Category: Šotimaa

Kõik lootus jätke, astudes siit välja

Suurbritannia vaatab nii läbirääkimisi EL-iga kui ka suhteid Šotimaaga endiselt enesekesksetest ebareaalsetest tulevikulootustest lähtudes.

Aasta tagasi võis kahes kultuuriliselt lähedases, kuid geograafiliselt teineteisest kauges riigis – Ühendkuningriigis ja Ühendriikides – märgata ühendavat muret. Nii Londoni pubides kui ka Washingtoni kohvikutes, kus tavaliselt vaieldakse pigem koduste asjade üle, oli tunda peataolekut: mis saab siis, kui Suurbritannia otsustab lahkuda euroliidust ja Donald Trumpist saab Ühendriikide president?

Mõlemad otsused saidki vastu ootusi teoks. Mõlemad lahendused tõid kindluse asemel hulga küsimusi, millele alles otsitakse vastuseid.

Olgu Ühendriikidega kuidas on, Suurbritannias sai pärast pea aastast teadmatust lõpuks kindlaks kaks asja: Brexit tuleb, aga Šotimaa uut iseseisvusreferendumit niipea mitte. Ehkki Šotimaa valitsusjuht Nicola Sturgeon ütles laupäeval Šoti Rahvuspartei kongressil selge sõnaga, et olukord on Brexiti tõttu muutunud ja uus referendum möödapääsmatu, ei ole Suurbritannia peaminister Theresa May sugugi samal arvamusel. Londoni jaoks on oluline hoida riiki ühes tükis, et kaubelda euroliidult välja soodsaid lahkumistingimusi, kuid viis, kuidas seda tehakse, mängib kaardid kätte pigem Šotimaa iseseisvuse pooldajatele. Patroneeriv hoiak, ülevalt alla vaatamine ja hirmutamistaktika näitavad, et London ei ole eelmisest Šotimaa iseseisvusreferendumist midagi õppinud. Miski ei ärrita šotlase uhkust rohkem kui kamp Inglise toorisid, kes arvavad, et neil on õigus öelda šotlastele, mida teha ja mida mitte.

See, et Brexiti toimumise asjus valitseb lõpuks kindlus, ei suurenda üldist kindlustunnet. Selle üle, kas teadmine, et olukord on halb, on majandusele alati parem kui lootus, peeti mõni aasta tagasi Londoni majanduskoolis pikk väitlus. Kokkuleppele ei jõutud – teadmise mõju sõltub sellest, kas see puudutab strateegilist teavet või mitte. Näiteks teadmine riigi ees seisvatest majandusraskustest on ilmselt majanduse kohanemisele kasulik, seevastu teadmine meteoriidi vääramatust kursist tekitab tõenäoliselt majanduskaose. Paraku saame seda, kas teave on strateegiline või mitte, sageli teada alles siis, kui selgub, et asjade viltuminekut ei ole kuidagi võimalik vältida.

Paistab, et Brexiti tõsiasjaks saamine on selle vaidluse taustal pigem just teave, mille strateegilisus tuleb ilmsiks koos arusaamaga selle tagajärgede ulatuslikkusest ja vältimatusest, st alles tagantjärele.

Osaliselt on see mõistetav: kuni läinud nädalani oli tulevik Suurbritannia jaoks kahekordselt tundmatu. EL-i jäämise pooldajate lootus tekkis ja kadus, tekkis ja kadus sedamööda, kuidas arvati olevat leitud Brexiti peatamiseks legaalseid vahendeid, ja samas taktis kõikuv börs andis ebakindlusele oma bassilöögid. Suurbritannia kardiogramm näitas rütmihäireid, ja diagnoos – segu majanduslikust ebakindlusest, kultuurilisest ärevusest ja poliitilisest võõrandumisest nii UK kui ka EL-i tasandil – ei olnud enam ammu külmade kompresside ja palderjanitilkadega ravitav.

Isegi nüüd, kui Brexit on kindel, ei tea keegi, mis Suurbritanniast Brexiti käigus saab. Muutuste ulatuslikkus omakorda on tekitanud väitluse, kas Suurbritannia EL-i referendumit ei oleks tulnud käsitleda pigem põhiseaduslike muudatuste mastaabis, kus otsuseks on vaja kaht kolmandikku poolthääli. Neist mõnest protsendist, mis avasid Brexitile tee ja kujundasid Suurbritanniale uue tuleviku, arvatakse vähe olevat – valijad on selleks liiga mõjutatavad, poliitikud liiga manipuleerivad või lausa valelikud. Muidugi näidatakse sõrmega süüdistavalt referendumi ellukutsujale, Briti endisele peaministrile David Cameronile. Asja ei teinud kergemaks ka Brexiti-ministri David Davise läinudnädalane märkus „oleme meie riigi põlvkonna jaoks kõige tähtsamate läbirääkimiste lävel”, mis on lühinägelik – Brexiti ja sellega kaasnevate läbirääkimiste mõju võib tuua olulisi muutusi palju rohkemate kui ühe põlvkonna jaoks.

See, et tulevik on teadmata ja ebakindel, ei saa muidugi olla põhjus muutusi vältida. Tulevik on enam-vähem alati ebakindel. Pigem on probleem selles, et kõik kolm osapoolt – EL-i jäämise pooldajad, EL-ist lahkumise eestkõnelejad ja uut referendumit soovivad šotlased – loodavad, et tulevik tõendab: just nende suhtumine oli õige. Sellele lootusele tuginedes püütakse veenda ka valijaid, lootes vargsi, et ennustused lähevad iseenesest täide.

Tõepoolest, kui enamik usub, et läbirääkimised EL-iga lähevad ladusalt, majandussuhetes ei muutu oluliselt midagi, pangad ja mõttekojad ei lahku Londonist, ülikoolide rahvusvahelistest teadusprojektidest ei kao teadlased ja rahastus, Suurbritannia ei muutu rassistlikumaks – siis kõik lahenebki. Kuid millal saab enda ja teiste veenmisest bluff ja kas seda hetke osatakse näha? Või on see hetk juba saabunud?

