Category: UK

Kõik lootus jätke, astudes siit välja

Suurbritannia vaatab nii läbirääkimisi EL-iga kui ka suhteid Šotimaaga endiselt enesekesksetest ebareaalsetest tulevikulootustest lähtudes.

Aasta tagasi võis kahes kultuuriliselt lähedases, kuid geograafiliselt teineteisest kauges riigis – Ühendkuningriigis ja Ühendriikides – märgata ühendavat muret. Nii Londoni pubides kui ka Washingtoni kohvikutes, kus tavaliselt vaieldakse pigem koduste asjade üle, oli tunda peataolekut: mis saab siis, kui Suurbritannia otsustab lahkuda euroliidust ja Donald Trumpist saab Ühendriikide president?

Mõlemad otsused saidki vastu ootusi teoks. Mõlemad lahendused tõid kindluse asemel hulga küsimusi, millele alles otsitakse vastuseid.

Olgu Ühendriikidega kuidas on, Suurbritannias sai pärast pea aastast teadmatust lõpuks kindlaks kaks asja: Brexit tuleb, aga Šotimaa uut iseseisvusreferendumit niipea mitte. Ehkki Šotimaa valitsusjuht Nicola Sturgeon ütles laupäeval Šoti Rahvuspartei kongressil selge sõnaga, et olukord on Brexiti tõttu muutunud ja uus referendum möödapääsmatu, ei ole Suurbritannia peaminister Theresa May sugugi samal arvamusel. Londoni jaoks on oluline hoida riiki ühes tükis, et kaubelda euroliidult välja soodsaid lahkumistingimusi, kuid viis, kuidas seda tehakse, mängib kaardid kätte pigem Šotimaa iseseisvuse pooldajatele. Patroneeriv hoiak, ülevalt alla vaatamine ja hirmutamistaktika näitavad, et London ei ole eelmisest Šotimaa iseseisvusreferendumist midagi õppinud. Miski ei ärrita šotlase uhkust rohkem kui kamp Inglise toorisid, kes arvavad, et neil on õigus öelda šotlastele, mida teha ja mida mitte.

See, et Brexiti toimumise asjus valitseb lõpuks kindlus, ei suurenda üldist kindlustunnet. Selle üle, kas teadmine, et olukord on halb, on majandusele alati parem kui lootus, peeti mõni aasta tagasi Londoni majanduskoolis pikk väitlus. Kokkuleppele ei jõutud – teadmise mõju sõltub sellest, kas see puudutab strateegilist teavet või mitte. Näiteks teadmine riigi ees seisvatest majandusraskustest on ilmselt majanduse kohanemisele kasulik, seevastu teadmine meteoriidi vääramatust kursist tekitab tõenäoliselt majanduskaose. Paraku saame seda, kas teave on strateegiline või mitte, sageli teada alles siis, kui selgub, et asjade viltuminekut ei ole kuidagi võimalik vältida.

Paistab, et Brexiti tõsiasjaks saamine on selle vaidluse taustal pigem just teave, mille strateegilisus tuleb ilmsiks koos arusaamaga selle tagajärgede ulatuslikkusest ja vältimatusest, st alles tagantjärele.

Osaliselt on see mõistetav: kuni läinud nädalani oli tulevik Suurbritannia jaoks kahekordselt tundmatu. EL-i jäämise pooldajate lootus tekkis ja kadus, tekkis ja kadus sedamööda, kuidas arvati olevat leitud Brexiti peatamiseks legaalseid vahendeid, ja samas taktis kõikuv börs andis ebakindlusele oma bassilöögid. Suurbritannia kardiogramm näitas rütmihäireid, ja diagnoos – segu majanduslikust ebakindlusest, kultuurilisest ärevusest ja poliitilisest võõrandumisest nii UK kui ka EL-i tasandil – ei olnud enam ammu külmade kompresside ja palderjanitilkadega ravitav.

Isegi nüüd, kui Brexit on kindel, ei tea keegi, mis Suurbritanniast Brexiti käigus saab. Muutuste ulatuslikkus omakorda on tekitanud väitluse, kas Suurbritannia EL-i referendumit ei oleks tulnud käsitleda pigem põhiseaduslike muudatuste mastaabis, kus otsuseks on vaja kaht kolmandikku poolthääli. Neist mõnest protsendist, mis avasid Brexitile tee ja kujundasid Suurbritanniale uue tuleviku, arvatakse vähe olevat – valijad on selleks liiga mõjutatavad, poliitikud liiga manipuleerivad või lausa valelikud. Muidugi näidatakse sõrmega süüdistavalt referendumi ellukutsujale, Briti endisele peaministrile David Cameronile. Asja ei teinud kergemaks ka Brexiti-ministri David Davise läinudnädalane märkus „oleme meie riigi põlvkonna jaoks kõige tähtsamate läbirääkimiste lävel”, mis on lühinägelik – Brexiti ja sellega kaasnevate läbirääkimiste mõju võib tuua olulisi muutusi palju rohkemate kui ühe põlvkonna jaoks.

