Category: reportaažid

Ajakirjanik «vaenlase tagalas»

Wittgenstein

«Mis sulle söör Isaiah Berliniga seondub?»

See on Toomas Sildam, endine kolleeg Postimehest, presidendi avalike suhete nõunik.

«Ee…»

Leht peab kohe trükki minema. Üks käsi püüab juhtkirja edasi kirjutada.

«No ütle lihtsalt, tead sa, kes ta on?»

Muidugi tean.

«Selge. Kas sul juuni algus on vaba?»

Leht jääb hiljaks. Aga õnneks vaid veidi.

***

Ühendriikide uuriva ajakirjaniku Edward J. Epsteini kodulehele ligipääsemiseks tuleb lahendada loogikaülesandeid. Näiteks selline: president on riigivisiidil, esmaspäeval Lissabonis, teisipäeval Madridis, kolmapäeval Roomas. Ühes kolmest linnast kavatsetakse teda rünnata. Kus ja millal, enne linna jõudmist ei tea. Kas saab loogiliselt mõne linna ja päeva välistada kui presidendi jaoks turvalise?

Selle kõrval tundub üsna loogiline, et presidendiga kaasa sõitmiseks tuleb teada, kes on Isaiah Berlin. Tegin vist testi ikka ära, sest saan mõni nädal hiljem instruktsioonid, kus ja millal olla. Pärast räägib Ilvese turvamees, et Obamal oli Poolas kaasas kolmsada turvameest. Aga see tuli palju, palju hiljem.

***

«Te tapate mu ära!»

Ilves on Tallinna lennujaama jõudnud ja tugitooli kukkunud. See «te» oli mõeldud avalike suhete osakonna juhatajale. Too pööritab silmi ja patsutab Ilvest käsivarrele. «Pole hullu. Elad üle.» Paar päeva tagasi tuldi Ühendriikidest. Eelmisel õhtul Poolast, Obamaga kohtumast. Hommikul oli Eesti lipu päeva üritus, ennelõunal küberkonverentsi ettekanne. Õhtul on Isaiah Berlini mälestusüritus Riias, kus Ilves on peakõneleja. Ja siis Poolas kaks kõnet.

Isaiah Berlini 1958. aastal ilmunud «Kahes vabadusekontseptsioonis» on muu hulgas selline mõte: kõik on, mis ta on. Vabadus on vabadus, mitte võrdsus või õiglus.

Berlin on minu jaoks üks angloameerikaliku mõtteviisi näide. Kõik on, mis ta on. Ajakirjanik on ajakirjanik. Poliitik on poliitik. Ürgvaenlased, ütles Edward Epstein, toosama, kes oma kodulehele pääsemiseks loogikaülesandeid lahendada laseb. Ma ei ole sellega päriselt nõus. Aga mõlemal poolel on hulk jäiku eelarvamusi. Arusaam, et kõik on see, mis ta on, ainult kinnistab neid. Tintla ja … ei, ma ei taha seda välja öelda.

Ja siin ma nüüd olen. Epsteini mõistes vaenlase tagalas.

Air Balticu väike propeller on kohal, auto on vastas. Ilves ootab, kuni me lennukist maha saame. Naeratan ettevaatlikult. Ilves naeratab vastu.

***

Õhtusöök presidendiga. Kohalik suursaadik on kohal. Suursaadikutega on üldse nii, et nad peavad välja tulema, kui president riigis on. Isegi siis, kui ta teeb seal ainult vahemaandumise. Kuna Eestist on otselende väga vähestesse paikadesse, tähendab see, et Läti ja Soome suursaadik tulevad vahel keset ööd lennujaama, viieteistkümneks minutiks.

Räägime Isaiah Berlinist. Ütlen, et mulle meeldib «Siil ja rebane». Need mõtlejad, kel on üks kindel eesmärk ja idee, on siilid. Teised, kel on palju eri sihte ja eri tõdesid, on rebased. Ja et mulle need rebased meeldivad rohkem. Ilvesele meeldib see raamat ka. Räägime sellest natuke pikemalt. Jube hea avokaadovõi on.