Kui Iiri tööminister Mary Mitchell võrdles Briti kaubandusministrit Liam Foxi abielumehega, kes tahab lahutust tingimustel, mis vabastaksid ta kohustustest, kuid jätaksid kogu vara talle, siis tabas ta naelapead. Briti valitsus kavatseb pidada EL-iga läbirääkimisi eesmärkide üle, mis on vasturääkivad ja ebareaalsed. Kõik kolm osapoolt heidavad üksteisele ette soovmõtlemist ja faktide ignoreerimist. See on üks neid väheseid kordi, kus kõigil kolmel on õigus. Brexiti-loosungitest ei ole palju edasi liigutud: ka toona tehti lahkumiskampaania sisulise kalkulatsioonita, kuidas peaks „kontroll tagasi võetama”, löömata Suurbritannia majandust segi, või kuidas juriidilist, majanduslikku ja teadustegevuse vereringet, mida on aastakümneid ühendatud, oleks ülepea võimalik paari aastaga lahutada, nii et mõlemad patsiendid ellu jääksid.

Kui Financial Times nimetas hiljuti toimunut veidi irooniliselt melodraamaks, tabas ta teist naelapead. Suurbritannia sõnakasutuses nii Brexiti kui ka Šotimaa iseseisvusreferendumi puhul on kerge märgata lihtsustatud võrdlusi inimsuhetega. Ent see võrdlus ei ole üksnes kasutu, vaid ka eksitav. Ent selliste võrdluste kasutamine annab otsustajatele vahendid „rääkida rahvaga rahva keeles” ja sellega lisaohjad vajaduse korral meelsust suunata. Londonil on kogemus, et selline vajadus võib ilmneda.

Mõni kuu enne iseseisvusreferendumit rääkisin Šotimaal nii Nicola Sturgeoni kui ka Šotimaa iseseisvuse vastase kampaania liidri, Šoti konservatiivide esimehe Jackson Carlaw’ga. Sturgeon rääkis läbirääkimistest ja kalkulatsioonidest. Carlaw rääkis oma naisest, kellega ta on jäänud kokku nii headel kui ka halbadel aegadel, ja sellest, kui moraalselt vale on abielulahutus, mida Šotimaa tahab, ja nagu ikka, Šotimaa võimetusest oma eluga üksi hakkama saada.

Šotimaa vastas Suurbritannia patroneerivale „mansplainimisele” faktide ja ratsionaalsusega. See ei toiminud, Suurbritannia ei suutnud enam vaadata omaenda metafooridest kaugemale.

Kui selgus, et hirmutamine ei pruugi soovitud tulemust anda, võttis London kasutusele südantlõhestava sõnumi: kui Šotimaa lahkub, siis Inglismaa süda murdub. Ent kumbki ei olnud see, mida Šotimaa toona – ja ka praegu – oleks vajanud. Šotimaa tahtis võrdset mängu. Londoni jaoks jäi ületamata tõke, mis kujutas Šotimaad kui emotsionaalset, varatut ja pisut poolemeelset abikaasat.

Praegune õhustik meenutab 2014. aasta iseseisvusreferendumi eelset. Toonane „projekt Hirm”, nagu Šoti iseseisvuse vastaste kampaaniat nimetati, rõhutas peamiselt Šotimaa jaoks uut ja ootamatut olukorda, millega piirkond suuremate majanduslike kadudeta toime ei tule. Enne referendumit Šotimaal ringi sõites oli näha, kuidas teadmatusega hirmutamine inimestele mõjus. Šotimaa mägedes, kuhu poliitilised intriigid tavaliselt ei jõua, pelgasid inimesed tõsimeeli, et jäävad iseseisvudes sissetulekuta ja peavad edaspidi Londonisse sõitmiseks välispassi taotlema. Pisiasjad, millel ei ole tõega palju pistmist, kuid mis olid toona valitsenud ebakindluse tõttu emotsionaalselt tugevad argumendid. Tõejärgsuse esimeseks ohvriks tuleks vähemalt Euroopas pidada pigem Šotimaa iseseisvusreferendumit kui Brexitit.

Kumb on siis parem, kas lootus või ebameeldiv teadmine? Emily Dickinsoni jaoks oli lootus „suline asi, mis pesitseb hinges”, Nietzsche jaoks aga „halvim kõigest kurjast, sest pikendab piinu”. Suurbritannia jaoks oleks tulusam vaadata nii läbirääkimisi EL-iga kui ka suhteid Šotimaaga mitte enesekesksetest ebareaalsetetest tulevikulootustest lähtudes, vaid pigem pidades silmas Dante parafraseeringut: kõik lootus jätke, astudes siit välja. Tegelikkus on käes, lootuste jaoks ei ole enam aega.

EPL 20.03.2017

Kas britid lahkuvad?

Inglise kanal on laiem kui Atlandi ookean, ütles Briti filosoof John Lucas, kui Suurbitannia ja Mandri-Euroopa erinevuste üle arutlesime. Nende kahe suhe Euroopa Liidus pole kunagi olnud lihtne, kuid seni on mõlemapoolsed huvid lahkumineku ära hoidnud. Kuid sisepoliitilised pinged – ja just see on tehas, kus vormitakse järgmine Suurbritannia peaminister – on UKIPi, Suurbritannia Iseseisvuspartei tulekuga tuliseks aetud. Juunikuus aset leidev referendum võib EL – Suurbritannia suhtele vähemalt senisel kujul lõpu teha.

Tegureid, mis referendumi tulemust mõjutama võivad hakata, on palju ja nad on raskesti kontrollitavad, nii et referendumi ellu kutsunud – ja pärast läbirääkimisi ELga ühendusse jäämise poolt tugeva positsiooni võtnud – Briti peaministri David Cameroni jaoks võib olukord kujuneda haldamatuks.

Peamine tegur, mis tulemused ennustamatuks teeb, on teadmatus ja ebakindlus. Valuutaturg reageeris Londoni linnapea Boris Johnsoni avaldusele ELst lahkumise pooldamise kohta langusega ilmselt mitte niivõrd seetõttu, et lahkumine on Briti majandusele praeguses segases olukorras tõestatavalt kahjulikum kui jäämine (Brexiti pooldajad loodavad ka ELst lahkununa rääkida välja Suurbritannia jaoks soodsad kaubanduslepped), vaid peamiselt seetõttu, et lahkumisega kaasneb palju teadmatust ja ebakindlust. Tõsi, vähemalt osa Briti suurfirmade juhtidest on kindlad, et lahkumine on majandusele kahjulik. Sel nädalal avaldas The Times suuremate firmade ühispöördumise EL jäämise toetuseks. Kuid allakirjutanuid oli vaid kolmandik mõjukatest ettevõtetest, ja arvatakse, et keskmistest ja väiksematest firmadest oluline osa pooldab ilmselt pigem lahkumist.

