Category: ühiselt kirjutatud

Mustade elevantide aasta

Urve Eslas, Andreas Kaju ja Tarmo Jüristo vestlevad aastast, mil tõde ei ole enam oluline.

MEELIS OIDSALU

2016. aasta tundub olevat sõna väärtuse või väe, kui poeetiliseks minna, kuhtumise aasta.

Urve Eslas: Lõppevat aastat iseloomustab jõudmine fakti- või tõejärgsesseajajärku, mis on intellektuaalselt huvitav, kuid üsna kurbade tagajärgedega. Tõejärgne olukord ilmneb poliitikas: Brexiti eestkõnelejate „350 miljonit naela, mille võiks ELi asemel anda tervishoiule“, Suurbritannias on inimestel „ekspertidest kõrini“, faktikontrollijate hinnangul oli Trumpi jutust üle 70% protsendi lausvale jne. Meedias on libalugude kogus kõvasti kasvanud, osaliselt meedia enda toimimisprintsiibi tõttu, sama käib „alternatiivsete uudiste“ veebilehtede kohta – kas te ikka teate, et 11. septembri rünnaku korraldasid ameeriklased ise ja et Suurbritannia vastu on teoksil Saksa-Prantsuse vandenõu? Kodanikudki arvavad, et kui kõik valetavad, mida siis üldse enam uskuda, või kui, siis vandenõuteooriaid.

2015. oli katastroofijärgne aasta, s.t midagi halba oli juhtunud: Venemaa oli rikkunud Krimmi annekteerimisega peaaegu kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid. Selgus, et isegi kui võib olla raskusi tõestada, mis aset leidis, siis on alati võimalik tõestada, mis aset ei leidnud, s.t millised väited on ilmselgelt valed. Bellingcat ja teised ajakirjanike organisatsioonid tegid head tööd, et näidata, millised poliitikute ja meedia väidetest on lausvaled. Kui need väited edasisest arutelust kõrvale jätta, on võimalik toimunule lähemale jõuda.

2016. aastal jõuti olukorda, kus tõde ega vale ei ole enam olulised. Poliitik valetab? Mis siis ikka, aga see-eest vaata, kui jõuliselt ta esineb. Ajakirjandus valetab? Mis siis ikka, aga vaata, kui huvitav teooria. Küsimus pole selles, et poliitikud ja meedia valetavad, vaid selles, et nii poliitikutel kui ka ajakirjandusel – mis eriti oluline, ka avalikkusel – on ükskõik, kas räägitakse tõtt või mitte. Kui poliitikas väljendub tõejärgsus emotsioonide ja valefaktidena, siis meedias küünilise arusaamana, et vale toob sisse rohkem kui tõde. Mitte üksnes ajakirjanduse ärimudeli tõttu (loo headust mõõdetakse lugejate arvu järgi), vaid ka alternatiivmeedia on avastanud, et lugejaskond toob reklaami, ja et lugejaskonna toovad omakorda väljamõeldud lood, millel tegelikkusega palju pistmist ei ole.

Seda fenomeni kirjeldas juba 2005. aastal Harry Frankfurt essees „Jamast“ („On Bullshit“), kus leiab, et suur osa meediast ei ole hinnatav tõe-vale skaalal ja need lood on pigem kirjandus. Võib-olla täidavad sellised väljaanded osaliselt tühimiku, mis on tekkinud vähenenud harjumusest lugeda ilukirjandust ja ega sellest ei olekski midagi. Halb on see, et need, sisuliselt ilukirjandusväljaanded esitlevad end ajakirjandusväljaannetena. Lugejad ei pruugi aga alati vahet teha.

Vestlesin presidendivalimiste eel Washingtonis paarikümne kodutuga. Nende veendumus, et Trump seisab vähekindlustatute, naiste, rahvus- ja seksuaalvähemuste eest oli risti vastupidine Trumpi väljaöeldule. Sama kogesin Kreekas enne Kuldse Koidiku esiletõusu ning Suurbritannias enne Brexitit. Need kolm näidet tõejärgsest ajast (poliitiline, ajakirjanduslik ja avalikkuse suhtumist esindav) näitavad kõik, et aset on leidnud oluline muutus. Küsimus on, mida selles olukorras ette võtta.

Olin hiljuti konverentsil, kus leiti, et tõejärgses olukorras on süüdi postmodernistlikud mõtlejad ning et Derrida, Deleuze’i ja Baudrillard’i õpetamist ülikoolides tuleks piirata. See pole mitte üksnes vale käik – ülikoole ei tohi ideologiseerida –, vaid sellest ei oleks ka kasu. Pigem vastupidi: olukorras, kus Vladislav Surkov väänab Baudrillard’i (ja Aleksandr Dugin Heideggeri), napib läänes inimesi, kes oleksid Baudrillard’i või Heideggeri lugenud ja saaksid aru, kuidas nende mõtteid valesti kasutatakse ning läänele väändununa tagasi peegeldatakse – tõestamaks, et ainult Venemaal võrsub tõde, lääs on aga paratamatult teel oma lõpu poole. Pigem tuleb tõejärgses olukorras filosoofia õpetamisele rohkem rõhku panna. Neid distsipliine, mis arendaksid filosoofiaga võrdväärselt kriitilist mõtlemist, ei ole just palju.

Tobias Stone leiab kirjutises „Ajalugu ütleb meile, mis võib Brexiti ja Trumpiga edasi juhtuda“, et populistid ja diktaatorid on saanud võimule – ja karta on, et saavad jälle – inimeste vähese teadlikkuse tõttu. Enamik ei mõtle tagasi kaugemale kui sada aastat ega näe põhjusi, mis on populistid võimule aidanud: sõnum, et inimesed on kaotanud kontrolli oma riigi ja saatuse üle, aitab populistidel vaenu ja vihkamise läbi massid liikuma panna, kuni need ei allu enam kontrollile. Nii on teinud Hitler, Mussolini, Stalin, Mugabe ja paljud teised; praegu on selline olukord Venemaal, sinna suunda on liikunud ka Türgi. Ungari, Poola ja Slovakkia on teel samas suunas, mitmes Euroopa riigis on hulk Trumpe ja Putineid oma võimalust ootamas. Enamik inimesi näeb üksnes olevikku, vaid seda, mis leiab aset nende nina all, mitte aga seda, mis toimub globaalselt, ega ole kursis seisukohtadega, mis nende omast erinevad. Seetõttu ei ole midagi, mis võiks nende vaadetele väljakutse esitada. See peaks olema oluline argument hea humanitaarhariduse kasuks, kui selle vajalikkuses kaheldakse.

Nii Brexiti kampaania kui ka Trumpi valimisvõitluse puhul olid kesksed emotsioonid ja instinktid. See, kui hästi see töötas, näitab teatud murrangut mõtlemises. Kui Brexiti rahastaja Arron Banks leidis, et jäämise kampaania pooldajate viga oli faktide rõhutamine, kuigi inimesed tahtsid emotsioone, oli tal mingis mõttes õigus. Muutus, mis on nii Briti kui ka Ühendriikide ühiskonnas pärast Brexitit ja Trumpi aset leidnud, on märkimisväärne. Peamiselt majanduslikel põhjustel tekkinud raev on saanud nüüd loa väljenduda, sellest on saanud „õigus vihata“. Eriti veider oli seda jälgida Suurbritannias, kus head kombed, mis on seni väga olulised olnud, järsku kergendustundega kõrvale visati. Nende põhimõtete asemel, mis olid seni ühiskonda üleval hoidnud, vallandusid instinktid – „loom lasti jooksma“. Olin kõrvaltvaatajana Londonis tunnistajaks, kui õhus oli mõni kuu enne Brexitit tunda vaenu, mida juba väljendasid need, kel sotsiaalne kontroll nõrgem.

Aset leiab ka väärnostalgia võimendumine, mis on seotud ebakindlusega, mille kindla tõeta olek kaasa toob. Kuna turvalisust ei leita olevikust, muutub intensiivsemaks taotlus leida see minevikust, ja kui seda minevikus soovitud kujul ei ole, siis tuleb minevik välja mõelda. Brexiti soov taastada kaotatud Inglismaa, Trumpi „Teeme Ameerika uuesti võimsaks“, Kremli unistus Vene impeeriumist on selle näited. Muidugi ei ole väärnostalgias midagi uut. Kui Mussolini pidas 1935. aastal kõne, kus ütles, et Rooma on me allikas, ülim siht, sümbol ja müüt, siis ei pidanud ta silmas Vana-Roomat, vaid sellist riiki, mis oleks vabastatud mineviku keskpärasusest. Roomat, mida Mussolini taastada soovis, polnud kunagi olemas olnud. Irratsionaalne tung taastada minevik segatuna ihaga rahvuse taassünni järele oli fašismi käivitav jõud ka mujal Euroopas. Nüüd on sellest saamas uuesti populistide ideoloogia alus.

Meie aega iseloomustab ka mustade elevantide tulek. Euroopas on järgnenud üks kriis teisele. Euroopa liidrid on väsinud, inimesed kriisidest tüdinenud. 2016. aasta pani esimeste vastupidavuse ja teiste kannatuse tõsiselt proovile. Populismi esiletõus, Daeshi aktiveerumine ja terrorirünnakud Euroopas, põgenikekriis, Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust, liberalismi kriis Kesk-Euroopas. Küsimus, miks Euroopa liidrid pole osanud neid kriise ette näha, et neid ära hoida või nende mõju pehmendada, on toonud kaasa valijaskonna pahameele – leitakse, et Euroopa liidrid ei saa oma tööga hakkama. Seda kõike on saatnud Euroopa Liidu vastaste populistlike poliitiliste jõudude tugevnemine.