Ilves vaatab aknast, kas hakkab sadama või ei. Vilkuritest on kõrini, tahaks jalutada. Väljas on äikse-eelne põud.

***

Nädal varem, Stockholmi internetifoorumil arutleti paneelis selle üle, kuidas luua ühised reegleid globaalse võrgu jaoks. See on väga raske, leiti, sest valdkond on arenenud nii kiiresti, et Euroopas, rääkimata muust maailmast, pole poliitikuid, kes aru saaks, kuidas internet ülepea toimib ja millised probleemid sellega seonduvad. Et on piinlik kuulata, kui poliitikud sellest teemast räägivad. Poliitikud olid ise ka laval. Oli tõesti piinlik kuulata.

Vaheajal tuli üks panelistidest (see, kes ei olnud poliitik) minu juurde. Kuulasin ta halamise stoiliselt ära. «Oleks ma sinu olukorras,» ütles ta siis, üsna ootamatult. «On sul alles president.» Tõstsin silmad taldrikult üles (jube hea kookoshelvestega kook oli). «Ainus Euroopas, kes asjast üldse midagi jagab! Pagan, ma olen kade!» Ümisesin midagi vastu, suu kooki täis. See võis tähendada umbes midagi sellist, et jah, ta on täitsa, aga Bildt on ju ka tore.

***

Vihma ei hakanud sadama. Meil on veidi aega. Kui president saabub, annab vastuvõtja riik oma turvamehed. Neid on päris mitu. Jalutame. Ilves jalutab eriti aeglaselt, sest pole mingit mõtet liiga vara kohal olla. On kuum, asfalt sulab. Turvamehed venivad ka. Käsundusohvitser pühib vargsi higi.

«Toomas, jäta järele!» Avalike suhete osakonna juhataja kannatus on üles öelnud. Ilves ainult naeratab. Saadik on veidi ettepoole nihkunud ja püüab, nii viisakal moel kui vähegi võimalik, jätta muljet, et tal pole selle veidra kambaga midagi pistmist.

Seda veidrat kampa on võimatu mitte märgata. Juurde astub seljakotiga mees. Kohalik. Turvamehed, kes teesklesid juhuslikke möödakäijaid, on sekundiga kohal. «Ma tahtsin ainult tere öelda,» pomiseb ehmunud mees. «Ma olen Ilvese suur fänn.» Nojah. Seda ikka saab.

***

Ettekanne. Politseieskort. Vilkurid. 150 km/h. Vastassuunavööndis, mööda trammiteed, trammide vahel. Panen igaks juhuks silmad kinni. Nõunik räägib, kuidas geograafiliselt lõunasse liikudes muutuvad reeglid aina veidramaks. Eestis sõites kasutatakse vilkureid harva. Lätis on neid juba rohkem. Leedus veel rohkem. Ja Poolas pannakse tänavad kinni.

***

Paar tundi vaba aega. Istume Ilvese, saadiku ja nõunikuga konverentsikeskuse aias. Saadik on avastanud ajakirjaniku. Kannused paistavad.

«Millist kollast jama see Eesti ajakirjandus jälle kirjutab? Näed, esiuudis: Ilves sai kikilipsu kandmise idee Ristsoolt. Täielik jama.»

«Mida sa loed?»

«Delfit.»

Ilves muigab. Postimehe esiuudis on Ukraina sündmustest.

Aga saadik pole mingi papist poiss.

«Hea küll, aga kus on Postimehe kajastus Obama Poola-visiidist? Sellise asja jätate lehte panemata?»

Vaatan Ilvese poole. Ilves muigab juba laiemalt.

Saadik on Postimehe arvamuskülje lahti saanud. «Oh, näed, ongi juhtkiri. Võtan sõnad tagasi.»

Ilves muigab juba päris laialt. Saadik paneb päikseprillid ette.

***

Tund enne viimast ettekannet. Sama konverentsikeskuse aed. Uus kõne vajab kirjutamist.

«Nii, kas keegi teab, mis on Altamont?»