Teine oluline tegur on Londoni linnapea Boris Johnson, kes Cameronile vastandudes ja lahkumist pooldava seisukoha võttes mõjutab ennustuste kohaselt umbes kümmet protsenti valijatest sama tegema. See, et Johnson üsna avalikult peaministritooli poole vaatab, on vastanduse üks põhjus, kuid teiseks põhjuseks peetakse tooride vajadust pakkuda valijaile hambumusega sobiv kont: nii saaks traditsiooniliselt euroskeptilised tooride valijad – ja ka osad erakonnaliikmed -, kes ühel hetkel UKIPi kui veel eruoskeptilisema erakonna poole läksid, tooride leeri taas üle tuua.

Kolmas oluline tegur on seesama UKIP, Suurbritannia iseseisvuspartei. Mõttekodades arvatakse, et arvestatavat kriitikat kogunud UKIPi euroliidust lahkumise kampaania võib anda hoopis vastupidise tulemuse ja kallutada valijate meelsust pigem ELi jäämise suunas.

Neljas oluline tegur on Venemaa, millest ei saa mööda vaadata. Analüütiku Ben Nimmo nädalatagune raport Vene meediakanalite Brexiti-kajastusest ei jäta kahtlust, et Kremli huvides on Suurbritannia eraldumine ELst.

Viies oluline tegur on Šotimaa. 2014. aastal toimunud iseseisvusreferendumi üks olulisi argumente Suurbritanniast lahkulöömise poolt oli šotlaste soov kindlasti ELis jätkata. Juhul, kui Suurbritannia otsustab euroliidust lahkuda, järgneb sellele ilmselt uus Šoti referendum, ja karta on, et sel korral võib lahkumise pooldajate arv olla ülekaalukam. Ja siis jääb Inglismaa väga, väga üksi.

Kuid Šoti referendum oli Cameronile ja tooridele oluline kogemus. See õpetas kahte asja. Esiteks, et jõudude vahekord võib muutuda kiiresti. Veel mõned kuud enne referendumit ei oodatud, et lahkumine võib tõepoolest nii lähedal olla. Ometi näitas referendumi-eelne küsitlus just seda, ja Cameron pidi tegema tõsiseid pingutusi jõudude vahekorra muutmiseks, teadmata, kas see ülepea õnnestuda pruugib.

Teiseks, ja just seetõttu, andis see Cameronile veel ühe kogemuse, et ka viimasel hetkel sekkumisega on võimalik protsesse painutada, ja sellega usu oma veenmisoskusesse.

Sellele loodab ta ilmselt ka praegu.

Šotimaad keelitav ja hirmutav London on omaenda metafoori ohver

Täna vastab Šotimaa küsimusele, kas tahetakse Ühendkuningriigi koosseisus jätkata või otsustatakse kolmsada aastat kestnud liit lõpetada. Ega keegi muu kui šotlased ise vist eriti ei uskunud, et Šotimaal tolle iseseisvusega tõsi taga on, kuni viimase kuu arvamusküsitluse tulemused teatavaks said. Seejärel tekkis peataolek.

Järsku oli sündinud veel üks võimalik tulevik, selline, kus Suurbritanniat praegusel kujul enam ei ole. Ja see tulevik ei meeldinud sugugi mitte kõigile. Püüti teha, mis veel võimalik: Downing Street 10 heiskas Šoti lipu, suuremate parteide juhid sõitsid Šotimaale, veenmaks šotlasi koos jätkama.

Ärge valige iseseisvust ainult selle pärast, et teile ei meeldi need pagana toorid, ütles David Cameron Edinburghis. Peaminister Cameron ise on tooride ehk briti konservatiivide liider. Võib ette kujutada, kui raske tal oli seda „pagana toorid“ üle huulte saada. Aga Suurbritannia näis talle liiga olulise liiduna, et seda šotlaste emotsioonide pärast kaotada.

Ja siin jõuamegi asja sisu juurde. Just emotsioonid on need, läbi mille London Šotimaad näeb. Šoti positsioon Ühendkuningriigis on alati olnud nõrgema ja emotsionaalsema poole positsioon.

See oli muidugi London, kes Inglismaa ja Šotimaa suhte kirjeldamiseks abielu-metafoori üles noppis. Metafooridega on aga see probleem, et nad kipuvad käest ära minema. Muidu peaks metafoor aitama kirjeldada mingit asja selle kaudu, et võrdleb seda mõne muu asjaga. Aga tavaliselt on nii, et kui juba võrdlemiseks läheb, on jube raske pidama saada. Seosed muudkui tekivad ja lõpuks võtab metafoor kogu olukorra lihtsalt üle.

Raamatus „Metafoorid, mille järgi me elame“, toovad George Lakoff ja Mark Johnson välja ühe metafoori üsna tähelepanuväärse omaduse: kui see kinnistub, muutub asjadest kuidagi teisiti mõtlemine peaaegu võimatuks. Saab mõelda nii, nagu metafoor ette näeb.

Umbes nii juhtus ka Šotimaa ja Inglismaa suhte võrdlemisel abieluga. Kui abielu, siis keegi peab olema mees ja keegi naine, sest lisaks muule on metafoorid ka üllatavalt inertsed. Niisiis, London haaras mehe positsiooni ja Šotimaale jäi naise oma. London sai sellega kaasa ratsionaalsuse lisatahenduse, Edinburgh emotsionaalsuse.

Ja just siin läks asi käest ära. Metafoor võttis üle, nagu öeldakse.

Viimase pooleteise aasta jooksul tehtud kampaaniad, üks šoti iseseisvuse pooldajate, teine vastaste poolt, erinesid nagu öö ja päev. Šotimaa rõhus väga ratsionaalsetele argumentidele: majanduslik argument on, et Šotimaa oleks iseseisva riigina jõukam; poliitiline argument, et lõpuks ometi pääseks Šotimaa sel moel konservatiividest, keda šotlased pole kunagi valinud, aga on miskipärast ikka saanud. Või keskkonda ja julgeolekut puudutav argument, et Šotimaa saaks lahti tuumalaevade sadamast.

