Venemaa jätkuv majanduslik ja sotsiaalse kriis, mis nõuab uut rahvast ühendavat ja kriisilt tähelepanu kõrvale juhtivat suurt sündmust, võib anda tulemuseks väga kurva olukorra.

Kerime korraks tagasi. Stone’i siht ei ole kedagi hirmutada, ta tunneb ajaloolasena vajadust näidata, kuidas sellised stsenaariumid on varem alguse saanud: populistidel, kes rahva väheseid teadmisi kasutades ja fakte moonutades viha ja vihkamise abil masse liikuma panevad, ei ole vastas piisavat hulka neid, kes valesid ja poolvalesid läbi näeks ja need kahtluse alla seaks.

Mida sellest järeldada? Esiteks, vähesed teadmised – nagu Alexander Pope «Essees kriitikast» märkis – on tõepoolest ohtlikud. Ja teiseks, ma ei tea paremat tõestust sellele, et (humanitaar)haridus on viimane, mille pealt riigil tasub kokku hoida.

Postimees 26.07.2016

Kellelt küsida abi terrorismi vastu?

Pärast Nice’i terrorirünnakut Prantsuse riigipea ja rahvani jõudnud kaastundeavalduste seas oli ka Venemaa presidendi oma, mis sisaldas üleskutset koostööle: «Ma tahan veel kord rõhutada, et üksnes ühendatud jõupingutustega suudame võita terrorismi.» Rahvusvaheline toetus ja pakutav abi probleemi lahendamiseks on hädas riigile hea, kuid seda avaldust hinnates peaks siiski vaatama korraks tausta.

Kaastundeavalduses öeldud «veel kord rõhutada» on üsna täpne: samasuguse signaali on Moskva saatnud ka varem pärast terrorirünnakuid, teiste seas Belgiale pärast rünnakut märtsis. Sellest, et selle avalduse ajend ei ole lihtsalt soov pakkuda abi, ei ole Moskva saladust teinud. Riikliku telekanali Rossija 24 27. märtsi saates «Nädala uudised» võttis saatejuht Dmitri Kisseljov talle omasel emotsionaalsel moel Euroopat vaevava probleemi kokku järgmiselt.

Venemaa võitles edukalt Süürias Daeshi vastu ja tõi sinna rahu. Terroriaktid Euroopas on põhjustatud sellest, et Euroopa ei tee Venemaaga koostööd, selle asemel rikub suhteid sanktsioonidega. Kui Euroopa ei käituks nii rumalalt, oleks olnud ammu võimalik koostöös Venemaaga välja töötada edukas plaan, kuidas terrorismist jagu saada ja sellega säästa suurel hulgal elusid. Kui palju terroriakte peab selleks veel toimuma, kui palju elusid peavad Euroopa riigid kaotama, enne kui Euroopa Liit seda taipama hakkab?

Selles mõttekäigus, mida oli ka Nice’i rünnaku järel kuulda, on kaks ekslikku eeldust, mis tuleks taas lahti seletada. Esimene puudutab Venemaa väidetavat edukat võitlust Daeshi vastu Süürias ja teine arusaama sanktsioonidest, millega Venemaa hinnangul rikub Euroopa suhteid Moskvaga.

Kevadel valmis rahvusvaheliste suhete mõttekojal Atlantic Council raport «Putini sõda Süürias», kus oli muu hulgas võrreldud Venemaa õhurünnakute väidetavaid sihtmärke tegelike sihtmärkidega. Selle analüüsi tegemisel oli appi võetud (nii selleks, et tagada sõltumatus, kui ka seetõttu, et nad on väga head) üleilmne uurivate ajakirjanike ühendus Bellingcat, mis kasutab teabe kogumiseks avalikke allikaid: fotosid, videoid, sotsiaalmeediat.

Bellingcat uuris Venemaa kaitseministeeriumi postitatud 43 videot õhurünnakutest Süürias ja suutis 36 video puhul kindlaks teha täpse koha, mida rünnakud tabasid. 30 rünnaku puhul kinnitas Venemaa kaitseministeerium, et tegu oli rünnakutega Daeshi vastu. Selgus, et tegelikkuses oli ainult üks neist rünnakutest tehtud tõepoolest Daeshi kontrolli all oleva piirkonna poole. Sõnum, et Venemaa võitles Süürias edukalt Daeshi vastu, on seega tõene 1/30 ulatuses. See tõeprotsent on veidi väike selleks, et teha järeldust, nagu oleks Venemaast Euroopale Daeshi vastu võitlemisel abi või et Venemaal oleks soovi Daeshi vastu võidelda.

Teine ekslik eeldus puudutab sanktsioone, millega Venemaa hinnangul rikub Euroopa Moskvaga suhteid. See eeldus on ekslik kahel põhjusel. Esiteks, Moskva jätab mainimata, et sanktsioonid ei ole mõeldud Venemaa kiusamiseks, vaid on lääne reaktsioon Krimmi annekteerimisele. Teiseks, Krimmi annekteerimist on Venemaa püüdnud näidata kui vaieldavat väidet, eriti pärast Suurbritannia referendumit EList lahkumise üle ja Hollandi referendumit ELi-Ukraina leppe üle, mis olid soovitusliku iseloomuga ja mille arvesse võtmata jätmine on Moskva väitel oht lääne demokraatiale, samas kui, taas Moskva väidete järgi, võttis Venemaa kuulda Krimmi elanike tahet, realiseerides Krimmi ühendamise Venemaaga.

Sel puhul on eeldusest välja jäetud asjaolu, et referendumi legitiimsuse määravad riigi enda ja rahvusvahelised seadused. Nii referendumi läbiviimine kui ka selle tulemustega arvestamine on nii Suurbritannia kui ka Hollandi puhul tehtud lähtuvalt seadusest, samas kui Krimmi referendum oli vastuolus nii Ukraina enda põhiseaduse kui ka rahvusvaheliste reeglitega.