Suurbritannias ilmunud ettekandes „Mõeldes mõeldamatut“, mille tarvis tehti 60 poliitika- ja majandusvaldkonna liidri ning juhtiv- ja keskastme ametnikuga 90minutilised intervjuud, leitakse, et kõiki neid kriise ei osatud ette näha mitte vähese informeerituse, vaid tahtmatuse tõttu probleeme näha. Neid probleeme, mida näha ei taheta, on ettekandes nimetatud mustadeks elevantideks. Kui mustad luiged on inglise keeles asjad, mille puhul me ei märka, et me neid ei märka, siis mustad elevandid tähendavad asju, mis on tavaliselt hästi teada, aga mida mingil põhjusel ignoreeritakse. Informatsiooni oli kriiside ennustamiseks enamasti piisavalt, ignoreerimise põhjus aga argine: need, kes otsustajate jaoks teavet ette valmistama pidid, jätsid hirmust töökoht kaotada osa teabest välja. Kas kriitika on alati teretulnud, eriti kui see puudutab otsustajaid endid?

Taas tuleb kasuks nende palju kirutud, kuid ometi vajalike postmodernistide poole pöördumine: Derrida leiab, et demokraatia on alati ohus, kusjuures mitte liigse kriitika, vaid kriitikapuuduse tõttu. Demokraatiat saab kindlustada vaid üks asi: pidev arutlemine ja küsimine, milliste tõdede järgi riiki juhitakse, et need ei sumbuks sellistesse tõekspidamistesse, mis enam arutluse alla ei kuulu. Teisisõnu, demokraatliku koosluse legitimeerib vaid selles koosluses kehtivate tõdede legitiimsuse pidev kahtluse alla panemine.

Andreas Kaju: #DrainTheSwamp kolme sõnaga. Või siis „¡Que se vayan todos!“ nelja sõnaga.

Tarmo Jüristo: Tõejärgsuse puhul ei ole muidugi tegemist mingi uue nähtusega, lihtsalt sel aastal sai see vana internetiajastu probleem – ükskõik, mida me ka ei usuks, on meil võimalik sellele kuskilt kohe kinnitus leida – paaril korral väga konkreetse poliitilise väljenduse. Kui sedasama retoorilist liini jätkata, siis võiks teiseks tänavuse aasta oluliseks märksõnaks olla „tööjärgsus“. Ka see ei ole mõistagi iseenesest midagi uut, aga mulle tundub, et 2016. aastal jõudis lõpuks ka laiemalt avalikkuse teadvusesse arusaam, et tehnoloogia ja tehisintellekti arendamine ei ähvarda meid pelgalt töökohtade kadumisega taksonduses ja poekassades, vaid töö mõiste fundamentaalse ümberdefineerimisega.

Wisława Szymborska täheldab oma luuletuses „Veidi hingest“ järgmist: „Vahel on meil hing. / Kellelgi pole seda vahetpidamata / ja kogu aeg varnast võtta. […] Ta ei ütle, kust ta tuleb / ja millal uuesti kaob, / aga ilmselgelt ootab selliseid küsimusi.“ Kas ja kuhu on kadunud Lääne hing? Ja milliseid küsimusi oleks vaja esitada, et see tagasi tuleks?

Andreas Kaju: Lääne hingest loen ma poliitikute kõnedest või kopsutäie õhku sisse hinganud kolumnistide pateetikast. Ärge saage minust valesti aru: olen ennekõike liberaalne, Eesti mõistes põhiseaduslik demokraat, aga Euroopast ei ole meil peale õppetundide üleliia abi loota. Kui meil on möödunud aastast midagi õppida, siis seda, et nii Prantsuse kui ka Briti peavoolu, keskpõranda poliitikud on võimulpüsimiseks valmis laenama viisaka poliitika äärealadelt kokku kõik, mis seal pakkuda on. Illusioon ei olnud mitte see, et äärmuslik poliitika pole Euroopas võimalik – praegused Saksa ja Prantsuse radikaalsed parteid kahvatuvad 1970ndatel tegutsenud sugulaste kõrval –, vaid ei osatud ette näha, et poliitika peavool liigub võimu säilitamiseks ise keskelt äärtele tagasi. Ennekõike räägime siin muidugi senistest paremtsentristidest, sest suurtes tööstusriikides on vasak muutunud irrelevantseks. Inimestele, keda iseloomustab võõrahirm või õieti ikkagi ürgne hirm millestki ilma jääda, nüüdse majandusstagnatsiooni kontekstis võimendunud hirm immigrantidele oma senised heaoluriigi hüved kaotada, pole vasakul tiival midagi pakkuda.

Teine illusioon oli, et kui olukord läheb kehvemaks, õnnestub Euroopa riigimeestel just Euroopa väärtustele naalduda. Millistele väärtustele? Kas sõjajärgne Euroopa – just nii kaua on meil seda rahuprojekti ju olnud, kusjuures seegi väide on tõene ainult siis, kui seda serveerida vägagi tingimuslikult – rajati Euroopa väärtustele? Hirmule rajati, hirmust ja vastastikusest kasust on sündinud Euroopa ühendamise projekt ja ainus põhjus optimismiks võiks olla just see, et hirm on taas maad võtmas. Euroopa suured arhitektid ei loonud Euroopat mingi suure narratiivi kontekstis – just nagu oleks neil maagidel olnud suured visioonid, mis Euroopast saab ja kuidas sinna jõuda?!

Vastupidi. Soovitan lugeda Mark Leonardi raamatut „Uus Euroopa sajand“ kus ta veenvalt näitab, mida iga Eesti noor teab ajalooõpikutestki, nimelt seda, et EL on rajatud töösturite tariifivaidlustele, väikeste hirmule suuremate ees ja sellele, et Jean Monnet vältis teadlikult hilisematele põhiseaduslikele konventidele omaseks saanud väga vanade inimeste fantaasiaid eesmärkidest või suurtest plaanidest. Schumani deklaratsioonis, mille sakslased ja prantslased 1950. aastal allkirjastasid, on juhtmõttena rõhutatudki just vajadust vältida plaane: „Euroopat ei ehitata ühekorraga või ühe plaani järgi. Seda ehitatakse käegakatsutavate saavutustega, mis loovad de factosolidaarsust.“ Nüüd on meil aga poliitikas paljudes riikides vastupidine olukord: palju on kaagutamist väärtustest, aga puuduvad käegakatsutavad saavutused küsimustes, mis Euroopa kodanikele korda lähevad.

Euroopat pole Schumani deklaratsioonist peale ehitatud mitte väärtustele, vaid tehnilistele protseduuridele, mille kive klibuks jahvatavas koostoimes hõõrutakse rahvuslikud huvid ühishuviks. Euroopa Liit on süsteem, kus lõputu valdkondade poliitika formuleerimise, läbirääkimiste, hindamiste ja triloogide jadas tehakse Euroopa ühtsuse alkeemilisi protseduure.

Andreas Kaju: Ja see töötab üldjoones, rahuajal, aga ei tööta pingete ajal, kui Euroopa Komisjon, ametnikud ja tehnilised protseduurid surutakse tagaplaanile ja esile peavad astuma poliitikud-riigimehed (ehk siis Euroopa Nõukogu). Aga siin on meil nüüd teatud kvaliteedi defitsiit. Vahel tundub, et me ei näe enam peale sakslaste kedagi, kelle poliitikas oleks tervemõistuslikku alget piisavas koguses, et pidada lisaks endale lugu ka Euroopa käekäigust ja teha selle nimel praktilisi poliitilisi otsuseid.

Urve Eslas: Lääs, just nagu ka Euroopa, on vastuoluline mõiste, mis on institutsiooniliselt sattunud konflikti oma sisuga. Euroopa hakkas oma kadunud hinge otsima juba neli aastat tagasi. See tähendab, et juba 2012. aastal oli aru saadud, et see on kaotsi läinud. Toona kutsus Barroso kokku mõtlejad üle Euroopa, et see uuesti üles leida. Eriti kaugele küll ei jõutud, aga vähemalt algus oli tehtud. Kui vaadata, kuidas Lääne mõttelugu on sellesama Euroopa idee või hinge defineerimisel kujunenud, siis tugineb see ühtmoodi mõistetud inimõigustele. Lihtsamalt, lääne hinge toidab inimese õigus olla indiviid, erineda teistest.

Radioheadil on laul „Creep“ ehk „Veidrik“, kus jutuks keegi, kes tunneb, et ta on teistega võrreldes veidi kehvem, närusem, koledam. Kui lugu 1992. aastal välja tuli, sai see kriitikute hinnangul kiiresti populaarseks seetõttu, et end teistest erinevana tundmine olla midagi inimesele üldiselt omast. Ühel Euroopa Komisjoni kultuurikomitee kogunemisel, kus jälle todasama hinge otsiti, olid koos sakslased, prantslased, britid, taanlased ja nii edasi – kõik oma maal või ka kogu Euroopas tunnustatud inimesed. Muu jutu käigus tuli välja, et enam-vähem kõik on end tundnud võõra ja kiusatuna. Mõni poliitiliselt (nagu katalaanid), mõni kultuuriliselt (nagu šotlased), mõni punase pea, mõni prillide, mõni muusikamaitse pärast. Arutelu käigus selgus, et veidrik ei ole enam see, keda filosoofias „teiseks“ nimetatakse, s.t mõni vähemusgrupp või inimene, kes erineb meist, s.t enamusest, vaid et kõik on indiviidid, kõik on mingis mõttes veidrikud.

Peaaegu kogu kolonisatsiooniperioodi vältel leiti kõik ülejäänud olevat valgest inimesest nii erinevad, et nad peaaegu polnudki inimesed. Alles pärast Teist maailmasõda, peamiselt natsi-Saksa äärmusliku kire tõttu need teised ka füüsilisel kujul ära kaotada, avastati lõpuks, et see, kes on erinev, on eraldi indiviid omaenda eesmärkidega. Kas süüst või lihtsalt avastamisrõõmust tormati aga kohe teise äärmusesse: erinevused tuleb ületada. Põhimõtteks sai, et me oleme kõik, sõltumata rahvusest, kultuurist või igaühe omapärast, ju lõpuks ühesugused. Vastus sellele üsna ilmsele valele on neonatslikud liikumised, mida oleme üle Euroopa näha saanud. Inimesed ei ole rumalad, nad saavad aru, et kõik ei ole ühesugused. Selle asemel et püüda erinevusi poolvägisi ületada, oleks taibukam tõdeda, et erinevused on olulised. Avastus, et me oleme ise ka veidi veidrad, oleks palju kannatanud valgele mehele ilmselt üsna vabastav.