Iseseisvuse vastaste argumendid rõhusid aga valdavalt emotsioonidele, just nagu oleksid šotlased sellised veidi poolemeelsed, kellega tulebki väga lihtsas keeles ja peamiselt emotsioonide läbi rääkida. Alguses rõhuti hirmudele: Šotimaa on liiga väike, liiga saamatu, liiga emotsionaalne ja vajab hakkama saamiseks enda kõrvale tugevat ja ratsionaalset Inglismaad. Et see kõlab düsfunktsionaalse suhte kirjeldusena, ei ole tooride ega šotlaste, vaid metafoori süü. Asi läks lihtsalt käest ära. Keel ehitas püünise, pani sööda sisse ja korjas saagi.

Edasine oli juba nagu õpikunäide. Kui iseseisvuse vastased avastasid, et hoolimata igati headest emotsionaalsetest põhjustest šotlased endiselt liidust välja tahavad, muutsid nad sõnumit, kuid mitte taktikat. Kui te lahkute, siis Inglismaa süda murdub, oli see, mis asemele pakuti. Läinud nädalavahetusel kogunesid Londonis Trafalgar Square’il iseseisvuse vastased, ja peamine sõnum seal oli, ära mine, Šotimaa, me hakkame sind igatsema.

Hirmutamise asendamine meelitustega ei anna tulemust, kui peamine, mida Šotimaa tahab, on see, et teda ei võetaks poolemeelsena, kellega tuleb suhelda emotsioonide ja hüüatuste keeles. London on omaenda metafoori ohver, omaenda võttest siruli.

Keegi ei tea, kas homme hommikuks Suurbritanniat sisuliselt enam olemas on. Aga kui on, siis ilmselt mitte seepärast, et šotlased oma positsiooni meelitamis- või hirmutamiskampaania ohvrina omaks võtnud oleks, vaid seepärast, Euroopa julgeolekupoliitilise olukorra mõttes on parem praegu mitte kildudeks laguneda. Ja mulle näib kohati, et toda Euroopa ühise asja ajamist võtavad šotlased tunduvalt tõsisemalt kui London juba mõnda aega teinud on.

Vikerraadio päevakommentaar 18.09
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.

Õige soov, vale hetk

Mis valesti läks, küsivad Briti ajalehed juba pea kaks nädalat. Varem ei võtnud isegi London Šoti iseseisvusreferendumit eriti tõsiselt. Kui aga arvamusküsitlus ootamatult tasavägist tulemust ennustama hakkas, tekitas see rahutuse ka väljaspool Suurbritanniat. Šotimaa lahkumine tekitaks poliitilise maavärina, mis ei lööks mitte üksnes Londoni ja Edinburghi laual kaarte segamini, vaid uus olukord tekiks kogu ELile ning järeltõukeid saaks tunda kaugemalgi.

On selge, et rahvusvaheliselt pole sündmus sugugi vähetähtis. Suurbritannia on üks maailma mõjuvõimsaid riike. Oleks naiivne arvata, et selle lagunemine jõuvahekordadele kuidagi ei mõju. Suur osa neist sümbolitest, mis teevad riigist riigi – territoorium, lipp, riigi nimi –, muutuksid kas kindlasti või tõenaoliselt.

Territooriumi kaotamine oleks paratamatu. Riik, mida varem tundsime Suurbritanniana, lakkaks olemast. Kuidas allesjäänud osa nimetama hakata? Milline saab olema uue lipu värvikombinatsioon?

Riigid tekivad ja kaovad, poliitilised liidud on Euroopas ennegi lagunenud – Hispaania ja Portugali vahel, Rootsi ja Norra vahel. Aga need on olnud lühemaajalised. Kolmsada aastat on pikk aeg. Pikaajalised poliitilised liidud loovad stabiilsuse, millest hakatakse puudust tundma. Eriti ajal, mil julgeolekuolukord Euroopas on muutunud.

Saksamaa hoiab Šotimaal toimuval silma peal ELi tuleviku peale mõeldes. Die Welt kirjutas hiljuti «lahkulöömise viirusest», mis Euroopas levib, Der Spiegel hoiatab majanduslike tagajärgede eest, mida lahkulöömine võiks tähendada. Lisaks kardetakse, et Šotimaa jah-vastus võib anda lisaindu euroskeptikutele ELi riikides.

Muidugi huvitab kõiki, mida tähendab see kõik praeguses julgeolekuolukorras. ELi euroskeptiliste äärmusparteide rahakanalid võivad ulatuda otsapidi Kremlisse, nagu USA julgeolekuekspert John Schindler hiljuti oma blogis kirjutas, kuid Šotimaa iseseisvuse pooldajad on üsna teistest ideedest tehtud ja etnilise rahvuslusega pole neil suurt pistmist. Tugev seotus ELiga ja soov jätkata ELi koosseisus isegi siis, kui Inglismaa otsustab seda mitte teha, on üks põhjusi, miks Suurbritanniast lahku lüüa soovitakse.

Küll aga oleksid Suurbritannia lagunemisega rahul ilmselt need jõud, kelle huvides on nõrgem ja killustatum Euroopa. See ei saa aga olla põhjendus, miks takistada demokraatlikke protsesse Šotimaal. Kui Euroopa edukaimaks ekspordiartikliks on arusaam, et inimestel on endal õigus otsustada oma saatuse üle, oleks veider seda enese piiride sees takistama hakata. Kataloonia näide on juba hirmutav küllalt.

Arvamusküsitlused ennustavad tänaseks tasavägist võitlust. Kui õhtu toob sama napi enamusega saadud tulemuse – ükskõik, kumma kasuks ka lõpuks otsustatakse –, ei ole see hea. Küsimus on liiga põhimõtteline ja ükskõik kumma lahendusega rahulolematuid oleks liiga palju. Selle valgel näib Suurbritannia koosseisus jätkamine veidi vähem halva tulemusena.

Postimees 18.09.2014

Kelle jalas on püksid? Kiltide all pükse ei kanta

Šotimaa tahab tuleval aastal toimuva referendumiga Suurbritanniast lahti öelda. Iseseisvuse vastased püüavad näidata, et sel puhul jääks viletsamasse positsiooni lahkuja, kuid võib juhtuda, et Londonil endal oleks lahutusest oluliselt enam kaotada, kirjutab Urve Eslas.

Šotlastel on rahvalugu punapäisest haldjast, kohalikus gaeli keeles Leannan sìth, kes hämaruses üksi mägedesse hulkuma läinud mehi hea väljanägemise ja lobeda jutuga kaasa meelitab. Loo rääkis mulle ühes Šoti kõrgmaa mägikõrtsis McDonaldi klanni järeltulija Iain. See sajandeid vana keldi lugu on viimase viiekümne aasta jooksul muutunud Šoti ja Inglismaa suhete allegooriaks.

