Category: Poliitikahuviliste kool

Poliitikahuviliste kool 4: kas rahvas on tõesti rumal?

brian

Annika Uudelepp, Praxise juhatuse esimees
Urmo Kübar, Vabaühenduste liidu EMSL juhataja
Silver Meikar, Inimõiguste Instituudi nõunik
Urve Eslas, arvamustoimetaja

Seekordne «Poliitikahuviliste kool» võtab vaatluse alla küsimuse, millest on tulnud arusaam, et rahvas on pigem rumal kui arukas otsustaja. Mida lähemale laupäeval toimuv Rahvakogu jõuab, seda sagedamini selliseid arvamusi – sõltuvalt olukorrast ja auditooriumist kas rohkem või vähem looritatult – kostab. Kuna poliitilises kommunikatsioonis kasutatavatel arusaamadel on kalduvus saada domineerivaks, siis võib kergesti jõuda järeldusele, et midagi rahva otsustada jätta tähendaks see juba ette ebaõnnestunuks kuulutada.

Kui aga arvamust «rahvas on rumal» lähemalt analüüsida, selgub, et segamini aetakse ja ühe mõiste alla koondatakse vähemalt neli asja: infopuudus, keeleerinevus, kaasamiskogemuse nappus ja massikäitumise spetsiifiline iseloom. Ükski neist ei tähenda loomuomast rumalust – kolm esimest on kommunikatsiooniprobleemid ja neljas on organisatoorne küsimus – ning kõik neli on välditavad.

Kõige taustal aga kumab läbi uskumus vertikaalse juhtimispõhimõtte ainuvõimalikkusest ning ekspertotsustusest kui parimast otsustamise viisist. Teisisõnu, lähtutakse Platoni riigimudelist, kus liidritena nähakse valgustatud filosoofe, kes lihtrahvale ütlevad, kuidas asjad tegelikult on ja kuidas riiki õigesti juhtida tuleks.

Usk ekspertidesse

Usk ekspertide ühiskonda peegeldub ka argumentides, mida rahva rumaluse kohta tuuakse. Esimesena armastatakse tavaliselt rõhutada inimeste eksperdikogemuse puudumist. Leitakse, et küsimused, millega tänapäeva ühiskonnad peavad rinda pistma, on nii keerulised, et nendega toimetulek eeldab üha varasemat, algkoolikatsetest algavat spetsialiseerumist ja pidevat tööd oma teadmiste täiendamisega. See on mistahes üksikus küsimuses jõukohane vaid vähestele, kõige võimekamatele inimestele, keda tunneme kui vastava ala eksperte. Et eksperdid saame olla vaid väga vähestes küsimustes, siis leitakse, et järelikult on enamik inimesi enamikus küsimustes võhikud.

Teine, mõnevõrra erinev argument rahva väidetava rumaluse kinnituseks on see, et kui inimesed ka ükshaaval mõtlevad ja tegutsevad vähemalt enda seisukohalt küllalt arukalt, siis kollektiivina toimides see võime minetatakse.

Näiteid pole siia tõesti raske leida. 2010. aasta sügisel puhkenud «tatrapaanika» ajal hakati seda meie toidulaual kaunis marginaalset teravilja järsku suuremates kogustes varuks ostma, sest levisid kuuldused tatra peatsest otsalõppemisest. Nõudluse kasvuga loomulikult kaasnenud hinnatõus näis tõestavat, et kartustel on tõsi taga, ning õhutas veel enam ostma. Tagajärjeks olidki ajutiselt tühjad letid ning põhjendamatult suur kogus suhteliselt kallilt ostetud tatart inimeste köögikappides.

Massihüsteeriate tagajärjed ulatuvad hiljem piinlikuna tunduvate soengu- ja rõivamoodide kandmisest börsimullide ja -krahhideni ning naabritapusõdadeni. Tõepoolest, ons õigus Friedrich Nietzsche­l, kes ütles, et kui üksikisiku puhul on hullus erand, siis grupi puhul reegel?

Mõlemad lähenemised viivad tõdemuseni, et parim viis probleemi lahendamiseks on leida vajalike teadmiste ja oskustega eksperdid. Rahva rolli sellises eksperdikeskses ühiskonnas nähakse ekspertide või nende kontrollijate volituste uuendamises, näiteks valimistel.

Selles arusaamas aga peitub kaks vastuolu. Esiteks, suutlikkus valida välja parim ekspert peaks eeldama valija veel suuremat ekspertiisi. Teiseks, arusaam ekspertteadmistest kui objektiivsest ja sõltumatust tõest on üldisemalt asendunud juba arusaamaga, et ka ekspertide teadmised on piiratud ning mõjutatud erialastest või maailmavaatelistest väärtushinnangutest. Mis veel olulisem: ise nad seda ei tea.

Teisisõnu: ka eksperdid eksivad, nagu kõik ülejäänud inimesed, ning mida väiksem ja homogeensem on otsust tegev grupp, seda suurem on tõenäosus, et võimalikud vead otsuses jäävad üles leidmata.

See ei tähenda, et eksperte pole vaja, vaid et vaja on väga erinevat ekspertiisi, formaalharidusest pärineva kõrval ka isiklikel kogemustel põhinevat. Mis omakorda tähendab, et igaühel võib olla olulisi teadmisi ja kogemusi, olemaks ekspert.