Mina ei tea. Ilves seletab, et Altamont oli 1969. aastal Woodstocki järellainetusena toimunud festival, mis vägivaldseks muutus. Vaatan pärast Youtube’ist klippi, kus Rolling Stonesi esinemise ajal inimene tapeti. Ilves räägib pärast kõnes, et rahu, armastus ja Woodstock on läbi, liberaalne demokraatia on autoritarismile ideede võitluses vastu alla jäänud ja pole suutnud vältida ultraparempoolsete esiletõusu Euroopas.

Räägime, mida kõnes kasutada, ja vaidleme, kas ühiskonnast aru saamiseks sobib paremini varane või hiline Wittgenstein. Ilves tsiteerib «Tractatust».

Tulevad ajakirjanikud. Kaamerad, mikrofonid. Ilves räägib, teised teevad kõrval nägusid. «Oh, nad teevad alati nägusid, kui ma räägin.» Avalike suhete osakonna juhataja pööritab silmi.

Tuleb suursaadik. Tal on püksilukk lahti.

Õhtul saab Ilves Atlandi Nõukogu Vabaduse auhinna. USA senaatorite vahel läks vaidluseks, kellel on õigus auhind Ilvesele üle anda. Öösel toimuval etendusel kuvatakse Ilvese nimi laseritega veeseinale. Ilves oskab ka nägusid teha.

***

Vilkurid, eskort, 170 km/h. Viimane lennujaam. Järjekorras kuues, aga võib-olla ka kaheksas, lugemine on ammu segi läinud. Kell on kuus hommikul. Kohalik turvamees räägib, et ta pole Ilvese riigis olemise ajast alates tundigi maganud, sest nii püsib ta enam ärksana. Ta jääb magama kohe, kui lennujaama jõuame. Püstijalu. Delegatsioonist oleme järel vaid mina, Ilves, käsundusohvitser ja isiklik turvamees. Ilves tahab Weisswurst’i.

Loeme Postmehe veebist Toomas Kiho lugu kooseluseadusest. Ilves ütleb, et tal on maailmakaarti vaadates häbi, et kooseluseaduse kohalt oleme meie seal autoritaarsemate riikide leeris. Ma olen nõus, aga kõik mõtted tunduvad nii kohmakad, et hakkan miskipärast hoopis rääkima sellest, kuidas soome sotsioloog avastas korrelatsiooni kurgede ja laste arvu vahel. Käsundusohvitser köhatab ja ütleb, et Weisswurst on tehtud veel sündimata loomadest. «See kindlasti ei ole nii!» hüüatab Ilves. Käsundusohvitser naeratab. Vaatan talle tänulikult otsa.

***

Ilves on läinud. Oleme Riia lennujaamas. Kojulennuni on kolm tundi. Ainus allesjäänud turvamees teeb ettepaneku linna peale minna. See ei ole hea mõte. Me näeme välja nagu ooperist põgenenud teatritrupp. Käsundusohvitser räägib anekdoote, et meeleolu üleval hoida. Koban koti välistasku kallal ja käsundusohvitser võtab vilunud liigutusega rinnataskust Nicorette’i paki.

***

Kui ma seda lugu paar päeva hiljem Berliinis järjekordsel internetikonverentsil kirjutasin, astus mu juurde hallipäine IT-guru. «Teil on presidendiga kohutavalt vedanud. Aga ju te saate ise ka aru. Selline intellektuaal. Ta on Eestis kindlasti väga populaarne.» Nagu ikka, topin suu kooki täis ja ümisen midagi. Ainus relevantne vastus, mis meelde tuleb, oleks «mitte omal maal», aga see tundub trafaretne ja kuidagi õõnes.

Lõunasöögi ajal tuleb järgmine, seekord selline nooremapoolne. Tundub tähtis olevat. «Ma kuulsin teie presidenti läinud aastal Lõuna-Koreas. Parim kõne, mida ma kuulnud olen. Sellise presidendi saab valida vaid väike ja tark rahvas.»

Paus.

«Meil ei vali presidenti rahvas, vaid parlament.»

Paus.

«Aa.»

Paus. See kala mu taldrikul tundub kuidagi raske närida.