Haldjast armuke – just nii teda kutsutakse – võib anda mehele võimu ja võime inimeste meeli liigutada, kuid ta võib olla ka ärakasutav ja valelik. Tulemus on mõlemal juhul sama: mees unustab oma kodu, mineviku, iseenda ja oma rahva. Haldja vastu aitab üksnes selge «ei»: kui mees suudab aina parematest pakkumistest ja hirmutamisest hoolimata haldjale ära öelda, saab ta enesele haldja võimu ja voli edaspidi omaenda ja oma rahva saatuse peremees olla.

On lihtne näha selle loo paralleele valikutega, mis Šotimaa ees seisavad. Tuleval aastal toimuval referendumil tuleb otsustada, kas jätkatakse Suurbritannia koosseisus, loobutakse iseseisvusest, mälust ja lepitakse oma kultuuri aeglase hääbumisega või suudetakse öelda «ei» ning saadakse voli ise enda saatuse üle otsustada.

Inglismaa ja Šotimaa 300 aastast kestnud lähisuhe on kõike muud kui harmooniline. Küsimus, kelle jalas on püksid – mida Euroopa ajakirjanikud Šoti iseseisvuse pooldajatelt sageli küsivad –, on absurdne: mäng ei käi isegi mitte samas kategoorias. Vastakuti on Londoni ratsionaalsus ja Šoti kirg. Kiltide all pükse ei kanta ja Šotimaa ei rõhu lahkumisplaanidega mitte võimule, vaid võimust vabanemisele. Võimu all ei tule mõelda mitte üksnes poliitilist võimu, mis Šotimaa Suurbritannia huvide kaardil üsna serva jätnud on, vaid ka teisi, varjatumaid võimuvahendeid: raha, maad ja aega. Šotimaa naftavarude kiuste on maa vaesema elanikkonna majanduslik elujärg üsna tagasihoidlik, ja väidetavalt elab seal 25 protsenti lastest vaesuses.

Lisaks, nagu iseseisvuse pooldajad väidavad, panustab Šotimaa igal aastal maksudena Ühendkuningriigi eelarvesse 1000 naelsterlingit inimese kohta enam kui sealt tagasi saab. Iseseisvumine annaks võimaluse rikkust õiglasemalt ümber jagada. Glasgow’ lähedal hoiab Suurbritannia oma tuumarelvade varu, mis rahumeelsetele ja looduslähedase maailmavaatega šotlastele on väga vastukarva ja mis referendumi positiivse tulemuse korral Inglismaa enda territooriumile ümber paigutataks. Ja arusaam ajast on Šoti kõrgmaal ja Londonis väga erinev ning saare lõunapoolsemate piirkondade kiirustav eluviis on šotlastele võõras.

London on seni suhtunud kõigesse Šotimaal toimuvasse kui kaugel põhjas aset leidvasse veidrusesse.

Nemad seal üleval räägivad kentsakat murrakut, millest Londonist tulnutel ei ole lihtne aru saada, käituvad vahel lapsemeelselt – šotlaste peetav kõrts võib keset kõige kasumlikumat laupäeva lihtsalt kinni olla, sest kõrtsiomanik on otsustanud ootamatult ise naaberkõrtsis paar pinti võtta või perega kalale sõita. Rahale ja kiirusele orienteeritud Londonile tundub selline käitumine vastutustundetu. Šotimaa pealinna Edinburghi planeeritud trammiteedega pole siiani hakkama saadud, ja selline piirkond tahab ise majandamisega toime tulla! Võimatu. Selge, et Londoni jaoks on Šotimaa lihtsalt veidrus. Tõsi, kasulik veidrus: selle peamine funktsioon, kurdavad šotlased, on viski, nafta ja kultuuriga Ühendkuningriigi majandusel nina vee peal hoida.

Kuid viimase aasta jooksul, kui Šotimaa järjest selgemalt Suurbritanniast lahtiütlemist plaanib, on London muretsema hakanud. Viimase saja aastaga on Briti impeerium kaotanud enamiku oma valdustest. Impeeriumist, kus päike kunagi ei loojunud – kusagil selle pea veerandi maailmast hõlmanud riigis oli alati parajasti päev –, on jäänud vaid käputäis riike, mis seni Briti lipu alla kuuluvad. Suur­britannia kaotaks Šotimaa lahkumisega olulise osa oma territooriumist, kultuurist ja, mis peamine, looduslikest ressurssidest, vee- ja tuuleenergiast ja ekspordiartiklitest. Suurbritanniast on saamas väike Inglismaa, oluliselt kesisema majandusliku ja poliitilise jõuga.

Majanduslikud argumendid räägivad pealtnäha selle poolt, et Šotimaa võiks tõepoolest ise hakkama saada. Taastuvenergia, nafta- ja gaasivarud, vee-elukad ja ulukid on lisaks puutumatule loodusele ja maailma mastaabis heale ülikooliharidusele oluline vara, millega suurde poliitikasse ja ühisturule siseneda. Šotimaa on kindel, et tal on Euroopa Liidule midagi pakkuda. Paraku ei ole selles kindlad kõik ELi riigid – või eelistavad nad kindlaid poliitilisi huve ebakindlatele majanduslikele.

Küsimus, mis saab Šotimaa ELi liikmelisusest, kui iseseisvumise kasuks otsustatakse, on tugev trump Ühendkuningriigi koosseisus jätkamise pooldajate käes. See on üks vähestest trumpidest, ja nad mängivad selle jõuliselt välja. Šotimaa on ilma Inglismaata suhteliselt väike riik, mis asub Euroopa suhtes perifeerias, ja ELi liikmelisus oleks majanduslikult hädavajalik.

Kuid millest iseseisvuse vastased ei räägi, on see, et ELi liikmelisuse küsimus tõuseks Šotimaa lahkumisega ka Inglismaa enda kohta. ELi liige on Suurbritannia, mitte Inglismaa. Kui Šotimaa iseseisvub, pole Suurbritanniat sellisel kujul enam olemas.

Asja teeb veel keerulisemaks see, et suur eurovastaste arv ja peaminister David Cameroni otsused on viinud Suurbritannia referendumi lävele. Juhul kui Suur­britannia otsustab Euroopa Liidust lahkuda, kistaks vastu nende endi tahtmist liidust välja ka Šotimaa, kus ELi toetajate arv ületab oluliselt vastaste oma. Seega on Cameroni rutakad otsused kaudselt võtnud iseseisvusvastastelt nende peamise trumbi ja võib juhtuda, et iseseisvumine on Šotimaa jaoks ainus võimalus ELi jääda.