See, et tulevik on teadmata ja ebakindel, ei saa muidugi olla põhjus muutusi vältida. Tulevik on enam-vähem alati ebakindel. Pigem on probleem selles, et kõik kolm osapoolt – EL-i jäämise pooldajad, EL-ist lahkumise eestkõnelejad ja uut referendumit soovivad šotlased – loodavad, et tulevik tõendab: just nende suhtumine oli õige. Sellele lootusele tuginedes püütakse veenda ka valijaid, lootes vargsi, et ennustused lähevad iseenesest täide.

Tõepoolest, kui enamik usub, et läbirääkimised EL-iga lähevad ladusalt, majandussuhetes ei muutu oluliselt midagi, pangad ja mõttekojad ei lahku Londonist, ülikoolide rahvusvahelistest teadusprojektidest ei kao teadlased ja rahastus, Suurbritannia ei muutu rassistlikumaks – siis kõik lahenebki. Kuid millal saab enda ja teiste veenmisest bluff ja kas seda hetke osatakse näha? Või on see hetk juba saabunud?

Kui Iiri tööminister Mary Mitchell võrdles Briti kaubandusministrit Liam Foxi abielumehega, kes tahab lahutust tingimustel, mis vabastaksid ta kohustustest, kuid jätaksid kogu vara talle, siis tabas ta naelapead. Briti valitsus kavatseb pidada EL-iga läbirääkimisi eesmärkide üle, mis on vasturääkivad ja ebareaalsed. Kõik kolm osapoolt heidavad üksteisele ette soovmõtlemist ja faktide ignoreerimist. See on üks neid väheseid kordi, kus kõigil kolmel on õigus. Brexiti-loosungitest ei ole palju edasi liigutud: ka toona tehti lahkumiskampaania sisulise kalkulatsioonita, kuidas peaks „kontroll tagasi võetama”, löömata Suurbritannia majandust segi, või kuidas juriidilist, majanduslikku ja teadustegevuse vereringet, mida on aastakümneid ühendatud, oleks ülepea võimalik paari aastaga lahutada, nii et mõlemad patsiendid ellu jääksid.

Kui Financial Times nimetas hiljuti toimunut veidi irooniliselt melodraamaks, tabas ta teist naelapead. Suurbritannia sõnakasutuses nii Brexiti kui ka Šotimaa iseseisvusreferendumi puhul on kerge märgata lihtsustatud võrdlusi inimsuhetega. Ent see võrdlus ei ole üksnes kasutu, vaid ka eksitav. Ent selliste võrdluste kasutamine annab otsustajatele vahendid „rääkida rahvaga rahva keeles” ja sellega lisaohjad vajaduse korral meelsust suunata. Londonil on kogemus, et selline vajadus võib ilmneda.

Mõni kuu enne iseseisvusreferendumit rääkisin Šotimaal nii Nicola Sturgeoni kui ka Šotimaa iseseisvuse vastase kampaania liidri, Šoti konservatiivide esimehe Jackson Carlaw’ga. Sturgeon rääkis läbirääkimistest ja kalkulatsioonidest. Carlaw rääkis oma naisest, kellega ta on jäänud kokku nii headel kui ka halbadel aegadel, ja sellest, kui moraalselt vale on abielulahutus, mida Šotimaa tahab, ja nagu ikka, Šotimaa võimetusest oma eluga üksi hakkama saada.

Šotimaa vastas Suurbritannia patroneerivale „mansplainimisele” faktide ja ratsionaalsusega. See ei toiminud, Suurbritannia ei suutnud enam vaadata omaenda metafooridest kaugemale.

Kui selgus, et hirmutamine ei pruugi soovitud tulemust anda, võttis London kasutusele südantlõhestava sõnumi: kui Šotimaa lahkub, siis Inglismaa süda murdub. Ent kumbki ei olnud see, mida Šotimaa toona – ja ka praegu – oleks vajanud. Šotimaa tahtis võrdset mängu. Londoni jaoks jäi ületamata tõke, mis kujutas Šotimaad kui emotsionaalset, varatut ja pisut poolemeelset abikaasat.