Mida sellest järeldada? Daeshi vastu võitlemiseks on tõepoolest vaja rahvusvahelist koostööd. Kas Venemaa on sel puhul parim partner, on küsitavam.

Postimees 17.07.206 

Kreeka kahe kriisi lõksus

Juuli ja august peaksid olema Kreeka turismiettevõtete jaoks kõige kiiremad ajad, aga sel aastal ei ole juuli keskpaigaks sellest veel märke. Kreekat suruvad kaks kriisi korraga: majanduskriis viis siseturistid ja pagulaskriis paistab viivat ka välisturistid.

Agios Andreas, suvitusküla Peloponnesosel, Kalamata lähedal, jahisadama, hotellide, külalistemajade, paari poe ja restoranitänavaga elab peamiselt turistide najal. Enamasti on juuli ja august andnud sissetuleku, mille eest ülejäänud aasta kokkuhoidlikult hakkama saada. Mida aasta edasi, seda raskem on see olnud.

Juulikuu õhtul on Agios Andreas nagu kummitusküla. Tänavad on tühjad, lahti on vaid kasutatud riiete pood ja selle juures olev kohvik «Orgaanilised toidud». Nagu ettekandja pärast räägib, tõid kasutatud riiete ostmise kombe Kreekasse lääne turistid, kes siia elama jäädes esimesed vintage-poed avasid. Just nagu ka «orgaaniliste kohvikute» kombe.

Kohalikele pole vaja seda «orgaanilisust» eraldi mainida, kogu tooraine, mida restoranid-kohvikud kasutavad, on väiksemates kohtades nagunii mürgivaba, sest see on endale kasvatatud, ja «muidu söövad kitsed igasugu jama sisse». Vintage-poed ja «orgaanilised kohvikud» on mõeldud turistidele – Kreeka siseturistidele, kes juulis-augustis tavatsevad maapiirkondadesse puhkama sõita, ja väljast, peamiselt läänest tulnud turistidele, keda suvel-varasügisel oodatakse. Viimastel aastatel aina ärevamalt.

Kella kuuest, kui siesta läbi, avatakse restoranid – kuus tükki reas, lauad kai ääres, tuled põlevad, muusika mängib. Kella kaheksaks, ajaks, mil siin tavaliselt õhtust sööma hakatakse, olen ma kõigi kuue restorani peale ikka veel ainus klient. Kokk, suur ja sõbralik, valmistab ümisedes mulle moussaka’t.

Kõrvalrestoranis mängivad kaks meest kaarte, aga peale kannutäie vee – see on tasuta – ei telli nad midagi. Üheksa paiku palun ettekandjal endale takso kutsuda. Selleks polevat vajadust, üks mees pidavat nagunii õhtul minu küla poole sõitma ja võib mu peale võtta. See «üks mees», selgub, on restorani kokk. Kliente rohkem nagunii ei ole. Pakun talle sõidu eest raha, ta ei võta.

Kaks kriisi

Öelda, et kogu Kreekat on tabanud turismikriis, ei oleks õige. Ateenasse ja populaarsematele turismisaartele jätkub ilmselt turiste ka praegu. Kuid turiste arvatakse olevat oluliselt vähem kui varem, ja seetõttu on hädas just väiksemad kohad, ning paraku koosneb Kreeka – nagu iga teine riik – suures osas just «väiksematest kohtadest».

Öelda, et tegu oleks üksnes Kreeka majanduskriisi tagajärgedega, oleks samuti vale. Pigem rõhuvad Kreekat korraga nii endiselt kestev majanduskriis kui pagulaskriis.

Esimene on kreeklastele juba aastaid tuttav, kuid mida aeg edasi, seda tugevamalt on selle mõjusid tunda. Kreeka võlakriis tähendas riigile vajadust maksta tagasi korraga suure summa eest laene. Kust saab riik raha laenude maksmiseks? Kreeka sisepoliitilised tormid ja keerulised suhted ELiga teevad küsimusest komplitseerituma, kui siin seletada jõuaks, kuid lihtsustatult, palju võimalusi raha saamiseks ei ole. Võib juurde laenata, et maksta eelmisi laene, kuid ilma kulusid-investeeringuid kärpimata ja makse tõstmata on pikapeale raske laenude tagasimaksmisega hakkama saada.

Arvudest rääkida on Kreeka puhul keeruline («ära usalda ühtegi arvu, mis sulle Kreeka majandusolukorra kohta näidatakse», ütles Kreeka ajakirjanik mulle mõned aastad tagasi, kui parteide esindajatega kohtuma läksin), kuid Financial Times tõi kuu aja eest välja mõned, mida tasub vast siiski tõsiselt võtta. Selle järgi kulutab keskmine Kreeka perekond kasvanud maksude, tööpuuduse ja palgakärbete tõttu 27 protsenti vähem kui seitse aastat tagasi.

Kui kriis seitse aastat tagasi esimesi märke näitas, ei võtnud kreeklased seda ülemäära traagiliselt, paljudel olid säästud, mille abil loodeti raske aeg üle elada. Mäletan, et toona olid tavernid kriisist hoolimata rahvast täis («Kus see kriis on?» kirjutas välisajakirjandus), aga nüüd tuleb ka Ateenale lähemal asuvatesse ja varem kreeklaste seas populaarsetesse puhkekohtadesse inimesi harvemini ja vähem.