Nii on London – just nagu punapäine haldjas keldi rahvajutust – olukorras, kus majanduslikud ja poliitilised argumendid enam ei tööta ja iseseisvuse vastased on otsustanud minna hirmutamise teed. Projekt «Hirm», nagu seda kampaaniat kutsutakse, peaks šotlastele seletama, miks omapäi toimetulemine ei õnnestu: Šotimaa on liiga väike, vähese poliitilise kogemusega ja pole kindel, kas ta saab ise oma loodusvarade kasutamisega hakkama. Idee ja kirg võivad olla küll head asjad, kuid mis saab šotlaste tulevikust siis, kui kõik need hirmustsenaariumid tegelikuks saavad? Iseseisvumine toob kaasa liiga palju ebakindlust, seega oleks õigem jätkata nagu seni. Pealegi, milleks lõhkuda midagi, mis üsna rahuldavalt töötab?

Iseseisvuse pooldajad on võtnud sihiks Šoti elanikele näidata, kui vähe on sellistel hirmudel alust, ja püüda lahti seletada kõik võimalikud ohud, mis värske riigi ees seista võivad. Kuid olud ei ole neile soodsad. Ajakirjandus, mis erinevalt Eesti omast end selgelt poliitiliselt määratleb, pooldab valdavalt Suurbritannia koosseisu jäämist ja annab seetõttu mõistetavalt tunduvalt enam lehepinda hirmulugudele. BBC on avalik-õigusliku ringhäälinguna küll sõltumatul positsioonil, kuid selle mõju kohalikele ei ole piisavalt suur. Nii on iseseisvuse pooldajad valinud oma sõnumi kuuldavaks tegemiseks alternatiivsed kanalid: sotsiaalmeedia ja ukselt uksele käimise. Kuid see, mis aitas võimule Ameerika Ühendriikides Barack Obama, ei pruugi samavõrra edukalt töötada Šotimaal, kus mägedes internetilevi püüdmine on omaette kunsttükk.

Kusagil kaugel, Euroopa Liidu liikmesriikide valitsuste koridorides ja kohvilaudade taga nähakse asja hoopis oma nurga alt. Võib juhtuda, et just seal toimuval on Šotimaa saatuse üle otsustamisel rohkem kaalu kui kohalikel kampaaniatel. Praegu on Šoti iseseisvusreferendumi tulemuste puhul määravaks Euroopa Liidu võimalik liikmelisus. Ehkki ükski riik ei ole ametlikult teada andnud, et iseseisva Šotimaa liikmeks astumisega võib tekkida probleeme, spekuleeritakse vähemalt kahe riigi, Prantsusmaa ja Hispaania, võimaliku keeldumise üle. Kui referendumi lähenedes see kaart lauale lüüakse, võib see tähendada ka kõige optimistlikumalt meelestatud šotlaste jaoks otsust pigem suurriigi koosseisus jätkata.

See stsenaarium ei oleks aga veider mitte üksnes seetõttu, et see kaudselt ELi enda demokraatlike aluspõhimõtetega kokku ei taha sobida, vaid ka seetõttu, et Euroopa kirg, idee, uus narratiiv, mida Euroopa praegu komisjonides ja ümarlaudadel otsib, on Šotimaal olemas ja väga elujõuline. Kuidas see Euroopa Liiduga siduda ilma, et bürokraatia kirge ei lämmataks, tuleb ELil alles välja mõelda.

Kommentaarid

Iain Bell

põline šotlane

Igal riigil peaks olema võimalus olla iseseisev, kui ta seda tahab.

Kui Šotimaa oleks iseseisvuse juba varem saavutanud, oleksime me praegu üks rikkamaid riike maailmas. Briti valitsus pumpab Šotimaalt igal aastal välja miljardeid. Me oleme neile nagu lüpsilehm. Me oleme võimelised ise hakkama saama ja ise oma rahaasjade eest hoolitsema. London püüab meid hirmutada, et me ei tule toime, aga need on kõik tondijutud, paras lastele rääkida. Kui siin elada, siis hakkab Šotimaa sulle külge, isegi siin elavad inglased kavatsevad iseseisvuse poolt hääletada. Noored šotlased on kasvanud selle teadmisega, et nad saavad iseseisvaks. Mu ema ja isa kasvatasid mind šotlaseks. Meil on nii tugev ajalooline seljatagune, see teeb sind uhkeks šotlaseks olemise üle. Mu lapsed õpivad koolis gaeli keelt. See on surev keel, mu laps räägib paremini gaelit kui mina, õpetab mindki. Isegi kui see päris keeleks ei saa, on tähtis teada, kes sa oled. Siin on mäed, väga puhtad jõed, parvedena kalu ja karjadena metsikuid loomi. Kõigil on palju aega, mida täna ei jõua, seda tehakse homme. Londonis on kõigil kiire-kiire-kiire, räpane õhk ja kõik on liiga kallis. Me ei taha, et see siia jõuab. Meil on oma elu ja oma viis elada.

Graham Dinsmore

šotlane, elab Šotimaal Glasgow’s

Ma olen põhimõtteline iseseisvuse vastane. Isegi kui selle pooldajad annaksid mulle hea põhjenduse, oleks mu vastus ikkagi «ei».

Iseseisvus lihtsalt ei toimiks. Miski pole mind veel veennud, miks me peaks praegust olukorda muutma. Šoti iseseisvus on ühe mehe egotripp, vähemalt mulle on selline mulje jäänud. Šoti esimene minister Alexander Salmond otsib üksnes võimu. Aga suur ego ja väike riik ei sobi kuidagi kokku.

Ma ei ole näinud seni ühtegi asjalikku seletust, miks iseseisvus parem oleks. Kaks piirkonda on väga tihedalt seotud ja nende lahutamine oleks keeruline.

See, et avalikult ei ole inimesi vaevavatele küsimustele vastatud, näitab, et ilmselt neid vastuseid ei ole olemaski. Kõigile meeldib lehvitada  lippu ja käia kiltides ja öelda, et on uhke olla šotlane, aga tahaks teada ka, kuidas see sind kui üksikinimest, sinu perekonda mõjutama hakkab. Teoreetiliselt on iseseisvus ju tore, aga meil on vaja praktilisi vastuseid. Mina olen uhke šotlane, aga ma olen samal ajal ka britt. Šotimaal on juba praegu piisavalt iseseisvust. Šotimaa saab ühiskatlast raha enam kui õiglaselt.