Praegune õhustik meenutab 2014. aasta iseseisvusreferendumi eelset. Toonane „projekt Hirm”, nagu Šoti iseseisvuse vastaste kampaaniat nimetati, rõhutas peamiselt Šotimaa jaoks uut ja ootamatut olukorda, millega piirkond suuremate majanduslike kadudeta toime ei tule. Enne referendumit Šotimaal ringi sõites oli näha, kuidas teadmatusega hirmutamine inimestele mõjus. Šotimaa mägedes, kuhu poliitilised intriigid tavaliselt ei jõua, pelgasid inimesed tõsimeeli, et jäävad iseseisvudes sissetulekuta ja peavad edaspidi Londonisse sõitmiseks välispassi taotlema. Pisiasjad, millel ei ole tõega palju pistmist, kuid mis olid toona valitsenud ebakindluse tõttu emotsionaalselt tugevad argumendid. Tõejärgsuse esimeseks ohvriks tuleks vähemalt Euroopas pidada pigem Šotimaa iseseisvusreferendumit kui Brexitit.

Kumb on siis parem, kas lootus või ebameeldiv teadmine? Emily Dickinsoni jaoks oli lootus „suline asi, mis pesitseb hinges”, Nietzsche jaoks aga „halvim kõigest kurjast, sest pikendab piinu”. Suurbritannia jaoks oleks tulusam vaadata nii läbirääkimisi EL-iga kui ka suhteid Šotimaaga mitte enesekesksetest ebareaalsetetest tulevikulootustest lähtudes, vaid pigem pidades silmas Dante parafraseeringut: kõik lootus jätke, astudes siit välja. Tegelikkus on käes, lootuste jaoks ei ole enam aega.

EPL 20.03.2017

Kuidas vaalast sai kala ja jänes kübarasse pandi

il_340x270-1105718364_cjwxKuidas tulla toime vastuolulisest teabest saadud kurnatuse ja tüdimusega? Võib käega lüüa, juua õlut ja vaadata jalgpalli, aga see ei ole parim lahendus. Euroopa poliitikauuringute keskuse kaasteadur Urve Eslas kirjutab, millised võtted on praegu infosõjas kasutusel. Narratiivipesu, Vene pingpong, “hunt, kes hüüab “Hunt!””, tavaline valetamine, tõe suhtelisuse rõhutamine.

Mõne kuu eest istusin Londonis ühe mõttekoja ees trepil ja ootasin ümarlaua algust: seal oli kavas arutada, mida teaberünnetega peale hakata. Selleks ajaks oli sääraseid ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias toimuvaid agressiooniakte kirjeldatud juba kuid, kui mitte aastaid, ent plaane, mida selle teadmisega peale hakata, oli endiselt kesiselt. Samaga vastamine ei tulnud kõne allagi, ka sääraste vaenulike kanalite piiramine oleks olnud liiga lähedal piirile, millest edasi demokraatliku maailma enda reaktsioon võib saada agressiooniaktidest kahjulikumaks.

Midagi oli ometi vaja teha. Valefakte ja -lugusid ei tulnud ammu enam üksnes Venemaalt. Sama oli kogenud Suurbritannia ja (osaliselt) maksnud euroliidust lahkumise kasuks pöördunud referendumitulemusega, sama olid kogenud Ühendriigid ja (osaliselt) maksnud Donald Trumpi võiduga. Kaheksas Euroopa riigis, sealhulgas Prantsusmaal ja Saksamaal, ees seisvad valimised ei teinud olukorda sugugi kindlamaks, pigem vastupidi.

Kurnamistaktika

Tol päeval istusid ümarlauda oodates Londonis trepil peale minu veel kaks inimest: pisut kulunud tviidpintsakus britt ja musta vihmamantliga ameeriklane. „Kõige suurem katsumus,” ütles ameeriklane, „on see, kuidas tüdimusega toime tulla.” Britt ei vastanud midagi, ainult noogutas. „Inimestel on tunne, et tahaks käega lüüa, õlut juua ja jalgpalli vaadata.”

Jutuks olnud tüdimus – ameeriklane kasutas prantsuskeelset ennui’d – on pika kultuurilise ajalooga nähtus, mis on kõneks olnud vähemalt 1857. aastast, kui Charles Baudelaire vihjas sellele „Kurja õite” avaluuletuses „Lugejale”. Poliitilisse kõnepruuki jõudis see Gruusia ja Ukraina sõja kontekstis, kui lääne poliitiline avalikkus seal toimuvast tüdima hakkas. Olen kuulnud arvatavat, et tegu on pelgalt ühe-teema-väsimusega, kuid ma ei ole sellega päris nõus: poliitiline ennui ei ole pelgalt informatsioonitüdimus, vaid reaktsioon vastuolulisele teabele, mille taustal ei osata seisukohta võtta. Kes valetab? Keda uskuda? Kas üldse kedagi?

