Category: Populism

Kõik lootus jätke, astudes siit välja

Suurbritannia vaatab nii läbirääkimisi EL-iga kui ka suhteid Šotimaaga endiselt enesekesksetest ebareaalsetest tulevikulootustest lähtudes.

Aasta tagasi võis kahes kultuuriliselt lähedases, kuid geograafiliselt teineteisest kauges riigis – Ühendkuningriigis ja Ühendriikides – märgata ühendavat muret. Nii Londoni pubides kui ka Washingtoni kohvikutes, kus tavaliselt vaieldakse pigem koduste asjade üle, oli tunda peataolekut: mis saab siis, kui Suurbritannia otsustab lahkuda euroliidust ja Donald Trumpist saab Ühendriikide president?

Mõlemad otsused saidki vastu ootusi teoks. Mõlemad lahendused tõid kindluse asemel hulga küsimusi, millele alles otsitakse vastuseid.

Olgu Ühendriikidega kuidas on, Suurbritannias sai pärast pea aastast teadmatust lõpuks kindlaks kaks asja: Brexit tuleb, aga Šotimaa uut iseseisvusreferendumit niipea mitte. Ehkki Šotimaa valitsusjuht Nicola Sturgeon ütles laupäeval Šoti Rahvuspartei kongressil selge sõnaga, et olukord on Brexiti tõttu muutunud ja uus referendum möödapääsmatu, ei ole Suurbritannia peaminister Theresa May sugugi samal arvamusel. Londoni jaoks on oluline hoida riiki ühes tükis, et kaubelda euroliidult välja soodsaid lahkumistingimusi, kuid viis, kuidas seda tehakse, mängib kaardid kätte pigem Šotimaa iseseisvuse pooldajatele. Patroneeriv hoiak, ülevalt alla vaatamine ja hirmutamistaktika näitavad, et London ei ole eelmisest Šotimaa iseseisvusreferendumist midagi õppinud. Miski ei ärrita šotlase uhkust rohkem kui kamp Inglise toorisid, kes arvavad, et neil on õigus öelda šotlastele, mida teha ja mida mitte.

See, et Brexiti toimumise asjus valitseb lõpuks kindlus, ei suurenda üldist kindlustunnet. Selle üle, kas teadmine, et olukord on halb, on majandusele alati parem kui lootus, peeti mõni aasta tagasi Londoni majanduskoolis pikk väitlus. Kokkuleppele ei jõutud – teadmise mõju sõltub sellest, kas see puudutab strateegilist teavet või mitte. Näiteks teadmine riigi ees seisvatest majandusraskustest on ilmselt majanduse kohanemisele kasulik, seevastu teadmine meteoriidi vääramatust kursist tekitab tõenäoliselt majanduskaose. Paraku saame seda, kas teave on strateegiline või mitte, sageli teada alles siis, kui selgub, et asjade viltuminekut ei ole kuidagi võimalik vältida.

Paistab, et Brexiti tõsiasjaks saamine on selle vaidluse taustal pigem just teave, mille strateegilisus tuleb ilmsiks koos arusaamaga selle tagajärgede ulatuslikkusest ja vältimatusest, st alles tagantjärele.

Osaliselt on see mõistetav: kuni läinud nädalani oli tulevik Suurbritannia jaoks kahekordselt tundmatu. EL-i jäämise pooldajate lootus tekkis ja kadus, tekkis ja kadus sedamööda, kuidas arvati olevat leitud Brexiti peatamiseks legaalseid vahendeid, ja samas taktis kõikuv börs andis ebakindlusele oma bassilöögid. Suurbritannia kardiogramm näitas rütmihäireid, ja diagnoos – segu majanduslikust ebakindlusest, kultuurilisest ärevusest ja poliitilisest võõrandumisest nii UK kui ka EL-i tasandil – ei olnud enam ammu külmade kompresside ja palderjanitilkadega ravitav.

Isegi nüüd, kui Brexit on kindel, ei tea keegi, mis Suurbritanniast Brexiti käigus saab. Muutuste ulatuslikkus omakorda on tekitanud väitluse, kas Suurbritannia EL-i referendumit ei oleks tulnud käsitleda pigem põhiseaduslike muudatuste mastaabis, kus otsuseks on vaja kaht kolmandikku poolthääli. Neist mõnest protsendist, mis avasid Brexitile tee ja kujundasid Suurbritanniale uue tuleviku, arvatakse vähe olevat – valijad on selleks liiga mõjutatavad, poliitikud liiga manipuleerivad või lausa valelikud. Muidugi näidatakse sõrmega süüdistavalt referendumi ellukutsujale, Briti endisele peaministrile David Cameronile. Asja ei teinud kergemaks ka Brexiti-ministri David Davise läinudnädalane märkus „oleme meie riigi põlvkonna jaoks kõige tähtsamate läbirääkimiste lävel”, mis on lühinägelik – Brexiti ja sellega kaasnevate läbirääkimiste mõju võib tuua olulisi muutusi palju rohkemate kui ühe põlvkonna jaoks.

See, et tulevik on teadmata ja ebakindel, ei saa muidugi olla põhjus muutusi vältida. Tulevik on enam-vähem alati ebakindel. Pigem on probleem selles, et kõik kolm osapoolt – EL-i jäämise pooldajad, EL-ist lahkumise eestkõnelejad ja uut referendumit soovivad šotlased – loodavad, et tulevik tõendab: just nende suhtumine oli õige. Sellele lootusele tuginedes püütakse veenda ka valijaid, lootes vargsi, et ennustused lähevad iseenesest täide.

Tõepoolest, kui enamik usub, et läbirääkimised EL-iga lähevad ladusalt, majandussuhetes ei muutu oluliselt midagi, pangad ja mõttekojad ei lahku Londonist, ülikoolide rahvusvahelistest teadusprojektidest ei kao teadlased ja rahastus, Suurbritannia ei muutu rassistlikumaks – siis kõik lahenebki. Kuid millal saab enda ja teiste veenmisest bluff ja kas seda hetke osatakse näha? Või on see hetk juba saabunud?

Kui Iiri tööminister Mary Mitchell võrdles Briti kaubandusministrit Liam Foxi abielumehega, kes tahab lahutust tingimustel, mis vabastaksid ta kohustustest, kuid jätaksid kogu vara talle, siis tabas ta naelapead. Briti valitsus kavatseb pidada EL-iga läbirääkimisi eesmärkide üle, mis on vasturääkivad ja ebareaalsed. Kõik kolm osapoolt heidavad üksteisele ette soovmõtlemist ja faktide ignoreerimist. See on üks neid väheseid kordi, kus kõigil kolmel on õigus. Brexiti-loosungitest ei ole palju edasi liigutud: ka toona tehti lahkumiskampaania sisulise kalkulatsioonita, kuidas peaks „kontroll tagasi võetama”, löömata Suurbritannia majandust segi, või kuidas juriidilist, majanduslikku ja teadustegevuse vereringet, mida on aastakümneid ühendatud, oleks ülepea võimalik paari aastaga lahutada, nii et mõlemad patsiendid ellu jääksid.

Kui Financial Times nimetas hiljuti toimunut veidi irooniliselt melodraamaks, tabas ta teist naelapead. Suurbritannia sõnakasutuses nii Brexiti kui ka Šotimaa iseseisvusreferendumi puhul on kerge märgata lihtsustatud võrdlusi inimsuhetega. Ent see võrdlus ei ole üksnes kasutu, vaid ka eksitav. Ent selliste võrdluste kasutamine annab otsustajatele vahendid „rääkida rahvaga rahva keeles” ja sellega lisaohjad vajaduse korral meelsust suunata. Londonil on kogemus, et selline vajadus võib ilmneda.

Mõni kuu enne iseseisvusreferendumit rääkisin Šotimaal nii Nicola Sturgeoni kui ka Šotimaa iseseisvuse vastase kampaania liidri, Šoti konservatiivide esimehe Jackson Carlaw’ga. Sturgeon rääkis läbirääkimistest ja kalkulatsioonidest. Carlaw rääkis oma naisest, kellega ta on jäänud kokku nii headel kui ka halbadel aegadel, ja sellest, kui moraalselt vale on abielulahutus, mida Šotimaa tahab, ja nagu ikka, Šotimaa võimetusest oma eluga üksi hakkama saada.

Šotimaa vastas Suurbritannia patroneerivale „mansplainimisele” faktide ja ratsionaalsusega. See ei toiminud, Suurbritannia ei suutnud enam vaadata omaenda metafooridest kaugemale.

Kui selgus, et hirmutamine ei pruugi soovitud tulemust anda, võttis London kasutusele südantlõhestava sõnumi: kui Šotimaa lahkub, siis Inglismaa süda murdub. Ent kumbki ei olnud see, mida Šotimaa toona – ja ka praegu – oleks vajanud. Šotimaa tahtis võrdset mängu. Londoni jaoks jäi ületamata tõke, mis kujutas Šotimaad kui emotsionaalset, varatut ja pisut poolemeelset abikaasat.

Praegune õhustik meenutab 2014. aasta iseseisvusreferendumi eelset. Toonane „projekt Hirm”, nagu Šoti iseseisvuse vastaste kampaaniat nimetati, rõhutas peamiselt Šotimaa jaoks uut ja ootamatut olukorda, millega piirkond suuremate majanduslike kadudeta toime ei tule. Enne referendumit Šotimaal ringi sõites oli näha, kuidas teadmatusega hirmutamine inimestele mõjus. Šotimaa mägedes, kuhu poliitilised intriigid tavaliselt ei jõua, pelgasid inimesed tõsimeeli, et jäävad iseseisvudes sissetulekuta ja peavad edaspidi Londonisse sõitmiseks välispassi taotlema. Pisiasjad, millel ei ole tõega palju pistmist, kuid mis olid toona valitsenud ebakindluse tõttu emotsionaalselt tugevad argumendid. Tõejärgsuse esimeseks ohvriks tuleks vähemalt Euroopas pidada pigem Šotimaa iseseisvusreferendumit kui Brexitit.

Kumb on siis parem, kas lootus või ebameeldiv teadmine? Emily Dickinsoni jaoks oli lootus „suline asi, mis pesitseb hinges”, Nietzsche jaoks aga „halvim kõigest kurjast, sest pikendab piinu”. Suurbritannia jaoks oleks tulusam vaadata nii läbirääkimisi EL-iga kui ka suhteid Šotimaaga mitte enesekesksetest ebareaalsetetest tulevikulootustest lähtudes, vaid pigem pidades silmas Dante parafraseeringut: kõik lootus jätke, astudes siit välja. Tegelikkus on käes, lootuste jaoks ei ole enam aega.

EPL 20.03.2017

Süüria olukord tähendab meile peale sõjapõgenike paljut muudki

Venemaa Süüria-ainelistel teaberünnakutel ja lääne riigipeade ignorantsusel võib olla arvestatav mõju nii Ukrainale kui ka NATO tulevikule.

Sellest on nüüd juba mõned päevad, kui ühe sõjapidamise nn pehme jõu üle peetud arutelu käigus jäi kõrva mõte, et Süürias toimuval ei ole Eesti üldises arusaamas muud tähendust kui sõja eest põgenenud inimesed, kes siiakanti jõuda võivad. See on huvitav, ent veidi ekslik arusaam mõjust, mida välispoliitiline niidistik Eestile ja teistele Balti riikidele avaldab. Selle seletamiseks tuleks minna ajas mõned aastad tagasi.

2014. aasta novembri keskel toimus Austraalias Brisbane’i linnas hulk vahejuhtumeid, mille mõjud välispoliitikale on senini kaudselt tajutavad. Peeti G20 kohtumine, järjekorras üheksas. Plaanis oli arutada globaalmajanduse kriisijärgset taastumist, kliimamuutusi ja kaubandussuhete hoogustamist. See hea plaan kukkus aga osalt läbi – vähemalt avalikkusse peegeldunud moel. Maailmakorras oli midagi muutunud ja selle põhjustaja, Venemaa presidendi Vladimir Putini sõjalaevastikust saadetud saabumine seadis sündmuste keskme hoopis mujale.

Kevadel oli Venemaa annekteerinud Krimmi ja rikkunud sellega pea kõiki rahvusvahelisi leppeid. Kui majandusküsimusi arutada tahtvad suurriigid peavad peale majandusküsimuste veel midagi kalliks, siis on need kokkulepped. Kui lepped ei pea, ei pea ka miski muu. Seni turvalisena püsinud maailmakorra ohustaja oli klubikokkusaamisel kohal ja see ei saanud üldist tonaalsust mõjutamata jätta.

Taustaks: sama aasta märtsis oli G8-st saanud G7: Sotšis toimuma pidanud kohtumine tühistati ja Venemaa oli klubist välja heidetud. Seetõttu oli novembris toimunud G20 kohtumine Venemaa jaoks üsna oluline.

See läks halvemini, kui Venemaa oleks oodanud. Visuaalse meedia mõjujõust teadlike riigijuhtide jaoks oli toona mõte Putiniga samale pildile jäämisest, rääkimata käesurumisest või klaasikõlistamisest, võimalik üksnes rohkesõnalistest seletustest saadetuna. Putin lahkus enne G20 kohtumise lõppu. Oluline on vahest seegi, et arvatavasti jäi tol kohtumisel kogetud tõrjutuse põhjus Putini jaoks vähemalt osalt hämaraks: Venemaa visioon rahvusvahelisest õigusest erines siis ja erineb ka nüüd lääne arusaamadest üsna mitmes aspektis.

See oli aga alles algus. Mõned kuud hiljem Müncheni julgeolekukonverentsil naerdi kõnepuldist rääkinud Venemaa välisminister Sergei Lavrov üsna varjamatult välja. Maailma vägevad olid Venemaa otsustus- või isegi arutelulaua tagant eemale tõrjunud, vähemalt poliitilise avalikkuse jaoks.

2015. aastal toimusid infosõja ekspertide kohtumised, kus sõnastati võimalik tulevikustsenaarium: Venemaa eesmärk on mis tahes vahenditega arutelu- ja otsustuslaua juurde tagasi saada. Kui ta selle eesmärgi saavutab, ei ole talle ainult Ukraina andeks antud, vaid on lepitud ka rahvusvaheliste reeglite rikkumisega – mis tähendab, et ühegi riikidevahelist elukorraldust korraldava seaduse kehtivuses ei saa enam kindlust olla.

Prantsusmaal oli jaanuarikuine ajakirja Charlie Hebdo toimetuse vastane islamistliku terroriorganisatsiooni rünnak kümne aasta jooksul esimene sarnaste seas. Euroopa püüdis uue tegelikkusega kohaneda. 2015. aasta septembris liitus Venemaa Süüria sõjaga, põhjendades seda vajadusega võidelda islamiterrorismi vastu, mille mõju oli Euroopa valusalt tunda saanud.

Nii toona kui ka järgmise 2016. aasta jooksul, kui toimusid terrorirünnakud Brüsselis, Nice’is ja Berliinis, teavitasid Venemaa riiklikult kontrollitavad meediakanalid nii Vene kui ka lääne avalikkust valikust, mis Euroopa ees seisab. Valik oli: kas leppida sellega, et Euroopa linnade tänavatel terrorirünnakute tõttu hukkuvad inimesed on osa uuest tegelikkusest, või teha koostööd Venemaaga, kes võitleb terrorismiga edukalt Süürias ja seega saab aidata võidelda sellega ka Euroopas.

Pärast Nice’i terrorirünnakut Prantsuse riigipea ja rahvani jõudnud kaastundeavalduste seas oli ka Venemaa presidendi oma: „Ma tahan veel kord rõhutada, et suudame terrorismi võita üksnes ühendatud jõupingutustega.”

Kaastundeavalduses öeldud „veel kord rõhutada” oli üsna täpne, sest samasuguse sõnumi oli Moskva saatnud varemgi pärast terrorirünnakuid, teiste seas Belgiale pärast märtsikuist rünnakut. Moskva ei ole teinud saladust, et selle avalduse ajend ei ole lihtsalt soov abi pakkuda. Riikliku telekanali Rossija 24 27. märtsi saates „Nädala uudised” võttis saatejuht Dmitri Kisseljov Euroopat vaevava probleemi kokku nii: Venemaa võitles edukalt Süürias ISIS-e vastu ja tõi sinna rahu ning Euroopa terroriaktid on põhjustatud sellest, et Euroopa ei tee Venemaaga koostööd, vaid rikub suhteid sanktsioonidega. Kui Euroopa ei käituks nii rumalalt, oleks olnud ammu võimalik koostöös Venemaaga välja töötada edukas plaan, kuidas terrorismist jagu saada ja säästa suurel hulgal elusid. Kui palju terroriakte peab veel toimuma, kui palju elusid peavad Euroopa riigid kaotama, enne kui Euroopa Liit seda taipama hakkab?