Tony Giugliano

iseseisvuse pooldajate kampaania eestvedaja

Iseseisvumise poolt on nii emotsionaalsed kui ratsionaalsed argumendid. Esimene põhjus on, et Westminster ei tegutse Šotimaa heaks. Me ei saa valitsust, keda me oleme valinud – UK üldvalimistel ei valita Šotimaal konservatiive, aga saame ikka tooridest valitsuse.

Teine argument on majanduslik. Šotimaa on väga jõukas maa. Meil on roheline energia, meil on gaas ja nafta, meil on maailma tippülikoolid. Meil on palju pakkuda. Uuringute järgi oleksime pärast iseseisvumist rikkuselt kaheksas riik maailmas. Me oleme juba praegu rikas riik, kuid põhjus, miks inimesed seda ei taju, on see, et rikkus ei ole UKs õiglaselt jaotatud. Westminster marginaliseerib kõige haavatavamaid ühiskonnaliikmeid, aitab rikkamatel saada rikkamaks ja vaesemad jäävad vaesemaks. Kui Šotimaa saaks oma ressursse ise kasutada, oleksime väga rikas maa, ja seda tunneksid kõik siinsed elanikud.

Kolmas argument ongi õiglane vahendite jagamine – kui meil oleks enda käsutada kogu raha, mille Šotimaa teenib, saaks selle õiglasemalt ümber jagada ja vaesusega võidelda.

Nicola Sturgeon

Šoti asepeaminister

Pole mingit kahtlust, et iseseisvus oleks Šotimaale parim lahendus ja iseseisvunud Šotimaa jääks ELi liikmeks. Muidugi nõuab see läbirääkimisi selle üle, milline saab olema Šoti positsioon ELis ilma Inglismaata, kuid pole kahtlust, et meil on ELile palju pakkuda – meil on suurimad nafta- ja gaasivarud kogu Euroopa Liidus, rohkelt muid loodusvarasid, rikas kultuur ja heal tasemel ülikoolid.

Ükski ELi riik ei ole otse öelnud, et ta ei toetaks iseseisvunud Šotimaa liikmesust. Nad on oma väljaütlemistes väga ettevaatlikud ega soovi otseselt sekkuda UKs toimuvatesse demokraatlikesse protsessidesse. On küll spekulatsioone, et mõned riigid võiksid suhtuda sellesse eelarvamusega, kuid ükski riik ei ole seda otse välja öelnud.

Šotimaal on vähe euroskeptikuid. Me teame, et oleme üsna väike maa, mis asub Euroopa suhtes perifeerias, ja me sõltume majandussuhete kaudu sellest palju. Aga see ei tähenda, et me ei kaitseks tugevalt omaenda riigi huvisid.

Jackson Carlaw

Šoti konservatiivide esimees,

Šoti iseseisvuse vastase kampaania liider

Ma olen olnud abielus üle 25 aasta. Mina ja minu naine hoiame kokku nii headel kui halbadel aegadel. Meie kooselu ei ole üksnes roosiline, vahel me vaidleme, vahel riidleme. Aga me hoiame kokku.

See, mida Šotimaa püüab teha, on abielulahutus, sest nii olla Šotimaale parem, sest ta saavat ise majanduslikult hakkama. Aga kas abielu on siis vaja üksnes seni, kuni teine pool ei tule ise toime, ja kui ta piisavalt jõukaks kasvab, võib pikka aega kestnud suhte lihtsalt ära lõpetada? Pealegi ei ole kindel, kas Šotimaa ise toime tuleks.

Nüüd oleme olukorras, kus me oleme need punapead, kes peavad justkui tõestama, miks me oleme abielus ja miks abielus on hea olla. See on naeruväärne.

Ma olen õnnelik, olles ühtaegu nii britt kui šotlane. Ma ei näe mingit vajadust seda muuta. 300 aastat oleme me kõike koos teinud, miks, taeva pärast, on vaja seda suhet järsku lõhkuma hakata? Pealegi, rahvusvahelisel tasandil saame me koos palju suuremat rolli mängida.

Iseseisvuse pooldajad arvavad, et kõik läheb kohe ja palju paremaks, kui me vaid suudaks ise oma asjade eest hoolitseda. Tegelikult saame seda juba praegu paljude asjade puhul teha. Mis õigupoolest iseseisvusega muutuks, välja arvatud oluliselt nõrgenenud rahvusvaheline positsioon?

Gwen Douglas

šotlane, elab Londonis

Ei saa tõsiselt võtta iseseisvumisplaane, kui ei ole selget arusaama detailidest, mis selle sammu puhul mängima võivad hakata. Ma ei ole sugugi kindel, et Šotimaa oleks iseseisvudes paremas positsioonis kui praegu. Enese lahutamine kogu ülejäänud Ühendkuningriigist võib pigem kahju tuua. Me oleme samad inimesed, ühtmoodi uhked nii siin- kui sealpool Šotimaa mõttelist piiri ja oleme sellel maal sajandeid koos elanud. Vahetegemine, et siit lõpeb inglane ja siit hakkab šotlane, ei ole üldse lihtne. Milleks siis neid kahte piirkonda lahutada? Ma kardan, et šotlased hakkavad näguripäevi nägema, kui nad üksi jäävad. Alexander Salmond räägib väga kindlalt, et Šotimaa hakkab kuuluma ELi. Kuid EL on öelnud, et Šoti peab kõigepealt avaldama soovi liituda ja siis see võetakse kaalumisele. Või kust saaks iseseisev Šotimaa oma sõjalise kaitse? Kas nad vajavad passe ja passikontrolli, et Inglismaale pääseda? Kuidas nad raha tegema hakkavad? Kui nad ütlevad, et neil on nafta, siis kas neil on õigus öelda, et see kuulub üksnes neile ja ei kellelegi teisele?

Ma olen nende pärast mures. Referendumil tehakse otsus emotsionaalsel tasandil, aga seda otsust just nimelt ei tohiks emotsionaalsel tasandil teha. Praegu räägib inimeste süda – neil on suur kirg olla iseseisev –, aga rääkima peaks nende mõistus. Salmondi kohus on seletada inimestele, milline täpselt hakkaks elu pärast iseseisvumist olema, kui Šotimaa üksi jääb. Ja Šotimaa jääb väga, väga üksi.