Küsimus on organiseerimises

Kui igaüks võib olla ekspert, ent rahvahulgad võivad kergesti käituda rumalalt, kuidas siis tagada, et otsuste tegemisel võimenduks just inimeste tarkus? 2004. aastal ilmunud raamatus «Rahvahulkade tarkus» («Wisdom of Crowds») nimetab James Surowiecki kolm tingimust, mis selleks luua tuleb.

Et inimhulgad oleksid targemad kui selle üksikud liikmed, peavad osalejad tooma otsustusprotsessi erinevaid vaatenurki, teadmisi ja kogemusi, see tähendab, olema üksteisest piisavalt erinevad. Samasuguse taustaga – samalt erialalt, vanusest, rahvusest, soost jne – inimestel on üksteist küll kergem mõista, aga raskem täiendada.

Üks Surowiecki ilmselt üllatavamaid väiteid on, et parimad kollektiivsed otsused ei teki mitte konsensuse ja kompromisside kaudu, vaid just tänu eria rvamustele. Seega on tähtis tagada osalejate sõltumatus, et nad lähtuksid valikut tehes oma parimast äranägemisest, mitte ei üritaks jäljendada autoriteete või üksteisele meeldida. Paradoksaalselt tähendab see, et liiga palju infot teiste arvamustest muudab grupi rumalamaks.

Tõsi, siin tuleb silmas pidada, et Surowiecki räägib olukordadest, kus saab öelda, et teatud vastus on õige või õigem kui teised. Päriselus pole aga sageli väärtuseks mitte üksnes objektiivselt parima (efektiivseima, kiireima, odavaima vms), vaid sellise lahenduse leidmine, mis osalistele enim meeldib – selle selgitamiseks on konsensuse ja kompromisside otsimine vältimatu.

Kolmanda tingimusena toob Surowiecki esile, et protsessis peab olema mehhanism, mis muudab inimeste üksikud arvamused kollektiivseks – valikute tegemise puhul näiteks hääletus- või muu eelistuste teadaandmise süsteem, kirjutatud või kirjutamata reeglid jms.

6. aprillil kogunev Rahvakogu arutelupäev on neid tingimusi arvesse võtnud. Tehtud ettepanekud, neid seminaridel analüüsinud eksperdid ja juhuvalimi alusel valitud arutelupäevale kogunejad toovad kokku erinevad vaatenurgad. Aruteludes ei ole eesmärk otsida konsensust, vaid kõrvutada erinevad sõltumatud seisukohad. Neist toob hääletus välja tervikpildi.

Paari nädala eest hakkas Euroopa Parlament liikmesriikide esinduskogudele pakkuma internetisüsteemi, mis lihtsustab muudatusettepanekute tegemist ning muudab ka seaduste loomise protsessi kergemini jälgitavaks. Võib-olla peaks riigikogu kaaluma seesuguse süsteemi kasutuselevõtmist, et seeläbi tekiks rahval arusaam, kuidas muudatusettepanekud seadustesse jõuavad (või ei jõua).

Kuid igasugustest e- ja mitte-e-abivahenditest tähtsam on muutus mõtlemises. Kui võim näeb kaasamises vaid vahendit tehtud otsuste legitimeerimiseks, rahvaalgatuses ohtu põhiseaduslikule korrale ning kriitikas põhjendamatut rünnakut, siis on ka mõistetav, miks võimalusse poliitiliste otsuste tegemisel rahvale osalemisvõimalust pakkuda suhtutakse pigem skeptiliselt.

Tõsi, rahva osalusel sündivast mõeldes on võimalik minna ka liiga utoopiliseks ning vahel on mõned sellised ideed kantud ka lapsikust usust, et võrgustunud ühiskond suudab kõiki asju lahendada uut moodi. See pole kindlasti nii, kuid samas ei tähenda see, et rahvast ei saaks rohkem kaasata nii tehnoloogiavahenditega kui ilma nendeta.

Tõkked üksteise mõistmisel

Rahva eeldatava ebapädevuse taga on sageli üksteisest möödarääkimine, mille põhjuseid võib nimetada viis. Selliseid keeleprobleeme sageli alahinnatakse ja kiirelt kipub sündima diagnoos «ebapädev». Tegu on barjääridega üksteise mõistmisel, mis tuleb edukaks dialoogiks teadlikult maha võtta.

Üheks suurematest probleemide allikaist on ebapiisav info, mille põhjal on raske olla ühises inforuumis ja mõista aruteluteemaga seonduvat. Kuigi Eesti on eesrindlik e-riik ja info levitamise kanalitest pole puudust, on info ebapiisavus üks sagedasemaid kaasamisprobleeme – olgu siis selle leidmine keeruline või töömahukas, pikkadest ja keerulises keeles materjalidest iva leidmine raske või puudub mingis arutelus oluline taustamaterjal.

Kuid vähese info taga võib olla ka ratsionaalne ignorantsus. Sel juhul on otsus mitte teada inimese teadlik valik – ja ka selleks peab inimesel õigus olema.