Ateenast pooleteise tunni tee kaugusel Evia saarel asuvas Politika külas kilomeetrise kaldariba restoranide reas on inimesi vaid mõnel nädalavahetusel. Tõsi, on õhtuid, mil restoranid on täis, kuid neid on vaid mõned («ilmselt pulmad või ristsed,» kommenteerib tuttav ajakirjanik). Välisturiste ei ole. Rannabaari omanik tuleb vabandama, sest poole liitri õlle hind on jälle 50 sendi võrra tõusnud. Kui uskuda mujalt allikatest saadud andmeid, on õllele seitsme aastaga lisatud makse 130 protsenti. Mida väiksemad on sissetulekud võrreldes hädavajalike väljaminekutega, seda raskem on kohalikel seda hinda maksta.

Sama on ka mujal. Chrani külakese kõige uhkem paik, mitmekorruseline kaljudele ehitatud vabaõhukohvik on tühi ja omanik ei varjagi enam oma lootusetust. Kalamaki rannatavern niisamuti. Kreeklaste mõne aasta tagune muretus tuleviku suhtes on kadunud. Kui enne elati säästudest, siis nüüd on säästud otsa saamas.

Kui aastatel 2006–2009 säästsid kreeklased keskmiselt kuus protsenti, siis 2015. aastaks oli see protsent kukkunud miinus kuueni, st elati säästude arvel. Nüüd on pangaarved tühjad, aga olukord ei ole paremaks läinud, pigem vastupidi. Kaubad ja teenused on muutunud lisandunud maksude, karmima maksukontrolli ja nt elektri hinna tõttu üha kallimaks. Siinne maksukontrolli tugevdamise katse on omaette huvitav teema, mis kirjeldab veel üht lõime Kreeka koes – suhtumist reeglitesse ja seadustesse, millega omakorda on seotud korruptsioon ja suhted ELiga.

«Miski ei ole seaduslik»

Mõne aasta eest kirjeldasid Kreeka ametnikud maksudest kõrvale hoidmist kui Kreeka rahvussporti. Hinnanguliselt jäi riigil igal aastal saamata miljardeid eurosid. Et riik oma raha siiski kätte saaks, tuli karmistada maksukontrolli. Üks viis selle tegemiseks on sundida hotelle, restorane, kohvikuid andma iga tehingu puhul tšekki. Enamikus paikades on väljas sildid, mis annavad teada, et kui tšekki ei saa, siis ei pea ka maksma. Kohalik ajakirjanik, kes mulle seda süsteemi külaväljaku kohvikus lahti seletab, tellib tassi kohvi. Tšekki talle ei tooda.

Näib, et küsimus ei ole üksnes maksudes, vaid kreeklaste arusaamises reeglitest ja seadustest laiemalt.

Kohalikud seletavad vastumeelsust seaduste ja reeglite suhtes kui pärandit Ottomani impeeriumi ajast, ja mil riigi seaduste eiramisest sai patriotismi vorm ja omamoodi vastutegevus. Olgu, kui näha seda tendentsi riigi huvide ja inimese huvide vastuoluna, mille puhul valitakse teine, siis ei seleta see ometi nende reeglite ja seaduste mittetäitmist, mis inimesele endale kasulikud on, näiteks liikluseeskirjad.

Kuid eriti ei peeta kinni ei ühest ega teisest, mis omakorda seletab fakelaki, «väikse ümbriku» kultuuri, mis seadustest mittepidamise heaks peaks tegema. See ei ole siin häbiasi, sest veendumus, et keegi ei pea reeglitest ju nagunii kinni, ei EL, ei poliitikud, ei pangad, ei politsei, õigustab kõike. See kirjeldab ka Kreeka inimeste suhtumist ELi ja kriisi: EL valetab ja vassib, pangad valetavad ja vassivad, ja see on lubatud, aga kui Kreeka vassib veidike, tehakse sellest hirmus probleem ja karistatakse meid vaesusega.

Veri ja raha on paksemad

Eriti ebaõiglane tundub see vaesus sellele põlvkonnale, kes seitse aastat tagasi alles teismelised olid ja kes praegu peavad eelmiste põlvede vigade pärast kannatama. Tööpuudus Kreekas, mis enne kriisi algust jäi alla kümne protsendi, on praeguseks kasvanud 24 protsendini. Noortest on tööta pea pooled, 47 protsenti.

Tühjas bussis Politikast Chalkidasse kohtan 21-aastast neiut, bussijuhi tuttavat, kes niisama kaasa sõidab. Tal on inseneriharidus, aga töötab rannabaaris ettekandjana. Ta on pahane nii Kreeka kui ELi peale. Kuna majanduskriis on jätnud töötuks suure hulga inimesi, on veel alles jäänud töökohad eriti väärtuslikud. Kreekas niigi tavapärane «veri on paksem»-arusaam on sugulus- ja muud sidemed veel olulisemaks muutnud. Kui neid sidemeid on vähem, ei aita ei haridus ega kogemused. Kasu võib olla vaid fakelaki’st, «väiksest ümbrikust», aga seda ka vaid riigiasutuste töökohtade puhul. Kuna riigisektori ametikohti on koomale tõmmatud, on neid saada eriti vähe ja eriti raske.

Praeguseks seitse aastat kestnud kriis, väga suur tööpuudus noorte seas ja töökohtade-teenistuse väiksem sõltuvus haridusest võib viia hariduse väärtuse kahanemiseni või noorte väljarändeni. Insenerist baaritüdruk tahab Suurbritanniasse kolida. Tal on Londonis tädi, seal saab kindlasti paremat tööd, ja sõber bussijuht võib töötada Londonis bussijuhina. Brexit teda ei hirmuta.

Süü ja hirm

Brexit ei hirmuta kreeklasi, kuid Kreeka hirmutab sel aastal britte (ja teisi välisturiste). Kui majanduskriis on kestnud juba aastaid ja, ehkki ebameeldiv, on saanud vähemalt mõistetavaks, siis nüüd puutub Kreeka kokku põgenikekriisi tagajärgedega. Kreeklaste endi hinnangul on välisturiste vähem ja neid jätkub vaid tuntumatesse turismipiirkondadesse. Miks see nii on, on vara öelda, kuid Agios Andrease kokk põhjendab seda kahe emotsiooni, süü ja hirmuga. Mõlemad tuginevad erinevusele, mis Kreekasse puhkama sõitja ja pagulaste igapäeva vahel on.