Selle loo kajad – valik terrorismi ja Venemaaga koostöö vahel – jõudsid Yana Toomi eestvedamisel Eesti (sotsiaal)meediasse ja järgnenud sotsiaalmeedia infovoolu analüüs näitab, et tulemuslikult.

Oma riigi kodanike kaitseks rahvusvahelistest huvidest loobumises poleks midagi uut. Ja kui järele mõelda, oleks see äkki – ehkki kõigi väärtuspõhiste otsuste vastu – ratsionaalselt mõistetav valik. Kuid selles on üks aga: selle valiku eeldused on, vähemalt seekord, valed. Venemaa ei ole Süürias kunagi islamiterrorismi vastu võidelnud.

Esimesena selle tõsiasja esile toonud raport ilmus läinud aasta aprillis. Rahvusvaheliste suhete mõttekoja Atlantic Councili raportis „Putini sõda Süürias” võrreldi muu hulgas Venemaa õhurünnakute väidetavaid sihtmärke tegelike sihtmärkidega. Selle analüüsi tegemiseks oli appi võetud ülemaailmne uurivate ajakirjanike ühendus Bellingcat, mis kasutab teabe kogumiseks avalikke allikaid: fotosid, videoid, sotsiaalmeediat.

Bellingcat uuris Venemaa kaitseministeeriumi postitatud 43 videot Süüria õhurünnakutest ja suutis 36 video puhul kindlaks teha täpse koha, mida rünnakud tabasid. 30 rünnaku puhul kinnitas Venemaa kaitseministeerium, et tegu oli rünnakutega ISIS-e vastu. Selgus, et tegelikkuses oli ainult üks neist rünnakutest tehtud tõepoolest ISIS-e kontrolli all oleva piirkonna pihta. Sõnum, et Venemaa võitles Süürias edukalt ISIS-e vastu, on seega tõene 1 : 30 ulatuses. See tõeprotsent on veidi väike järeldamaks, nagu oleks Venemaast Euroopale ISIS-e vastu võitlemisel abi või Venemaal oleks ülepea soovi ISIS-ega võidelda.

2017. aastal tuli koostöö Venemaaga terrorismivastases võitluses aga jutuks juba ka Atlandi taga, Ühendriikide uue presidendi Donald Trumpi suu kaudu. Seda, kui lihtsalt sünnivad tõepõhjata lood, kui suur on nende mõju rahvusvahelisele poliitikale ja kui raske on neid kummutada, oleks ehk raske seletada ilma tollesama mõttekoja Atlantic Councili värske raportita „Aleppo murdmine”, mis toob peale Süüria veriste sõjakuritegude esile ka „pehme jõu” osa: kuidas teaberünnakutega kujundati nii kohalikku kui ka rahvusvahelist avalikku arvamust ja mis rolli see Aleppo alistamises mängis. Raport toob muu hulgas esile soovituse Ühendriikidele kaaluda hoolikalt võimalikke koostööpartnereid. Aga inimesi – ka riigipäid – on raske ümber veenda. Poliitilise tegelikkuse loomises on lugudel suurem roll kui faktidel.

Terrorismivastane võitlus on president Trumpi jaoks üks Ühendriikide prioriteete. Üks Venemaa sihte on veenda Ühendriike oma edukas võitluses terrorismiga Süürias, just nagu püüti veenda Euroopa avalikkust ja otsuselangetajaid. Sammudel, mida Venemaa on valmis tegema selleks, et saada tagasi otsustuslaua taha, võib – teaberünnakute toel ja ignorantsuse abil – olla arvestatav mõju nii Ukrainale, rahvusvahelistele reeglitele kui kaudselt ka NATO tulevikule, mida Moskva näeb eksistentsiaalse ohuna.

Mida sellest järeldada? Kaht asja. Esiteks: mõistlikud suhted Venemaaga on vajalikud, kuid need ei saa sündida valede kaudu ja väärtuste arvel. Teiseks: kui mõelda siit edasi, kui olulist rolli mängib see, et Ühendriikide president oleks faktiliselt täpse teabega varustatud, ja kui olulisel kohal on Ühendriigid teaberünnakute sihtmärgina Venemaa jaoks, võiks Süürias toimuv saada Eesti jaoks NATO kontekstis ka pisut teise tähenduse kui üksnes sõjapõgenikud.

EPL 06.03.2017

Kuidas vaalast sai kala ja jänes kübarasse pandi

il_340x270-1105718364_cjwxKuidas tulla toime vastuolulisest teabest saadud kurnatuse ja tüdimusega? Võib käega lüüa, juua õlut ja vaadata jalgpalli, aga see ei ole parim lahendus. Euroopa poliitikauuringute keskuse kaasteadur Urve Eslas kirjutab, millised võtted on praegu infosõjas kasutusel. Narratiivipesu, Vene pingpong, “hunt, kes hüüab “Hunt!””, tavaline valetamine, tõe suhtelisuse rõhutamine.

Mõne kuu eest istusin Londonis ühe mõttekoja ees trepil ja ootasin ümarlaua algust: seal oli kavas arutada, mida teaberünnetega peale hakata. Selleks ajaks oli sääraseid ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias toimuvaid agressiooniakte kirjeldatud juba kuid, kui mitte aastaid, ent plaane, mida selle teadmisega peale hakata, oli endiselt kesiselt. Samaga vastamine ei tulnud kõne allagi, ka sääraste vaenulike kanalite piiramine oleks olnud liiga lähedal piirile, millest edasi demokraatliku maailma enda reaktsioon võib saada agressiooniaktidest kahjulikumaks.

Midagi oli ometi vaja teha. Valefakte ja -lugusid ei tulnud ammu enam üksnes Venemaalt. Sama oli kogenud Suurbritannia ja (osaliselt) maksnud euroliidust lahkumise kasuks pöördunud referendumitulemusega, sama olid kogenud Ühendriigid ja (osaliselt) maksnud Donald Trumpi võiduga. Kaheksas Euroopa riigis, sealhulgas Prantsusmaal ja Saksamaal, ees seisvad valimised ei teinud olukorda sugugi kindlamaks, pigem vastupidi.

Kurnamistaktika

Tol päeval istusid ümarlauda oodates Londonis trepil peale minu veel kaks inimest: pisut kulunud tviidpintsakus britt ja musta vihmamantliga ameeriklane. „Kõige suurem katsumus,” ütles ameeriklane, „on see, kuidas tüdimusega toime tulla.” Britt ei vastanud midagi, ainult noogutas. „Inimestel on tunne, et tahaks käega lüüa, õlut juua ja jalgpalli vaadata.”

Jutuks olnud tüdimus – ameeriklane kasutas prantsuskeelset ennui’d – on pika kultuurilise ajalooga nähtus, mis on kõneks olnud vähemalt 1857. aastast, kui Charles Baudelaire vihjas sellele „Kurja õite” avaluuletuses „Lugejale”. Poliitilisse kõnepruuki jõudis see Gruusia ja Ukraina sõja kontekstis, kui lääne poliitiline avalikkus seal toimuvast tüdima hakkas. Olen kuulnud arvatavat, et tegu on pelgalt ühe-teema-väsimusega, kuid ma ei ole sellega päris nõus: poliitiline ennui ei ole pelgalt informatsioonitüdimus, vaid reaktsioon vastuolulisele teabele, mille taustal ei osata seisukohta võtta. Kes valetab? Keda uskuda? Kas üldse kedagi?

Lootusetus vastuolulisest teabest enda jaoks mõtestatavaid järeldusi teha paistis silma Facebookis ja Twitteris, kus tüdimust Venemaast, Brexitist, Trumpist väljendati seda hoogsamalt, mida rohkem vastuolulist teavet lisandus.

See on mõistetav reaktsioon kurnamistaktikale, millega informatsioon aetakse nii rohkeks, intensiivseks ja vasturääkivaks, et sellega tegelemise asemel on kergem käega lüüa. Mõistetav, kuid mitte kõige targem.

Sergei Rastorgujev, Vene teaberünde spetsialist, kirjutas suhteliselt hiljuti, 1998. aastal raamatu „Infosõda”. See, nagu ka paljud Venemaa ametlikud sõnavõtud, oli omal moel üsna siiras. Raamat kirjeldas, kuidas töödelda mõistust teabega analoogiliselt sellega, kuidas arvutit töödeldakse viirustega: kui väärteave või sellest tulenev paradoks viia analüüsivasse mõistusse, on tulemus sama – see nakatub, kannab nakkust edasi või jookseb kokku.

Nüüd, pea kakskümmend aastat hiljem ja tuhatkond kilomeetrit lääne pool saab öelda, et teaberünnakutel on kaks tähelepanu väärivat komponenti: lood, mida need jutustavad, ja tehnikad, millega lugusid luuakse. Vildakad lood luuakse valeteabe abiga ja kui need on juba rahva hulka läinud, on neid raske kõigutada. Kui Umberto Eco kõneles raamatus „Semiootika ja keelefilosoofia” sotsiaalsest tõsikindlusest, kus vaal ei ole imetaja, vaid kala – ja jääb kalaks hoolimata kõigist avalikkusele antud faktidest, mis näitavad, et ilmselgelt on tegemist imetajaga –, siis pidas ta ilmselt silmas just lugudele omast inertsust.

Kuid see, et lugusid on raske kummutada, ei tähenda, et nendega tegeleda oleks tulutu. Lugude uurimine aitab seletada nende loojate sihte ja ennustada nende järgmisi samme. Tehnikate seletamine kannab samasugust sihti nagu mustkunstitriki seletamine: kui teatakse, kuidas jänes kübarasse sai, on lootust, et see trikk edaspidi läbi nähakse. Tehnikate seletamine on üks võimalus vastata teaberünnakutele vaba ühiskonna põhimõtteid riivamata.

Whataboutism ja Vene ping-pong

Kasutatavaid tehnikaid on palju – viimasest aastast võib tuua näiteid paarikümne kohta – ja erinevaid. Mõned neist on vanad (kuid endiselt sageli kasutatavad) – nagu juba külma sõja päevilt pärit ja Economisti ajakirjanikult Edward Lucaselt whataboutism’i nime saanud tehnika, mis vastab mis tahes kriitikale: „Aga vaadake, mida te ise teete!”

Mõned tehnikad on uued, näiteks „Vene pingpong”, mis saab toimida üksnes veebikeskkonnas. Eri meediakanalid tsiteerivad üksteist vastastikku, põrgatades ühte ja sedasama lugu edasi-tagasi ning kujundades seda järjest sobivamaks ja faktidest üha kaugemaks, kuni lugu (ja mõnel juhul ka tsiteeritavad ütlused) on tundmatuseni moonutatud (või lausa algsele vastupidine). Üks selle tehnika naljakamaid näiteid on ühe NATO kindrali nending, et Vene relvajõududesse on tehtud märkimisväärseid investeeringuid. Mõne edasi-tagasi põrgatamisega tehti sellest kiidulaul Vene relvajõudude juhatajate intelligentsusele. (Võib-olla nad ongi seda, kuid asi on milleski muus: NATO kindrali intervjuu ei sisaldanud sellist komplimenti.)

On lihtsaid tehnikaid nagu lihtlabane valetamine. (Läinud aasta märtsis antud intervjuu, milles Trump lubas saata Balti riigid Aafrikasse, oli väljamõeldis. Vene päritolu Lizat ei vägistatud Saksamaal ja Saksa NATO sõdurid ei vägistanud hiljuti Leedus alaealist.) Eksitavad pealkirjad ja fotod, millel ei ole artikli endaga palju ühist, aitavad luua lugu, mida parajasti soovitakse rääkida. (Värskeim näide on jaanuarikuine lugu NATO Saksa vägede Leetu saabumisest, mida illustreerisid SS-i tankide fotod – praeguseks on pildid küll juba maha võetud.

“Narratiivipesu”

Mõned tehnikad on keerulisemad, aga seda huvitavamad. Üks selliseid on nn narratiivipesu – tehnika, mida kirjeldas Euroopa paremäärmusluse uurija Anton Šehhovtsov. Kui rahapesu eesmärk on eksitada avalikkuse ettekujutust raha päritolu kohta, siis narratiivipesu puhul käib see lugude kohta.

Lääneliku elukorralduse kohta väärinfot jagavatel ja selle põhjal seda elukorraldust kritiseerivatel lugudel, mis pärinevad riigimeedia enda ajakirjanikelt, ei ole Venemaal ega läänes sama suurt kaalu kui lääneliku maailma enda esindajate omadel. Kui Sputniku või RT töötaja räägib lääne demokraatia viletsusest, ebademokraatlikest valimistest või sõnavabaduse piiramisest, ei ole sel sama kaalu kui sellel, kui seda teeb „kuulus Saksa majandusteadlane”, „Euroopa Parlamendi tunnustatud liige”, „populaarne poliitik, endine välisminister” või „Suurbritannia tuntud poliitikaanalüütik”.

Kui vaadata, mis on nende epiteetide taga, siis selgub, et kuulsast majandusteadlasest ei teata Saksamaal eriti midagi ja populaarse poliitiku reiting jääb kodumaal paari protsendi piiresse. Tuntud Suurbritannia poliitanalüütikut kohtasin ma mõned aastad tagasi Londonis Punase Lõvi pubis ja oleme senini Facebooki-tuttavad. Ta on muusik. Toona pidas ta muusikabaari, mis ei toonud Londonis elamiseks piisavalt palju sisse, ja otsis muid tööotsi. Pakkusin talle võimalust lisaraha saamiseks Eesti lehele kirjutada, aga honorar oli liiga väike. Võib-olla on ta väga hea muusik, kuid poliitikaanalüütikuks nimetada oleks teda vast siiski liig. Mõned tema viimasel aja kirjutatud lood on üsna kõnekad: „Viis ausat uudistesaiti, mida lugeda”, kus vastukaaluks „lääne propaganda valedele” on tõepõhiste allikatena nimetatud Sputnikut, RT-d jt kanaleid; „Ühendriikide ettepanek Venemaale anda Krimm Ukrainale tagasi on sama hea kui Moskva nõue Ühendriikidele anda Venemaale tagasi California” ja teised samasugused.

Kui narratiivipesu tehnikat selle termini autori Anton Šehhovtsoviga arutasime, küsisin: mida saab sellest tehingust „kuulus Saksa majandusteadlane” või „populaarne poliitik”? Miljoneid ja miljoneid vaatajaid, vastas Anton, ja väga head honorari.

Seega on narratiivipesu inforünde tehnika, milles väärteabele rajatud jutustus esitatakse lugejatele-vaatajatele lääneliku allika kaudu. Selle kaudu saadakse endale usaldusväärsust ja pakutakse allikale vastu miljonite tähelepanu, populaarsust ja mõnel juhul ka raha – kuid sageli piisab ka ainult populaarsusest.

„Hunt, kes hüüdis: „Hunt!””

Teine pisut keerulisem tehnika, mis on viimase aasta jooksul kasutust leidnud, sai pärast pikka mõtlemist nime „Hunt, kes hüüdis: „Hunt!””. Tegu on tuntud loo äraspidise variandiga. Aisopose valmis „Poiss, kes hüüdis: „Hunt!”” on juttu karjapoisist, kes hüüdis nii mitu korda niisama enda lõbuks „Hunt!”, et külaelanikud sellest tüdisid ega tulnud enam appi, kui hunt tõesti karja murdma tuli. Kirjeldatud tehnika puhul toimub midagi samasugust, ainult et hüüdja ei ole karjapoiss, vaid võimalik ohuallikas ise. Ja täpselt nagu karjapoisski kurnab ka hunt avalikkuse tähelepanu punktini, kus tüdimus hakkab takistama ohule reageerimist.