Teiseks keeleprobleemiks on erinev mõisteruum. Keel, mida eksperdid kasutavad, on sageli juriidiline kantseliit, mis on tavakeelest kaugenenud ja millest arusaamine, kõnelemata kaasarääkimisest, on muutunud omaette probleemiks. Seetõttu on valdkonna asjatundjate jaoks saanud pingutavaks pidada dialoogi inimestega, kes kasutavad erialatermineid ebatäpselt. See omakorda võimendab arusaamist, et nendega, kes ekspertkeelt ei valda, ei ole mõtet ka arutelusid pidada, ning paneb inimese, kes soovib kaasa rääkida, juba ette vähem tõsiseltvõetava positsiooni.

Keeleerinevuse küsimust oleks lihtne lahendada, kui seda soovida. Vaja on empaatiavõimet ja kuulamisoskust, et aru saada, mida inimene öelda tahab, isegi kui ta ei väljenda end täpsete erialaterminitega. Üks selliseid näiteid on rahvakogu.ee-s palju kõneainet pälvinud ettepanek lõpetada häälte ülekandmine. Valdkonna eksperdi loomulik esmane reaktsioon võib olla, et see pole probleem, sest Eesti valimissüsteemis ei toimu häälte ülekandmist. Kui aga sõnavõttudesse süveneda, võis aru saada, et rahul ei oleda kompensatsioonimandaatide süsteemiga ja leitakse, et üleriigilised nimekirjad võiks ära kaotada.

Kolmas arusaamatuste põhjus võib olla teistmoodi teadmised. Näiteks kui üks aruteluosaline tunneb täpselt õigusruumi ja valdab statistikat, aga teisel on hea ülevaade sellest, mis selles asjas tegelikult kohapeal toimub. Nii võibki juhtuda, et ühisosa ei leita, sest õigusruumi tundja püüab aru saada, kas õiguslikult on kõik korrektne, ja teine seletada tegelikku olukorda. Sellest barjäärist on üsna lihtne üle saada, kui olla aktiivne kuulaja ja olla kursis tegelike oludega, et mõista, kas õigusakt tegelikult töötab ja mida näitab statistika.

Neljas tõke üksteisemõistmise teel võib peituda erinevas väljendusoskuses, mis ei võimalda aruteluosalistel asjakohaselt väidelda oma arvamuste üle. Elementaarsed väitlusoskused ja arutelukultuur oleks siin suureks abiks, et eristada põhjust ja tagajärge, mõtestada probleeme ning teha loogilisi järeldusi. Kui seda ei osata, võivad arutelud muutuda nn vihakoosolekuteks, kus kõige paremini paistavad töötavat sõim ja ülekarjumine.

Viies tõke on seotud aruteluprotsessi endaga. Näiteks ei eristata alati kolme etappi: 1) diskussiooni algatamine ja probleemide selgitamine; 2) võimalike lahendusvariantide pakkumine ja arutelu nende üle; 3) eelnõu või muu otsustusdokument, millega vormistatakse sobivaim lahendusvõimalus. Nii võib juhtuda, et esimeses etapis hakatakse lahendusvõimalusi välistama ja nii tapetaksegi asjalik arutelu.

Seega on oluline roll mõistlikel ja selgetel aruteluprotsessidel, et igaüks saaks aru, mis etapis ollakse, ja neist kokkulepetest ka kinni peetaks. Samas ei tohi vorm hakata sisu üle domineerima – nii võib tekkida nn soojapuhuri efekt, mida kirjeldas Postimehes Liis Kuresoo («Läbirääkija või soojapuhur?», PM 06.03), kus arutelu osalised on kokku kutsutud, kuid arutelul pole sisulist kaalu ega mõtet.

Seega: arusaamal «rahvas on rumal» on mitu väga erinevat komponenti. Kuid enamasti ei johtu ükski neist inimestest endist, vaid on kommunikatsiooniprobleemid või lihtsalt vähese organiseerimise küsimus.

«Poliitikahuviliste kool» on artiklisari, kus mitme eriala asjatundjad analüüsivad aktuaalseid poliitilisi sõnumeid ning annavad nõu, kuidas neid saaks paremini koostada ja mõista.

Lugemis­soovitus:

• James Surowiecki «Rahvahulkade tarkus» («Wisdom of Crowds»)

• Paul Graham «Kuidas mitte nõustuda» («How to disagree»)http://www.paulgraham.com/disagree.html

• «Inimesed ja osalemine. Kuidas kaasata kodanik otsusetegemisse» («People and Participation. How to Put Citizens at The Heart of Decision-Making», Involve 2005)

• «Ühenduste kaasamine» («Engaging communities. Good practice case stu­dies», Office for Public Management 2008)

• «Kaasamise käsiraamat ametnikele ja vabaühendustele» (Riigikantselei ja EMSL 2009)

Postimees 05.04.2013

Poliitikahuviliste kool 3: metafoor

Tarmo Jüristo, TLÜ kultuuriteooria doktorant

Urve Eslas, arvamustoimetaja

Silver Meikar, inimõiguste instituudi nõunik

«Poliitikahuviliste kooli» kolmandaks teemaks valisime metafoori. Semiootikas ja keeleteaduses mõeldakse metafoori all tavaliselt mingi nähtuse või asja omaduste ülekandmist (metaphora, kr k «ülekanne») mõnele teisele asjale või nähtusele. Keeles on metafoorid nii loomulikud, et jäävad sageli kasutajatele märkamata. Ometi on metafooril oluline roll mängida selles, kuidas me maailmast aru saame ning selles käitume.