Kui mõelda, siis õigus teistest erineda on vist üks vähestest asjades, mille pärast võidelda tasub, sest kõik muu – vabadus, inimõigused, demokraatia – käib selle õigusega kaasas. Küsida tuleks, milline on ühiskond, kus inimesel on õigus teistest erineda. Euroopa on selles mõttes väga eriline koht, et siin on see õigus enam-vähem olemas. Ja see on kahtlemata väärtus, mille eest tasub võidelda. Kuidas see õigus igas riigis realiseerub, peaks aga, jällegi, jääma iga riigi enda asjaks.

Oluline on märkida, et „õiguse erineda“ temaatika on pisut väändunud moel üles võtnud ka Kreml. 2014. aastal pidas Vladimir Putin pärast Krimmi annekteerimist kohtumisel Venemaa suursaadikute ja diplomaatidega kõne, kus ütles, et on aeg tunnistada igaühe õigust erineda, iga riigi õigust elada omaenda elu. Keegi teine ei peaks tulema ütlema, mida tuleb teha. See kõne, millest valitud lõigud koondas Russia Today pealkirja alla „Õigus olla erinev“, tõi läänes kaasa üksjagu valulise reaktsiooni. Kuidas on võimalik õigustada ühe Euroopa riigi annekteerimist õigusega erineda? Kas see õigus ei tähenda, et ka Ukrainal peaks olema voli erineda, sel juhul siis Venemaast? Siin ilmneb Kremli mõtlemise küünilisus: Ukrainal ja Gruusial on küll õigus erineda, aga vaid läänelikust ühiskonnast ja selle väärtustest, mitte aga neist, mida esindab Venemaa. See arusaam omakorda tugineb geopoliitilisele paratamatusele, millest on kirjutanud Aleksandr Dugin.

Aro Velmet kirjutab 25. novembri Sirbis, et Trumpi valimisvõit tähendab poliitika tagasitulekut ning me ei peaks läbikukkumiseks pidama Donald Trumpi võitu, vaid liberaalide-demokraatide võimetust pakkuda poliitilisele status quo’le elujõulist alternatiivi. Mõned on seda sõnavõttu pidanud liberaalide asjatuks enesesüüdistamiseks. Kes on kujunenud olukorras süüdi?

Urve Eslas: Trumpi võit ei olnud loogiline, vaid emotsionaalne. Mis tahes ideoloogilise põhjuse otsimine selle taga oleks ekslik. Kas härg jookseb värava maha seepärast, et tal on parem ideoloogiline platvorm kui inimesel, kes selle värava ehitas? Ega sellest muidugi ei olekski midagi, kui kõne all ei oleks reeglid, mis on seni teatud väärtusi kandnud. Nende väärtuste vastu minemine on liberaalide põhimõtetega vastuolus. Kui nad seda ei tee, kaotavad nad valimised. Kui nad seda teevad, pole nad enam liberaalid.

Andreas Kaju: Milline lihtsameelsus või siis hoopis kõrkus! Mis liberaalid, kus nad on ja millal on nad midagi kusagil otsustanud?! Trumpi võidu taga on paljude asjaolude kombinatsioon, aga baastõed on umbes sellised: esiteks on endiselt valimiste a ja o majandus ja need rühmad, kellel hästi ei lähe, tahavad muutust. Roostevööosariikides (New Yorgist USA Kesk-Lääneni laiuv koridor, kus vanal heal ajal oli kõvasti tööstust, nüüd aga enam mitte) sai Trump veidi parema tulemuse kui Romney omal ajal ja Clinton omakorda kaotas kõikides oma põhilistes toetusgruppides Obamaga võrreldes paar protsenti. Ongi kõik. Föderaalse USA valimissüsteemi omapära tõttu kaotas Clinton valimised, mis sest, et ta võitis Trumpi üleriigiliselt 3 miljoni häälega (Gore võitis Bushi 2000. aastal poole miljoniga). Ei maksa luua ülepingutatud retrospektiivseid narratiive, mis seletavad kõike ja ühtlasi mitte midagi. See ei olnud valge mehe kultuurimäss, vaid viletsa majandusliku väljavaatega populatsioonisegmendi lootus paremale tulevikule olukorras, kus immigratsioonis on hakatud nägema vähest majanduslikku ressurssi veelgi vähendavat tegurit.

Üksjagu on n-ö süüdi ka massimeedia selle kõikides vormides: see on lääts, mille vahendusel enamik inimesi poliitikat tarbib. Pilt, mille massimeedia poliitikast on loonud, on niivõrd perversne ja tegelikkusest kaugenenud, et motiveerib oskuslikke poliitikuid muutuma selle pinnapealse värdpildi sarnaseks: selleks et ellu jääda ja võim säilitada, tuleb eetris domineerida.

Sirje Kiin kirjutas hiljuti Postimehes justkui kergendusega, et Eestis ei ole äärmusliberalismi veel esinenud (erinevalt vanast läänest). Kas radikaalne liberalism (loe ka: sallivus, tolerantsus) on üldse võimalik? Kas on võimalik headusega liialdada?

Urve Eslas: Ma küsin teisiti: kas liiga palju inimõigusi on võimalik? Inimõigused on alusskaala, kus näitajad saavad ulatuda nullist („inimõigused tagatud“) miinusesse (mingi osa inimõigustest ei ole tagatud, nt ei ole tagatud sõnavabadus või võrdne kohtlemine soost sõltumata). „Inimõigused tagatud“ on skaalal alati nullpunkt, plusspoolt ehk „pisut liiga palju inimõigusi“ ei ole. See, kuidas seda alusskaalat teiste skaalade peal rakendatakse, võib riigiti erineda, ja kuni inimõigustega vastuollu ei minda, peakski see nii jääma.

Tarmo Jüristo: Sirje Kiin viitab oma arvamusloos New York Timesis ilmunud Mark Lilla artiklile, mille pealkiri on „The End of Identity Liberalism“ ning tõlgib selle möödaminnes „identiteedi liberalismiks“. Selles tõlkes läheb kaduma oluline varjundierisus: sõnal „liberal“ on Atlandi ookeani eri kallastel küll oluline ühisosa, kuid siiski veidi erinev tähendus. Ameerikas kipub „liberal“ olema demokraatliku partei valija sünonüüm ning viitab tavaliselt pigem vasakpoolsete eelistustega kodanikele, Euroopas mõistetakse liberaalsust aga veidi abstraktsemalt, põhimõtteliselt John Stuart Milli võtmes. Kas või Eesti näitel võib öelda, et pigem on see paremale kaldu. Mark Lilla „identity liberalism“ on oma olemuselt nagu kohversõna: siin on kokku sulanud 1960ndatel alguse saanud akadeemiliste juurtega identiteedipoliitika (mis algusaegadel tõepoolest oligi radikaalne) ning Ameerika igapäevapoliitika üks pool (mis ei ole kuigivõrd radikaalne). Kui räägiksime tõepoolest äärmuslikust liberalismist, siis viiks see pigem kuskile libertanismi ja anarhismi kanti. Meil käib jutt siiski ju millestki muust.

Identiteedipoliitikal (või siis -liberalismil) ei ole minu arust suurt midagi pistmist headusega. Pigem on asi risti vastupidi: lähtekohaks on erinevate identiteetide olemuslik võrdsus (mehed ja naised on võrdsed), mitte võrdsus kellegi armust (mehed võimaldavad naistele sama, mida endale). Ja siin ongi peidus üks oluline asi, millest 1960ndate ühiskondlikke vapustusi analüüsides alles palju hiljem on hakatud aru saama: feminism, gei- või rassiliikumine ei olnud niivõrd uued rinded vanas sõjas, vaid täiesti uut laadi madin, mis ei leidnud enam aset selliste suurte ja selgete, ühtlustavate kategooriate kaudu, nagu seda olid olnud näiteks klass või rahvus. Selle ühiskondlike pingete sõjatandri ümberdefineerimise käigus visati pesuveega aknast välja aga ka laps: ohtrast õigustatud kriitikast hoolimata olid need suured, katvad määratlused pakkunud laiapõhjalist solidaarsust, mida identiteedipoliitika tuhanded sätendavad killud kokku pole andnud. Ma siiski kahtlen, kas seda kõike on mõtet käsitleda mingis süü võtmes.

Andreas Kaju: Kordan, et lääs on protseduurid, aga mitte väärtused. Väärtused on olemas, aga need pole kokku lepitud. Me lihtsalt eeldasime külma sõja järel, et liberaalsed väärtused on meie ühisosa. Nüüd, kriiside keskel, avastame, et Euroopas pole sugugi nendes kokku lepitud. See kõik on võib-olla isegi hea, sest seni vaikimisi eeldatud liberaalsed väärtused tuleb nende säilitamiseks tagasi tuua poliitilise võitluse tandrile, aga mitte vaikimisi eeldada, et kõik neid toetavad. Vastasel juhul on nendest taandumine vältimatu. Nii et küsimus ei ole radikaalse liberalismi võimalikkuses. Minu arust on see veidi poosetav arutelu marginaalia üle, kui küsimuse all on liberaalse ja rahvusvahelisel õigusel põhineva maailmakorra säilimine. Ette rutates võiks väita, et Hiina pöördumatu tõusuga on selle maailma loojang kindlamast kindlam nii või teisiti ja et Hiina paneb järgmise sajandi-paari jooksul maksma oma standardid, puudutagu see õigust või kiirraudteede infrastruktuurile kehtivaid norme. Meil on ilmselt veel võimalik suurema pildi kujunemises veidi kaasa rääkida. Aga ainult veidi.