Ajakirjanduses leiab see kasutust lugudes, mis räägivad lääne Venemaa-vastasest propagandast ja infosõjast – absurdne süüdistus, arvestades, et lääneriikidel võttis aastaid, et idast tulenevat ohtu ülepea teadmiseks võtta. Ehkki läänele esitatud propagandasüüdistused ei ole midagi uut, kasutatakse neid oluliselt rohkem pärast seda, kui lääs hakkas idast tulevale valeinformatsioonile reageerima selle analüüsimise ja avalikuks tegemisega. EL-i strateegilise kommunikatsiooni keskus ja nende nappide vahenditega tehtud Müüdimurdjad või Eesti  Propastop on hea näide sellest, et väärteabega seotud ohtudest teatakse ja väärteabe kummutamisega tegeletakse.

Sama hundihüüdmistehnikat võib märgata NATO tegevusse suhtumises. Uudisele Ida-Euroopasse lisavägede toomisest reageeris Vene meedia uudistega lääne agressiivsest käitumisest, mis ei jäta Venemaale muud võimalust kui vastavalt reageerida. Sellega jäeti mulje, nagu oleks lääs agressor ja Venemaa passiivne kannataja, ignoreerides tõsiasja, et NATO lisavägede Ida-Euroopasse toomine oli reaktsioon Venemaa agressioonile Ukrainas.

Hundihüüdmistehnika on teaberünde tehnika, kus vaatajaid/lugejaid kurnatakse tüdimuseni väärteabega lääne agressiivsusest. Rahvusvahelises infovoolus olijais tekitab see segadust ja käegalöömissoovi: kui on ebaselge, kes on süüdi, ning ida teeb seda ja lääs teeb seda, siis mis seal vahet on ja kus on uudis?

Tõe suhtelisuse rõhutamine
Kolmas, samuti viimasel aastal rohkem kasutamist leidnud tehnika on tõdede suhtelisuse rõhutamine.

Kolmas, samuti viimasel aastal rohkem kasutamist leidnud tehnika on tõe suhtelisuse rõhutamine. See tehnika on siin kirjeldatutest kõige keerulisem ja põhineb arusaamal, et kõik on üksnes vaatenurga või ajalookäsitluse küsimus. Sellest näeme, mis juhtub siis, kui poliitika hakkab mõttelugu enda huvides kasutama. Intellektuaalselt huvitav kontseptsioon sai alguse Descarte’i rõhuasetusest inimese enda mõtlemisele kui tõe allikale, mida arendas edasi Schopenhauer, kes pidas maailma inimese enda kujutluseks, ja jätkasid postmodernistid, kes pidasid tegelikkuse konstrueerijaks teadmisi, eriti võimust mõjutatud teadmisi. Sealtkaudu jõudis ettekujutus teadmisest arvamuseni, et faktid on olemas ainult sellisena, nagu võim neid esitab – tegelikkus ei ole midagi püsivat, mida toetavad tõsiasjad, vaid kujundatakse selle järgi, mis on võimule kasulikum.

See, et ühe Kremli ideoloogi Vladislav Surkovi kirjutistes nähakse sarnasust Jean Baudrillardi simulaakrumi ideega, ei olegi vast alusetu. Kuid kui võim kasutab (ja väänab) mõttelugu, jõuavad selle ilmingud ka võimumeediasse. Kui Kremli propagandakanalite juhid Dmitri Kisseljov ja Margarita Simonjan väidavad, et objektiivset uudiste edastamist ei ole olemas, siis ei ole mõtet heita seda ette neile – tegu on laiema arusaamaga, mida nemad üksnes peegeldavad.

Mõned paari viimase nädala näited on ajalootõdede suhtelisuse vallast: kolm lugu sellest, kuidas Eesti okupeerimise näol ei ole tegu tõsiasja, vaid pelgalt väärtõlgendusega, on üsna kõnekad.

Kaudselt aitab tõe suhtelisusele kaasa lääneliku ajakirjanduse enda tasakaalustatusenõue: tuleb näidata mõlema poole seisukohti. Umbes aasta tagasi pani Atlantic Councili teadur Ben Nimmo kirja kolm põhimõtet, mis iseloomustavad kvaliteetajakirjandust (ja mille puudumise korral saab valeteavet kindlaks teha): lugu peab olema faktitäpne ja tasakaalustatud ning allikad peavad olema usaldusväärsed. Ometi näib, et sellest ei piisa: ilma taustainfota võivad just tasakaalustatuse nõudest sündida lood, milles eksitavad seisukohad on faktidega kõrvuti, jättes lugejale ettekujutuse, et tõde on tõepoolest suhteline.

Kas need tehnikad on iseloomulikud ainult Kremli meediale? Muidugi mitte. Kui mõtlema hakata, võib neid leida ka lääne (ja Eesti) ajakirjandusest. Osa väljaandeid kasutab neid tahtlikult, osa kogemata või ajakirjanduse ärimudeli paratamatu surve tõttu.

See on kurb, sest nagu toosama Ben Nimmo oma õige pea teaberünnakute kohta ilmuvas raamatus kirjutab, on igal sellisel rünnakul lihast ja luust ohvrid. Tema pääses Tallinnas pronksiöö ja toonase „luude mõnitamisest” rääkiva teaberünnaku ajal ainult verise ninaga. Kui mõtlema hakata, oli see kerge pääsemine. Ingliskeelsest lasteluuletusest „Kaikad ja kivid murda võivad mu luud, kuid sõnad ei riiva mind eal” on ka teine, muusiku-koomiku Tim Minchini versioon, mis on tõele mõneti lähemal: „Kaikad ja kivid murda võivad mu luud, kuid sõnad murravad südame.”

Kui loo alguse ja Londoni mõttekoja trepil olnud jutuajamise juurde tagasi tulla, siis viimase kahe kirjeldatud tehnika tagajärg on seesama ennui – tüdimus ja kurnatus, mis on saanud valdavaks.

Mida selle tüdimusega peale hakata? Muidugi võib juua õlut ja vaadata jalgpalli. Aga ma ei ole kindel, kas see oleks parim lahendus.

Eesti Päevaleht, 20.02.2017

Mustade elevantide aasta

Urve Eslas, Andreas Kaju ja Tarmo Jüristo vestlevad aastast, mil tõde ei ole enam oluline.

MEELIS OIDSALU

2016. aasta tundub olevat sõna väärtuse või väe, kui poeetiliseks minna, kuhtumise aasta.

Urve Eslas: Lõppevat aastat iseloomustab jõudmine fakti- või tõejärgsesseajajärku, mis on intellektuaalselt huvitav, kuid üsna kurbade tagajärgedega. Tõejärgne olukord ilmneb poliitikas: Brexiti eestkõnelejate „350 miljonit naela, mille võiks ELi asemel anda tervishoiule“, Suurbritannias on inimestel „ekspertidest kõrini“, faktikontrollijate hinnangul oli Trumpi jutust üle 70% protsendi lausvale jne. Meedias on libalugude kogus kõvasti kasvanud, osaliselt meedia enda toimimisprintsiibi tõttu, sama käib „alternatiivsete uudiste“ veebilehtede kohta – kas te ikka teate, et 11. septembri rünnaku korraldasid ameeriklased ise ja et Suurbritannia vastu on teoksil Saksa-Prantsuse vandenõu? Kodanikudki arvavad, et kui kõik valetavad, mida siis üldse enam uskuda, või kui, siis vandenõuteooriaid.

2015. oli katastroofijärgne aasta, s.t midagi halba oli juhtunud: Venemaa oli rikkunud Krimmi annekteerimisega peaaegu kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid. Selgus, et isegi kui võib olla raskusi tõestada, mis aset leidis, siis on alati võimalik tõestada, mis aset ei leidnud, s.t millised väited on ilmselgelt valed. Bellingcat ja teised ajakirjanike organisatsioonid tegid head tööd, et näidata, millised poliitikute ja meedia väidetest on lausvaled. Kui need väited edasisest arutelust kõrvale jätta, on võimalik toimunule lähemale jõuda.

2016. aastal jõuti olukorda, kus tõde ega vale ei ole enam olulised. Poliitik valetab? Mis siis ikka, aga see-eest vaata, kui jõuliselt ta esineb. Ajakirjandus valetab? Mis siis ikka, aga vaata, kui huvitav teooria. Küsimus pole selles, et poliitikud ja meedia valetavad, vaid selles, et nii poliitikutel kui ka ajakirjandusel – mis eriti oluline, ka avalikkusel – on ükskõik, kas räägitakse tõtt või mitte. Kui poliitikas väljendub tõejärgsus emotsioonide ja valefaktidena, siis meedias küünilise arusaamana, et vale toob sisse rohkem kui tõde. Mitte üksnes ajakirjanduse ärimudeli tõttu (loo headust mõõdetakse lugejate arvu järgi), vaid ka alternatiivmeedia on avastanud, et lugejaskond toob reklaami, ja et lugejaskonna toovad omakorda väljamõeldud lood, millel tegelikkusega palju pistmist ei ole.

Seda fenomeni kirjeldas juba 2005. aastal Harry Frankfurt essees „Jamast“ („On Bullshit“), kus leiab, et suur osa meediast ei ole hinnatav tõe-vale skaalal ja need lood on pigem kirjandus. Võib-olla täidavad sellised väljaanded osaliselt tühimiku, mis on tekkinud vähenenud harjumusest lugeda ilukirjandust ja ega sellest ei olekski midagi. Halb on see, et need, sisuliselt ilukirjandusväljaanded esitlevad end ajakirjandusväljaannetena. Lugejad ei pruugi aga alati vahet teha.

Vestlesin presidendivalimiste eel Washingtonis paarikümne kodutuga. Nende veendumus, et Trump seisab vähekindlustatute, naiste, rahvus- ja seksuaalvähemuste eest oli risti vastupidine Trumpi väljaöeldule. Sama kogesin Kreekas enne Kuldse Koidiku esiletõusu ning Suurbritannias enne Brexitit. Need kolm näidet tõejärgsest ajast (poliitiline, ajakirjanduslik ja avalikkuse suhtumist esindav) näitavad kõik, et aset on leidnud oluline muutus. Küsimus on, mida selles olukorras ette võtta.

Olin hiljuti konverentsil, kus leiti, et tõejärgses olukorras on süüdi postmodernistlikud mõtlejad ning et Derrida, Deleuze’i ja Baudrillard’i õpetamist ülikoolides tuleks piirata. See pole mitte üksnes vale käik – ülikoole ei tohi ideologiseerida –, vaid sellest ei oleks ka kasu. Pigem vastupidi: olukorras, kus Vladislav Surkov väänab Baudrillard’i (ja Aleksandr Dugin Heideggeri), napib läänes inimesi, kes oleksid Baudrillard’i või Heideggeri lugenud ja saaksid aru, kuidas nende mõtteid valesti kasutatakse ning läänele väändununa tagasi peegeldatakse – tõestamaks, et ainult Venemaal võrsub tõde, lääs on aga paratamatult teel oma lõpu poole. Pigem tuleb tõejärgses olukorras filosoofia õpetamisele rohkem rõhku panna. Neid distsipliine, mis arendaksid filosoofiaga võrdväärselt kriitilist mõtlemist, ei ole just palju.

Tobias Stone leiab kirjutises „Ajalugu ütleb meile, mis võib Brexiti ja Trumpiga edasi juhtuda“, et populistid ja diktaatorid on saanud võimule – ja karta on, et saavad jälle – inimeste vähese teadlikkuse tõttu. Enamik ei mõtle tagasi kaugemale kui sada aastat ega näe põhjusi, mis on populistid võimule aidanud: sõnum, et inimesed on kaotanud kontrolli oma riigi ja saatuse üle, aitab populistidel vaenu ja vihkamise läbi massid liikuma panna, kuni need ei allu enam kontrollile. Nii on teinud Hitler, Mussolini, Stalin, Mugabe ja paljud teised; praegu on selline olukord Venemaal, sinna suunda on liikunud ka Türgi. Ungari, Poola ja Slovakkia on teel samas suunas, mitmes Euroopa riigis on hulk Trumpe ja Putineid oma võimalust ootamas. Enamik inimesi näeb üksnes olevikku, vaid seda, mis leiab aset nende nina all, mitte aga seda, mis toimub globaalselt, ega ole kursis seisukohtadega, mis nende omast erinevad. Seetõttu ei ole midagi, mis võiks nende vaadetele väljakutse esitada. See peaks olema oluline argument hea humanitaarhariduse kasuks, kui selle vajalikkuses kaheldakse.

Nii Brexiti kampaania kui ka Trumpi valimisvõitluse puhul olid kesksed emotsioonid ja instinktid. See, kui hästi see töötas, näitab teatud murrangut mõtlemises. Kui Brexiti rahastaja Arron Banks leidis, et jäämise kampaania pooldajate viga oli faktide rõhutamine, kuigi inimesed tahtsid emotsioone, oli tal mingis mõttes õigus. Muutus, mis on nii Briti kui ka Ühendriikide ühiskonnas pärast Brexitit ja Trumpi aset leidnud, on märkimisväärne. Peamiselt majanduslikel põhjustel tekkinud raev on saanud nüüd loa väljenduda, sellest on saanud „õigus vihata“. Eriti veider oli seda jälgida Suurbritannias, kus head kombed, mis on seni väga olulised olnud, järsku kergendustundega kõrvale visati. Nende põhimõtete asemel, mis olid seni ühiskonda üleval hoidnud, vallandusid instinktid – „loom lasti jooksma“. Olin kõrvaltvaatajana Londonis tunnistajaks, kui õhus oli mõni kuu enne Brexitit tunda vaenu, mida juba väljendasid need, kel sotsiaalne kontroll nõrgem.

Aset leiab ka väärnostalgia võimendumine, mis on seotud ebakindlusega, mille kindla tõeta olek kaasa toob. Kuna turvalisust ei leita olevikust, muutub intensiivsemaks taotlus leida see minevikust, ja kui seda minevikus soovitud kujul ei ole, siis tuleb minevik välja mõelda. Brexiti soov taastada kaotatud Inglismaa, Trumpi „Teeme Ameerika uuesti võimsaks“, Kremli unistus Vene impeeriumist on selle näited. Muidugi ei ole väärnostalgias midagi uut. Kui Mussolini pidas 1935. aastal kõne, kus ütles, et Rooma on me allikas, ülim siht, sümbol ja müüt, siis ei pidanud ta silmas Vana-Roomat, vaid sellist riiki, mis oleks vabastatud mineviku keskpärasusest. Roomat, mida Mussolini taastada soovis, polnud kunagi olemas olnud. Irratsionaalne tung taastada minevik segatuna ihaga rahvuse taassünni järele oli fašismi käivitav jõud ka mujal Euroopas. Nüüd on sellest saamas uuesti populistide ideoloogia alus.

Meie aega iseloomustab ka mustade elevantide tulek. Euroopas on järgnenud üks kriis teisele. Euroopa liidrid on väsinud, inimesed kriisidest tüdinenud. 2016. aasta pani esimeste vastupidavuse ja teiste kannatuse tõsiselt proovile. Populismi esiletõus, Daeshi aktiveerumine ja terrorirünnakud Euroopas, põgenikekriis, Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust, liberalismi kriis Kesk-Euroopas. Küsimus, miks Euroopa liidrid pole osanud neid kriise ette näha, et neid ära hoida või nende mõju pehmendada, on toonud kaasa valijaskonna pahameele – leitakse, et Euroopa liidrid ei saa oma tööga hakkama. Seda kõike on saatnud Euroopa Liidu vastaste populistlike poliitiliste jõudude tugevnemine.

Suurbritannias ilmunud ettekandes „Mõeldes mõeldamatut“, mille tarvis tehti 60 poliitika- ja majandusvaldkonna liidri ning juhtiv- ja keskastme ametnikuga 90minutilised intervjuud, leitakse, et kõiki neid kriise ei osatud ette näha mitte vähese informeerituse, vaid tahtmatuse tõttu probleeme näha. Neid probleeme, mida näha ei taheta, on ettekandes nimetatud mustadeks elevantideks. Kui mustad luiged on inglise keeles asjad, mille puhul me ei märka, et me neid ei märka, siis mustad elevandid tähendavad asju, mis on tavaliselt hästi teada, aga mida mingil põhjusel ignoreeritakse. Informatsiooni oli kriiside ennustamiseks enamasti piisavalt, ignoreerimise põhjus aga argine: need, kes otsustajate jaoks teavet ette valmistama pidid, jätsid hirmust töökoht kaotada osa teabest välja. Kas kriitika on alati teretulnud, eriti kui see puudutab otsustajaid endid?