Kreekaga seonduv mõtteline visuaal – idüll mägede ja merega – elab koos teise visuaaliga, mälupiltidega elu eest võitlevatest pagulastest ja kaldale uhutud uppunutest. Need kaks pilti on nii vastandlikud, kui veel olla saab – üks on probleemivaba, hea Euroopa elu, teine võitlus elu ja surma peale, mis probleemi otse oma õuele (või Kreeka puhul oma randa) toob.

Irratsionaalne hirm puutuda kokku surmaga (isegi neis paigus, kuhu põgenikepaadid jõudnud ei ole) on ehk kergemini lahendatav, kuid Agios Andrease koka meelest on alateadlik süütunne veel keerulisem emotsioon. Sel süütundel on omakorda mitu tahku.

Üks neist on seotud oma kodumaal väljendatud vastuseisuga pagulastele, mis Kreekasse puhkama tulnutel ebamugavustunde esile kutsub, aga teist kirjeldas kokk näitega perekonnast, keda on tabanud õnnetus, ja keda seetõttu vältima hakatakse. Tema meelest ei ole suurim probleem mitte need ignorantsed või kahepalgelised eurooplased, kes võtavad Kreekalt selle, mida neil vaja, jättes tegelemata Kreeka probleemidega, kui Kreekal seda vaja on, vaid need, kes tunnevad kaudselt probleemi lahendamata jätmise pärast süüd, kuid selle asemel et selle nimel midagi teha, kustutavad Kreeka mälust ja reisikalendrist.

Välisajakirjanikud, kes pagulaskriisi kajastama sõidavad, korvavad veidi saabumata jäänud turiste, kuid samas mõjuvad alles jäänud turistidele pigem heidutavalt. Kes ikka tahab, et tema süüd ja hirmu talle (kas või kaudselt) meelde tuletataks, ja Kreeka ei ole ei ühe ega teise eest põgenemiseks sel aastal just parim koht.

Postimees 14.07.2016

Kas poliitikud valetavad rohkem kui varem?

Mõni kuu tagasi kirjeldas Angie Drobnic Holan, poliitilise faktikontrolliga tegeleva veebisaidi PolitiFacti toimetaja New York Timesis, kuidas viimasel ajal tahetakse temalt teada peamiselt kahte asja: mis toimub Donald Trumpiga ja kas poliitikud valetavad enam kui kunagi varem.

PolitiFact on projekt, mis tegeleb Ühendriikide poliitikute sõnavõttude analüüsimisega, et seal esitatud valed välja tuua. Praeguseks on PolitiFact analüüsinud 164 Donald Trumpi väidet, millest 59 protsenti on olnud valed ja vaid 10 protsenti tõesed või peamiselt tõesed. Hillary Clintoni puhul on pilt erinev: 222 analüüsitud väitest on 12 protsenti valed, 51 protsenti tõesed või peamiselt tõesed. (Sinna vahele jäävad mõõtmisskaalal veel poolvaled ja pooltõed; kel huvi, saab PolitiFacti veebilehelt järele vaadata.)

Sarnane tendents kui Ühendriikides Trumpiga oli märgatav Suurbritannias Brexiti-leeri poliitikute puhul. Mõlema näite puhul on hakatud rääkima nähtusest, mida ingliskeelses ajakirjanduses nimetataks «post-truth politics». Ehk siis poliitika, kus tõde ei ole enam oluline.

PolitiFacti statistikat poliitvaledest kasutas läinud nädalal Ühendriikide politoloog Joseph S. Nye, «pehme jõu» ja «targa jõu» idee autor («Kõik rajad mõistmaks Ameerika välispoliitikat kulgevad läbi Nye,» kirjutas Foreign Policy viis aastat tagasi), oma paari päeva taguses loos, mis küsis, kui ausad me siis õigupoolest tahame, et poliitikud oleksid. Nye eristas artiklis enda huvides valetamise ja üldistes huvides valetamise, leides, et võib ette tulla olukordi, kui oleme valmis kiitma heaks poliitilise vale, kuid sellised juhtumid peaksid jääma erandlikeks.

Tahtmata vähendada Nye argumentide kaalu või järelduste õigsust, peaks vast ometi mainima, et selle loo eelduseks paistis olevat võetud, et poliitikud valetavad nagunii. Ja kui juba valetavad, siis peaasi, et nad ei valetaks enda, vaid üldsuse huvides.

Üldistatult tundub valetavate poliitikute õigustamisega olevat neli probleemi. Esiteks, mida enam lubatavaks muutub vale, seda enam küsitavaks muutuvad faktid. Post-fakt-ajakirjandus on sama nähtuse tulem kui post-tõde-poliitikud. Teiseks, usalduse probleem: ehkki peaks olema tavaline, et kõigi, ka poliitikute öeldule tehakse faktikontroll, ei ole alatine usaldamatus ühiskonnale tervislik. Kolmandaks, õiguslik probleem – kui on reegel, peaks see kehtima kõigile. Neljandaks, moraalne probleem – kui läänelik poliitkultuur on rajatud pigem Kantile kui Machiavellile, siis on sammud vastupidises suunas silmakirjalikud ja pikas plaanis seda poliitkultuuri hävitavad.

Aga mulle näib, et huvitavam kui need neli on küsimus «õilsast valest», millele Nye näib oma artiklis viitavat, ja mille juured on Platoni «Riigis». Seal leiti, et valitsejate valetamine on «meditsiinivorm»: kui kellelgi üldse on õigus valetada, siis riigivalitsejatel; ja neil, kas vaenlaste või kodanike puhul, peaks olema õigus valetada üldiseks hüvanguks. Seega, selle arusaama järgi on riigi kodanikud patsiendid, riigimehed aga arstid, kel riigi ravimiseks lubatud valetada.