Jüri Ratta probleem Savisaare valijatega rahutegemise kõrval näib olevat tõestada, et tegemist on tõepoolest tervet Eesti poliitikamaastikku ümber defineeriva sündmuse, mitte ainult parteiajaloo peatükiga ning et peenhäälitsemise ajastule ei järgne pelk köha. Milliseid soovitusi värskele peaministrile annate? Milliste sisuliste muutuste alusel võiks nt kahe aasta pärast üldse väita, et Eesti poliitikas toimus sel aastal nihe?

Tarmo Jüristo: Eestis saab ilmselt 2016. aastat tähistavaks märksõnaks tõepoolest „Savisaare-järgsus“. Seda mitte ainult konkreetse isiku mõttes: Savisaare lahkumine (või siis pigem väljasurumine) Tallinna linnapea kohalt ning Keskerakonna temalt ülevõtmine on Eesti poliitikas fundamentaalse tähtsuse ning tagajärgedega sündmus, mille esimeseks nähtavaks väljundiks oligi Reformierakonna 17aastase valitsuspõlve järsk lõpp. Saab olema huvitav näha, milliseks kujunevad järgmiste valimiste retoorilised vastasseisud nüüd, kui vana hea Savisaare kaarti enam laual ei ole. Savisaar oli tegelikult viimane siiani tippu jäänud 1990ndate poliitik. Kõigi teiste erakondade ladvikus on põlvkonnavahetus juba aset leidnud ning ka presidendivalimistel sulgus Ilvese lahkumisega (ning Kallase põrumisega) lõplikult 1990ndate uks.

Urve Eslas: Olulisim on leida viis, kuidas vältida Savisaare ohvrirolli asetumist, mis suunaks tema valijate irratsionaalse pahameele praeguse Keskerakonna juhtkonna, valitsuse ja kogu õigussüsteemi vastu. Ratsionaalsed seletused ega seadustele rõhumine siin ei aita. Küsimus ei ole ammu enam teadmistes, vaid usus, aga usku tõenditega ei kõiguta. Euroopa arusaam poliitilisest võimust tugineb suuresti valgustusaja mõtlejatele: kui miski on tõestatav, on see tõde, kui ümberlükatav, siis on see vale. Valetav poliitik – olgu riigi- või eraasjades – on üldiselt taunitav. Savisaar rajas oma ideoloogia seevastu usulisele pinnale.

Andreas Kaju: Keskerakonna paradoks on, et neil on venelaste suur toetus, vaatamata sellele, et partei pole midagi nende heaks teinud (või teha saanud). Nüüd saavad aga venelased endilt küsida: kui valitsuse juhtpartei on nende esindaja, siis kas on üldse midagi, mida nad valitsuselt ootavad, et nende objektiivselt kehvem elujärg, viletsam sotsiaalne mobiilsus, kehvem haridustase ja suurem kuritegevus paremuse suunas muutuks? Ma ei välista, et avastame paari aasta pärast, et nende kehvem seis ei olegi midagi sellist, mida oleks võimalik põlvkonnast-paarist kiiremini üldse märkimisväärselt muuta. Sama lugu on suure immigrantide osakaaluga ühiskonnas üle Euroopa: immigrandid hoiavad kokku, nende lapsed käivad koolis ikka ainult koos teiste immigrantide lastega ja kriisiaegadel saavad ikka just nemad kõige rohkem pihta. Ebavõrdsus on kasvanud üle Euroopa aastakümneid, sealhulgas isegi Rootsis. Ratta valitsuses on piisavalt inimesi, kellele Eesti venekeelsete toimetulek korda läheb, aga nende motiivid on erinevad. Usun lahendusse, mis on väikese riigi piiratud ressursi ja vähese kompetentsi juures praktiliselt ellu viidav: see on eesti ja vene laste koos ja eesti keeles õppimine.

Teine asi on majandus. Eesti on riik, kus elatakse pidevas sõjahirmus, mis on rahvusliine pidi lõhestunud, aga mitte miski pole suurem oht, kui seda on vaesus. Trumpi edu taga on majanduslik lootusetus peredes, kus siiani oli ka keskharidusega leib lauale toodud kooli lõpust surmani samas tehases tööl käies. Igasuguste indignados’te najal tulevad populistid tüüri juurde ka mujal. Kahe aasta pärast ei näe me muidugi mingeid muudatusi ja valitsuste vähene võimalus üldse majanduses midagi ära teha on teada üle maailma, aga ühte ja teist on võimalik siiski saavutada. Keskerakonna võimuletulekuga ei saa enam valimiskonflikti esitada puhtalt meie-nemad vastandusena Vene sõjahirmu taustal ja mina loodan, et ühiseks vaenlaseks, kelle vastu kõik valimistel püüavad astuda, pole Vene hirm, vaid vaesus – see normaliseeriks Eesti poliitika.

Muidugi ei tasu tõsiselt võtta ootust, et nüüd, kui võimul on vasak(poolsemad) parteid, muutub Eesti fiskaalkonservatiivsest erakonnast fiskaalselt ekspansiivseks ehk eelarve ja võla abil majandust kasvatavaks. Meie asukoht ja implitsiitne riigirisk on sellised, et meie laenuvõime (ja investeerimisvõime) on lähikümnendil kindlasti piiratud tee-ehituskavadega ja ei enamat. Seetõttu ma muidugi kardangi, et uue valitsuse lubatud investeeringud, mis peaksid minema teadus- ja arendustegevusse, et kokku viia ülikool nende majandusharudega, kus Eestil on juba mingigi konkurentsieelis ja kus meie väiksus ei piira skaleerimist ja kasvu, lähevad hoopis betooni. Kõlavad märksõnad nagu „tervisekeskus“ ja „infrastruktuur“ ja nii edasi on alati Eestis tähendanud ainult ühte – betooniprogrammi. Loodan sel korral eksida ja see on üks mõõdupuu, mille järgi uut valitsust hindan.

Lõpetuseks küsin, mis teid kultuuririndel sel aastal enim kõnetas.

Andreas Kaju: Huvitav on näha, mis kasu tõuseb sellest, et hakkasin koos tütardega klaveritunnis käima: Suzuki meetodi puhul õpivad vanemad selleks, et kodus omakorda lapsi õpetada (et nende õppimine ei piirduks ainult klaveritunnis ja õpetaja käe all õppimisega). Ema oli mul andekas viiuldaja, õed ka Ellerheina ja klaveri peal kasvanud, isagi mängis akordioni, tädi on muusikaõpetaja ja tädipojad õppinud oboed, trompetit ja fagotti – mul oli viimane aeg millegagi alustada. Lõppeva aasta raamatutest tooksin esile võib-olla Mary Beardi „SPQR“ (antiikmaailma eluolu on üks minu pelgupaikadest), Reza Aslani „Zealot“ (jõulude ajal sobib hästi lugeda, mida teame või oskame arvata Naatsareti puusepast usufanaatikuks pöördunud Jeesuse elust) ja Sirbi lugejate närviajamiseks: lugesin läbi õige mitu Kissingeri või tema elust kirjutatud raamatut, mõne ka teist korda.

Tarmo Jüristo: Teatri osas pean ütlema, et minu jaoks sel aastal midagi läinudaastase Ene-Liis Semperi lavastuse „El Dorado“ kõrvale tõusta ei suutnud. Kirjanduses väärib 2016. aasta puhul äramainimist Loomingu Raamatukogu järjekordne tugev aastakäik: Kiš, Klimova, Houellebecq pluss hulk muud väärt ja huvitavat lugemist. Seriaalidest olid selle aasta leiud „Läänemaailm“ ning „Veidrad asjad“, kuigi kumbki ei küündinud läinudaastase „Fargo 2“ tasemeni. Kodumaisest luulest annaks soovituse Jüri Kolgi värskele kogule.

Urve Eslas: Charles Cloveri „Must tuul, valge lumi. Venemaa uue rahvusluse sünd“ ja John Morrealli „Philosophy of Humor“ ehk „Huumorifilosoofia“, mõne aasta eest ilmunud raamatu kordustrükk, kus antakse hea ülevaade huumori funktsioonist ning viidatakse (kaudselt, kuid mõjusalt) sellele, et väljapääsmatus olukorras võib huumor olla tagauks. Michel Houellebecqi „Alistumine“ ja „Platvorm“. Jonas Jonassoni „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“ on juba mõne aasta eest ilmunud raamat kõigile Cincinnatustele ning tuletab meelde, et mitte sugugi kõigil, kel on positsioon, pole selleks vajalikke teadmisi, ja sugugi mitte kõigil, kel on teadmised, pole positsiooni, et neid rakendada. Tavaliselt on viimati mainitud paremas olukorras, rääkimata sellest, et neil on tavaliselt piisavalt teadmisi ka selleks, et positsiooni mitte soovida.

Sirp, 16.12.2016

Poliitikahuviliste kool 4: kas rahvas on tõesti rumal?

brian

Annika Uudelepp, Praxise juhatuse esimees
Urmo Kübar, Vabaühenduste liidu EMSL juhataja
Silver Meikar, Inimõiguste Instituudi nõunik
Urve Eslas, arvamustoimetaja

Seekordne «Poliitikahuviliste kool» võtab vaatluse alla küsimuse, millest on tulnud arusaam, et rahvas on pigem rumal kui arukas otsustaja. Mida lähemale laupäeval toimuv Rahvakogu jõuab, seda sagedamini selliseid arvamusi – sõltuvalt olukorrast ja auditooriumist kas rohkem või vähem looritatult – kostab. Kuna poliitilises kommunikatsioonis kasutatavatel arusaamadel on kalduvus saada domineerivaks, siis võib kergesti jõuda järeldusele, et midagi rahva otsustada jätta tähendaks see juba ette ebaõnnestunuks kuulutada.

Kui aga arvamust «rahvas on rumal» lähemalt analüüsida, selgub, et segamini aetakse ja ühe mõiste alla koondatakse vähemalt neli asja: infopuudus, keeleerinevus, kaasamiskogemuse nappus ja massikäitumise spetsiifiline iseloom. Ükski neist ei tähenda loomuomast rumalust – kolm esimest on kommunikatsiooniprobleemid ja neljas on organisatoorne küsimus – ning kõik neli on välditavad.