 

Postimees 15.07.2013

London käitub Šotimaaga nagu Brežnev Eestiga

Šoti justiitsminister Kenny McAskill räägib mõni aeg tagasi avalikuks saanud dokumentidest, millest selgub, et Briti valitsus on Šotimaale pikka aeg­a valetanud.

Millised on Šotimaa suhted West­minsteriga pärast seda, kui iseseisvumissoovist taas märku anti?

Mõneti keerulised, kuna hea pilguga nad lahkumisplaanidele ei vaata. Aga need on demokraatlikud protsessid, mis Šotimaal toimuvad, referendumil otsustab Šoti rahva hääl, kas soovitakse jätkata UK koosseisus või mitte, ja ei ole palju, mida Westminster saaks selle vastu teha.

Meil on läbi ajaloo olnud kolm tuge, mis on meie identiteeti alles hoidnud: seadused, kirik ja haridussüsteem. Need on meil ülejäänud UKst erinevad. Kuid peamine on see, et ehkki oleme 300 aastat elanud juriidiliselt samas riigis, oleme alati elanud eraldi elusid. Kui sinu religioon on teine, kui see, mida sa õpid koolis, on erinev, kui seadused, millele sa allud, on erinevad, aitab see palju kaasa. Seetõttu Šotimaa veel eksisteeribki, erinevalt paljudest teistest, kes on suurriigi koosseisus olemast lakanud. Seadused, kirik ja haridus juhivad elusid, ja need on juhtinud Šotimaa Inglismaast eemale.

Me ei taha üldse palju. Tahame õigust ise oma valikuid teha, kuidas oma elu elada. Kuid minu eluajal pole me kordagi saanud parlamenti, mille oleksime valinud.

Aga mis saab, kui rahvas otsustab referendumil UK koosseisu jääda? Ma kuulsin eile anekdooti: šotlane ütleb inglasele: ma loodan, et te ei mõtle meist seal Londonis halvasti, ja inglane vastab: oh ei, me ei mõtle teist üldse. Kas Šotimaa jääb endiselt West­minsteri radarilt välja?

Ma ei usu, et referendumil otsustatakse UK koosseisus jätkata. Kuid isegi kui see nii peaks juhtuma, ei jää olukord kindlasti endiseks. Ei-vastus ei tähenda status quo’d, sest ei meie ise ega maailm meie ümber ei seisa paigal. Võib juhtuda, et iseseisvus on ainus võimalus olla ELi liige, ja see läheb šotlastele väga korda. Ei-vastus ei tähenda, et kõik on läbi ja iseseisvuspüüdlustega on lõpp. Enamik šotlastest tahab enam iseotsustamisõigust Šoti parlamendile. Suur osa tahab ka Šoti iseseisvumist, kuid nad on mures – mis saab pensionidest, mis saab töökohtadest, tervishoiust jne. Seda tuleb neile seletada, et hirme vähendada.

Ärahirmutatud inimesed võivad arvata, et tulevik on ebakindel ja parem jääme siia, kus oleme. Aga see, kus me oleme, ei ole püsiv. See muutub. Tooride valitsus kasutab ebaausaid võtteid vabal turul, kahandab inimeste toetusi, muudab rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. See ei ole valik kahe võimaluse vahel – praeguse olukorra säilimine või iseseisvus. See on valik kahe tuleviku vahel: kas sa tahad minna koos tooride valitsusega, kes veab meid paremale, või minna selles suunas, kuhu teised Põhja-Euroopa ja Skandinaavia riigid on läinud. Me oleme valiku ees nagunii, ja kumbki neist valikutest ei ole status quo.

Hiljuti jõudis ajakirjandusse, et iseseisvusvastastest toorid on algatanud projekti «Hirm», millega püütakse hirmutamist kampaania eesmärkideks  kasutada.

Hirmutamisega inimesi enda poole ei võida. Kogu meie elu jooksul on meile valetatud. Mõni aeg tagasi tulid ilmsiks dokumendid, et 1970ndatel teadis Briti valitsus Šotimaal leitud naftast, mis teeks Šotimaa Euroopa rikkaimaks riigiks. Seda teadmist oli senini Šotimaa eest varjatud. Meile räägiti selle asemel, et aastaks 2000 on kogu nafta otsas. See ei ole tõsi. See oli Šoti nafta, mis aitas Tony Blairil sõdida Iraagis, mis aitas Suurbritannia majandusel ellu jääda. Seda ei ole kasutatud Šotimaa inimeste heaoluks. Briti valitsus valetas Šotimaale, otse näkku ja häbematult. See on midagi, mida võis oodata Eesti Brežnevilt, aga mitte demokraatliku riigi valitsuselt.

See on olnud väga häbematu, kuid sellel on olnud üks hea tagajärg: me ei usu enam, mida meile Londonist räägitakse. Nii et kõik need valedel põhinevad hirmud, mida iseseisvuse vastased levitada püüavad, ei ole tõsiseltvõetavad. Inimesed teavad, et nad ei saa usaldada Briti parlamenti, ja nad usaldavad Šoti parlamenti palju enam.

Peamine, mida peaks tegema, on kasvatada Šoti rahva eneseusaldust, mida valed on kõigutada püüdnud. Hirmukampaania, mida iseseisvusvastased organiseerivad, püüab meile öelda, et me oleme liiga väiksed, liiga vaesed, liiga rumalad, me ei saa ise hakkama. Keegi Eestis ei arvanud, et te olete liiga nõrgad, vaesed või rumalad, et ise oma tuleviku üle otsustada. Šotimaal seda aga arvatakse, sest seda on meile pähe taotud põlvkondade kaupa, sajandeid. Aga sellega peab olema lõpp, London ei saa seda enam teha. Ta upub omaenda valedesse. Valed on läinud aina absurdsemaks ja ühel hetkel saavad inimesed aru, et kui üks asi, mida meile on räägitud, ei vasta tõele, siis pole mingit põhjust uskuda, et teised vastavad.

Nüüd püütakse meile öelda, et hea küll, teil on nafta, te ei saa ise naftast saadava rikkuse korraldamisega hakkama. Kujutad ette, kui keegi läheks Norrale ütlema, et ta on liiga rumal, et oma naftavarudega toimetada?

 

Postimees 15.07.2013