Kujundlikult võib mõelda metafoorist kui pakikandjast, kes lisaks pakile – tähendusele – toob salakaubana kaasa terve väärtuste ahela ning sellega ka ideoloogilise maailmanägemuse, mis pakisaaja arusaamist märkamatult suunab. Selline metafoori kirjeldus on samuti metafoorne.

Läinud aastal lõpuks ka eesti keeles ilmunud raamatus «Metafoorid, mille järgi me elame» ütlevad Ameerika lingvistid George Lakoff ja Mark Johnson järgmist: «Muutused meie mõistete süsteemis muudavad meie jaoks reaalsena tunduvaid asju ja mõjutavad seega ka viisi, kuidas me maailma tajume ja kuidas neist tajudest lähtuvalt toimimine.»

Kasutatavatest metafooridest sõltub, kuidas me teeme oma valikuid, olgu igapäevases käitumises või poliitilistes otsustes, näiteks valimistel.

Poliitilisest kommunikatsioonist põhineb suur osa metafooridel – nende abil on kerge luua ilma keerulise lisaargumentatsioonita soovitud tähendusi. Metafoor pakub mõttelise raami, mis kuulaja poolt ära sisustatakse nii, et vajalikud tähendused on juba antud.

Kõige lihtsamal tasemel väljendub poliitiline metafoor valimiskampaaniate kohati lausa kalambuuritsevas keelepruugis (näitena võib tuua juhtiva paremerakonna valimisloosungi «Parem Eesti kõigile») või suhteliselt lihtsakoelistes retoorikanippides (nagu Keskerakonna «tõekomisjon»).

Põhjalikumal vaatamisel on asi aga märksa mitmetahulisem ning keelel ja keelekasutusel on poliitikas palju olulisem roll, kui esmapilgul võib tunduda.

Nimelt, nagu rõhutavad ka Lakoff ja Johnson, on meie mõtlemine olemuslikult metafooriline – meil ei ole selles põhimõttelist valikut, kuna kuivõrd meie mõtlemine ja mõistmine toimub keele vahendusel, ei saa me seda MITTE teha. Rääkides asjust teatud moel (näiteks viidates neile «õigete nimedega») kaotame pahatihti võime mõelda neist kuidagi teisiti.

Kui üks tähendus on juba laiemalt omaks võetud ja seega baasmetafooriks muutunud, on väga keeruline mõelda asjadest kuidagi teisti, mõne teise metafoori läbi. See eristab poliitilisi metafoore varem «Poliitikahuviliste kooli» sarjas käsitletud sildistamisest. Poliitiline metafoor sageli mitte üksnes ei suuna kuulajat nägema asju või nähtusi soovitud viisil, vaid esitab neid ainuvõimaliku viisina, ilma teiste võimalusteta.

Klassikaliseks ja rahvusvaheliseks näiteks on siin selline poliitiline teema nagu maksud. Oma igapäevases keelepruugis või ka meedias ei märka enamik meist midagi erilist selles, kui räägitakse «maksukoormast». See on mõistagi metafoor, kuivõrd maksudel – erinevalt näiteks kividest või mullast – ei ole päriselus kaalu.

Mis teeb maksud kivikoorma sarnaseks, on mõtteline seos: me kujutame neid ette millegi rõhuvana, tarbetu ning ebameeldiva raskusena. See omakorda teeb võimalikuks rääkida «maksukoorma kergendamisest» – ning see on mõistagi hea asi, sest kellel meist ikka saaks olla midagi selle vastu, kui meie koormat kergendatakse. Pole sugugi juhuslik, et madalate maksude ning õhukese riigi ideed toetava Reformierakonna retoorikast leiab sõna «maksukoorem» kasutamist tunduvalt sagedamini kui näiteks sotsiaaldemokraatide keelekasutusest.

Häda on siin aga selles, et see konkreetne metafoor raamistab igasuguse selleteemalise debati lähtuvalt vaikivast eeldusest «maksud on ebameeldiv raskus» ning seetõttu tajume ettepanekuid, millega võiks kaasneda maksude tõus ebaõiglaste, vastumeelsete ja pahatahtlikena – ja seda ENNE, kui meil on olnud võimalus isegi kaaluda, kas neil võiks ka mõni positiivne pool olla.

Ka «võitus» on üks poliitika baasmetafooridest, mida kasutatakse üsna laialt, alates parlamendiaruteludest kuni valimiskampaania kirjeldamiseni. See võimaldab meil rääkida oma seisukohtade «kaitsmisest», «vastase ründamisest», «allajäämisest». Võitluse metafoori variatsiooniks on sõja metafoor.

Selle kohta on spetsiifilisemaks kodumaiseks näiteks käibele võetud termin «kübersõda». Ka see on metafoor, just nagu «kodusõda» Singer Vingeri kuulsas laulus – ning ka selle metafoori kasutamine toob salakaubana kaasa terve hulga kontseptsioone ning väärtusahelaid, mida on esmapilgul väga lihtne mitte märgata.