Kõige taustal aga kumab läbi uskumus vertikaalse juhtimispõhimõtte ainuvõimalikkusest ning ekspertotsustusest kui parimast otsustamise viisist. Teisisõnu, lähtutakse Platoni riigimudelist, kus liidritena nähakse valgustatud filosoofe, kes lihtrahvale ütlevad, kuidas asjad tegelikult on ja kuidas riiki õigesti juhtida tuleks.

Usk ekspertidesse

Usk ekspertide ühiskonda peegeldub ka argumentides, mida rahva rumaluse kohta tuuakse. Esimesena armastatakse tavaliselt rõhutada inimeste eksperdikogemuse puudumist. Leitakse, et küsimused, millega tänapäeva ühiskonnad peavad rinda pistma, on nii keerulised, et nendega toimetulek eeldab üha varasemat, algkoolikatsetest algavat spetsialiseerumist ja pidevat tööd oma teadmiste täiendamisega. See on mistahes üksikus küsimuses jõukohane vaid vähestele, kõige võimekamatele inimestele, keda tunneme kui vastava ala eksperte. Et eksperdid saame olla vaid väga vähestes küsimustes, siis leitakse, et järelikult on enamik inimesi enamikus küsimustes võhikud.

Teine, mõnevõrra erinev argument rahva väidetava rumaluse kinnituseks on see, et kui inimesed ka ükshaaval mõtlevad ja tegutsevad vähemalt enda seisukohalt küllalt arukalt, siis kollektiivina toimides see võime minetatakse.

Näiteid pole siia tõesti raske leida. 2010. aasta sügisel puhkenud «tatrapaanika» ajal hakati seda meie toidulaual kaunis marginaalset teravilja järsku suuremates kogustes varuks ostma, sest levisid kuuldused tatra peatsest otsalõppemisest. Nõudluse kasvuga loomulikult kaasnenud hinnatõus näis tõestavat, et kartustel on tõsi taga, ning õhutas veel enam ostma. Tagajärjeks olidki ajutiselt tühjad letid ning põhjendamatult suur kogus suhteliselt kallilt ostetud tatart inimeste köögikappides.

Massihüsteeriate tagajärjed ulatuvad hiljem piinlikuna tunduvate soengu- ja rõivamoodide kandmisest börsimullide ja -krahhideni ning naabritapusõdadeni. Tõepoolest, ons õigus Friedrich Nietzsche­l, kes ütles, et kui üksikisiku puhul on hullus erand, siis grupi puhul reegel?

Mõlemad lähenemised viivad tõdemuseni, et parim viis probleemi lahendamiseks on leida vajalike teadmiste ja oskustega eksperdid. Rahva rolli sellises eksperdikeskses ühiskonnas nähakse ekspertide või nende kontrollijate volituste uuendamises, näiteks valimistel.

Selles arusaamas aga peitub kaks vastuolu. Esiteks, suutlikkus valida välja parim ekspert peaks eeldama valija veel suuremat ekspertiisi. Teiseks, arusaam ekspertteadmistest kui objektiivsest ja sõltumatust tõest on üldisemalt asendunud juba arusaamaga, et ka ekspertide teadmised on piiratud ning mõjutatud erialastest või maailmavaatelistest väärtushinnangutest. Mis veel olulisem: ise nad seda ei tea.

Teisisõnu: ka eksperdid eksivad, nagu kõik ülejäänud inimesed, ning mida väiksem ja homogeensem on otsust tegev grupp, seda suurem on tõenäosus, et võimalikud vead otsuses jäävad üles leidmata.

See ei tähenda, et eksperte pole vaja, vaid et vaja on väga erinevat ekspertiisi, formaalharidusest pärineva kõrval ka isiklikel kogemustel põhinevat. Mis omakorda tähendab, et igaühel võib olla olulisi teadmisi ja kogemusi, olemaks ekspert.

Küsimus on organiseerimises

Kui igaüks võib olla ekspert, ent rahvahulgad võivad kergesti käituda rumalalt, kuidas siis tagada, et otsuste tegemisel võimenduks just inimeste tarkus? 2004. aastal ilmunud raamatus «Rahvahulkade tarkus» («Wisdom of Crowds») nimetab James Surowiecki kolm tingimust, mis selleks luua tuleb.

Et inimhulgad oleksid targemad kui selle üksikud liikmed, peavad osalejad tooma otsustusprotsessi erinevaid vaatenurki, teadmisi ja kogemusi, see tähendab, olema üksteisest piisavalt erinevad. Samasuguse taustaga – samalt erialalt, vanusest, rahvusest, soost jne – inimestel on üksteist küll kergem mõista, aga raskem täiendada.

Üks Surowiecki ilmselt üllatavamaid väiteid on, et parimad kollektiivsed otsused ei teki mitte konsensuse ja kompromisside kaudu, vaid just tänu eria rvamustele. Seega on tähtis tagada osalejate sõltumatus, et nad lähtuksid valikut tehes oma parimast äranägemisest, mitte ei üritaks jäljendada autoriteete või üksteisele meeldida. Paradoksaalselt tähendab see, et liiga palju infot teiste arvamustest muudab grupi rumalamaks.

Tõsi, siin tuleb silmas pidada, et Surowiecki räägib olukordadest, kus saab öelda, et teatud vastus on õige või õigem kui teised. Päriselus pole aga sageli väärtuseks mitte üksnes objektiivselt parima (efektiivseima, kiireima, odavaima vms), vaid sellise lahenduse leidmine, mis osalistele enim meeldib – selle selgitamiseks on konsensuse ja kompromisside otsimine vältimatu.

Kolmanda tingimusena toob Surowiecki esile, et protsessis peab olema mehhanism, mis muudab inimeste üksikud arvamused kollektiivseks – valikute tegemise puhul näiteks hääletus- või muu eelistuste teadaandmise süsteem, kirjutatud või kirjutamata reeglid jms.

6. aprillil kogunev Rahvakogu arutelupäev on neid tingimusi arvesse võtnud. Tehtud ettepanekud, neid seminaridel analüüsinud eksperdid ja juhuvalimi alusel valitud arutelupäevale kogunejad toovad kokku erinevad vaatenurgad. Aruteludes ei ole eesmärk otsida konsensust, vaid kõrvutada erinevad sõltumatud seisukohad. Neist toob hääletus välja tervikpildi.

Paari nädala eest hakkas Euroopa Parlament liikmesriikide esinduskogudele pakkuma internetisüsteemi, mis lihtsustab muudatusettepanekute tegemist ning muudab ka seaduste loomise protsessi kergemini jälgitavaks. Võib-olla peaks riigikogu kaaluma seesuguse süsteemi kasutuselevõtmist, et seeläbi tekiks rahval arusaam, kuidas muudatusettepanekud seadustesse jõuavad (või ei jõua).

Kuid igasugustest e- ja mitte-e-abivahenditest tähtsam on muutus mõtlemises. Kui võim näeb kaasamises vaid vahendit tehtud otsuste legitimeerimiseks, rahvaalgatuses ohtu põhiseaduslikule korrale ning kriitikas põhjendamatut rünnakut, siis on ka mõistetav, miks võimalusse poliitiliste otsuste tegemisel rahvale osalemisvõimalust pakkuda suhtutakse pigem skeptiliselt.

Tõsi, rahva osalusel sündivast mõeldes on võimalik minna ka liiga utoopiliseks ning vahel on mõned sellised ideed kantud ka lapsikust usust, et võrgustunud ühiskond suudab kõiki asju lahendada uut moodi. See pole kindlasti nii, kuid samas ei tähenda see, et rahvast ei saaks rohkem kaasata nii tehnoloogiavahenditega kui ilma nendeta.

Tõkked üksteise mõistmisel

Rahva eeldatava ebapädevuse taga on sageli üksteisest möödarääkimine, mille põhjuseid võib nimetada viis. Selliseid keeleprobleeme sageli alahinnatakse ja kiirelt kipub sündima diagnoos «ebapädev». Tegu on barjääridega üksteise mõistmisel, mis tuleb edukaks dialoogiks teadlikult maha võtta.

Üheks suurematest probleemide allikaist on ebapiisav info, mille põhjal on raske olla ühises inforuumis ja mõista aruteluteemaga seonduvat. Kuigi Eesti on eesrindlik e-riik ja info levitamise kanalitest pole puudust, on info ebapiisavus üks sagedasemaid kaasamisprobleeme – olgu siis selle leidmine keeruline või töömahukas, pikkadest ja keerulises keeles materjalidest iva leidmine raske või puudub mingis arutelus oluline taustamaterjal.

Kuid vähese info taga võib olla ka ratsionaalne ignorantsus. Sel juhul on otsus mitte teada inimese teadlik valik – ja ka selleks peab inimesel õigus olema.

Teiseks keeleprobleemiks on erinev mõisteruum. Keel, mida eksperdid kasutavad, on sageli juriidiline kantseliit, mis on tavakeelest kaugenenud ja millest arusaamine, kõnelemata kaasarääkimisest, on muutunud omaette probleemiks. Seetõttu on valdkonna asjatundjate jaoks saanud pingutavaks pidada dialoogi inimestega, kes kasutavad erialatermineid ebatäpselt. See omakorda võimendab arusaamist, et nendega, kes ekspertkeelt ei valda, ei ole mõtet ka arutelusid pidada, ning paneb inimese, kes soovib kaasa rääkida, juba ette vähem tõsiseltvõetava positsiooni.

Keeleerinevuse küsimust oleks lihtne lahendada, kui seda soovida. Vaja on empaatiavõimet ja kuulamisoskust, et aru saada, mida inimene öelda tahab, isegi kui ta ei väljenda end täpsete erialaterminitega. Üks selliseid näiteid on rahvakogu.ee-s palju kõneainet pälvinud ettepanek lõpetada häälte ülekandmine. Valdkonna eksperdi loomulik esmane reaktsioon võib olla, et see pole probleem, sest Eesti valimissüsteemis ei toimu häälte ülekandmist. Kui aga sõnavõttudesse süveneda, võis aru saada, et rahul ei oleda kompensatsioonimandaatide süsteemiga ja leitakse, et üleriigilised nimekirjad võiks ära kaotada.