Lootusetus vastuolulisest teabest enda jaoks mõtestatavaid järeldusi teha paistis silma Facebookis ja Twitteris, kus tüdimust Venemaast, Brexitist, Trumpist väljendati seda hoogsamalt, mida rohkem vastuolulist teavet lisandus.

See on mõistetav reaktsioon kurnamistaktikale, millega informatsioon aetakse nii rohkeks, intensiivseks ja vasturääkivaks, et sellega tegelemise asemel on kergem käega lüüa. Mõistetav, kuid mitte kõige targem.

Sergei Rastorgujev, Vene teaberünde spetsialist, kirjutas suhteliselt hiljuti, 1998. aastal raamatu „Infosõda”. See, nagu ka paljud Venemaa ametlikud sõnavõtud, oli omal moel üsna siiras. Raamat kirjeldas, kuidas töödelda mõistust teabega analoogiliselt sellega, kuidas arvutit töödeldakse viirustega: kui väärteave või sellest tulenev paradoks viia analüüsivasse mõistusse, on tulemus sama – see nakatub, kannab nakkust edasi või jookseb kokku.

Nüüd, pea kakskümmend aastat hiljem ja tuhatkond kilomeetrit lääne pool saab öelda, et teaberünnakutel on kaks tähelepanu väärivat komponenti: lood, mida need jutustavad, ja tehnikad, millega lugusid luuakse. Vildakad lood luuakse valeteabe abiga ja kui need on juba rahva hulka läinud, on neid raske kõigutada. Kui Umberto Eco kõneles raamatus „Semiootika ja keelefilosoofia” sotsiaalsest tõsikindlusest, kus vaal ei ole imetaja, vaid kala – ja jääb kalaks hoolimata kõigist avalikkusele antud faktidest, mis näitavad, et ilmselgelt on tegemist imetajaga –, siis pidas ta ilmselt silmas just lugudele omast inertsust.

Kuid see, et lugusid on raske kummutada, ei tähenda, et nendega tegeleda oleks tulutu. Lugude uurimine aitab seletada nende loojate sihte ja ennustada nende järgmisi samme. Tehnikate seletamine kannab samasugust sihti nagu mustkunstitriki seletamine: kui teatakse, kuidas jänes kübarasse sai, on lootust, et see trikk edaspidi läbi nähakse. Tehnikate seletamine on üks võimalus vastata teaberünnakutele vaba ühiskonna põhimõtteid riivamata.

Whataboutism ja Vene ping-pong

Kasutatavaid tehnikaid on palju – viimasest aastast võib tuua näiteid paarikümne kohta – ja erinevaid. Mõned neist on vanad (kuid endiselt sageli kasutatavad) – nagu juba külma sõja päevilt pärit ja Economisti ajakirjanikult Edward Lucaselt whataboutism’i nime saanud tehnika, mis vastab mis tahes kriitikale: „Aga vaadake, mida te ise teete!”

Mõned tehnikad on uued, näiteks „Vene pingpong”, mis saab toimida üksnes veebikeskkonnas. Eri meediakanalid tsiteerivad üksteist vastastikku, põrgatades ühte ja sedasama lugu edasi-tagasi ning kujundades seda järjest sobivamaks ja faktidest üha kaugemaks, kuni lugu (ja mõnel juhul ka tsiteeritavad ütlused) on tundmatuseni moonutatud (või lausa algsele vastupidine). Üks selle tehnika naljakamaid näiteid on ühe NATO kindrali nending, et Vene relvajõududesse on tehtud märkimisväärseid investeeringuid. Mõne edasi-tagasi põrgatamisega tehti sellest kiidulaul Vene relvajõudude juhatajate intelligentsusele. (Võib-olla nad ongi seda, kuid asi on milleski muus: NATO kindrali intervjuu ei sisaldanud sellist komplimenti.)

On lihtsaid tehnikaid nagu lihtlabane valetamine. (Läinud aasta märtsis antud intervjuu, milles Trump lubas saata Balti riigid Aafrikasse, oli väljamõeldis. Vene päritolu Lizat ei vägistatud Saksamaal ja Saksa NATO sõdurid ei vägistanud hiljuti Leedus alaealist.) Eksitavad pealkirjad ja fotod, millel ei ole artikli endaga palju ühist, aitavad luua lugu, mida parajasti soovitakse rääkida. (Värskeim näide on jaanuarikuine lugu NATO Saksa vägede Leetu saabumisest, mida illustreerisid SS-i tankide fotod – praeguseks on pildid küll juba maha võetud.