Esiteks põhineb «kübersõja» metafoor eelneval mõisteraamil, mis käsitleb internetti kui (küber)ruumi – ja mõistagi pole ka see kaugeltki midagi «loomulikku» või ainumõeldavat. Millegipärast ei mõtle ega räägi me näiteks GSM-ruumist, kuigi mobiilivõrk võimaldab tervet hulka suhteliselt sarnaseid suhtluspraktikaid.

Viidates internetile kui «ruumile» või «territooriumile», on sellele võimalik kohaldada aga tervet hulka järgmisi mõisteid, nagu näiteks «piir» või «suveräänsus» – ja see teeb näiteks võimalikuks selle, et Eesti riik saab eraõiguslikelt andmesidepakkujatelt nõuda välisriikides opereerivate online-kasiinode veebilehtedele juurdepääsu blokeerimist.

Samuti tõi kübersõja metafoori juurdumine kaasa sellise reaalse institutsiooni nagu küberkaitseliit, kes võitleb küberohtudega ning on valvel küberterroristide suhtes. Sama metafoori laiendades jõuaksime aga ju selleni, et Eesti küberkaitsevõime parandamiseks oleks meil vaja kübermiinipildujaid ning kui me peaksime sattuma ootamatult võimsa küberrünnaku ohvriteks, läheks Eesti mehed kübermetsavendadeks (ja laulaks oma küberonnides laulu «iTsihh, iTsahh, iVelled»).

«Võitlus», «lahing» ja teised sõja-metafoorid aitavad rõhutada asja olulisust ja/või välistada küsimusi vahendite kohta. Kui sõjas on kõik vahendid lubatud, siis ka valimisvõitluses või poliitilises lahingus pühitseb eesmärk meetodid. Ning võitjad, teadagi, kirjutavad ajaloo ehk ütlevad tagantjärele, kellel oli õigus. Pärast võidu saavutamiseks öeldakse teisele poolele, et «pärast võitlust rusikatega ei vehita».

Poliitiline võitlus ei toimu eelkõige mitte idee sisu, vaid neid kirjeldavate metafooride vahel, ja see ei leia aset üksnes kõnetoolis või komisjonides, vaid toimub ka, või isegi eelkõige, keeleliselt, meedia vahendusel. Võimu saavutamine tähendab vähemalt osaliselt ka keelelise hegemoonia saavutamist. Domineeriv positsioon selles, kuidas valijad poliitilist tegelikkust – näiteks makse või vabadust – mõistavad, toob kaasa ka suuremad võimalused valimisvõitluses.

Kuid metafoore ei saa kasutada mitte üksnes ideoloogilise mõjutamise eesmärgil, vaid ka nende mõjutuste analüüsimisel, et ühe või teise poliitilise jõu sõnumi sisu avada ning seda enam mõistetavaks teha. Nii on võimalik kirjeldada – just nagu Lakoff teeb – liberaalide ja konservatiivide asusaama erinevust riigist vanema-metafoori läbi, mis aitab erinevaid maailmavaateid kandvaid poliitilisi positsioone seletada.

Konservatiivide arusaama valitsusest võib vaadata kui karistavat isa, kelle ülesanne on kasvatada ühiskonda karmide moraalireeglite läbi ning kelle arusaam kõigist lastest kui loomult võrdsetest toob kaasa järelduse, et kuna kõigil on võrdsed võimalused, on moraalne ka võrdne maksukoormus – milleks karistada edukaid selle eest, et nad on edukad. Põhimõttest «Uju või upu» tulenevalt saavad ka sotsiaalsed programmid külge ebamoraalsuse pitseri – sotsiaalsete toetuste läbi saavad vähem edukad midagi, mida nad ei ole ära teeninud, mis teeb nad omakorda veel laisemaks ja seega ka ebamoraalsemaks.

Seevastu liberaalide – on oluline märkida, et Lakoffi arusaam liberaalisest ei vasta sellele, mida Eestis end liberaalseks jõuks nimetav erakond esindab – arusaam valitsusest on pigem kirjeldatav hoolitseva ema metafoori läbi: tema kannab hoolt vähem edukate laste eest, muretsedes ka selle pärast, et ebavõrdsed võimalused oleksid näiteks maksude erinevust rakendades veidi enam tasakaalustatud.

Eesti kontekstis vastas karmi isa metafoorile Res Publica – ja osaliselt vastab praegune IRL –  ning hoolitseva ema metafoorile Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Need metafoorid, mõneti küll lihtsustavad, just nagu metafooridele omane, on ometi omal kohal selleks, et aidata inimestel paremini mõista poliitilisi jõude, mis riiki kujundada püüavad.

Metafooridel on oma praktiline väärtus – puutudes kokku uue ja tundmatuga, otsime sarnasust juba teadaolevaga ja püüame paigutada uut kogemust olemasolevasse teadmiste, kogemuste ja mõistete raamistikku. Selleks et meil oleks võimalik rääkida keerulistest või abstraktsetest nähtustest, taandame need lihtsatele sarnasustele ja saame neist mõelda teiste kujundite kaudu.

Näiteks «elu», mis on abstraktne ja komplitseeritud mõiste, muutub meie jaoks hoomatavamaks, kui mõtleme sellest, kasutades teekonna metafoori, ning see võrdlus teeb võimalikuks rääkida raskuste ületamisest, sihi otsimisest, eksinud olemisest, elutee katkemisest või pooleli jäämisest. Need kõik on metafoorid.