Taas tuleb kasuks nende palju kirutud, kuid ometi vajalike postmodernistide poole pöördumine: Derrida leiab, et demokraatia on alati ohus, kusjuures mitte liigse kriitika, vaid kriitikapuuduse tõttu. Demokraatiat saab kindlustada vaid üks asi: pidev arutlemine ja küsimine, milliste tõdede järgi riiki juhitakse, et need ei sumbuks sellistesse tõekspidamistesse, mis enam arutluse alla ei kuulu. Teisisõnu, demokraatliku koosluse legitimeerib vaid selles koosluses kehtivate tõdede legitiimsuse pidev kahtluse alla panemine.

Andreas Kaju: #DrainTheSwamp kolme sõnaga. Või siis „¡Que se vayan todos!“ nelja sõnaga.

Tarmo Jüristo: Tõejärgsuse puhul ei ole muidugi tegemist mingi uue nähtusega, lihtsalt sel aastal sai see vana internetiajastu probleem – ükskõik, mida me ka ei usuks, on meil võimalik sellele kuskilt kohe kinnitus leida – paaril korral väga konkreetse poliitilise väljenduse. Kui sedasama retoorilist liini jätkata, siis võiks teiseks tänavuse aasta oluliseks märksõnaks olla „tööjärgsus“. Ka see ei ole mõistagi iseenesest midagi uut, aga mulle tundub, et 2016. aastal jõudis lõpuks ka laiemalt avalikkuse teadvusesse arusaam, et tehnoloogia ja tehisintellekti arendamine ei ähvarda meid pelgalt töökohtade kadumisega taksonduses ja poekassades, vaid töö mõiste fundamentaalse ümberdefineerimisega.

Wisława Szymborska täheldab oma luuletuses „Veidi hingest“ järgmist: „Vahel on meil hing. / Kellelgi pole seda vahetpidamata / ja kogu aeg varnast võtta. […] Ta ei ütle, kust ta tuleb / ja millal uuesti kaob, / aga ilmselgelt ootab selliseid küsimusi.“ Kas ja kuhu on kadunud Lääne hing? Ja milliseid küsimusi oleks vaja esitada, et see tagasi tuleks?

Andreas Kaju: Lääne hingest loen ma poliitikute kõnedest või kopsutäie õhku sisse hinganud kolumnistide pateetikast. Ärge saage minust valesti aru: olen ennekõike liberaalne, Eesti mõistes põhiseaduslik demokraat, aga Euroopast ei ole meil peale õppetundide üleliia abi loota. Kui meil on möödunud aastast midagi õppida, siis seda, et nii Prantsuse kui ka Briti peavoolu, keskpõranda poliitikud on võimulpüsimiseks valmis laenama viisaka poliitika äärealadelt kokku kõik, mis seal pakkuda on. Illusioon ei olnud mitte see, et äärmuslik poliitika pole Euroopas võimalik – praegused Saksa ja Prantsuse radikaalsed parteid kahvatuvad 1970ndatel tegutsenud sugulaste kõrval –, vaid ei osatud ette näha, et poliitika peavool liigub võimu säilitamiseks ise keskelt äärtele tagasi. Ennekõike räägime siin muidugi senistest paremtsentristidest, sest suurtes tööstusriikides on vasak muutunud irrelevantseks. Inimestele, keda iseloomustab võõrahirm või õieti ikkagi ürgne hirm millestki ilma jääda, nüüdse majandusstagnatsiooni kontekstis võimendunud hirm immigrantidele oma senised heaoluriigi hüved kaotada, pole vasakul tiival midagi pakkuda.

Teine illusioon oli, et kui olukord läheb kehvemaks, õnnestub Euroopa riigimeestel just Euroopa väärtustele naalduda. Millistele väärtustele? Kas sõjajärgne Euroopa – just nii kaua on meil seda rahuprojekti ju olnud, kusjuures seegi väide on tõene ainult siis, kui seda serveerida vägagi tingimuslikult – rajati Euroopa väärtustele? Hirmule rajati, hirmust ja vastastikusest kasust on sündinud Euroopa ühendamise projekt ja ainus põhjus optimismiks võiks olla just see, et hirm on taas maad võtmas. Euroopa suured arhitektid ei loonud Euroopat mingi suure narratiivi kontekstis – just nagu oleks neil maagidel olnud suured visioonid, mis Euroopast saab ja kuidas sinna jõuda?!

Vastupidi. Soovitan lugeda Mark Leonardi raamatut „Uus Euroopa sajand“ kus ta veenvalt näitab, mida iga Eesti noor teab ajalooõpikutestki, nimelt seda, et EL on rajatud töösturite tariifivaidlustele, väikeste hirmule suuremate ees ja sellele, et Jean Monnet vältis teadlikult hilisematele põhiseaduslikele konventidele omaseks saanud väga vanade inimeste fantaasiaid eesmärkidest või suurtest plaanidest. Schumani deklaratsioonis, mille sakslased ja prantslased 1950. aastal allkirjastasid, on juhtmõttena rõhutatudki just vajadust vältida plaane: „Euroopat ei ehitata ühekorraga või ühe plaani järgi. Seda ehitatakse käegakatsutavate saavutustega, mis loovad de factosolidaarsust.“ Nüüd on meil aga poliitikas paljudes riikides vastupidine olukord: palju on kaagutamist väärtustest, aga puuduvad käegakatsutavad saavutused küsimustes, mis Euroopa kodanikele korda lähevad.

Euroopat pole Schumani deklaratsioonist peale ehitatud mitte väärtustele, vaid tehnilistele protseduuridele, mille kive klibuks jahvatavas koostoimes hõõrutakse rahvuslikud huvid ühishuviks. Euroopa Liit on süsteem, kus lõputu valdkondade poliitika formuleerimise, läbirääkimiste, hindamiste ja triloogide jadas tehakse Euroopa ühtsuse alkeemilisi protseduure.

Andreas Kaju: Ja see töötab üldjoones, rahuajal, aga ei tööta pingete ajal, kui Euroopa Komisjon, ametnikud ja tehnilised protseduurid surutakse tagaplaanile ja esile peavad astuma poliitikud-riigimehed (ehk siis Euroopa Nõukogu). Aga siin on meil nüüd teatud kvaliteedi defitsiit. Vahel tundub, et me ei näe enam peale sakslaste kedagi, kelle poliitikas oleks tervemõistuslikku alget piisavas koguses, et pidada lisaks endale lugu ka Euroopa käekäigust ja teha selle nimel praktilisi poliitilisi otsuseid.

Urve Eslas: Lääs, just nagu ka Euroopa, on vastuoluline mõiste, mis on institutsiooniliselt sattunud konflikti oma sisuga. Euroopa hakkas oma kadunud hinge otsima juba neli aastat tagasi. See tähendab, et juba 2012. aastal oli aru saadud, et see on kaotsi läinud. Toona kutsus Barroso kokku mõtlejad üle Euroopa, et see uuesti üles leida. Eriti kaugele küll ei jõutud, aga vähemalt algus oli tehtud. Kui vaadata, kuidas Lääne mõttelugu on sellesama Euroopa idee või hinge defineerimisel kujunenud, siis tugineb see ühtmoodi mõistetud inimõigustele. Lihtsamalt, lääne hinge toidab inimese õigus olla indiviid, erineda teistest.

Radioheadil on laul „Creep“ ehk „Veidrik“, kus jutuks keegi, kes tunneb, et ta on teistega võrreldes veidi kehvem, närusem, koledam. Kui lugu 1992. aastal välja tuli, sai see kriitikute hinnangul kiiresti populaarseks seetõttu, et end teistest erinevana tundmine olla midagi inimesele üldiselt omast. Ühel Euroopa Komisjoni kultuurikomitee kogunemisel, kus jälle todasama hinge otsiti, olid koos sakslased, prantslased, britid, taanlased ja nii edasi – kõik oma maal või ka kogu Euroopas tunnustatud inimesed. Muu jutu käigus tuli välja, et enam-vähem kõik on end tundnud võõra ja kiusatuna. Mõni poliitiliselt (nagu katalaanid), mõni kultuuriliselt (nagu šotlased), mõni punase pea, mõni prillide, mõni muusikamaitse pärast. Arutelu käigus selgus, et veidrik ei ole enam see, keda filosoofias „teiseks“ nimetatakse, s.t mõni vähemusgrupp või inimene, kes erineb meist, s.t enamusest, vaid et kõik on indiviidid, kõik on mingis mõttes veidrikud.

Peaaegu kogu kolonisatsiooniperioodi vältel leiti kõik ülejäänud olevat valgest inimesest nii erinevad, et nad peaaegu polnudki inimesed. Alles pärast Teist maailmasõda, peamiselt natsi-Saksa äärmusliku kire tõttu need teised ka füüsilisel kujul ära kaotada, avastati lõpuks, et see, kes on erinev, on eraldi indiviid omaenda eesmärkidega. Kas süüst või lihtsalt avastamisrõõmust tormati aga kohe teise äärmusesse: erinevused tuleb ületada. Põhimõtteks sai, et me oleme kõik, sõltumata rahvusest, kultuurist või igaühe omapärast, ju lõpuks ühesugused. Vastus sellele üsna ilmsele valele on neonatslikud liikumised, mida oleme üle Euroopa näha saanud. Inimesed ei ole rumalad, nad saavad aru, et kõik ei ole ühesugused. Selle asemel et püüda erinevusi poolvägisi ületada, oleks taibukam tõdeda, et erinevused on olulised. Avastus, et me oleme ise ka veidi veidrad, oleks palju kannatanud valgele mehele ilmselt üsna vabastav.

Kui mõelda, siis õigus teistest erineda on vist üks vähestest asjades, mille pärast võidelda tasub, sest kõik muu – vabadus, inimõigused, demokraatia – käib selle õigusega kaasas. Küsida tuleks, milline on ühiskond, kus inimesel on õigus teistest erineda. Euroopa on selles mõttes väga eriline koht, et siin on see õigus enam-vähem olemas. Ja see on kahtlemata väärtus, mille eest tasub võidelda. Kuidas see õigus igas riigis realiseerub, peaks aga, jällegi, jääma iga riigi enda asjaks.

Oluline on märkida, et „õiguse erineda“ temaatika on pisut väändunud moel üles võtnud ka Kreml. 2014. aastal pidas Vladimir Putin pärast Krimmi annekteerimist kohtumisel Venemaa suursaadikute ja diplomaatidega kõne, kus ütles, et on aeg tunnistada igaühe õigust erineda, iga riigi õigust elada omaenda elu. Keegi teine ei peaks tulema ütlema, mida tuleb teha. See kõne, millest valitud lõigud koondas Russia Today pealkirja alla „Õigus olla erinev“, tõi läänes kaasa üksjagu valulise reaktsiooni. Kuidas on võimalik õigustada ühe Euroopa riigi annekteerimist õigusega erineda? Kas see õigus ei tähenda, et ka Ukrainal peaks olema voli erineda, sel juhul siis Venemaast? Siin ilmneb Kremli mõtlemise küünilisus: Ukrainal ja Gruusial on küll õigus erineda, aga vaid läänelikust ühiskonnast ja selle väärtustest, mitte aga neist, mida esindab Venemaa. See arusaam omakorda tugineb geopoliitilisele paratamatusele, millest on kirjutanud Aleksandr Dugin.

Aro Velmet kirjutab 25. novembri Sirbis, et Trumpi valimisvõit tähendab poliitika tagasitulekut ning me ei peaks läbikukkumiseks pidama Donald Trumpi võitu, vaid liberaalide-demokraatide võimetust pakkuda poliitilisele status quo’le elujõulist alternatiivi. Mõned on seda sõnavõttu pidanud liberaalide asjatuks enesesüüdistamiseks. Kes on kujunenud olukorras süüdi?

Urve Eslas: Trumpi võit ei olnud loogiline, vaid emotsionaalne. Mis tahes ideoloogilise põhjuse otsimine selle taga oleks ekslik. Kas härg jookseb värava maha seepärast, et tal on parem ideoloogiline platvorm kui inimesel, kes selle värava ehitas? Ega sellest muidugi ei olekski midagi, kui kõne all ei oleks reeglid, mis on seni teatud väärtusi kandnud. Nende väärtuste vastu minemine on liberaalide põhimõtetega vastuolus. Kui nad seda ei tee, kaotavad nad valimised. Kui nad seda teevad, pole nad enam liberaalid.

Andreas Kaju: Milline lihtsameelsus või siis hoopis kõrkus! Mis liberaalid, kus nad on ja millal on nad midagi kusagil otsustanud?! Trumpi võidu taga on paljude asjaolude kombinatsioon, aga baastõed on umbes sellised: esiteks on endiselt valimiste a ja o majandus ja need rühmad, kellel hästi ei lähe, tahavad muutust. Roostevööosariikides (New Yorgist USA Kesk-Lääneni laiuv koridor, kus vanal heal ajal oli kõvasti tööstust, nüüd aga enam mitte) sai Trump veidi parema tulemuse kui Romney omal ajal ja Clinton omakorda kaotas kõikides oma põhilistes toetusgruppides Obamaga võrreldes paar protsenti. Ongi kõik. Föderaalse USA valimissüsteemi omapära tõttu kaotas Clinton valimised, mis sest, et ta võitis Trumpi üleriigiliselt 3 miljoni häälega (Gore võitis Bushi 2000. aastal poole miljoniga). Ei maksa luua ülepingutatud retrospektiivseid narratiive, mis seletavad kõike ja ühtlasi mitte midagi. See ei olnud valge mehe kultuurimäss, vaid viletsa majandusliku väljavaatega populatsioonisegmendi lootus paremale tulevikule olukorras, kus immigratsioonis on hakatud nägema vähest majanduslikku ressurssi veelgi vähendavat tegurit.

Üksjagu on n-ö süüdi ka massimeedia selle kõikides vormides: see on lääts, mille vahendusel enamik inimesi poliitikat tarbib. Pilt, mille massimeedia poliitikast on loonud, on niivõrd perversne ja tegelikkusest kaugenenud, et motiveerib oskuslikke poliitikuid muutuma selle pinnapealse värdpildi sarnaseks: selleks et ellu jääda ja võim säilitada, tuleb eetris domineerida.

Sirje Kiin kirjutas hiljuti Postimehes justkui kergendusega, et Eestis ei ole äärmusliberalismi veel esinenud (erinevalt vanast läänest). Kas radikaalne liberalism (loe ka: sallivus, tolerantsus) on üldse võimalik? Kas on võimalik headusega liialdada?

Urve Eslas: Ma küsin teisiti: kas liiga palju inimõigusi on võimalik? Inimõigused on alusskaala, kus näitajad saavad ulatuda nullist („inimõigused tagatud“) miinusesse (mingi osa inimõigustest ei ole tagatud, nt ei ole tagatud sõnavabadus või võrdne kohtlemine soost sõltumata). „Inimõigused tagatud“ on skaalal alati nullpunkt, plusspoolt ehk „pisut liiga palju inimõigusi“ ei ole. See, kuidas seda alusskaalat teiste skaalade peal rakendatakse, võib riigiti erineda, ja kuni inimõigustega vastuollu ei minda, peakski see nii jääma.

Tarmo Jüristo: Sirje Kiin viitab oma arvamusloos New York Timesis ilmunud Mark Lilla artiklile, mille pealkiri on „The End of Identity Liberalism“ ning tõlgib selle möödaminnes „identiteedi liberalismiks“. Selles tõlkes läheb kaduma oluline varjundierisus: sõnal „liberal“ on Atlandi ookeani eri kallastel küll oluline ühisosa, kuid siiski veidi erinev tähendus. Ameerikas kipub „liberal“ olema demokraatliku partei valija sünonüüm ning viitab tavaliselt pigem vasakpoolsete eelistustega kodanikele, Euroopas mõistetakse liberaalsust aga veidi abstraktsemalt, põhimõtteliselt John Stuart Milli võtmes. Kas või Eesti näitel võib öelda, et pigem on see paremale kaldu. Mark Lilla „identity liberalism“ on oma olemuselt nagu kohversõna: siin on kokku sulanud 1960ndatel alguse saanud akadeemiliste juurtega identiteedipoliitika (mis algusaegadel tõepoolest oligi radikaalne) ning Ameerika igapäevapoliitika üks pool (mis ei ole kuigivõrd radikaalne). Kui räägiksime tõepoolest äärmuslikust liberalismist, siis viiks see pigem kuskile libertanismi ja anarhismi kanti. Meil käib jutt siiski ju millestki muust.