Kolmas arusaamatuste põhjus võib olla teistmoodi teadmised. Näiteks kui üks aruteluosaline tunneb täpselt õigusruumi ja valdab statistikat, aga teisel on hea ülevaade sellest, mis selles asjas tegelikult kohapeal toimub. Nii võibki juhtuda, et ühisosa ei leita, sest õigusruumi tundja püüab aru saada, kas õiguslikult on kõik korrektne, ja teine seletada tegelikku olukorda. Sellest barjäärist on üsna lihtne üle saada, kui olla aktiivne kuulaja ja olla kursis tegelike oludega, et mõista, kas õigusakt tegelikult töötab ja mida näitab statistika.

Neljas tõke üksteisemõistmise teel võib peituda erinevas väljendusoskuses, mis ei võimalda aruteluosalistel asjakohaselt väidelda oma arvamuste üle. Elementaarsed väitlusoskused ja arutelukultuur oleks siin suureks abiks, et eristada põhjust ja tagajärge, mõtestada probleeme ning teha loogilisi järeldusi. Kui seda ei osata, võivad arutelud muutuda nn vihakoosolekuteks, kus kõige paremini paistavad töötavat sõim ja ülekarjumine.

Viies tõke on seotud aruteluprotsessi endaga. Näiteks ei eristata alati kolme etappi: 1) diskussiooni algatamine ja probleemide selgitamine; 2) võimalike lahendusvariantide pakkumine ja arutelu nende üle; 3) eelnõu või muu otsustusdokument, millega vormistatakse sobivaim lahendusvõimalus. Nii võib juhtuda, et esimeses etapis hakatakse lahendusvõimalusi välistama ja nii tapetaksegi asjalik arutelu.

Seega on oluline roll mõistlikel ja selgetel aruteluprotsessidel, et igaüks saaks aru, mis etapis ollakse, ja neist kokkulepetest ka kinni peetaks. Samas ei tohi vorm hakata sisu üle domineerima – nii võib tekkida nn soojapuhuri efekt, mida kirjeldas Postimehes Liis Kuresoo («Läbirääkija või soojapuhur?», PM 06.03), kus arutelu osalised on kokku kutsutud, kuid arutelul pole sisulist kaalu ega mõtet.

Seega: arusaamal «rahvas on rumal» on mitu väga erinevat komponenti. Kuid enamasti ei johtu ükski neist inimestest endist, vaid on kommunikatsiooniprobleemid või lihtsalt vähese organiseerimise küsimus.

«Poliitikahuviliste kool» on artiklisari, kus mitme eriala asjatundjad analüüsivad aktuaalseid poliitilisi sõnumeid ning annavad nõu, kuidas neid saaks paremini koostada ja mõista.

Lugemis­soovitus:

• James Surowiecki «Rahvahulkade tarkus» («Wisdom of Crowds»)

• Paul Graham «Kuidas mitte nõustuda» («How to disagree»)http://www.paulgraham.com/disagree.html

• «Inimesed ja osalemine. Kuidas kaasata kodanik otsusetegemisse» («People and Participation. How to Put Citizens at The Heart of Decision-Making», Involve 2005)

• «Ühenduste kaasamine» («Engaging communities. Good practice case stu­dies», Office for Public Management 2008)

• «Kaasamise käsiraamat ametnikele ja vabaühendustele» (Riigikantselei ja EMSL 2009)

Postimees 05.04.2013

Poliitikahuviliste kool 3: metafoor

Tarmo Jüristo, TLÜ kultuuriteooria doktorant

Urve Eslas, arvamustoimetaja

Silver Meikar, inimõiguste instituudi nõunik

«Poliitikahuviliste kooli» kolmandaks teemaks valisime metafoori. Semiootikas ja keeleteaduses mõeldakse metafoori all tavaliselt mingi nähtuse või asja omaduste ülekandmist (metaphora, kr k «ülekanne») mõnele teisele asjale või nähtusele. Keeles on metafoorid nii loomulikud, et jäävad sageli kasutajatele märkamata. Ometi on metafooril oluline roll mängida selles, kuidas me maailmast aru saame ning selles käitume.

Kujundlikult võib mõelda metafoorist kui pakikandjast, kes lisaks pakile – tähendusele – toob salakaubana kaasa terve väärtuste ahela ning sellega ka ideoloogilise maailmanägemuse, mis pakisaaja arusaamist märkamatult suunab. Selline metafoori kirjeldus on samuti metafoorne.

Läinud aastal lõpuks ka eesti keeles ilmunud raamatus «Metafoorid, mille järgi me elame» ütlevad Ameerika lingvistid George Lakoff ja Mark Johnson järgmist: «Muutused meie mõistete süsteemis muudavad meie jaoks reaalsena tunduvaid asju ja mõjutavad seega ka viisi, kuidas me maailma tajume ja kuidas neist tajudest lähtuvalt toimimine.»

Kasutatavatest metafooridest sõltub, kuidas me teeme oma valikuid, olgu igapäevases käitumises või poliitilistes otsustes, näiteks valimistel.

Poliitilisest kommunikatsioonist põhineb suur osa metafooridel – nende abil on kerge luua ilma keerulise lisaargumentatsioonita soovitud tähendusi. Metafoor pakub mõttelise raami, mis kuulaja poolt ära sisustatakse nii, et vajalikud tähendused on juba antud.

Kõige lihtsamal tasemel väljendub poliitiline metafoor valimiskampaaniate kohati lausa kalambuuritsevas keelepruugis (näitena võib tuua juhtiva paremerakonna valimisloosungi «Parem Eesti kõigile») või suhteliselt lihtsakoelistes retoorikanippides (nagu Keskerakonna «tõekomisjon»).

Põhjalikumal vaatamisel on asi aga märksa mitmetahulisem ning keelel ja keelekasutusel on poliitikas palju olulisem roll, kui esmapilgul võib tunduda.

Nimelt, nagu rõhutavad ka Lakoff ja Johnson, on meie mõtlemine olemuslikult metafooriline – meil ei ole selles põhimõttelist valikut, kuna kuivõrd meie mõtlemine ja mõistmine toimub keele vahendusel, ei saa me seda MITTE teha. Rääkides asjust teatud moel (näiteks viidates neile «õigete nimedega») kaotame pahatihti võime mõelda neist kuidagi teisiti.

Kui üks tähendus on juba laiemalt omaks võetud ja seega baasmetafooriks muutunud, on väga keeruline mõelda asjadest kuidagi teisti, mõne teise metafoori läbi. See eristab poliitilisi metafoore varem «Poliitikahuviliste kooli» sarjas käsitletud sildistamisest. Poliitiline metafoor sageli mitte üksnes ei suuna kuulajat nägema asju või nähtusi soovitud viisil, vaid esitab neid ainuvõimaliku viisina, ilma teiste võimalusteta.

Klassikaliseks ja rahvusvaheliseks näiteks on siin selline poliitiline teema nagu maksud. Oma igapäevases keelepruugis või ka meedias ei märka enamik meist midagi erilist selles, kui räägitakse «maksukoormast». See on mõistagi metafoor, kuivõrd maksudel – erinevalt näiteks kividest või mullast – ei ole päriselus kaalu.

Mis teeb maksud kivikoorma sarnaseks, on mõtteline seos: me kujutame neid ette millegi rõhuvana, tarbetu ning ebameeldiva raskusena. See omakorda teeb võimalikuks rääkida «maksukoorma kergendamisest» – ning see on mõistagi hea asi, sest kellel meist ikka saaks olla midagi selle vastu, kui meie koormat kergendatakse. Pole sugugi juhuslik, et madalate maksude ning õhukese riigi ideed toetava Reformierakonna retoorikast leiab sõna «maksukoorem» kasutamist tunduvalt sagedamini kui näiteks sotsiaaldemokraatide keelekasutusest.

Häda on siin aga selles, et see konkreetne metafoor raamistab igasuguse selleteemalise debati lähtuvalt vaikivast eeldusest «maksud on ebameeldiv raskus» ning seetõttu tajume ettepanekuid, millega võiks kaasneda maksude tõus ebaõiglaste, vastumeelsete ja pahatahtlikena – ja seda ENNE, kui meil on olnud võimalus isegi kaaluda, kas neil võiks ka mõni positiivne pool olla.

Ka «võitus» on üks poliitika baasmetafooridest, mida kasutatakse üsna laialt, alates parlamendiaruteludest kuni valimiskampaania kirjeldamiseni. See võimaldab meil rääkida oma seisukohtade «kaitsmisest», «vastase ründamisest», «allajäämisest». Võitluse metafoori variatsiooniks on sõja metafoor.

Selle kohta on spetsiifilisemaks kodumaiseks näiteks käibele võetud termin «kübersõda». Ka see on metafoor, just nagu «kodusõda» Singer Vingeri kuulsas laulus – ning ka selle metafoori kasutamine toob salakaubana kaasa terve hulga kontseptsioone ning väärtusahelaid, mida on esmapilgul väga lihtne mitte märgata.

Esiteks põhineb «kübersõja» metafoor eelneval mõisteraamil, mis käsitleb internetti kui (küber)ruumi – ja mõistagi pole ka see kaugeltki midagi «loomulikku» või ainumõeldavat. Millegipärast ei mõtle ega räägi me näiteks GSM-ruumist, kuigi mobiilivõrk võimaldab tervet hulka suhteliselt sarnaseid suhtluspraktikaid.

Viidates internetile kui «ruumile» või «territooriumile», on sellele võimalik kohaldada aga tervet hulka järgmisi mõisteid, nagu näiteks «piir» või «suveräänsus» – ja see teeb näiteks võimalikuks selle, et Eesti riik saab eraõiguslikelt andmesidepakkujatelt nõuda välisriikides opereerivate online-kasiinode veebilehtedele juurdepääsu blokeerimist.