Metafooride teene on, et saame rääkida lisaks elule ka sellistest olulistest, kuid abstraktsetest asjadest nagu vabadus või demokraatia, kuid igal metafoori kasutamisel oma hind: kuna üks nähtus on võrreldav teisega vaid mingis ulatuses, toimub metafoori kasutamisel osaliselt tähenduse vaesustamine ja osaliselt juba varem mainitud lisatähenduse salakaubana kaasa toomine.

Kokkuvõtteks: tegelikkusest arusaamine sõltub sellest, millisesse metafoorsesse raami kogetav paigutada. Üks metafoor ei kirjelda meile maailma rohkem ega vähem «tõelisemalt» tegelikkust kui teine, vaid mõlemad on pelgalt üks võimalik asjade seletamise viisidest. Me ei saa küll mõelda ilma metafoorideta, aga meie valida on see, milliseid metafoore me mõtlemiseks rakendame.

Näiteks ja edasi mõtlemiseks: kui me ei kasutaks poliitilisest diskussioonist mõtlemiseks mitte võitluse metafoori vaid püüaksime kirjeldada seda mõne teise metafoori, näiteks tantsu läbi, mis ei too lisatähendusena kaasa mitte vastandlikest huvidest tulenevat lahingut, mille eesmärk on vastase allutamine, vaid harmoonia leidmisele orienteeritud vastastikuse õppimise, kas sellest muutuks midagi ka poliitilise diskussiooni loomuses endas?

Lugemissoovitused:

George Lakoff, Mark Johnson, «Metafoorid, mille järgi me elame»

George Lakoff, «The Political Mind: Why You Can’t Understand 21st-Century American Politics with an 18th-Century Brain»

George Lakoff, «Don’t Think of an Elephant!: Know Your Values and Frame the Debate»

«Poliitikahuviliste kool» ilmub iga kuu «Memokraadis» ja ajalehes Postimees. Projekti käigus analüüsivad mitme eriala asjatundjad aktuaalseid poliitilisi sõnumeid ning annavad nõu, kuidas neid saaks paremini koostada ja mõista.

PM 14.07.2012

Poliitika­huviliste kool: ekspert

Urve Eslas, meediaekspert
Daniel Vaarik, kommunikatsiooniekspert
Silver Meikar, poliitikaekspert

Poliitikahuviliste kooli teiseks aruteluteemaks valisime mõiste «ekspert». Klassikalise definitsiooni järgi on ekspert see isik või institutsioon, kel on mingil alal mingi teadmine, mida teistel ei ole, ning oskus seda teadmist kasutada. Selles artiklis defineerime eksperti kui kedagi, kellel avalikkus arvab mingil teemal teistest enam teadmisi või kogemusi olevat. Sealjuures ei ole oluline, kas arvamus eksperdi suuremast teadmiste- ja kogemustepagasist vastab tegelikkusele.

Tegelike ekspertide arvamuse kasutamine on ettevõtete või riigi nõustamisel või ajakirjanduses muidugi vajalik. Hea oleks, kui neid oleks mitu ja nad ei räägiks sama juttu. Veelgi parem, kui nad oleksid sõltumatud.

Selle artikli kontekstis huvitab meid, kuidas eksperdi hinnang võib poliitilises kommunikatsioonis muutuda propagandavahendiks ning see, kuidas aru saada, millal nn ekspertarvamusele rõhutades soovitakse lugejat tasalülitada nii diskussioonist kui mõtlemisest: ekspert teab, ja kui argument sisaldab viidet eksperdi seisukohale, ei saa see olla vale ning selles ei tule ei kahelda ega püüda sellega vaielda. Õigus on eksperdil, järelikult ka minul, kui ma eksperdi argumente kasutan.

Eksperdi-positsiooni teeb ohtlikuks just see, et ekspertide sõnal on suurem võim kui tavakodanike omal ning nad kujundavad poliitikat ilma, et keegi oleks neid selleks valinud või volitanud. Ühte viisi, kuidas meedia eksperte loob, on kirjeldanud sotsioloog Pierre Bourdieu. Tema kasutab näitena küll peamiselt televisiooni, kuid see on laiendatav ka suurele osale ülejäänud meediast, seda enam, et online-meedia meenutab oma toimimisprintsiipidelt pigem raadiot-televisiooni kui paberlehte.

Bourdieu näitab, et kuna kiirmeedia keskkonnas on spetsialistil mahu- ja ajapiirangute tõttu väga raske öelda seda, mida öelda tahaks ning peab piirduma paari lause või repliigiga, on meedias üles astuvate ekspertide ringi jäänud vähem neid, kes lähevad sinna midagi ütlema, ning rohkem neid, kes lähevad selleks, et pildil olla ja sellega oma sotsiaalset kapitali kasvatada. On selge, et vajadust kasvatada kapitali tunnevad rohkem need, kel kolleegidelt saadud tunnustust napib.