Identiteedipoliitikal (või siis -liberalismil) ei ole minu arust suurt midagi pistmist headusega. Pigem on asi risti vastupidi: lähtekohaks on erinevate identiteetide olemuslik võrdsus (mehed ja naised on võrdsed), mitte võrdsus kellegi armust (mehed võimaldavad naistele sama, mida endale). Ja siin ongi peidus üks oluline asi, millest 1960ndate ühiskondlikke vapustusi analüüsides alles palju hiljem on hakatud aru saama: feminism, gei- või rassiliikumine ei olnud niivõrd uued rinded vanas sõjas, vaid täiesti uut laadi madin, mis ei leidnud enam aset selliste suurte ja selgete, ühtlustavate kategooriate kaudu, nagu seda olid olnud näiteks klass või rahvus. Selle ühiskondlike pingete sõjatandri ümberdefineerimise käigus visati pesuveega aknast välja aga ka laps: ohtrast õigustatud kriitikast hoolimata olid need suured, katvad määratlused pakkunud laiapõhjalist solidaarsust, mida identiteedipoliitika tuhanded sätendavad killud kokku pole andnud. Ma siiski kahtlen, kas seda kõike on mõtet käsitleda mingis süü võtmes.

Andreas Kaju: Kordan, et lääs on protseduurid, aga mitte väärtused. Väärtused on olemas, aga need pole kokku lepitud. Me lihtsalt eeldasime külma sõja järel, et liberaalsed väärtused on meie ühisosa. Nüüd, kriiside keskel, avastame, et Euroopas pole sugugi nendes kokku lepitud. See kõik on võib-olla isegi hea, sest seni vaikimisi eeldatud liberaalsed väärtused tuleb nende säilitamiseks tagasi tuua poliitilise võitluse tandrile, aga mitte vaikimisi eeldada, et kõik neid toetavad. Vastasel juhul on nendest taandumine vältimatu. Nii et küsimus ei ole radikaalse liberalismi võimalikkuses. Minu arust on see veidi poosetav arutelu marginaalia üle, kui küsimuse all on liberaalse ja rahvusvahelisel õigusel põhineva maailmakorra säilimine. Ette rutates võiks väita, et Hiina pöördumatu tõusuga on selle maailma loojang kindlamast kindlam nii või teisiti ja et Hiina paneb järgmise sajandi-paari jooksul maksma oma standardid, puudutagu see õigust või kiirraudteede infrastruktuurile kehtivaid norme. Meil on ilmselt veel võimalik suurema pildi kujunemises veidi kaasa rääkida. Aga ainult veidi.

Jüri Ratta probleem Savisaare valijatega rahutegemise kõrval näib olevat tõestada, et tegemist on tõepoolest tervet Eesti poliitikamaastikku ümber defineeriva sündmuse, mitte ainult parteiajaloo peatükiga ning et peenhäälitsemise ajastule ei järgne pelk köha. Milliseid soovitusi värskele peaministrile annate? Milliste sisuliste muutuste alusel võiks nt kahe aasta pärast üldse väita, et Eesti poliitikas toimus sel aastal nihe?

Tarmo Jüristo: Eestis saab ilmselt 2016. aastat tähistavaks märksõnaks tõepoolest „Savisaare-järgsus“. Seda mitte ainult konkreetse isiku mõttes: Savisaare lahkumine (või siis pigem väljasurumine) Tallinna linnapea kohalt ning Keskerakonna temalt ülevõtmine on Eesti poliitikas fundamentaalse tähtsuse ning tagajärgedega sündmus, mille esimeseks nähtavaks väljundiks oligi Reformierakonna 17aastase valitsuspõlve järsk lõpp. Saab olema huvitav näha, milliseks kujunevad järgmiste valimiste retoorilised vastasseisud nüüd, kui vana hea Savisaare kaarti enam laual ei ole. Savisaar oli tegelikult viimane siiani tippu jäänud 1990ndate poliitik. Kõigi teiste erakondade ladvikus on põlvkonnavahetus juba aset leidnud ning ka presidendivalimistel sulgus Ilvese lahkumisega (ning Kallase põrumisega) lõplikult 1990ndate uks.

Urve Eslas: Olulisim on leida viis, kuidas vältida Savisaare ohvrirolli asetumist, mis suunaks tema valijate irratsionaalse pahameele praeguse Keskerakonna juhtkonna, valitsuse ja kogu õigussüsteemi vastu. Ratsionaalsed seletused ega seadustele rõhumine siin ei aita. Küsimus ei ole ammu enam teadmistes, vaid usus, aga usku tõenditega ei kõiguta. Euroopa arusaam poliitilisest võimust tugineb suuresti valgustusaja mõtlejatele: kui miski on tõestatav, on see tõde, kui ümberlükatav, siis on see vale. Valetav poliitik – olgu riigi- või eraasjades – on üldiselt taunitav. Savisaar rajas oma ideoloogia seevastu usulisele pinnale.

Andreas Kaju: Keskerakonna paradoks on, et neil on venelaste suur toetus, vaatamata sellele, et partei pole midagi nende heaks teinud (või teha saanud). Nüüd saavad aga venelased endilt küsida: kui valitsuse juhtpartei on nende esindaja, siis kas on üldse midagi, mida nad valitsuselt ootavad, et nende objektiivselt kehvem elujärg, viletsam sotsiaalne mobiilsus, kehvem haridustase ja suurem kuritegevus paremuse suunas muutuks? Ma ei välista, et avastame paari aasta pärast, et nende kehvem seis ei olegi midagi sellist, mida oleks võimalik põlvkonnast-paarist kiiremini üldse märkimisväärselt muuta. Sama lugu on suure immigrantide osakaaluga ühiskonnas üle Euroopa: immigrandid hoiavad kokku, nende lapsed käivad koolis ikka ainult koos teiste immigrantide lastega ja kriisiaegadel saavad ikka just nemad kõige rohkem pihta. Ebavõrdsus on kasvanud üle Euroopa aastakümneid, sealhulgas isegi Rootsis. Ratta valitsuses on piisavalt inimesi, kellele Eesti venekeelsete toimetulek korda läheb, aga nende motiivid on erinevad. Usun lahendusse, mis on väikese riigi piiratud ressursi ja vähese kompetentsi juures praktiliselt ellu viidav: see on eesti ja vene laste koos ja eesti keeles õppimine.

Teine asi on majandus. Eesti on riik, kus elatakse pidevas sõjahirmus, mis on rahvusliine pidi lõhestunud, aga mitte miski pole suurem oht, kui seda on vaesus. Trumpi edu taga on majanduslik lootusetus peredes, kus siiani oli ka keskharidusega leib lauale toodud kooli lõpust surmani samas tehases tööl käies. Igasuguste indignados’te najal tulevad populistid tüüri juurde ka mujal. Kahe aasta pärast ei näe me muidugi mingeid muudatusi ja valitsuste vähene võimalus üldse majanduses midagi ära teha on teada üle maailma, aga ühte ja teist on võimalik siiski saavutada. Keskerakonna võimuletulekuga ei saa enam valimiskonflikti esitada puhtalt meie-nemad vastandusena Vene sõjahirmu taustal ja mina loodan, et ühiseks vaenlaseks, kelle vastu kõik valimistel püüavad astuda, pole Vene hirm, vaid vaesus – see normaliseeriks Eesti poliitika.

Muidugi ei tasu tõsiselt võtta ootust, et nüüd, kui võimul on vasak(poolsemad) parteid, muutub Eesti fiskaalkonservatiivsest erakonnast fiskaalselt ekspansiivseks ehk eelarve ja võla abil majandust kasvatavaks. Meie asukoht ja implitsiitne riigirisk on sellised, et meie laenuvõime (ja investeerimisvõime) on lähikümnendil kindlasti piiratud tee-ehituskavadega ja ei enamat. Seetõttu ma muidugi kardangi, et uue valitsuse lubatud investeeringud, mis peaksid minema teadus- ja arendustegevusse, et kokku viia ülikool nende majandusharudega, kus Eestil on juba mingigi konkurentsieelis ja kus meie väiksus ei piira skaleerimist ja kasvu, lähevad hoopis betooni. Kõlavad märksõnad nagu „tervisekeskus“ ja „infrastruktuur“ ja nii edasi on alati Eestis tähendanud ainult ühte – betooniprogrammi. Loodan sel korral eksida ja see on üks mõõdupuu, mille järgi uut valitsust hindan.

Lõpetuseks küsin, mis teid kultuuririndel sel aastal enim kõnetas.

Andreas Kaju: Huvitav on näha, mis kasu tõuseb sellest, et hakkasin koos tütardega klaveritunnis käima: Suzuki meetodi puhul õpivad vanemad selleks, et kodus omakorda lapsi õpetada (et nende õppimine ei piirduks ainult klaveritunnis ja õpetaja käe all õppimisega). Ema oli mul andekas viiuldaja, õed ka Ellerheina ja klaveri peal kasvanud, isagi mängis akordioni, tädi on muusikaõpetaja ja tädipojad õppinud oboed, trompetit ja fagotti – mul oli viimane aeg millegagi alustada. Lõppeva aasta raamatutest tooksin esile võib-olla Mary Beardi „SPQR“ (antiikmaailma eluolu on üks minu pelgupaikadest), Reza Aslani „Zealot“ (jõulude ajal sobib hästi lugeda, mida teame või oskame arvata Naatsareti puusepast usufanaatikuks pöördunud Jeesuse elust) ja Sirbi lugejate närviajamiseks: lugesin läbi õige mitu Kissingeri või tema elust kirjutatud raamatut, mõne ka teist korda.

Tarmo Jüristo: Teatri osas pean ütlema, et minu jaoks sel aastal midagi läinudaastase Ene-Liis Semperi lavastuse „El Dorado“ kõrvale tõusta ei suutnud. Kirjanduses väärib 2016. aasta puhul äramainimist Loomingu Raamatukogu järjekordne tugev aastakäik: Kiš, Klimova, Houellebecq pluss hulk muud väärt ja huvitavat lugemist. Seriaalidest olid selle aasta leiud „Läänemaailm“ ning „Veidrad asjad“, kuigi kumbki ei küündinud läinudaastase „Fargo 2“ tasemeni. Kodumaisest luulest annaks soovituse Jüri Kolgi värskele kogule.

Urve Eslas: Charles Cloveri „Must tuul, valge lumi. Venemaa uue rahvusluse sünd“ ja John Morrealli „Philosophy of Humor“ ehk „Huumorifilosoofia“, mõne aasta eest ilmunud raamatu kordustrükk, kus antakse hea ülevaade huumori funktsioonist ning viidatakse (kaudselt, kuid mõjusalt) sellele, et väljapääsmatus olukorras võib huumor olla tagauks. Michel Houellebecqi „Alistumine“ ja „Platvorm“. Jonas Jonassoni „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“ on juba mõne aasta eest ilmunud raamat kõigile Cincinnatustele ning tuletab meelde, et mitte sugugi kõigil, kel on positsioon, pole selleks vajalikke teadmisi, ja sugugi mitte kõigil, kel on teadmised, pole positsiooni, et neid rakendada. Tavaliselt on viimati mainitud paremas olukorras, rääkimata sellest, et neil on tavaliselt piisavalt teadmisi ka selleks, et positsiooni mitte soovida.

Sirp, 16.12.2016

Kuulake hulle, enne kui rahvas hulle kuulama hakkab

Columbia ülikooli ajalooprofessor Richard Wortman märkis raamatus «Vene populismi kriis», et populistid kannavad sageli hullu või jumala maski. Ehkki kirjutatud 1870ndatel Venemaal valitsenud olukorra kohta, on see tähelepanek kohane ka pea 150 aastat hiljem lääne pool tegutsevate populistide kohta, kes armastavad kasutada hullu või lunastaja kuvandit – ja mõnikord mõlemat korraga.

Aga huvitavam kui populistid ja maskid on see, mis käib enne populiste ja mis turuplatsi nende tulekuks ette valmistab. Mulle näib, et sellel on samuti midagi pistmist hulluse ja prohvetlusega. Õhus olevatele probleemidele reageerivad esimesena need, kelle puhul sotsiaalsed kammitsad ei tööta – hullud või need, kel pole enam midagi kaotada.

Läinud aasta oktoobris, kui Brexit oli alles sära Nigel Farage ja Boris Johnsoni silmades, haaras Londini äärelinna toidupoe ees mul hõlmast vanem naine, Sainsbury’se kilekott käe otsas, juuksed sassis ja helesinised crocs’id jalas. Ta viipas kilekotiga läheneva itaallase välimusega mehe poole ja oli nähtavalt endast väljas. «Ütle talle, et ta siit ära läheks,» käskis ta mind. Kohmasin midagi vastu, aga ju mu aktsent reetis mu, sest ta lasi mu hõlmast lahti ja sihtis nüüd kilekotiga minu poole. «Poolakas,» pomises ta, «mine koju.» Märkas siis jooksuga lähenevaid turvamehi (paistis, et samuti mitte viienda põlve inglased) ja võttis probleemi kokku pominaga «pagana eurooplased…».

Turvamehed talutasid ta sõbralikult eemale, paluti vabandust (too vanem naine oli neile vana tuttav, veidi «haldjate juures») ja mindi laiali. Hull, enesest mõista; Ühendkuningriik ei «tee rassismi», see oleks mõeldamatu, see ei ole viisakas.

See tuli mulle meelde alles siis, kui lugesin, et pärast referendumit kasvas Suurbritannias vihakuritegude arv enam kui 400 protsenti. Neile, kes varem mõtlesid, aga ei öelnud, tundus järsku, et sotsiaalsed tabud on kadunud. Ei tea, kas referendumi otsus oleks tulnud teistsugune, kui viisakuse all oleva vihaga oleks tegeletud, kuid ehk ei oleks tulemus nii üllatav tundunud.

Veidi samasugust olukorda nägin Kreeka väikeküla kohvikus. Juba seitse aastat kestnud kriisis on kokku kuivanud siseturism, pagulaskriis kahandas ka välisturistide arvu. Kohvikupidaja, nagu mitmed teised Kreekas, on kindel, et mõlemas on süüdi Euroopa Liit. Ta on meeleheitel, kohvik on enamasti tühi, raha on otsas, naine jättis ka maha. Mõni päev tagasi kuulsin, kuidas ta inglise keeles tellinud naisele vastas, et tal ei ole oma kohvikusse mitte-kreeklasi vaja.

Kreeka ei ole Suurbritannia, Kreekas on rassismiprobleem juba aastaid avalikult pinnal. Aga sel, mis seal praegu väljendub, ei ole rassismi ega sisserändega suurt midagi pistmist. Ja mulle näib, et Suurbritannias ka mitte. Pigem paistab, et asi on allasurutud vihas, mis (muu hulgas) rassismi läbi väljendub. Mis selle viha põhjused on, on juba omaette teema.

Kui tagasi alguse ja populistide juurde tulla, siis paistab, et hulle ja lootuse kaotanuid tuleb kuulata enne, kui rahvas hullumaskis populiste kuulama hakkab.

Postimees 05.08.2016

Vähene teadmine on ohtlik asi

Mõne nädala eest jäi Twitteris silma säuts: Ühendriikide peamine probleem ei ole Trump, vaid haridussüsteem, mis Trumpi populaarsuse võimalikuks tegi. Post-fakt-poliitikal, nagu Suurbritannia Brexiti-poliitikute ja Ühendriikides Donald Trumpi tegevust nimetatakse – on kaks juurt: valetamine ja mitteteadmine. Kui «õigus valetada» kirjeldab, kuidas poliitikute tahtlik faktide vastu eksimine on lubatavaks muutunud, siis «õigus olla rumal» seda, et faktide teadmine ei ole oluline.

Kumbki neist ei ole uus nähtus, mõlemad on populistide jaoks kasulikud poliitikaajamise vahendid, sest esimene laseb tegelikkust painutada endale sobivaks, teine teeb poliitikutest «rahvamehed» (meenutagem George W. Bushi öeldut – ka nigelast, st väheste teadmistega, üliõpilasest võib saada president). Nagu populistlike poliitikute vahendid kipuvad olema, on mõlemad piisavalt kehvad viisid poliitika tegemiseks. Esimesest, valetamise lubatavaks muutumisest, on juba üksjagu juttu olnud, seega vaataks teist, arusaama, et teadmine ei ole oluline.