«Aga vedanud on teil küll hullu moodi.»

Noh, vist on jah.

PM AK 14.06.2014

Kus suitsu, seal Meikar

meikar (1)4578.97 eurot annetatud raha. Kolmteist päeva. Üks skandaalne poliitik, üks piraat, üks aktivist. Ja üks vana Volkswageni mikrobuss, mis iga 40 kilomeetri järel paksu suitsu välja ajama hakkab. Silver Meikari valimiskampaania on ilmselt kõige veidram asi, mida Eesti nende valimiste ajal näinud on.

Täitsa lõpp, ütleb Meikar ja kargab bussiuksest välja. Vana Volkswagen on jälle paksu tossu täis. Annetusena saadud mikrobuss, Meikari Bussi Riotiks ristitud kampaania sõiduvahend on mootoririhma jälle kuhugi Saaremaa teedele kaotanud ning kui veepaagilt kork pealt keerata, lendab mootorist taeva poole paras kogus keevat vett.

Veidi kõrvetada saanud Meikar urgitseb mootori kallal, aga mingi jubin, mis tuleks kätte saada, on kruvidega kõvasti kinni.«Noh, isegi kaugele jõudsime,» ütleb aktivist Gea bussi tagaistmel stoiliselt ja hakkab magamiskotti lahti pakkima. «Pole midagi,» ütleb Meikar, «küll tullakse appi.»

Kogemus näitab, et tullaksegi. Teel on oldud kolm päeva, ikka 40 kilomeetri kaupa, sest kauem ei pea buss vastu. Kui päris kriitiliseks on läinud, on Saaremaa ümbruskaudsete külade elanikud leidnud mõne tuttava või tuttava tuttava, kes bussile esmaabi annab. Eelmise sundpeatuse ajal andis kohalik remondimees paar mootoririhma tagavaraks kaasa, aga et seda peale panna, tuleb see jublakas enne kätte saada.

Seekord tundub, et oleme küladest liiga kaugel. Ja jublakas mootori küljest ei tule ega tule lahti. Meikar on näost juba üsna punane.

«Võta välgumihkel,» soovitab piraat bussi tagaistmel asuvast büroost, mille moodustavad sülearvuti ning mobiilne WiFi. Kogu kampaania plaan pannakse kokku seal, sõidu pealt. Meikar on roolis, sest keegi teine seltskonnast ei jaksa roolivõimuta masinat juhtida. Asju arutada saab ainult hõigetega, sest vana mootor karjub kõigist üle. Meikar võtab välgumihkli. Jublakas annab alla.

«Valid mind, saad Põdra ja Kangilaski kauba peale!» seisab Meikari kodulehel. See «kauba peale» ongi bussi tagaistme duo, kellest üks kiiresti pressiteadet koostab ja teine on magamiskoti tagasi kinni pakkinud (mootorile sai rihm peale ja selgus, et kraavivesi kõlbab jahutusvedelikuks küll) ning nüüd bussile vildikatega ponisid joonistab.

Ponid on roosad. Ponide kõrval on veidi lapseliku käekirjaga maha kuluma hakanud loosung: «Demokraatia on maagiline.» Selle kirjutasid sinna kohalikud teismelised eelmises peatuskohas.

Valimisel kandideerib Meikar üksikkandidaadina, aga tegelikult on neid kolm, kes Brüsselisse läheksid. Ta on lubanud meeskonnana kaasa võtta kodanikuühiskonna aktivisti Gea Kangilaski ja Piraadipartei asutaja Märt Põdra. Esimene tahaks seista selle eest, et kodanikuühiskonna idee Euroopas laiemalt leviks, ning teine võidelda internetivabaduse kaitseks, kuna kruvisid on hakatud turvalisuse nimel aina enam kinni keerama.

Üldiselt arvatakse, et korraliku kampaania tegemiseks on vaja aega, raha ja suurt meeskonda. Meikari kampaaniatuuri kaudne mõte on näidata, et ka väga väheste vahenditega on võimalik kampaaniat teha. Tegelikult ega raha eriti ei ole ka. See vähene, mis on, kogunes annetustena.