Samuti tõi kübersõja metafoori juurdumine kaasa sellise reaalse institutsiooni nagu küberkaitseliit, kes võitleb küberohtudega ning on valvel küberterroristide suhtes. Sama metafoori laiendades jõuaksime aga ju selleni, et Eesti küberkaitsevõime parandamiseks oleks meil vaja kübermiinipildujaid ning kui me peaksime sattuma ootamatult võimsa küberrünnaku ohvriteks, läheks Eesti mehed kübermetsavendadeks (ja laulaks oma küberonnides laulu «iTsihh, iTsahh, iVelled»).

«Võitlus», «lahing» ja teised sõja-metafoorid aitavad rõhutada asja olulisust ja/või välistada küsimusi vahendite kohta. Kui sõjas on kõik vahendid lubatud, siis ka valimisvõitluses või poliitilises lahingus pühitseb eesmärk meetodid. Ning võitjad, teadagi, kirjutavad ajaloo ehk ütlevad tagantjärele, kellel oli õigus. Pärast võidu saavutamiseks öeldakse teisele poolele, et «pärast võitlust rusikatega ei vehita».

Poliitiline võitlus ei toimu eelkõige mitte idee sisu, vaid neid kirjeldavate metafooride vahel, ja see ei leia aset üksnes kõnetoolis või komisjonides, vaid toimub ka, või isegi eelkõige, keeleliselt, meedia vahendusel. Võimu saavutamine tähendab vähemalt osaliselt ka keelelise hegemoonia saavutamist. Domineeriv positsioon selles, kuidas valijad poliitilist tegelikkust – näiteks makse või vabadust – mõistavad, toob kaasa ka suuremad võimalused valimisvõitluses.

Kuid metafoore ei saa kasutada mitte üksnes ideoloogilise mõjutamise eesmärgil, vaid ka nende mõjutuste analüüsimisel, et ühe või teise poliitilise jõu sõnumi sisu avada ning seda enam mõistetavaks teha. Nii on võimalik kirjeldada – just nagu Lakoff teeb – liberaalide ja konservatiivide asusaama erinevust riigist vanema-metafoori läbi, mis aitab erinevaid maailmavaateid kandvaid poliitilisi positsioone seletada.

Konservatiivide arusaama valitsusest võib vaadata kui karistavat isa, kelle ülesanne on kasvatada ühiskonda karmide moraalireeglite läbi ning kelle arusaam kõigist lastest kui loomult võrdsetest toob kaasa järelduse, et kuna kõigil on võrdsed võimalused, on moraalne ka võrdne maksukoormus – milleks karistada edukaid selle eest, et nad on edukad. Põhimõttest «Uju või upu» tulenevalt saavad ka sotsiaalsed programmid külge ebamoraalsuse pitseri – sotsiaalsete toetuste läbi saavad vähem edukad midagi, mida nad ei ole ära teeninud, mis teeb nad omakorda veel laisemaks ja seega ka ebamoraalsemaks.

Seevastu liberaalide – on oluline märkida, et Lakoffi arusaam liberaalisest ei vasta sellele, mida Eestis end liberaalseks jõuks nimetav erakond esindab – arusaam valitsusest on pigem kirjeldatav hoolitseva ema metafoori läbi: tema kannab hoolt vähem edukate laste eest, muretsedes ka selle pärast, et ebavõrdsed võimalused oleksid näiteks maksude erinevust rakendades veidi enam tasakaalustatud.

Eesti kontekstis vastas karmi isa metafoorile Res Publica – ja osaliselt vastab praegune IRL –  ning hoolitseva ema metafoorile Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Need metafoorid, mõneti küll lihtsustavad, just nagu metafooridele omane, on ometi omal kohal selleks, et aidata inimestel paremini mõista poliitilisi jõude, mis riiki kujundada püüavad.

Metafooridel on oma praktiline väärtus – puutudes kokku uue ja tundmatuga, otsime sarnasust juba teadaolevaga ja püüame paigutada uut kogemust olemasolevasse teadmiste, kogemuste ja mõistete raamistikku. Selleks et meil oleks võimalik rääkida keerulistest või abstraktsetest nähtustest, taandame need lihtsatele sarnasustele ja saame neist mõelda teiste kujundite kaudu.

Näiteks «elu», mis on abstraktne ja komplitseeritud mõiste, muutub meie jaoks hoomatavamaks, kui mõtleme sellest, kasutades teekonna metafoori, ning see võrdlus teeb võimalikuks rääkida raskuste ületamisest, sihi otsimisest, eksinud olemisest, elutee katkemisest või pooleli jäämisest. Need kõik on metafoorid.

Metafooride teene on, et saame rääkida lisaks elule ka sellistest olulistest, kuid abstraktsetest asjadest nagu vabadus või demokraatia, kuid igal metafoori kasutamisel oma hind: kuna üks nähtus on võrreldav teisega vaid mingis ulatuses, toimub metafoori kasutamisel osaliselt tähenduse vaesustamine ja osaliselt juba varem mainitud lisatähenduse salakaubana kaasa toomine.

Kokkuvõtteks: tegelikkusest arusaamine sõltub sellest, millisesse metafoorsesse raami kogetav paigutada. Üks metafoor ei kirjelda meile maailma rohkem ega vähem «tõelisemalt» tegelikkust kui teine, vaid mõlemad on pelgalt üks võimalik asjade seletamise viisidest. Me ei saa küll mõelda ilma metafoorideta, aga meie valida on see, milliseid metafoore me mõtlemiseks rakendame.

Näiteks ja edasi mõtlemiseks: kui me ei kasutaks poliitilisest diskussioonist mõtlemiseks mitte võitluse metafoori vaid püüaksime kirjeldada seda mõne teise metafoori, näiteks tantsu läbi, mis ei too lisatähendusena kaasa mitte vastandlikest huvidest tulenevat lahingut, mille eesmärk on vastase allutamine, vaid harmoonia leidmisele orienteeritud vastastikuse õppimise, kas sellest muutuks midagi ka poliitilise diskussiooni loomuses endas?

Lugemissoovitused:

George Lakoff, Mark Johnson, «Metafoorid, mille järgi me elame»

George Lakoff, «The Political Mind: Why You Can’t Understand 21st-Century American Politics with an 18th-Century Brain»

George Lakoff, «Don’t Think of an Elephant!: Know Your Values and Frame the Debate»

«Poliitikahuviliste kool» ilmub iga kuu «Memokraadis» ja ajalehes Postimees. Projekti käigus analüüsivad mitme eriala asjatundjad aktuaalseid poliitilisi sõnumeid ning annavad nõu, kuidas neid saaks paremini koostada ja mõista.

PM 14.07.2012

Poliitika­huviliste kool: ekspert

Urve Eslas, meediaekspert
Daniel Vaarik, kommunikatsiooniekspert
Silver Meikar, poliitikaekspert

Poliitikahuviliste kooli teiseks aruteluteemaks valisime mõiste «ekspert». Klassikalise definitsiooni järgi on ekspert see isik või institutsioon, kel on mingil alal mingi teadmine, mida teistel ei ole, ning oskus seda teadmist kasutada. Selles artiklis defineerime eksperti kui kedagi, kellel avalikkus arvab mingil teemal teistest enam teadmisi või kogemusi olevat. Sealjuures ei ole oluline, kas arvamus eksperdi suuremast teadmiste- ja kogemustepagasist vastab tegelikkusele.

Tegelike ekspertide arvamuse kasutamine on ettevõtete või riigi nõustamisel või ajakirjanduses muidugi vajalik. Hea oleks, kui neid oleks mitu ja nad ei räägiks sama juttu. Veelgi parem, kui nad oleksid sõltumatud.

Selle artikli kontekstis huvitab meid, kuidas eksperdi hinnang võib poliitilises kommunikatsioonis muutuda propagandavahendiks ning see, kuidas aru saada, millal nn ekspertarvamusele rõhutades soovitakse lugejat tasalülitada nii diskussioonist kui mõtlemisest: ekspert teab, ja kui argument sisaldab viidet eksperdi seisukohale, ei saa see olla vale ning selles ei tule ei kahelda ega püüda sellega vaielda. Õigus on eksperdil, järelikult ka minul, kui ma eksperdi argumente kasutan.

Eksperdi-positsiooni teeb ohtlikuks just see, et ekspertide sõnal on suurem võim kui tavakodanike omal ning nad kujundavad poliitikat ilma, et keegi oleks neid selleks valinud või volitanud. Ühte viisi, kuidas meedia eksperte loob, on kirjeldanud sotsioloog Pierre Bourdieu. Tema kasutab näitena küll peamiselt televisiooni, kuid see on laiendatav ka suurele osale ülejäänud meediast, seda enam, et online-meedia meenutab oma toimimisprintsiipidelt pigem raadiot-televisiooni kui paberlehte.

Bourdieu näitab, et kuna kiirmeedia keskkonnas on spetsialistil mahu- ja ajapiirangute tõttu väga raske öelda seda, mida öelda tahaks ning peab piirduma paari lause või repliigiga, on meedias üles astuvate ekspertide ringi jäänud vähem neid, kes lähevad sinna midagi ütlema, ning rohkem neid, kes lähevad selleks, et pildil olla ja sellega oma sotsiaalset kapitali kasvatada. On selge, et vajadust kasvatada kapitali tunnevad rohkem need, kel kolleegidelt saadud tunnustust napib.

Meedia ja eksperdi suhe on sümbiootiline: meedia vajab eksperti, kes kiiresti vajaliku kommentaari annaks, ja ekspert meediat, kes tema eksperdi-positsiooni kindlustab ning sellega tema sotsiaalset (ja seeläbi lõpuks ka materiaalset) kapitali suurendab. Meedia «tellimus» eksperdile – lihtsalt kättesaadav, kiiresti reageeriv, mõõdukalt vaimukas, turvalise seisukohaga – määrab üsna täpselt ära ka selle profiili, millele peab kiirmeediale sobiv ekspert vastama.