Sellele, et vähene teadmine on ohtlik, viitasid viimase nädala jooksul kaks lugu: Wall Street Journalis ilmunud «Miks surra Tallinna eest» ja ajaloolase Tobias Stone’i kirjutis «Ajalugu ütleb meile, mis võib Brexiti ja Trumpiga edasi juhtuda». Mõlemad olid reaktsioonid Donald Trumpi intervjuule New York Timesis, kus Trump NATO leppe täitmisele tingimused esitas, ja Newt Gingrichi öeldule, et ei ole kindel, kas tasub riskida tuumasõjaga Eesti, «Peterburi eeslinna» pärast.

Tähelepanu väärivad mõlemad, aga lähemalt tasuks vaadata Tobias Stone’i kirjutatut. Ta leiab, et põhjus, miks populistid ja diktaatorid on saanud võimu, ja karta on, et saavad selle uuesti, on inimeste vähesed teadmised. Enamik elab mitte enam kui saja-aastase minevikuperspektiiviga, ja ei näe põhjuseid, mis on populiste võimule aidanud: sõnum, et inimesed on kaotanud kontrolli oma riigi ja saatuse üle aitab populistidel viha ja vihkamise läbi masse liikuma panna, kuni need ei ole enam kontrollitavad. Nii tegid Hitler, Mussolini, Stalin, Mugabe ja paljud teised; praegu on selline olukord Venemaal, sinna on liikunud ka Türgi. Ungari, Poola ja Slovakkia on teel samas suunas, ja mitmes muus Euroopa riigis on hulk Trumpe ja Putineid oma võimalust ootamas.

Põhjuseid, miks enamik ei näe populismist tulenevaid ohtusid, leiab Stone olevat kolm: esiteks, enamik inimesi näeb üksnes olevikku, mitte aga minevikku ega tulevikku; teiseks, enamik näeb vaid seda, mis leiab aset nende vahetus ümbruses, mitte aga seda, mis toimub globaalselt; ja kolmandaks, enamik ei ole kursis seisukohtadega, mis nende omast erinevad, ja seetõttu ei ole midagi, mis nende endi vaadetele väljakutse saaks esitada.

Üks võimalik stsenaarium, mille Stone visandab, on üsna nukker. Brexit põhjustab referendumi Itaalias või Prantsusmaal, Le Pen võidab Prantsusmaal valimised. EL on killustunud ja võime taltsutada Venemaa sõjalisi ambitsioone näiteks sanktsioonidega kadunud. Trump võidab Ühendriikides, NATO nõrgeneb.

See rehkendus, kus ühel pool seisavad killustunud EL ja nõrk NATO ja teisel pool Venemaa jätkuv majanduslik ja sotsiaalse kriis, mis nõuab uut rahvast ühendavat ja kriisilt tähelepanu kõrvale juhtivat suurt sündmust, võib anda tulemuseks väga kurva olukorra.

Kerime korraks tagasi. Stone’i siht ei ole kedagi hirmutada, ta tunneb ajaloolasena vajadust näidata, kuidas sellised stsenaariumid on varem alguse saanud: populistidel, kes rahva väheseid teadmisi kasutades ja fakte moonutades viha ja vihkamise abil masse liikuma panevad, ei ole vastas piisavat hulka neid, kes valesid ja poolvalesid läbi näeks ja need kahtluse alla seaks.

Mida sellest järeldada? Esiteks, vähesed teadmised – nagu Alexander Pope «Essees kriitikast» märkis – on tõepoolest ohtlikud. Ja teiseks, ma ei tea paremat tõestust sellele, et (humanitaar)haridus on viimane, mille pealt riigil tasub kokku hoida.

Postimees 26.07.2016

Kellelt küsida abi terrorismi vastu?

Pärast Nice’i terrorirünnakut Prantsuse riigipea ja rahvani jõudnud kaastundeavalduste seas oli ka Venemaa presidendi oma, mis sisaldas üleskutset koostööle: «Ma tahan veel kord rõhutada, et üksnes ühendatud jõupingutustega suudame võita terrorismi.» Rahvusvaheline toetus ja pakutav abi probleemi lahendamiseks on hädas riigile hea, kuid seda avaldust hinnates peaks siiski vaatama korraks tausta.

Kaastundeavalduses öeldud «veel kord rõhutada» on üsna täpne: samasuguse signaali on Moskva saatnud ka varem pärast terrorirünnakuid, teiste seas Belgiale pärast rünnakut märtsis. Sellest, et selle avalduse ajend ei ole lihtsalt soov pakkuda abi, ei ole Moskva saladust teinud. Riikliku telekanali Rossija 24 27. märtsi saates «Nädala uudised» võttis saatejuht Dmitri Kisseljov talle omasel emotsionaalsel moel Euroopat vaevava probleemi kokku järgmiselt.

Venemaa võitles edukalt Süürias Daeshi vastu ja tõi sinna rahu. Terroriaktid Euroopas on põhjustatud sellest, et Euroopa ei tee Venemaaga koostööd, selle asemel rikub suhteid sanktsioonidega. Kui Euroopa ei käituks nii rumalalt, oleks olnud ammu võimalik koostöös Venemaaga välja töötada edukas plaan, kuidas terrorismist jagu saada ja sellega säästa suurel hulgal elusid. Kui palju terroriakte peab selleks veel toimuma, kui palju elusid peavad Euroopa riigid kaotama, enne kui Euroopa Liit seda taipama hakkab?

Selles mõttekäigus, mida oli ka Nice’i rünnaku järel kuulda, on kaks ekslikku eeldust, mis tuleks taas lahti seletada. Esimene puudutab Venemaa väidetavat edukat võitlust Daeshi vastu Süürias ja teine arusaama sanktsioonidest, millega Venemaa hinnangul rikub Euroopa suhteid Moskvaga.

Kevadel valmis rahvusvaheliste suhete mõttekojal Atlantic Council raport «Putini sõda Süürias», kus oli muu hulgas võrreldud Venemaa õhurünnakute väidetavaid sihtmärke tegelike sihtmärkidega. Selle analüüsi tegemisel oli appi võetud (nii selleks, et tagada sõltumatus, kui ka seetõttu, et nad on väga head) üleilmne uurivate ajakirjanike ühendus Bellingcat, mis kasutab teabe kogumiseks avalikke allikaid: fotosid, videoid, sotsiaalmeediat.

Bellingcat uuris Venemaa kaitseministeeriumi postitatud 43 videot õhurünnakutest Süürias ja suutis 36 video puhul kindlaks teha täpse koha, mida rünnakud tabasid. 30 rünnaku puhul kinnitas Venemaa kaitseministeerium, et tegu oli rünnakutega Daeshi vastu. Selgus, et tegelikkuses oli ainult üks neist rünnakutest tehtud tõepoolest Daeshi kontrolli all oleva piirkonna poole. Sõnum, et Venemaa võitles Süürias edukalt Daeshi vastu, on seega tõene 1/30 ulatuses. See tõeprotsent on veidi väike selleks, et teha järeldust, nagu oleks Venemaast Euroopale Daeshi vastu võitlemisel abi või et Venemaal oleks soovi Daeshi vastu võidelda.

Teine ekslik eeldus puudutab sanktsioone, millega Venemaa hinnangul rikub Euroopa Moskvaga suhteid. See eeldus on ekslik kahel põhjusel. Esiteks, Moskva jätab mainimata, et sanktsioonid ei ole mõeldud Venemaa kiusamiseks, vaid on lääne reaktsioon Krimmi annekteerimisele. Teiseks, Krimmi annekteerimist on Venemaa püüdnud näidata kui vaieldavat väidet, eriti pärast Suurbritannia referendumit EList lahkumise üle ja Hollandi referendumit ELi-Ukraina leppe üle, mis olid soovitusliku iseloomuga ja mille arvesse võtmata jätmine on Moskva väitel oht lääne demokraatiale, samas kui, taas Moskva väidete järgi, võttis Venemaa kuulda Krimmi elanike tahet, realiseerides Krimmi ühendamise Venemaaga.

Sel puhul on eeldusest välja jäetud asjaolu, et referendumi legitiimsuse määravad riigi enda ja rahvusvahelised seadused. Nii referendumi läbiviimine kui ka selle tulemustega arvestamine on nii Suurbritannia kui ka Hollandi puhul tehtud lähtuvalt seadusest, samas kui Krimmi referendum oli vastuolus nii Ukraina enda põhiseaduse kui ka rahvusvaheliste reeglitega.

Mida sellest järeldada? Daeshi vastu võitlemiseks on tõepoolest vaja rahvusvahelist koostööd. Kas Venemaa on sel puhul parim partner, on küsitavam.

Postimees 17.07.206 

Kreeka kahe kriisi lõksus

Juuli ja august peaksid olema Kreeka turismiettevõtete jaoks kõige kiiremad ajad, aga sel aastal ei ole juuli keskpaigaks sellest veel märke. Kreekat suruvad kaks kriisi korraga: majanduskriis viis siseturistid ja pagulaskriis paistab viivat ka välisturistid.

Agios Andreas, suvitusküla Peloponnesosel, Kalamata lähedal, jahisadama, hotellide, külalistemajade, paari poe ja restoranitänavaga elab peamiselt turistide najal. Enamasti on juuli ja august andnud sissetuleku, mille eest ülejäänud aasta kokkuhoidlikult hakkama saada. Mida aasta edasi, seda raskem on see olnud.

Juulikuu õhtul on Agios Andreas nagu kummitusküla. Tänavad on tühjad, lahti on vaid kasutatud riiete pood ja selle juures olev kohvik «Orgaanilised toidud». Nagu ettekandja pärast räägib, tõid kasutatud riiete ostmise kombe Kreekasse lääne turistid, kes siia elama jäädes esimesed vintage-poed avasid. Just nagu ka «orgaaniliste kohvikute» kombe.

Kohalikele pole vaja seda «orgaanilisust» eraldi mainida, kogu tooraine, mida restoranid-kohvikud kasutavad, on väiksemates kohtades nagunii mürgivaba, sest see on endale kasvatatud, ja «muidu söövad kitsed igasugu jama sisse». Vintage-poed ja «orgaanilised kohvikud» on mõeldud turistidele – Kreeka siseturistidele, kes juulis-augustis tavatsevad maapiirkondadesse puhkama sõita, ja väljast, peamiselt läänest tulnud turistidele, keda suvel-varasügisel oodatakse. Viimastel aastatel aina ärevamalt.

Kella kuuest, kui siesta läbi, avatakse restoranid – kuus tükki reas, lauad kai ääres, tuled põlevad, muusika mängib. Kella kaheksaks, ajaks, mil siin tavaliselt õhtust sööma hakatakse, olen ma kõigi kuue restorani peale ikka veel ainus klient. Kokk, suur ja sõbralik, valmistab ümisedes mulle moussaka’t.

Kõrvalrestoranis mängivad kaks meest kaarte, aga peale kannutäie vee – see on tasuta – ei telli nad midagi. Üheksa paiku palun ettekandjal endale takso kutsuda. Selleks polevat vajadust, üks mees pidavat nagunii õhtul minu küla poole sõitma ja võib mu peale võtta. See «üks mees», selgub, on restorani kokk. Kliente rohkem nagunii ei ole. Pakun talle sõidu eest raha, ta ei võta.

Kaks kriisi

Öelda, et kogu Kreekat on tabanud turismikriis, ei oleks õige. Ateenasse ja populaarsematele turismisaartele jätkub ilmselt turiste ka praegu. Kuid turiste arvatakse olevat oluliselt vähem kui varem, ja seetõttu on hädas just väiksemad kohad, ning paraku koosneb Kreeka – nagu iga teine riik – suures osas just «väiksematest kohtadest».

Öelda, et tegu oleks üksnes Kreeka majanduskriisi tagajärgedega, oleks samuti vale. Pigem rõhuvad Kreekat korraga nii endiselt kestev majanduskriis kui pagulaskriis.

Esimene on kreeklastele juba aastaid tuttav, kuid mida aeg edasi, seda tugevamalt on selle mõjusid tunda. Kreeka võlakriis tähendas riigile vajadust maksta tagasi korraga suure summa eest laene. Kust saab riik raha laenude maksmiseks? Kreeka sisepoliitilised tormid ja keerulised suhted ELiga teevad küsimusest komplitseerituma, kui siin seletada jõuaks, kuid lihtsustatult, palju võimalusi raha saamiseks ei ole. Võib juurde laenata, et maksta eelmisi laene, kuid ilma kulusid-investeeringuid kärpimata ja makse tõstmata on pikapeale raske laenude tagasimaksmisega hakkama saada.

Arvudest rääkida on Kreeka puhul keeruline («ära usalda ühtegi arvu, mis sulle Kreeka majandusolukorra kohta näidatakse», ütles Kreeka ajakirjanik mulle mõned aastad tagasi, kui parteide esindajatega kohtuma läksin), kuid Financial Times tõi kuu aja eest välja mõned, mida tasub vast siiski tõsiselt võtta. Selle järgi kulutab keskmine Kreeka perekond kasvanud maksude, tööpuuduse ja palgakärbete tõttu 27 protsenti vähem kui seitse aastat tagasi.

Kui kriis seitse aastat tagasi esimesi märke näitas, ei võtnud kreeklased seda ülemäära traagiliselt, paljudel olid säästud, mille abil loodeti raske aeg üle elada. Mäletan, et toona olid tavernid kriisist hoolimata rahvast täis («Kus see kriis on?» kirjutas välisajakirjandus), aga nüüd tuleb ka Ateenale lähemal asuvatesse ja varem kreeklaste seas populaarsetesse puhkekohtadesse inimesi harvemini ja vähem.

Ateenast pooleteise tunni tee kaugusel Evia saarel asuvas Politika külas kilomeetrise kaldariba restoranide reas on inimesi vaid mõnel nädalavahetusel. Tõsi, on õhtuid, mil restoranid on täis, kuid neid on vaid mõned («ilmselt pulmad või ristsed,» kommenteerib tuttav ajakirjanik). Välisturiste ei ole. Rannabaari omanik tuleb vabandama, sest poole liitri õlle hind on jälle 50 sendi võrra tõusnud. Kui uskuda mujalt allikatest saadud andmeid, on õllele seitsme aastaga lisatud makse 130 protsenti. Mida väiksemad on sissetulekud võrreldes hädavajalike väljaminekutega, seda raskem on kohalikel seda hinda maksta.

Sama on ka mujal. Chrani külakese kõige uhkem paik, mitmekorruseline kaljudele ehitatud vabaõhukohvik on tühi ja omanik ei varjagi enam oma lootusetust. Kalamaki rannatavern niisamuti. Kreeklaste mõne aasta tagune muretus tuleviku suhtes on kadunud. Kui enne elati säästudest, siis nüüd on säästud otsa saamas.

Kui aastatel 2006–2009 säästsid kreeklased keskmiselt kuus protsenti, siis 2015. aastaks oli see protsent kukkunud miinus kuueni, st elati säästude arvel. Nüüd on pangaarved tühjad, aga olukord ei ole paremaks läinud, pigem vastupidi. Kaubad ja teenused on muutunud lisandunud maksude, karmima maksukontrolli ja nt elektri hinna tõttu üha kallimaks. Siinne maksukontrolli tugevdamise katse on omaette huvitav teema, mis kirjeldab veel üht lõime Kreeka koes – suhtumist reeglitesse ja seadustesse, millega omakorda on seotud korruptsioon ja suhted ELiga.

«Miski ei ole seaduslik»

Mõne aasta eest kirjeldasid Kreeka ametnikud maksudest kõrvale hoidmist kui Kreeka rahvussporti. Hinnanguliselt jäi riigil igal aastal saamata miljardeid eurosid. Et riik oma raha siiski kätte saaks, tuli karmistada maksukontrolli. Üks viis selle tegemiseks on sundida hotelle, restorane, kohvikuid andma iga tehingu puhul tšekki. Enamikus paikades on väljas sildid, mis annavad teada, et kui tšekki ei saa, siis ei pea ka maksma. Kohalik ajakirjanik, kes mulle seda süsteemi külaväljaku kohvikus lahti seletab, tellib tassi kohvi. Tšekki talle ei tooda.