Siin on omakorda mitu küsimust. Üks, kas on õige mõelda kodanikest kui patsientidest (kas rahvas on rumal, on laiem küsimus, mis samuti Brexiti järel ja Trumpi eel käib), teine, kas «õlis vale» on parem kui lihtsalt vale, ja kas machiavellilik eesmärk pühitseb abinõu on parem kui kantilik arusaam käitumisest viisil, mis võiks olla kõigile eeskujuks. Moraalifilosoofia eristab siin kahte teed – konsekventsialistlikku, kus oluliseks peetakse vaid tulemust, ja deontoloogilist, kus oluliseks peetakse käitumist vastavalt väärtustele, mis ühiskonnas on olulised. Mulle näib, et tulusam oleks see teine.

Mida siis teha? Mitmed suuremad väljaanded on hakanud poliitikute sõnavõttude juures avaldama faktianalüüse. Ja tuleb välja, et need on lugejate seas väga populaarsed. Ilmselt on vajadus tõe järele endiselt olemas.

Postimees 10.07.2016

Kuidas sünnivad propagandalood? Valede ja kohaliku poliitiku abil.

Lugu juuniküüditamise avaldusest, mille vastuvõtmisel seitse Keskerakonna liiget hääletamata jätsid, saab vaadata näitena sellest, kuidas sünnivad propagandalood. Sel korral oli selleks vaja valet ja kohaliku poliitiku abi.

Sündmuste käik on teada, aga järgneva huvides on hea see üle korrata. Hääletamata jätnud andsid segaseid põhjendusi, muu hulgas viidates, just nagu räägiks avaldus üksnes eesti rahvusest inimestest ja nagu ei oleks keskfraktsiooni muudatusettepanekutega arvestatud. Keskfraktsiooni juht Kadri Simson kinnitas, et kõigi ettepanekutega arvestati. Tal on õigus, muudatusettepanekud on veebis olemas, kes tahab, saab kontrollida.

Aga Simsonil ei ole õigus selles, nagu oleks hääletamata jätnutest rääkimise puhul tegu «kistud uudisega». Järgmisel hommikul pärast avalduse vastuvõtmist ilmus Baltnewsis lugu pealkirjaga «Eesti parlamendil ei olnud otsustavust tunnistada stalinistlike repressioonide toimumist mitte-eestlaste vastu». Loos kirjeldatakse, kuidas Vladimir Velman, üks seitsmest hääletamata jätnud keskfraktsiooni liikmest kurdab, et riigikogu komisjon keeldus tegemast Keskerakonna soovitud parandusi.

Baltnews on huvitav nähtus: see ei ole ei «balt» ega «news» (see ei ole ühegi Balti riigi kanal, sealsed lood ei ole uudised selle ajakirjanduslikus tähenduses ja selle töötajaid ei saa ajakirjanikeks nimetada), vaid Vene propagandakanal.

Erinevus näiteks RTga on selles, et kui RT on nn levituskanal, mille siht on viia Venemaa sõnumit väljapoole, siis Baltnewsi puhul on tegu nn korjekanaliga, mille ülesanne on noppida üles need sündmused Balti riikidest, mis Venemaad huvitada võiks, modifitseerida neid selliselt, et nende sõnum kõlaks kokku Venemaa sihtidega ja avaldada siis need, lootuses, et mõni Venemaa või lääne väljaanne selle informatsiooni üles nopib. Lood, mida Baltnews avaldab, näitavad tavaliselt Balti riike kui läbikukkunud, ebademokraatlikke, fašistlikke, vene vähemust kiusavaid, sõjahüsteeriat õhutavaid riike. Seekordne sõnum kuulus sinna vene vähemust kiusava ja fašistliku riigi sõnumite hulka. Kiire otsing näitas, et selle noppis üles ning seda aitas levitada veel vähemalt viis venekeelset kanalit.

Võib ju öelda, et Velman ei ole süüdi, et Baltnews tema kurtmise üles korjas. Ainult et siin on kolm «aga».

Esiteks, hääletamata jätmise puhul ei olnud tegu otsusega, pigem oli see «igaks juhuks» käitumine. Umbes nagu anekdoodis, mis räägib usklik olemise kasulikkusest – kui jumalat ei ole, pole vahet, kas usun või ei, aga kui jumal on ja ma ei usu, siis võib mul haprasti minna. Keskerakond on veidi nagu see usklik, kes ei tea enam, kas jumal on olemas või ei. Need ajad, kui Keskerakond sai Venemaalt meelitavat tähelepanu, on mingis mõttes möödas. Neis küsimustes, mis Venemaad praegu huvitavad – NATO väed, lääne sanktsioonid –, sõltub Eesti poliitikutest vähe.

Teiseks, Velman ei olnud aus. Keskfraktsiooni parandused võeti arvesse.

Ja kolmandaks, kiire otsing Baltnewsi lehel näitab enam kui kahtkümmet Velmaniga seotud artiklit. Velmani taust lisab sellele lubaduse võidelda Eesti võimu vastu ja sihi suurendada Vene mõju Eestis. Mulje, et ta teadis, mida tegi, on kerge tekkima.

Postimees 20.06

Minu huvid ja meie huvid

Dialoogis «Kriton» kirjeldas Platon Sokratese ja Kritoni vaidlust inimese ja seaduse suhte üle – Sokrates ootab kongis surmaotsuse täideviimist ja Kriton püüab teda põgenema veenda. Sokrates ei ole sellega nõus, ehkki reeglid, mille järgi ta surma mõisteti, võivad olla ebaõiglased, tähendaks põgenemine nende põhimõtete rikkumist, millele ühiskond ehitatud on.