Meedia ja eksperdi suhe on sümbiootiline: meedia vajab eksperti, kes kiiresti vajaliku kommentaari annaks, ja ekspert meediat, kes tema eksperdi-positsiooni kindlustab ning sellega tema sotsiaalset (ja seeläbi lõpuks ka materiaalset) kapitali suurendab. Meedia «tellimus» eksperdile – lihtsalt kättesaadav, kiiresti reageeriv, mõõdukalt vaimukas, turvalise seisukohaga – määrab üsna täpselt ära ka selle profiili, millele peab kiirmeediale sobiv ekspert vastama.

Eksperdilt oodatakse harva uut vaatenurka või meediatarbijate maailmapilti kõigutavat informatsiooni. Pigem tahetakse selle sõnastamist, millega enamik nõus oleks, kuid mis seni tsitaadina puudu on. Ekspert on meedia laiskusest sündinud mugavustoode: igal kiirmeedia töötajal on oma ekspertide ringkond, kellelt kiiresti vajaliku ja ette teada maailmavaadet esindava – ning sageli ka ette teada seisukohaga – kommentaari saab.

Sümbioos on täiuslik: ekspert aitab meediatöötajal teha tema tööd ning meediatöötaja aitab kinnistada eksperdi eksperdikuvandit. See sümbioos on aga halb seetõttu, et on sumbunud mugavusring, kus luuakse vähe uut informatsiooni, kus ei ajakirjanik ega ekspert ei täida tegelikult neilt oodatavat rolli ning kus meediatarbija on sageli jäetud ilma olulisemast, mida meedia peaks andma.

Peamine oht on aga see, et selliseid meedia mugavustooteid, kelle sõnadele meedia on samas andnud teiste omadest suurema kaalu, on mugav kasutada ka poliitilises kommunikatsioonis. Siin saab sümbioos veel ühe lüli – poliitiku või tema tekstikirjutaja.
Poliitika kasutab eksperti oma seisukohtade toestamiseks, aga kui sobivat eksperti parajasti pole, kuid vajadus eksperdi järele on, võib poliitika selle ka luua.

Idarahaskandaalile oma hinnangu andmiseks moodustatud nn Keskerakonna tõekomisjon kasutas kapo peadirektori käskkirja ümberlükkamiseks kaitseväe ohvitseri Rene Toomse arvamusavaldust tema ajaveebis. Keskerakond nimetas nii komisjoni lõppraportis kui ka meedias Toomset «luureohvitseriks», «luurajaks» jms.

Sellega loodi talle meedias eksperdi kuvand («luuraja ju teab, kuidas asjad luureorganisatsioonis käivad või peaksid käima») ning kasutati tema välja öeldud seisukohta kapo väidetele. Luureekspert luureorganisatsiooni vastu on palju parem positsioon kui poliitik luureorganisatsiooni vastu.

Siinkohal ei ole oluline, kas Toomse blogis ilmunud analüüs oli pädev, vaid küsimus on selles, kuidas seda poliitilise eesmärgi nimel ära kasutati. See reprodutseeriti tõekomisjoni raportis lisana allkirjastatud ja/või templiga ametlike kirjade kõrval ning seega sooviti sellele anda sama tugev kaal, kui näiteks kapo käskkirjal ja linnasekretäri kinnituskirjal. «Eksperdi» silt ei kleebitud seega külge mitte ainult isikule, vaid ka tema arvamusele.

Vahel panevad eksperdid poliitikud ka raskesse olukorda ning kitsendavad nende valikuid. Kalle Muuli kirjutas 26. mail Postimehes loo «Me ei lükka edasi», kus kirjeldas, kuidas IMF püüdis 1992. aastal sundida toonast Eesti Panga presidenti Siim Kallast rahareformist loobuma. Vaieldamatult oli survele vastu panemine raske, sest IMFil on maailmas finantseksperdi roll ning samuti mõjutavad nende avalikult antud hinnangud riikide käekäiku.

Ka kaitseminister, kelle tegevust kritiseerib avalikkuse ees mõni kaitseväelane või -liitlane, võib sattuda keerulisse olukorda. Avalikkus näib uskuvat riigikaitse teemal pigem mundrikandja juttu ning kaldub pidama teda suuremaks eksperdiks kui ministrit. 2006. aasta 26. veebruaril kasutas oma kaitseliitlaseks olemise argumenti kui eksperdiks olemise tagatist Raigo Sõlg, kes Delfi kommentaariumis nõudis kaitseliitlasena Jürgen Ligi tagandamist. Siin näites apelleeris Sõlg ise eksperdi staatusele, et saada suurem toetus oma seisukohale ja nõudmisele.

Kõige lihtsam, seega ka enim kasutatud meetod on juba valmis seisukoha tõestuseks otsida sobiv ekspertuuring. Selline meetod on laialt levinud ka poolpoliitilistes sektorites.

Tuginedes Londonis asuva sõltumatu mõttekoja Legatum Institute’i avaldatud heaolu-uuringule, mille kohaselt Eesti on sotsiaalse kapitali kohalt muretsemapanevalt madalal tasemel, väitis 2009. aasta novembris Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam Päevalehes ilmunud artiklis, et sotsiaalne sidusus on Eesti jaoks suur probleem, ning nõudis valitsuselt tegutsemist.

Samas, nagu Kaarel Tarand välja tõi, jättis ekspert Mall Hellam teisele eksperdile, Legatum Institute’le viidates märkimata, et sotsiaalse kapitali mõõtmisel võetakse reeglina olulise tegurina arvesse religioon, mille puhul aga Eestis ei ole näitajad just eriti kõrgel.