Näib, et küsimus ei ole üksnes maksudes, vaid kreeklaste arusaamises reeglitest ja seadustest laiemalt.

Kohalikud seletavad vastumeelsust seaduste ja reeglite suhtes kui pärandit Ottomani impeeriumi ajast, ja mil riigi seaduste eiramisest sai patriotismi vorm ja omamoodi vastutegevus. Olgu, kui näha seda tendentsi riigi huvide ja inimese huvide vastuoluna, mille puhul valitakse teine, siis ei seleta see ometi nende reeglite ja seaduste mittetäitmist, mis inimesele endale kasulikud on, näiteks liikluseeskirjad.

Kuid eriti ei peeta kinni ei ühest ega teisest, mis omakorda seletab fakelaki, «väikse ümbriku» kultuuri, mis seadustest mittepidamise heaks peaks tegema. See ei ole siin häbiasi, sest veendumus, et keegi ei pea reeglitest ju nagunii kinni, ei EL, ei poliitikud, ei pangad, ei politsei, õigustab kõike. See kirjeldab ka Kreeka inimeste suhtumist ELi ja kriisi: EL valetab ja vassib, pangad valetavad ja vassivad, ja see on lubatud, aga kui Kreeka vassib veidike, tehakse sellest hirmus probleem ja karistatakse meid vaesusega.

Veri ja raha on paksemad

Eriti ebaõiglane tundub see vaesus sellele põlvkonnale, kes seitse aastat tagasi alles teismelised olid ja kes praegu peavad eelmiste põlvede vigade pärast kannatama. Tööpuudus Kreekas, mis enne kriisi algust jäi alla kümne protsendi, on praeguseks kasvanud 24 protsendini. Noortest on tööta pea pooled, 47 protsenti.

Tühjas bussis Politikast Chalkidasse kohtan 21-aastast neiut, bussijuhi tuttavat, kes niisama kaasa sõidab. Tal on inseneriharidus, aga töötab rannabaaris ettekandjana. Ta on pahane nii Kreeka kui ELi peale. Kuna majanduskriis on jätnud töötuks suure hulga inimesi, on veel alles jäänud töökohad eriti väärtuslikud. Kreekas niigi tavapärane «veri on paksem»-arusaam on sugulus- ja muud sidemed veel olulisemaks muutnud. Kui neid sidemeid on vähem, ei aita ei haridus ega kogemused. Kasu võib olla vaid fakelaki’st, «väiksest ümbrikust», aga seda ka vaid riigiasutuste töökohtade puhul. Kuna riigisektori ametikohti on koomale tõmmatud, on neid saada eriti vähe ja eriti raske.

Praeguseks seitse aastat kestnud kriis, väga suur tööpuudus noorte seas ja töökohtade-teenistuse väiksem sõltuvus haridusest võib viia hariduse väärtuse kahanemiseni või noorte väljarändeni. Insenerist baaritüdruk tahab Suurbritanniasse kolida. Tal on Londonis tädi, seal saab kindlasti paremat tööd, ja sõber bussijuht võib töötada Londonis bussijuhina. Brexit teda ei hirmuta.

Süü ja hirm

Brexit ei hirmuta kreeklasi, kuid Kreeka hirmutab sel aastal britte (ja teisi välisturiste). Kui majanduskriis on kestnud juba aastaid ja, ehkki ebameeldiv, on saanud vähemalt mõistetavaks, siis nüüd puutub Kreeka kokku põgenikekriisi tagajärgedega. Kreeklaste endi hinnangul on välisturiste vähem ja neid jätkub vaid tuntumatesse turismipiirkondadesse. Miks see nii on, on vara öelda, kuid Agios Andrease kokk põhjendab seda kahe emotsiooni, süü ja hirmuga. Mõlemad tuginevad erinevusele, mis Kreekasse puhkama sõitja ja pagulaste igapäeva vahel on.

Kreekaga seonduv mõtteline visuaal – idüll mägede ja merega – elab koos teise visuaaliga, mälupiltidega elu eest võitlevatest pagulastest ja kaldale uhutud uppunutest. Need kaks pilti on nii vastandlikud, kui veel olla saab – üks on probleemivaba, hea Euroopa elu, teine võitlus elu ja surma peale, mis probleemi otse oma õuele (või Kreeka puhul oma randa) toob.

Irratsionaalne hirm puutuda kokku surmaga (isegi neis paigus, kuhu põgenikepaadid jõudnud ei ole) on ehk kergemini lahendatav, kuid Agios Andrease koka meelest on alateadlik süütunne veel keerulisem emotsioon. Sel süütundel on omakorda mitu tahku.

Üks neist on seotud oma kodumaal väljendatud vastuseisuga pagulastele, mis Kreekasse puhkama tulnutel ebamugavustunde esile kutsub, aga teist kirjeldas kokk näitega perekonnast, keda on tabanud õnnetus, ja keda seetõttu vältima hakatakse. Tema meelest ei ole suurim probleem mitte need ignorantsed või kahepalgelised eurooplased, kes võtavad Kreekalt selle, mida neil vaja, jättes tegelemata Kreeka probleemidega, kui Kreekal seda vaja on, vaid need, kes tunnevad kaudselt probleemi lahendamata jätmise pärast süüd, kuid selle asemel et selle nimel midagi teha, kustutavad Kreeka mälust ja reisikalendrist.

Välisajakirjanikud, kes pagulaskriisi kajastama sõidavad, korvavad veidi saabumata jäänud turiste, kuid samas mõjuvad alles jäänud turistidele pigem heidutavalt. Kes ikka tahab, et tema süüd ja hirmu talle (kas või kaudselt) meelde tuletataks, ja Kreeka ei ole ei ühe ega teise eest põgenemiseks sel aastal just parim koht.

Postimees 14.07.2016

Kas poliitikud valetavad rohkem kui varem?

Mõni kuu tagasi kirjeldas Angie Drobnic Holan, poliitilise faktikontrolliga tegeleva veebisaidi PolitiFacti toimetaja New York Timesis, kuidas viimasel ajal tahetakse temalt teada peamiselt kahte asja: mis toimub Donald Trumpiga ja kas poliitikud valetavad enam kui kunagi varem.

PolitiFact on projekt, mis tegeleb Ühendriikide poliitikute sõnavõttude analüüsimisega, et seal esitatud valed välja tuua. Praeguseks on PolitiFact analüüsinud 164 Donald Trumpi väidet, millest 59 protsenti on olnud valed ja vaid 10 protsenti tõesed või peamiselt tõesed. Hillary Clintoni puhul on pilt erinev: 222 analüüsitud väitest on 12 protsenti valed, 51 protsenti tõesed või peamiselt tõesed. (Sinna vahele jäävad mõõtmisskaalal veel poolvaled ja pooltõed; kel huvi, saab PolitiFacti veebilehelt järele vaadata.)

Sarnane tendents kui Ühendriikides Trumpiga oli märgatav Suurbritannias Brexiti-leeri poliitikute puhul. Mõlema näite puhul on hakatud rääkima nähtusest, mida ingliskeelses ajakirjanduses nimetataks «post-truth politics». Ehk siis poliitika, kus tõde ei ole enam oluline.

PolitiFacti statistikat poliitvaledest kasutas läinud nädalal Ühendriikide politoloog Joseph S. Nye, «pehme jõu» ja «targa jõu» idee autor («Kõik rajad mõistmaks Ameerika välispoliitikat kulgevad läbi Nye,» kirjutas Foreign Policy viis aastat tagasi), oma paari päeva taguses loos, mis küsis, kui ausad me siis õigupoolest tahame, et poliitikud oleksid. Nye eristas artiklis enda huvides valetamise ja üldistes huvides valetamise, leides, et võib ette tulla olukordi, kui oleme valmis kiitma heaks poliitilise vale, kuid sellised juhtumid peaksid jääma erandlikeks.

Tahtmata vähendada Nye argumentide kaalu või järelduste õigsust, peaks vast ometi mainima, et selle loo eelduseks paistis olevat võetud, et poliitikud valetavad nagunii. Ja kui juba valetavad, siis peaasi, et nad ei valetaks enda, vaid üldsuse huvides.

Üldistatult tundub valetavate poliitikute õigustamisega olevat neli probleemi. Esiteks, mida enam lubatavaks muutub vale, seda enam küsitavaks muutuvad faktid. Post-fakt-ajakirjandus on sama nähtuse tulem kui post-tõde-poliitikud. Teiseks, usalduse probleem: ehkki peaks olema tavaline, et kõigi, ka poliitikute öeldule tehakse faktikontroll, ei ole alatine usaldamatus ühiskonnale tervislik. Kolmandaks, õiguslik probleem – kui on reegel, peaks see kehtima kõigile. Neljandaks, moraalne probleem – kui läänelik poliitkultuur on rajatud pigem Kantile kui Machiavellile, siis on sammud vastupidises suunas silmakirjalikud ja pikas plaanis seda poliitkultuuri hävitavad.

Aga mulle näib, et huvitavam kui need neli on küsimus «õilsast valest», millele Nye näib oma artiklis viitavat, ja mille juured on Platoni «Riigis». Seal leiti, et valitsejate valetamine on «meditsiinivorm»: kui kellelgi üldse on õigus valetada, siis riigivalitsejatel; ja neil, kas vaenlaste või kodanike puhul, peaks olema õigus valetada üldiseks hüvanguks. Seega, selle arusaama järgi on riigi kodanikud patsiendid, riigimehed aga arstid, kel riigi ravimiseks lubatud valetada.

Siin on omakorda mitu küsimust. Üks, kas on õige mõelda kodanikest kui patsientidest (kas rahvas on rumal, on laiem küsimus, mis samuti Brexiti järel ja Trumpi eel käib), teine, kas «õlis vale» on parem kui lihtsalt vale, ja kas machiavellilik eesmärk pühitseb abinõu on parem kui kantilik arusaam käitumisest viisil, mis võiks olla kõigile eeskujuks. Moraalifilosoofia eristab siin kahte teed – konsekventsialistlikku, kus oluliseks peetakse vaid tulemust, ja deontoloogilist, kus oluliseks peetakse käitumist vastavalt väärtustele, mis ühiskonnas on olulised. Mulle näib, et tulusam oleks see teine.

Mida siis teha? Mitmed suuremad väljaanded on hakanud poliitikute sõnavõttude juures avaldama faktianalüüse. Ja tuleb välja, et need on lugejate seas väga populaarsed. Ilmselt on vajadus tõe järele endiselt olemas.

Postimees 10.07.2016

Vulkaani jalamil

Propastopi küsimustele vastab Postimehe arvamustoimetaja Urve Eslas, kelle töö propaganda ja mõjutustegevuse kajastamisel on meile silma jäänud. Ühtlasi avame selle postitusega uue intervjuude rubriigi. 

Kuidas hindad olukorda “propagandarindel”: kui kuum on Eesti suunaline mõjutustegevus?

Kui vaadata mõjutustegevust Eesti vastu kitsamalt, siis on see pigem leige. Kui rääkida läände suunatud mõjutustegevusest, mis puudutab Eestit ja teisi Balti riike, siis on see üsna intensiivne ja seotud NATO tegevuse hoogustumisega.

Laiemalt võttes on mõjutustegevust vähemalt kahte eri liiki ja vähemalt kolme erineva sihtrühma jaoks. Kui rääkida otsesest ja hästi koordineeritud mõjutustegevusest, siis huvitavad Venemaad suured teemad: praegu on nendeks NATO täiendavad väed Euroopa idaosas, NATO Varssavi tippkohtumine, Venemaa-vastased sanktsioonid, Ukraina, Brexit, Euroopa populistlike erakondade tegevus, mis võib viia Euroopa Liidu lagunemiseni. Iga nädal toob mõne uue suure teema.

Need on teemad, millega tegeleb Vene meedia süstemaatiliselt ja läbimõeldult, edastades kindlat sõnumit, mida loodetakse jõudvat lääne meediasse ja mõjutavat selle läbi avalikkust ja neid, kes poliitiliste otsuste tegemise juures on. See osa mõjutusest Eesti meediat väga otseselt ei puuduta, sedasorti mõjutustegevuse sihiks on pigem suuremad ELi riigid ja USA.

Teine osa mõjutustegevusest on juhuslikum, selle siht on suurendada erimeelsusi Euroopas ja Ühendriikides. ÕigustatakseVenemaa tegevust, näidates, et lääneriigid on sama halvad kui mitte halvemad. Seda laadi mõjutustegevusega on Eestil enam kokkupuuteid. Selle nimel tegutsevad Eestis (ja teistes Balti riikides) usinad infokorjajad, kes töötavad saitide sputnik-news.ee, baltnews.ee, rubaltic.ru jt jaoks. Sarnase sihiga tegutsevatena saab vaadata ka isetegevuslikke aktiviste, kes siin-seal lääne ajakirjanduses valede või poolvaledega silma paistavad. Nende töö on üles noppida kõik, mida saab Eesti ja teiste Balti riikide vastu kasutada, painutada Kremlile sobivaks (või kui sellist informatsiooni parajasti ei ole, siis see välja mõelda) ja avaldada, lootuses, et mõni Vene või lääne kanal selle üles korjab, ja sellega mõjutada arusaama Eestist või teistest Balti riikidest.

See on ka põhjus, miks Sputnikusse, Baltnewsi ja Rubalticusse ei tasu kergelt suhtuda, ehkki nende lugejaskond on suhteliselt tagasihoidlik. Need kanalid ei ole mõeldud lõpptarbijale, vaid pigem toimivad info vahendajatena, portaalidena, kust teised, oluliselt suurema lugejaskonnaga väljaanded saavad info üles noppida ja avaldada. Selle teist liiki mõjutustegevuse teine sihtrühm on Euroopa riikides elav venekeelne elanikkond ja sealsed Kremli tegevuse otsesed või kaudsed toetajad.

Aga on veel kolmas liik informatsiooni, mis võib olla riigi sihtidega mitte kokkukäiv või lausa vale, kuid mis ei ole osa Kremli mõjutustegevusest, vaid siiras arvamus, tõlkevead, hooletus või lihtsalt halb ajakirjandus.

Seega, jah, mõjutustegevus on olemas ja mõnede teemade puhul üsna intensiivne, aga seda tuleks võtta mõistusega ja mitte näha iga valefakti, kallutatud loo või meile mitte meele järgi oleva seisukoha taga süstemaatilist sihipärast tegevust. Mõistusega võtmine on eriti oluline seetõttu, et mõjutustegevuse hirmus võib hakata igasugust riigi ja valitsuse kohta käivat kriitikat pidama mõjutustegevuse katseks. See on veidi naeruväärne, aga veidral kombel üsna reaalseks saanud oht. Eestis peab säilima vabadus kritiseerida riiki ja selle sihte ilma, et selle eest vaenlaseks nimetatud saadaks. Kritiseerimise õigus peab jääma nii ajakirjandusele kui kodanikele, kriitika on osa demokraatia toimimisest. See omakorda seab ka meie poliitikutele suurema vastutuse: katse nimetada kriitikut teise riigi hüvanguks tegutsejaks võib paista mugav viis tema tõsiseltvõetavuse kahandamiseks, kuid iga selline katse teeb meid riigina veidi nõrgemaks.

Mis on levinumad propagandaväited, mis Eesti kohta levivad? Millist muljet tahetakse meist luua?

Seda näeb neilt samadelt nn korjesaitidelt, mis jutuks olid – Sputnik, Baltnews, Rubaltik. On üldised sõnumid, mis korduvad nädalast nädalasse – Eesti on läbikukkunud riik, fašistlik riik, ebademokraatlik riik nagu Põhja-Korea, venekeelset vähemust ja setosid represseeriv riik, riik, kes õhutab läänes Venemaa vastast vaenu ja kasutab sellega NATOt enda huvides, ja samas paradoksaalselt vastupidine narratiiv Eestist kui riigist, keda NATO halastamatult ära kasutab, et oma vana vimma Venemaa vastu välja elada.