Meikar peab piinliku täpsusega kampaaniakulude aruannet («ma ei taha, et keegi leiaks põhjuse sellest kinni hakata»), mille postitab oma kodulehele. Seni on raha kulunud peamiselt diisli ja autokleebiste peale. Kleebised on magnetiga, sest sõidu ajal ei tohi kampaaniat teha.

Kogu mõistliku loogika vastaselt näib selline kampaania tegemise viis mingil veidral moel isegi töötavat. Kui sa oled kandideerija teel hädast välja aidanud, talle öömaja pakkunud ja ta oma lauda kutsunud, saab seal laua ääres räägitud jutt hoopis teise mõtte kui tänaval möödakäijatele voldikuid jagades.

Tõsi, inimesi, kelleni jõutakse, on vähem. Oluliselt vähem.

Kui aus olla, ei ole see ka muus mõttes päris kampaania. Voldikuid ei jagata, valimistest peaaegu ei räägita. Päev varem toimusid Kuressaares vabavara talgud, kus inimestele pakuti võimalust installida arvutisse Eesti oma operatsioonisüsteem Estobuntu. Sinna tuli umbes nelikümmend inimest.

Kogu ürituse jooksul ei mainitud valimisi sõnagagi. Tõsi, vahepeal andis piraat Põder telefoni teel intervjuu, kuid see puudutas talguid, mitte valimisi.

Bussi tagumises otsas, vikerkaarevärvilise lipu ja Guy Fawkesi (Occupy liikumise ajal laiemalt tuntuks saanud kui Anonymouse) maski kõrval ripub Meikari ülikond. Niipalju, kui mina näen, sinna ta rippuma jääbki. Järgmine pahmakas kuuma vett mootorist leotab selle põhjalikult läbi.

Kolmanda päeva õhtul ei pea minu närv enam vastu ja küsin otse, kuidas nad kavatsevad hääled kokku saada. Meikar tõmbab kopsud õhku täis ja hakkab rääkima kogukonnatunde olulisusest, aga selle summutab bussiseltskonna naer tagaistmel. Naerdakse siin üldse palju, ja peamiselt naerdakse üksteist välja, kui keegi end liiga tõsiselt võtma hakkab.

Hea küll, tõe huvides peab ütlema, et kampaaniatuuri mahtus ka hulk asjalikke arutelusid (Meikaril on paarikümneleheküljeline programm, mis puudutab internetivabadust ja demokraatia olukorda), mõned avalikud debatid teiste eurokandidaatidega ning hulk bussi tagapingil valmis sepistatud ideid, mis ehk kunagi avalikkuse ette jõuavad. Või siis ei jõua, just nagu juhtub minema.

Kui tagasi Tallinna jõuame (buss on hakanud uuel ja veidi muretsema paneval viisil häälitsema, nii et kohati on tunne, et istume keeva katla otsas, mis kohe õhku lennata ähvardab), siis tunnistan Meikarile, et ma ausalt ei tea, mida sellest tuurist kirjutada.

«Pole üldse oluline, et sa kirjutad,» ütleb Meikar. «Peaasi, et tore oli.»

Pärast kuulen, et buss pidas kangelaslikult vastu täpselt Nõmme piirini. Edasi, viimased paarsada meetrit tuli seda tagant lükata.

Nädal hiljem, Verevi järve ääres seisab kalamees, õng käes. Meikar on riided seljast koorinud, et ujuma minna. Mõtleb, et igaks juhuks küsib, kas nii võib.

«Ega teid ei sega, kui ma siin alasti ujun?» – «Ei sega,» vastab kalamees. «Ega siin tegelikult kala püüda ka ei tohi.»

Mingis mõttes sobib see stseen kogu Meikari kampaaniatuuri kirjelduseks päris hästi.

P. S. Buss sai kuuldavasti siiski liikuma ja tuuritab taas mööda Eestit ringi. Kui keegi märkab tee ääres suitsevat vana Volkswagenit, siis pidage auto kinni ja küsige, ega abi vaja ei ole.

 

Postimees 16.05.2014