Kas Sokrates oleks pidanud põgenema või mitte, on üks neid vaidlusi, mis kestavad senini: mis õigupoolest on ühiskondlik lepe? Kas see on alati kooskõlas demokraatia põhimõtetega? Kas see on alati õiglane? Kes on selle osapooled? Kellel on õigus seda muuta ja millal? Mida teha, kui inimene tahab muud kui kollektiiv?

Seda, kui olulised need küsimused on, näeb eriti selgelt väikeste ja väga väikeste ühiskondade peal, kus vastuolu üksikisiku tahte ja kollektiivse tahte vahel ilmneb nagu reaktsioon katseklaasis. Olen näinud kolme sellist katseklaasi-ühiskonda, kus koos püüavad hakkama saada paarkümmend või paar tuhat inimest. Peamine küsimus igas sellises koosluses on olnud, mida teha nendega, kes teistest erinevad on ja ühiskonda just kui ei sobi, sest neil on teised soovid kui enamikul.

Eriti huvitav on vastuolu siis, kui see puudutab aluspõhimõtteid, mida selles ühiskonnas tähtsaks peetakse. Kui kogukond peab oluliseks kollektiivsust, kas individualistil on seal kohta? Aga ateistil religioosses kogukonnas? Lihasööjal taimetoitlaste kogukonnas? Suitsetajal tervislikku elu elavate inimeste kogukonnas? Ja mida sellise teistest erinevaga sel juhul teha, et see ei kahjustaks ei inimese ega kogukonna heaolu?

Kaks hiljutist seisukohta tõid need küsimused taas meelde: Eiki Nestori öeldu, et kõik need, kes Euroopa Liitu ja NATOsse kuulumise kahtluse alla seavad, on Eesti-vastased, ja Martin Helme öeldu, et lastetu naine on osa Eesti iibeprobleemist. Julgeolek ja iive on samasugused aluspõhimõtted nagu kollektiivsus, religioon või taimetoitlus. Kas see tähendab, et need, kellele ei meeldi NATO, EL või lapsed, vajaksid hukkamõistu või peaksid lahkuma?

Pigem vastupidi. Üks katseklaasi-ühiskond oli leidnud üsna toimiva viisi: ehkki reeglid olid üldised ja kehtivad, leiti igaühele võimalus soovide järgi elada (kuni need ei läinud kehtivate seadustega vastuollu, mõistetavalt). Üldised reeglid jäid endiseks: kollektiivsus, tervislikud eluviisid ja taimetoitlus on olulised. Aga kui keegi tahab olla üksi, elada mittetervislikult või süüa liha, siis on tal õigus seda teha hukkamõistuta. Selgus, et kui kogukond andis inimestele vabaduse elada teisiti, kui tuumpõhimõtted ette näevad, ei saanud tuumpõhimõtted sellest kuidagi kahjustatud. Kui on valida, kas inimene on kogukonna või kogukond inimese jaoks, siis on eelistatum viimane.

Kõige huvitavam oli aga argument, mis selliste muudatuste sisseviimiseks toodi: kui inimesed sunnitakse kogukonnast lahkuma, sest nad ei sobi sellega, ei kaota sellest lahkujad, vaid kogukond, mis muutub iga lahkujaga aina enam ühe-tõe-ühiskonnaks.

Postimees 06.06.2016

Kurbade kaitseks

Paistab, et on tulnud aeg rääkida rahvusluse kaitseks.

Järgnev on vaid näide, aga näitel poleks tähtsust, kui see ei ilmestaks üldisemaid suundumusi, mis on üsna alarmeerivad.

Läinud kolmapäeval, kui Jevgeni Ossinovski oma hiljutise kõne Facebooki postitas, kirjutas üks kodanik sinna sellise kommentaari: „Eestlased on ja jäävad. Eesti riiki juhib tulevikus Eestlane, kellel on eesnimi Eesti pärane ja perekonna nimi Eesti pärane ning juured on pärit Eestist“ Kommentaari lõpus oli rusika pilt.

Ossinovski vastas kommentaarile nii: „Tänan selge seisukoha ees. Üks tagasihoidlik soovitus tulevikuks. “Eestlane” kirjutatakse väikese tähega, “perekonnanimi” on üks sõna ning “eestipärane” kirjutatakse kokku ja väikese tähega.“

Midagi on selles kahekõnes valesti, kas pole. Aga mis? Mõned võimalikud seletused: kas rahvuslane, kes ei oska eesti keelt, saab olla rahvuslane; vene nimega inimene, keda sellesama vene nime pärast kritiseeritakse, on enam eestlane kui rahvuslasest kritiseerija; põhiseaduse preambul suruti läbi tagasihoidliku vaimse kapatsiteedi sõela ja ainus mis läbi läks, oli rahvus – keel ja kultuur aga mitte.

Aga paistab, et on selle vastuolu seletamiseks on veel üks võimalus: rahvuslase mõiste ise on muutumas, ja see võib tähendada, et muutumas on ka see, mida me rahvusluse all silmas peame.

Rahvuslus, nagu iga kontseptsioon, seisab koos elementidest. Et aru saada, mis rahvuslus tähendab, tuleb see mõiste elementideks lahti võtta. Seega, mis on need elemendid, mis pähe tulevad, kui rahvuslusele mõelda?