Sellele Mall Hellam aga oma artiklis ei viita. Selle asemel võtab ta järelduse ning «sisutab» selle sootuks teistsuguste näidetega: peresidemed, ühistegevus, sotsiaalne aktiivsus.

Niisiis ei pruugi «ekspert» tähendada üksnes inimest, kelle positsiooni mingil alal oma väidete tõestamiseks kasutatakse, vaid samamoodi võib kasutada eksperdi rollis institutsiooni: reitinguagentuuride (nt Standard & Poor’s) aruanded on sobilikuks eksperthinnanguks, et põhjendada valitsuse edukust, inimõiguste eksperdi kuvandiga organisatsioonide (Inimõiguste Instituut, Freedom House, Human Right Watch jt) hinnangud ja analüüsid sobivad kasutamiseks, kui on vaja näidata mõne riigi puudusi.

Eksperdi-positsioon võib laieneda tervele riigile või piirkonnale. Kui soovime näidata, et karmim riigi sekkumine majandusse on hea, siis toome näiteid Singapurist. Kui soovime näidata, et see pole kuigi soovitav, siis toome näiteid Valgevenest. Samamoodi on riik, mille majandusel on rasked ajad, sobilik ekspertnäide «ebaefektiivsest maksusüsteemist».

«Foorumi» saates põhjendas Urve Palo, et miks sotside majandusprogramm on parem kui valitsuse oma Soome ja Venemaa maksusüsteemi vastandamisega, luues olukorra, kus nende kahe riigi võrdluses sooviksime end pigem võrrelda Soomega ning sellega ühtlasi ka toetada Palo seisukohta. See, et Venemaal on proportsionaalne tulumaks, ei tähenda iseenesest, et selline tulumaksusüsteem halb on. Venemaal on muud asjad kehvad – korruptsioon, inimõiguste rikkumine jne.

Sarnast oma väite tõestamiseks sobiliku ekspertriigi näite kasutamist kasutatakse poliitilises kommunikatsioonis ohtrasti. Reformierakonna ACTAt pooldavat seisukohta kaitstes kirjutas riigikogu liige Valdo Randpere 11. veebruaril Delfis nii: «Võltsimisvastase kaubandusleppega on praeguseks ühinenud 22 ELi riiki pluss USA, Austraalia, Jaapan, Singapur jpt. Ühinenud pole näiteks Venemaa ja Süüria./…/ Kas tõesti on põhjus selles, et Rootsis ja Taanis hinnatakse sõnavabadust ja inimeste põhiõigusi madalamalt? Kindlasti ei.» Kuid sellest ei saa teha järeldust, et ACTA ei ole ohuks interneti- ja sõnavabadusele ning seda ei saa kasutada argumendina tõestamaks, nagu oleks üleliigne, et ka Eesti kujundaks selles küsimuses oma seisukoha.

Eksperthinnangud võivad sageli ka tõele vastata, kuid oluline on, et 1) neid ei võetaks tõe pähe ainuüksi seetõttu, et need on esitanud ekspert ning 2) me suudaksime mõista, kui neid kasutatakse (valikuliselt) ära mingi muu agenda õigustamiseks. Poliitiline kommunikatsioon armastab eksperte, sest ka üksnes neile tuginedes saab üldsust veenda mingi idee õigsuses.

Postimehes 2006. aasta novembris ilmunud intervjuus vastas Leo Kunnas küsimusele, kas spetsialistide arvamust võiks siiski rohkem küsida, järgmiselt: «Jah, ma pean ka seda loomulikuks, et arst räägib haigustest, õpetaja haridusest, kaitseväelane kaitseväest ja riigikaitsest.» («Leo Kunnas, sõdurjumala teener», PM 14.10).

Arst teabki haigustest, kuid ei pruugi olla oma ameti tõttu tervishoiureformi suurim asjatundja, samuti õpetaja haridusreformi ja kaitseväelane riigikaitse ülesehitamisel. Väga tihti kleebitakse neile meedias eksperdi silt külge ning avalikkus peab nende esitatud seisukohta tõeseks tänu nende ametile. See, et keegi oskab haamrit käes hoida, ei tähenda, et ta oleks maailma parim arhitekt.

Meediatarbija jaoks on oluline mõista ekspertarvamusega manipuleerimise tehnikaid ning õppida märkama, kuidas, millises kontekstis ja millistel eesmärkidel kasutatakse eksperthinnanguid mingi konkreetsele erakonnale vajaliku väite õigustamiseks/tõestamiseks.

Ka selles artiklis välja käidud seisukohti ei tohi võtta tõe pähe üksnes seetõttu, et need  on kirja pannud Poliitikahuviliste kooli «ekspertid». Kommenteerige Postimehe veebiküljel või Memokraadi blogis, vaielge vastu ning lisage oma tähelepanekuid ekspertide kasutamisest propagandavahendina.

Poliitikahuviliste kool ilmub iga kuu blogis Memokraat ja ajalehes Postimees. Projekti käigus analüüsivad mitme eriala asjatundjad aktuaalseid poliitilisi sõnumeid ning annavad nõu, kuidas neid saaks paremini koostada ja mõista.

PM 02.06.2012