Ma olen vahel mõelnud, kuidas näeb välja nende tööpäev, kes nende korjesaitide juures töötavad. Tuled tööle, teed tassi kohvi, istud laua taha ja mõtled, millise uudise sel korral võiks välja mõelda. Mis oleks, kui kirjutaks, et Donald Trump ütles, et saadab Balti riigid Aafrikasse. Või et Zika viirus on ameeriklaste relv Venemaa vastu. Või et USA otsustas arvata Balti riigid NATOst välja. Või et Ukraina ajalehed avaldavad lahendamatuid ristsõnu, et Krimmi pensionäridele südamerabandust põhjustada. Need kõik on päriselt ilmunud lood. See on väga loominguline töö, umbes nagu humoristi oma, ainult et vähem tunnustatud, ja uni on pärast rahutum.

Kuidas peaks vaenulikule propagandategevusele vastu seisma? Innukalt ümber lükkama? Stoiliselt ignoreerima? Naeruks panema? 

Ma olen märganud viit erinevat viisi vastata mõjutustegevusele. Ükski neist ei ole universaalselt hea, igal on omad nõrgemad pooled, aga kasutada tasuks kõiki.

Ignoreerimine on neist kõige lihtsam – millest ei räägita, selle kohta saab teha näo, et seda ei ole olemas. Paraku ei piisa ühe, paari või isegi kümne väljaande vaikimisest, et valeinfot eemal hoida – sotsiaalvõrgustikes levivad valed ikka. On juhtumeid, kui ignoreerimine on õigustatud, aga on juhtumeid, kust sellest tuleb pigem kahju. Kui vale on juba levima hakanud, siis ei ole vaikimisest kasu.

Sel juhul aitaks teine võimalik lähenemine, valede süstemaatiline ümberlükkamine. Sellega tegeleb StopFake, sellega tegeleb CEPA, mille juures mina töötan, sellega tegeleb ELi Mythbusters, kes teeb väga head tööd. See on tõhus vahend, kuid sellel on omakorda oma nõrgad küljed. Itaalias Luccas asuv IMT instituut tegi hiljuti uuringu, kus uuris viie aasta jooksul 54 miljoni Facebooki kasutaja valeinformatsiooni puudutavaid postiusi. Selgus, et neid, kes usuvad valesid, ümberlükkamine ei veena, pigem vastupidi, ümberlükkamisest vale ja poolvalede jagamine pigem hoogustus.

Ümberlükkamine aitab keskmiselt enam harituma ja informeerituma lugejaskonna puhul. Seega aitab see vältida seda, et valeinformatsioon jõuaks riikide poliitikategemisse, kuid seda, mida avalikkus usub või arvab, see ülemäära palju ei mõjuta. Inimestele on vaja lihtsaid vastuseid, aga neid ei ole alati anda. Kreml näitab maailma väga lihtsana, kurjuse ja headuse, saatanliku jõu ja messia võitlusena, ja selle arusaama järgi on kõik selle maailmapildi ümberlükkajad ebausaldusväärsed, sest nad on osa kurjast.

Kui nii, siis kas aitaks kolmas võimalik lähenemine, vastuloo pakkumine? Selle üle on infosõja-teemalistel kokkusaamistel palju arutatud, ja üldiselt kaldub arusaam sinna suunas, et see on hea ja töötav meetod. Ma ei tahaks sellega päris nõus olla, sest minu meelest ei ole probleem mitte selles, kelle tõde peale jääb, vaid selles, keda saab usaldada. Ja need on väga erinevad asjad.

Kaks Eestis valminud uuringut näitavad seda üsna hästi. 2014. aastal valminud Avatud Eesti Fondi uuring «Päevakajalised sündmused ja erinevad inforuumid» ja 2015. aastal tehtud kaitseuuringute keskuse meediatarbimise raport tõid esile just usalduse vähenemise traditsioonilise meedia vastu. See on mõneti mõistetav, sest nagu Peter Pomerantsevi ja Michael Weissi 2014. aasta raportist selgub, on Kremli mõjutustegevuse siht ja tagajärg arusaam, et milleski ei saa kindel olla. Selle arusaama kummutamiseks ei ole teisele poole kaldu poolvalest abi, pigem tuleb taastada inimeste usaldus ajakirjandusväljaannete vastu. Kuidas seda teha, on omaette küsimus.

Neljas võimalik lähenemine peab silmas just viisi, kuidas usaldusväärsus taastada: tuleb teha selge vale väljaannete vahel, mis edastavad usaldusväärset infot ja nende vahel, mis seda ei tee. Näiteks, mis oleks, kui meil oleks olulisemate kanalite jaoks – BBC, Reuters, New York Times – hindamissüsteem, mis mõjutaks neid valeinformatsiooni mitte avaldama. Teoreetiliselt on see hea mõte, kuid praktikas on sellest üksi vähe. Uuringute järgi on aina enamate inimeste peamine infokanal Facebook (või mõni selle kohalik analoog). BBC, Reuters, New York Times ja Postimees võivad edastada vaid kontrollitult õigeid sõnumeid, kuid sotsiaalvõrgustike infovoog ei tee vahet tõel ja valel, seal saab kõik üheks. Sellest üksi valeinformatsiooni levikule kasu ei ole.

Viies viis on huumor. Tõsi, Twitter on järjest sulgenud Kremli ja sellega seotud propagandaüksuste paroodiakontosid; mõned neist on jäänudki suletuks, aga mõned on eestkoste peale uuesti avatud. Naer on võimas vahend vale vastu võitlemisel, kuid huumor ei aita tuua tagasi usaldusväärsust.

Seega, ükski neist vahenditest ei ole universaalselt hea, kuid kõigist neist on veidi abi.

Mida arvad meedia rollist propagandaga tegelemisel? Kas teemaga tegeletakse õige nurga alt või pigem aidatakse võimendada propagandasõnumeid? 

Eesti meediat tuleb kiita – võrreldes teiste Balti riikide ja Poola rahvuslike meediakanalitega jõuab siinsesse meediasse Vene mõjutustegevuse jälgi vähe ja pigem juhuslikult. On teatud saidid, mis avaldavad Vene propagandakanalite lugusid, aga ka nende puhul paistab, et see tegevus ei ole sihipärane vaid pigem juhuslikku laadi.

Meile Eestis võib tunduda veider, et Euroopas ja Ühendriikides Venemaa kallutatud informatsiooni tõe pähe võtta võiks, kuid lääs on alles üsna hiljuti hakanud mõistma Vene meediast tulenevaid ohte. Hea uudis on see, et nüüd hakatakse neid tõsisemalt võtma.

Kuid isegi kui Vene meedias kirjutatut ei võeta tõsiselt, on paradoksaalselt meie enda hea ajakirjandustava see, mis Kremli valedel levitada aitab. Me oleme ju harjunud, et hea ajakirjandus tähendab seda, et esitatakse mõlema poole seisukohad. Iga uudis, mis puudutab Venemaa mõjutustegevuse huviorbiidis olevaid teemasid ja mis edastab ka Vene poole seisukoha, aitab kaudselt mõjutustegevusele kaasa. Mitte isegi niivõrd seetõttu, et Venemaa versiooni uskuma jäädaks, kuid see tekitab kahtlust ka teise versiooni suhtes ja lõpuks süvendab muljet, et milleski ei saa enam kindel olla. Kas see tähendab, et me peaks heast ajakirjandusest loobuma? Ei tähenda. Mida siis teha, selle üle peaks alles hakkama mõtlema. Oluline on selle juures silmas pidada, et väljast tulev oht saab meid kahjustada vähem kui meie endi reaktsioon sellele.

Kui Kreml kasutab head ajakirjandustava, sõnavabadust ja tõe relatiivsuse põhimõtet selleks, et valesid levitada, siis sellele ei saa vastata heast ajakirjandustavast ja sõnavabadusest loobumisega ning ühe tõe kehtestamisega. See on vast esimene asi, mida infosõjas teha tuleks: panna paika need väärtused, millest me ei ole nõus loobuma. See on see alus, millelt vastumeetmete leidmisel edasi mõelda.

Kas riigipoolne seisukohavõtt on meediavalede juures oluline? Kas näiteks “riiklik ümberlükkaja” positsioon, millest kirjutame ka blogis, võiks olla vajalik? Mis oleks Sinu arust efektiivne riigi strateegia võõrpropaganda suhtes? Kuidas vältida olukorda, et riik sekkub alles siis, kui teema on meedias üle pea kasvanud?

Mida meil vaja, on kindel ja poliitiliselt sõltumatu infoallikas. Informatsiooni on palju ja isegi neil, kelle töö on iga päev meedias levivate valede leidmise ja ümberlükkamisega tegeleda, ei ole alati lihtne leida üles raporteid, uuringuid ja analüüse, millele kindlate faktide välja toomisel toetuda.

Kas õige info haldaja ja valede ümberlükkaja peaks olema riiklik ametikoht? Ma arvan, et see ei oleks parim lahendus. Alati ei ole küsimus faktides, vahel on küsimus ka rõhuasetuses. Riigi heaks töötaval (ja riigi palgal oleval) institutsioonil on alati teatud surve kaitsta oma riigi ja tööandja huve. Isegi kui ta seda ei tee, isegi kui riik/tööandja talle selleks survet ei avalda, peaks tal olema võimalik olla sõltumatu ka nende silmis, kes tema informatsiooni kasutavad.

Samas on selliseks infoallikaks olemine aeganõudev töö, ja ei saa tahta, et seda tehtaks tasuta. Seetõttu näib, et kõige targem oleks seda teha kodanikualgatuse korras ja rahastada vabatahtlike avalike annetuste abil. Miks mitte teha üks riigist sõltumatu mõttekoda, mis mitte üksnes ei koondaks raportites, uuringutes, analüüsides leiduvat informatsiooni, vaid looks ka ise selliseid analüüse ja raporteid? Ma usun, et Eestis oleks üksjagu inimesi, kes hea meelega sellise mõttekoja sündi ja tegutsemist toetaks. Seda enam, et kuna ajakirjandusväljaannetes endis ei ole tööl faktikontrollijaid (ehkki see oleks hädavajalik ametikoht), saaksid ka ajakirjandusväljaanded vajadusel lasta mõnede infoallikate või lugude tõepärasuse kontrollimiseks sellise mõttekoja poole pöörduda, ja seega oleks ehk samuti valmis veidi selle sündimisse ja arengusse panustama.

Propaganda seostub enamasti Venemaaga. Kas näed veel riike või organisatsioone, kes Eesti suunas propagandat teevad? 

Propaganda on üks neist mõistetest, mille sisu on muutunud ja mis seetõttu vajaks uut või isegi mitut uut terminit. Üldiselt on ju nii, et kõik riigid püüavad end näidata parimast küljest, rääkida seda, mida vaja, ja vaikida sellest, millest pole vaja rääkida, just nagu ka on kõikide riikide huvides kallutada veidi avalikku arvamust neile soodsas suunas. Kümme aastat ajakirjanduses töötamist on näidanud seda survet – kaudset või väga otsest – mitmete riikide esindajate poolt, ja Eesti poliitikud ei ole erandiks. See aga ei tähenda, et kõik riigid süstemaatiliselt valetavad või on valmis valede avalikuks tulemise vältimiseks tapma ajakirjanikke ja poliitikuid. Ja need on kaks väga erinevat asja.

Teine küsimus puudutab kanaleid, mida mõjutustegevuseks kasutatakse. Kas Eestit puudutab näiteks ISISe mõjutustegevus? Ilmselt küll. Kas ISISe mõjutustegevus on konkreetselt Eesti-suunaline, st toimub sihiga mõjutada Eesti rahvuslikku meediat? Ilmselt mitte. Seda pole ka vaja, sest sotsiaalvõrgustikud on selleks palju lihtsamini kasutatavad.

CEPA Eesti
CEPA Eesti leht toob 8. juunil esile propagandakanali RT poolt Youtube’i laetud video, mis Eestis palju vaatajaid leidnud. Kuvatõmmis.

Lööd kaasa CEPA propaganda vastu võitlemise algatuses. Mis organisatsiooniga on tegu? Palun kirjelda oma tööpäeva CEPAS? Kas tegemist on palgatöö või vabatahtliku initsiatiiviga?

CEPA (Center for European Policy Analysis, Euroopa Poliitikaanalüüsi Keskus) on Ühendriikide mõttekoda, mis keskendub Kesk- ja Ida-Euroopa uuringutele. Minu ülesanne seal on tegeleda infosõja projekti raames Eesti-suunalise mõjutustegevuse analüüsimisega. See on tasustatud töö. Tööpäevad on tihedad – tuleb läbi vaadata Eesti ja Venemaa peamised meediakanalid, kus valeinformatsioon levida võiks, analüüsida peamisi tendentse Venemaa mõjutustegevuses, lugeda läbi värsked mõjutustegevust vaatlevad artiklid, ülevaated ja raportid. Vene meedia igapäevane jälgimine võib hakata üsna rusuvalt mõjuma, seetõttu on hea tegeleda vahel ka muude, rõõmsamate asjadega, nagu lugude kirjutamine Postimehele, mis aitab meelde tuletada, et maailmas on veel häid ja ilusaid asju ka olemas.

Postimehes oled kirjutanud palju propaganda, meedia, mõjutamise teemadel. Kust Sinu huvi selle teema vastu?

Huvi tuleb vajadusest. Kui saaks, elaks palju rahulikumat elu. Aga on teemasid, millest tuleb kirjutada, eks ma seetõttu kirjutangi. Mõni aeg tagasi kirjutas Mihhail Lotman, et kui sa elad vulkaani nõlval, peavad sul olema vähemalt algelised teadmised vulkanoloogiast. Ma laiendaks seda – kui sa elad vulkaani nõlval, ei jää sul muud kui vulkanoloogiaga tegeleda.

Propaganda ja mõjutustegevus ei ole õnneks ainsad teemad, millest Postimehes kirjutan, kolumnides puudutan pigem laiemaid ühiskondlikke suundumusi ja mõtteloolisi arenguid.

Mida arvad Propastopist, vabatahtlike poolt veetavast blogist? Millised on Sinu soovitused blogi sisu ja vormi suunamiseks?

Propastop on suurepärane algatus, millest on ammu puudus olnud. Mul on väga hea meel, et see on olemas. On paar asja, mis võiks aidata seda veel paremaks teha.

Esiteks, Propastop võiks hoida silma peal Vene propagandakanalitel nii Venemaal, lääne suunal kui kitsamalt Balti riikides. Iga päev võiks välja tuua veidramad uudised või üldisemad tendentsid ja neid analüüsida. Selleks, et me oskaks mõjutustegevusele vastu seista nii, et sellest abi oleks, tuleb kõigepealt aru saada, millega ülepea tegu on. See tähendab päevast päeva tehtavat tööd, et koguda kokku näited mõjutustegevusest ja neid analüüsida. Alles siis, kui me teame, millega tegu, saab mõelda, mida sellega teha.

Teiseks, oleks väga vaja, et keegi koondaks informatsiooni kanalite kohta, mida ei saa päris usaldusväärseks pidada. Eesti ajakirjandus on väga tubli, aga kui juhtub tekkima kahtlus, kas üks või teine kanal on usaldusväärne ja kas sellest pärinevat informatsiooni võib kasutada, siis peaks olema koht, kust seda kontrollida. Lihtne andmebaas, mida väljaanded kasutada saaksid, oleks suureks abiks.

Kolmandaks, näib, et oleks vaja veidi enam anda inimestele teada, mida infosõda ülepea tähendab. Praegu paistab, et läänes on neid, kes saavad hästi aru, kui palju on olukord võrreldes kahe aasta taguse ajaga muutunud, kuid samas on ka palju neid, kelle jaoks on seda vaja veel seletada. Meil Eestis, vulkaani jalamil, on teadmine sellest palju parem, kuid kui vaadata nt Eesti avalikkuse reaktsiooni Norra portaali AldriMer juhtumile, siis ka siin on üksjagu seletamist vaja teha.

Neljandaks, Propastop võiks end julgemalt tutvustada inimestele Eestis ja läänes – kui tehakse head asja, siis tasub seda proovida võimalikult paljude inimesteni viia. Propastopist võiks saada samasugune arvestatav kanal infosõja alal nagu StopFake või EU Mythbusters, kõik eeldused selleks on olemas.

Ja viiendaks, võiks kaaluda Propastopi paremat rahastamist, mis ei peaks olema riiklik. Valeinformatsiooni vastu võitlemine on suur töö. Et seda hästi teha, on vaja aega ja süvenemist.

Propastop 28.06.2016