Osa neist on sümbolitena EKRE kodulehel: heledapäine naeratav naine lillelisel Eestimaa aasal sama heledapäise lapsega. Mõned pildid tulevad veel pähe, heade inimeste järgi, kes ise end rahvuslasteks peavad või pidasid: TÜ korporandid; kaitseliitu astunud mehed ja naised; välismaal tööpakkumise ära öelnud mees, kes selle asemel Lõuna-Eestisse kolis, viis last sai ja lambaid kasvatama hakkas; minu vanaema, naiskodukaitse esinaine, kes läbi terve okupatsiooniaja hoidis oma magamistoa seinal gravüüri Toompea lossist – nii väikest, et tornis lehviv sinimustvalge läbiotsijatele märkamata jäi (ja kes jõukamal ajal jagas kehvematega toitu, vaesemal ajal aitas joodikutel koduteed leida ja ravis vastu akent vigaseks lennanud varest); vana mees, kes näinud ennesõjaaegset, okupeeritud ja uuesti vaba Eestit (ja kes okupatsiooni ajal oma korteris juute varjas ning selle eest omakorda tagakiusatuks sai), ja kes nüüd vesti ja lipsuga ülikonnas pühapäevahommikust jalutuskäiku tehes venelasest naabriga üle aia mõne keelenalja viskab.

Kui püüda need pildid märksõnadeks kokku võtta, siis on rahvuslast iseloomustav kogum selline: arukas, haritud, endaga hakkama saav ja teiste eest hoolitsev inimene, kellele on oluline, et eestlus säiliks, ja et riik, mis laseks tal ja teistel õnnelik olla, kestaks ja areneks. Aga need on pildid minevikust. Ma kardan, et see arusaam rahvuslusest on kadumas, sest rahvuslust iseloomustavaid elemente on välja vahetamas teised.

Ossinovskiga vestlusesse astunut ma ei tundnud, aga Google andis mõned märksõnad (vabandan ette, kui samanimelisi on mitu ja kõik detailid ei käi sama inimese kohta): põhiharidus, ehitusvaldkond, väärteokaristus, kriminaalkaristus, laenuvõlgnevus, vandenõuteooriad, BMW. Siia juurde saab panna mõned märksõnad viimasest aastast: venekeelset autojuhti ähvardanud kurikavend; Vao külla sõitnud motomehed; ülikoolilinnas läbipekstud inimesed; venekeelse abivajaja hätta jätnud perearst, ja nii edasi ja nii edasi.

Kui püüda need pildid, mis rahvuslast praegu iseloomustavad, märksõnadeks kokku võtta, siis on rahvuslast iseloomustav kogum üsna kurb: madal haridustase, vigane eesti keel, labane kõnepruuk, agressiivsus, kuritegelikkus, hoolimatus.

Ega sellest muidu ei olekski midagi – selliste pooldajatega, nagu too Ossinovskiga vestlusesse astunu, pole EKREl oponente vajagi – aga mul on kahju, et need head ja targad inimesed, kes end rahvuslasteks peavad, piinlikkust tunnevad ja oma vaadetest pigem vaikida eelistavad, sest iga nende seisukoha väljendust paistab saatvat vari vigasest eesti keelest, vihast, kurikatest ja bemmitossust.

Todasama vana meest, kellest enne juttu oli, olen kahel korral nutmas näinud: kord, kui ta Eesti hümni laulis, ja teist korda siis, kui Vao keskus põlema pandi. Need sündmused on kaks väga erinevat rahvusluse väljendust, ja võrdus nende vahel ei kehti, pigem on need teineteise vastandid. Rahvuslane olla peab olema võimalik häbenemata, olevikus ja mitte minevikus, ilma, et sellega käiks kaasas bemmitoss, kaikad ja vigane eesti keel (ja ilma, et peaks seletama, et Nietzschel polnud natsionaalsotsialismiga mingit pistmist, sest teadmine sellest käib elementaarse hariduse juurde). See on asi, mille eest rahvuslastel tuleks seista, ja mitte tõupuhtus ja vaen.

PS Pealkiri on Hando Runnelilt, mõistetavalt. Aga seda – ja millest luuletus räägib – peaks ju iga rahvuslane teadma, kas pole?

Postimees 23.mai 2016

Vihkamise mõnu

Hiina kultuurirevolutsiooni algusest saab pool sajandit. South China Morning Post avaldas loo «Kuidas poliitiline vihkamine kultuurirevolutsiooni ajal viis mõrvade ja kannibalismini». Jutt on läinud sajandi lõpul valminud, kuid seni ametlikult avaldamata raportist, mille järgi Guangxi provintsis toimunud «lihapidusöökidel» tapeti ja söödi sadu «kontrrevolutsionääre».

1959.–1961. aastatel oli Hiinas näljahäda, kuid selle ja kultuurirevolutsiooni alguse vahele jääv vähemalt viieaastane periood paistab vihjavat, et kuuekümnendate lõpul aset leidnud kannibalismi näol polnud tegu füsioloogilise, vaid muu vajadusega.

Vihkamise põhjustest rääkides mainitakse sagedamini kolme: evolutsioonilise põhjenduse järgi vihkame, sest see aitas me esivanematel ellu jääda; epistemoloogilise põhjenduse järgi on tegu teadmiste vähesusega (kui inimesi harida, siis nad ei vihkaks); sotsioloogilise põhjenduse järgi on tegu enamasti grupivihaga (üks ühiskonnagrupp/rass/rahvus vastandub teisele kas hirmust või vajadusest). Seletusi paistab ühendavat, et vihkamist nähakse osana enesekaitsest – paras annus võõraviha on vajalik, et inimene/kultuur/rahvas/riik säiliks.

Pidusöökide kirjeldusi lugedes näib, et nende kolme kõrval on tegu veel ühe põhjusega, mida võib peaaegu kirjeldada kui naudingut. Üldiselt ei peeta teise inimese söömist heaks kombeks (vähemalt mitte kaasajal). Avalikel «pidusöökidel» oli ideoloogiline õigustus, mis andis loa vihata, tappa ja tapetuid süües pidutseda, teisisõnu loa mitte olla inimlik.