Eksperdilt oodatakse harva uut vaatenurka või meediatarbijate maailmapilti kõigutavat informatsiooni. Pigem tahetakse selle sõnastamist, millega enamik nõus oleks, kuid mis seni tsitaadina puudu on. Ekspert on meedia laiskusest sündinud mugavustoode: igal kiirmeedia töötajal on oma ekspertide ringkond, kellelt kiiresti vajaliku ja ette teada maailmavaadet esindava – ning sageli ka ette teada seisukohaga – kommentaari saab.

Sümbioos on täiuslik: ekspert aitab meediatöötajal teha tema tööd ning meediatöötaja aitab kinnistada eksperdi eksperdikuvandit. See sümbioos on aga halb seetõttu, et on sumbunud mugavusring, kus luuakse vähe uut informatsiooni, kus ei ajakirjanik ega ekspert ei täida tegelikult neilt oodatavat rolli ning kus meediatarbija on sageli jäetud ilma olulisemast, mida meedia peaks andma.

Peamine oht on aga see, et selliseid meedia mugavustooteid, kelle sõnadele meedia on samas andnud teiste omadest suurema kaalu, on mugav kasutada ka poliitilises kommunikatsioonis. Siin saab sümbioos veel ühe lüli – poliitiku või tema tekstikirjutaja.
Poliitika kasutab eksperti oma seisukohtade toestamiseks, aga kui sobivat eksperti parajasti pole, kuid vajadus eksperdi järele on, võib poliitika selle ka luua.

Idarahaskandaalile oma hinnangu andmiseks moodustatud nn Keskerakonna tõekomisjon kasutas kapo peadirektori käskkirja ümberlükkamiseks kaitseväe ohvitseri Rene Toomse arvamusavaldust tema ajaveebis. Keskerakond nimetas nii komisjoni lõppraportis kui ka meedias Toomset «luureohvitseriks», «luurajaks» jms.

Sellega loodi talle meedias eksperdi kuvand («luuraja ju teab, kuidas asjad luureorganisatsioonis käivad või peaksid käima») ning kasutati tema välja öeldud seisukohta kapo väidetele. Luureekspert luureorganisatsiooni vastu on palju parem positsioon kui poliitik luureorganisatsiooni vastu.

Siinkohal ei ole oluline, kas Toomse blogis ilmunud analüüs oli pädev, vaid küsimus on selles, kuidas seda poliitilise eesmärgi nimel ära kasutati. See reprodutseeriti tõekomisjoni raportis lisana allkirjastatud ja/või templiga ametlike kirjade kõrval ning seega sooviti sellele anda sama tugev kaal, kui näiteks kapo käskkirjal ja linnasekretäri kinnituskirjal. «Eksperdi» silt ei kleebitud seega külge mitte ainult isikule, vaid ka tema arvamusele.

Vahel panevad eksperdid poliitikud ka raskesse olukorda ning kitsendavad nende valikuid. Kalle Muuli kirjutas 26. mail Postimehes loo «Me ei lükka edasi», kus kirjeldas, kuidas IMF püüdis 1992. aastal sundida toonast Eesti Panga presidenti Siim Kallast rahareformist loobuma. Vaieldamatult oli survele vastu panemine raske, sest IMFil on maailmas finantseksperdi roll ning samuti mõjutavad nende avalikult antud hinnangud riikide käekäiku.

Ka kaitseminister, kelle tegevust kritiseerib avalikkuse ees mõni kaitseväelane või -liitlane, võib sattuda keerulisse olukorda. Avalikkus näib uskuvat riigikaitse teemal pigem mundrikandja juttu ning kaldub pidama teda suuremaks eksperdiks kui ministrit. 2006. aasta 26. veebruaril kasutas oma kaitseliitlaseks olemise argumenti kui eksperdiks olemise tagatist Raigo Sõlg, kes Delfi kommentaariumis nõudis kaitseliitlasena Jürgen Ligi tagandamist. Siin näites apelleeris Sõlg ise eksperdi staatusele, et saada suurem toetus oma seisukohale ja nõudmisele.

Kõige lihtsam, seega ka enim kasutatud meetod on juba valmis seisukoha tõestuseks otsida sobiv ekspertuuring. Selline meetod on laialt levinud ka poolpoliitilistes sektorites.

Tuginedes Londonis asuva sõltumatu mõttekoja Legatum Institute’i avaldatud heaolu-uuringule, mille kohaselt Eesti on sotsiaalse kapitali kohalt muretsemapanevalt madalal tasemel, väitis 2009. aasta novembris Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam Päevalehes ilmunud artiklis, et sotsiaalne sidusus on Eesti jaoks suur probleem, ning nõudis valitsuselt tegutsemist.

Samas, nagu Kaarel Tarand välja tõi, jättis ekspert Mall Hellam teisele eksperdile, Legatum Institute’le viidates märkimata, et sotsiaalse kapitali mõõtmisel võetakse reeglina olulise tegurina arvesse religioon, mille puhul aga Eestis ei ole näitajad just eriti kõrgel.

Sellele Mall Hellam aga oma artiklis ei viita. Selle asemel võtab ta järelduse ning «sisutab» selle sootuks teistsuguste näidetega: peresidemed, ühistegevus, sotsiaalne aktiivsus.

Niisiis ei pruugi «ekspert» tähendada üksnes inimest, kelle positsiooni mingil alal oma väidete tõestamiseks kasutatakse, vaid samamoodi võib kasutada eksperdi rollis institutsiooni: reitinguagentuuride (nt Standard & Poor’s) aruanded on sobilikuks eksperthinnanguks, et põhjendada valitsuse edukust, inimõiguste eksperdi kuvandiga organisatsioonide (Inimõiguste Instituut, Freedom House, Human Right Watch jt) hinnangud ja analüüsid sobivad kasutamiseks, kui on vaja näidata mõne riigi puudusi.

Eksperdi-positsioon võib laieneda tervele riigile või piirkonnale. Kui soovime näidata, et karmim riigi sekkumine majandusse on hea, siis toome näiteid Singapurist. Kui soovime näidata, et see pole kuigi soovitav, siis toome näiteid Valgevenest. Samamoodi on riik, mille majandusel on rasked ajad, sobilik ekspertnäide «ebaefektiivsest maksusüsteemist».

«Foorumi» saates põhjendas Urve Palo, et miks sotside majandusprogramm on parem kui valitsuse oma Soome ja Venemaa maksusüsteemi vastandamisega, luues olukorra, kus nende kahe riigi võrdluses sooviksime end pigem võrrelda Soomega ning sellega ühtlasi ka toetada Palo seisukohta. See, et Venemaal on proportsionaalne tulumaks, ei tähenda iseenesest, et selline tulumaksusüsteem halb on. Venemaal on muud asjad kehvad – korruptsioon, inimõiguste rikkumine jne.

Sarnast oma väite tõestamiseks sobiliku ekspertriigi näite kasutamist kasutatakse poliitilises kommunikatsioonis ohtrasti. Reformierakonna ACTAt pooldavat seisukohta kaitstes kirjutas riigikogu liige Valdo Randpere 11. veebruaril Delfis nii: «Võltsimisvastase kaubandusleppega on praeguseks ühinenud 22 ELi riiki pluss USA, Austraalia, Jaapan, Singapur jpt. Ühinenud pole näiteks Venemaa ja Süüria./…/ Kas tõesti on põhjus selles, et Rootsis ja Taanis hinnatakse sõnavabadust ja inimeste põhiõigusi madalamalt? Kindlasti ei.» Kuid sellest ei saa teha järeldust, et ACTA ei ole ohuks interneti- ja sõnavabadusele ning seda ei saa kasutada argumendina tõestamaks, nagu oleks üleliigne, et ka Eesti kujundaks selles küsimuses oma seisukoha.

Eksperthinnangud võivad sageli ka tõele vastata, kuid oluline on, et 1) neid ei võetaks tõe pähe ainuüksi seetõttu, et need on esitanud ekspert ning 2) me suudaksime mõista, kui neid kasutatakse (valikuliselt) ära mingi muu agenda õigustamiseks. Poliitiline kommunikatsioon armastab eksperte, sest ka üksnes neile tuginedes saab üldsust veenda mingi idee õigsuses.

Postimehes 2006. aasta novembris ilmunud intervjuus vastas Leo Kunnas küsimusele, kas spetsialistide arvamust võiks siiski rohkem küsida, järgmiselt: «Jah, ma pean ka seda loomulikuks, et arst räägib haigustest, õpetaja haridusest, kaitseväelane kaitseväest ja riigikaitsest.» («Leo Kunnas, sõdurjumala teener», PM 14.10).

Arst teabki haigustest, kuid ei pruugi olla oma ameti tõttu tervishoiureformi suurim asjatundja, samuti õpetaja haridusreformi ja kaitseväelane riigikaitse ülesehitamisel. Väga tihti kleebitakse neile meedias eksperdi silt külge ning avalikkus peab nende esitatud seisukohta tõeseks tänu nende ametile. See, et keegi oskab haamrit käes hoida, ei tähenda, et ta oleks maailma parim arhitekt.

Meediatarbija jaoks on oluline mõista ekspertarvamusega manipuleerimise tehnikaid ning õppida märkama, kuidas, millises kontekstis ja millistel eesmärkidel kasutatakse eksperthinnanguid mingi konkreetsele erakonnale vajaliku väite õigustamiseks/tõestamiseks.

Ka selles artiklis välja käidud seisukohti ei tohi võtta tõe pähe üksnes seetõttu, et need  on kirja pannud Poliitikahuviliste kooli «ekspertid». Kommenteerige Postimehe veebiküljel või Memokraadi blogis, vaielge vastu ning lisage oma tähelepanekuid ekspertide kasutamisest propagandavahendina.

Poliitikahuviliste kool ilmub iga kuu blogis Memokraat ja ajalehes Postimees. Projekti käigus analüüsivad mitme eriala asjatundjad aktuaalseid poliitilisi sõnumeid ning annavad nõu, kuidas neid saaks paremini koostada ja mõista.

PM 02.06.2012