Kui kannibalism korraks kõrvale jätta, siis sellist õigust vihata ja ideoloogia poolt antud luba mitte olla inimlik kirjeldab Norman M. Naimark raamatus «Vihkamise leegid: etniline puhastus kahekümnenda sajandi Euroopas» läbi viie juhtumi: armeenlaste ja kreeklaste genotsiid Türgis, Natsi-Saksamaa «juudiprobleemi lahendamine», tšetšeenide, inguššide ja tatarlaste küüditamine Stalini ajal, sakslaste väljasaatmine sõjajärgsest Poolast ja Tšehhoslovakkiast ning Jugoslaavia rahvuslikud konfliktid. Oluline pole siin mitte see, mida võim tegi, vaid see, mida – ja miks – tegid inimesed. Tavaliselt räägitakse kurjuse masinlikkusest (Hannah Arendt kirjutas Adolf Eichmannist kui inimautomaadist), aga ehk tuleks enam rääkida ka kurjuse naudingulisusest.

Seesama õigus vihata on tendents, mis on jutuks praegu Ühendriikide presidendivalimiste puhul (Jeff Gardere nimetab seda «vihapoliitikaks»; Mohammad Salama leiab, et «Make America Great Again» asemel oleks kohane hoopis «Make America Hate Again); samasugust ideoloogia poolt antud luba mitte olla inimlik võib märgata Euroopa äärmusliikumiste toetajate puhul.

Kui vaadata viha mitte kui enesekaitset, vaid kui midagi, mis on seotud jõu, võimu ja naudinguga, tühistab see suure osa äärmuslaste toodud argumentidest ja näitab nii Eestis kui mujal Euroopas toimuvat teises valguses.

Postimees 18.mai 2016

Naerda või väärikalt vaikida

sommers1623. aastal leidis Hispaanias aset väike, aga oluline vahejuhtum. Prints Charles ja Buckinghami hertsog olid seal pidamas läbirääkimisi, kui nendega kaasas olnud Briti õukonnanarr Archibald Armstrong tavapärasest veelgi ülbemalt käitus. Läbirääkimised kukkusid läbi, ja narr ei jätnud haavadele soola hõõrumata, kritiseerides neid kui järjekindlusetuid ja ebasiiraid. Buckinghami hertsogi taluvuspiir oli sellega käes ja ta teatas, et narr puuakse üles. Archibaldi see ei kõigutanud. «Keegi pole kuulnud, et narri ähvardataks rääkimise pärast,» ütles ta, «aga mitmed hertsogid on allumatuse pärast hukatud.»

See vastus (tõsi, mitte päris täpne – sajand varem oli õukonnanarr William Sommers vihastanud välja Henry VIII, kes narri oma käega tappa lubas) kirjeldab positsiooni, mis narridel on poliitilises maailmas olnud. Kuningas olla on raske, neile räägitakse rohkem seda, mida nad tahavad kuulda, ja vähem seda, mida neil on vaja kuulda, sest ajalooliselt näib pigem olevat reegliks – mõnede eranditega –, et pigem vaikitakse tõest kui pannakse ohtu oma positsioon õukonnas (ja vahel ka elu). Välja arvatud siis, kui tegu on narriga. Narrid ei olnud üksnes meelelahutajad, vaid ka kriitikud.

See juhtum Archibaldiga on viimase kuu jooksul meenunud mulle kahel korral. Esimene oli siis, kui Saksa kantsler Angela Merkel andis järele Türgi presidendi Recep Tayyip Erdogani survele alustada kriminaaluurimist Erdogani pilanud satiiriku Jan Böhmermanni vastu. Muidugi, suhted Türgi ja Erdoganiga on Euroopa jaoks põgenikekriisi lahendamisel võtmetähtsusega, kuid Erdogani kriitikatalumatus on ise on juba naljanumbriks saanud – ametis oldud 18 kuu jooksul on teda solvanud inimeste vastu alustatud 1845 kohtuasja. («Maailma kõige õrnema nahaga president,» kirjutas The Atlantic.) «Mõelge, kuidas peaks end tundma türgi ajakirjanikud,» kirjutas Londoni linnapea Boris Johnson oma Facebooki lehel, «kui vaba maailma liidrid võtavad autokraatiat toetava positsiooni.»

Teisel korral meenus Archibald mulle siis, kui lugesin EKRE pahameelt Daniil Harmsi jutul põhineva Toomas Aru näidendi «EKRE kahekõne rahvaga» avaldamise järel, «Objektiivis» nimetati seda Martin Helme mõnitamiseks.

Humoristidel on praegu umbes samasugune positsioon nagu omal ajal narridel, selle juurde peab käima õigus teha nalja – ja ka halba nalja – ilma et seda loetaks teotamiseks või mõnituseks. Huumor on osa võimukriitikast, ja võimul on sel puhul kaks head valikut: naerda või väärikalt vaikida.

Tundub, et vaba maailma piirid jooksevad huumori lubatavust mööda. Kui joonistada mõttes skaala, mille ühes otsas on terrorirünnak Charlie Hebdo toimetusele (äärmuslik reaktsioon naljale) ja teises otsas David Cameroni reaktsioon põrsaskandaalile järgnenud naljadele (ma ei ole kuulnud, et ühtegi naljategijat oleks takistatud, repressioonidest rääkimata), siis nii Merkeli (Erdoganist rääkimata) kui EKRE reaktsioon jääb pigem Charlie kui Cameroni poolele.
Lihtsustatult võiks öelda nii: kui ka halva nalja tegemine riigipeade ja poliitikute üle on võimalik, ilma et sellele järgneks otsest või kaudset hukkamõistu, paragrahvi järgi süüdi mõistmist või positsiooni kaotamist, siis on ühiskonnaga kõik enam-vähem korras. Kui võim ei talu (enam) huumorit, on asjad halvasti.

Postimees 28.04.2016