“Narratiivipesu”

Mõned tehnikad on keerulisemad, aga seda huvitavamad. Üks selliseid on nn narratiivipesu – tehnika, mida kirjeldas Euroopa paremäärmusluse uurija Anton Šehhovtsov. Kui rahapesu eesmärk on eksitada avalikkuse ettekujutust raha päritolu kohta, siis narratiivipesu puhul käib see lugude kohta.

Lääneliku elukorralduse kohta väärinfot jagavatel ja selle põhjal seda elukorraldust kritiseerivatel lugudel, mis pärinevad riigimeedia enda ajakirjanikelt, ei ole Venemaal ega läänes sama suurt kaalu kui lääneliku maailma enda esindajate omadel. Kui Sputniku või RT töötaja räägib lääne demokraatia viletsusest, ebademokraatlikest valimistest või sõnavabaduse piiramisest, ei ole sel sama kaalu kui sellel, kui seda teeb „kuulus Saksa majandusteadlane”, „Euroopa Parlamendi tunnustatud liige”, „populaarne poliitik, endine välisminister” või „Suurbritannia tuntud poliitikaanalüütik”.

Kui vaadata, mis on nende epiteetide taga, siis selgub, et kuulsast majandusteadlasest ei teata Saksamaal eriti midagi ja populaarse poliitiku reiting jääb kodumaal paari protsendi piiresse. Tuntud Suurbritannia poliitanalüütikut kohtasin ma mõned aastad tagasi Londonis Punase Lõvi pubis ja oleme senini Facebooki-tuttavad. Ta on muusik. Toona pidas ta muusikabaari, mis ei toonud Londonis elamiseks piisavalt palju sisse, ja otsis muid tööotsi. Pakkusin talle võimalust lisaraha saamiseks Eesti lehele kirjutada, aga honorar oli liiga väike. Võib-olla on ta väga hea muusik, kuid poliitikaanalüütikuks nimetada oleks teda vast siiski liig. Mõned tema viimasel aja kirjutatud lood on üsna kõnekad: „Viis ausat uudistesaiti, mida lugeda”, kus vastukaaluks „lääne propaganda valedele” on tõepõhiste allikatena nimetatud Sputnikut, RT-d jt kanaleid; „Ühendriikide ettepanek Venemaale anda Krimm Ukrainale tagasi on sama hea kui Moskva nõue Ühendriikidele anda Venemaale tagasi California” ja teised samasugused.

Kui narratiivipesu tehnikat selle termini autori Anton Šehhovtsoviga arutasime, küsisin: mida saab sellest tehingust „kuulus Saksa majandusteadlane” või „populaarne poliitik”? Miljoneid ja miljoneid vaatajaid, vastas Anton, ja väga head honorari.

Seega on narratiivipesu inforünde tehnika, milles väärteabele rajatud jutustus esitatakse lugejatele-vaatajatele lääneliku allika kaudu. Selle kaudu saadakse endale usaldusväärsust ja pakutakse allikale vastu miljonite tähelepanu, populaarsust ja mõnel juhul ka raha – kuid sageli piisab ka ainult populaarsusest.

„Hunt, kes hüüdis: „Hunt!””

Teine pisut keerulisem tehnika, mis on viimase aasta jooksul kasutust leidnud, sai pärast pikka mõtlemist nime „Hunt, kes hüüdis: „Hunt!””. Tegu on tuntud loo äraspidise variandiga. Aisopose valmis „Poiss, kes hüüdis: „Hunt!”” on juttu karjapoisist, kes hüüdis nii mitu korda niisama enda lõbuks „Hunt!”, et külaelanikud sellest tüdisid ega tulnud enam appi, kui hunt tõesti karja murdma tuli. Kirjeldatud tehnika puhul toimub midagi samasugust, ainult et hüüdja ei ole karjapoiss, vaid võimalik ohuallikas ise. Ja täpselt nagu karjapoisski kurnab ka hunt avalikkuse tähelepanu punktini, kus tüdimus hakkab takistama ohule reageerimist.

Ajakirjanduses leiab see kasutust lugudes, mis räägivad lääne Venemaa-vastasest propagandast ja infosõjast – absurdne süüdistus, arvestades, et lääneriikidel võttis aastaid, et idast tulenevat ohtu ülepea teadmiseks võtta. Ehkki läänele esitatud propagandasüüdistused ei ole midagi uut, kasutatakse neid oluliselt rohkem pärast seda, kui lääs hakkas idast tulevale valeinformatsioonile reageerima selle analüüsimise ja avalikuks tegemisega. EL-i strateegilise kommunikatsiooni keskus ja nende nappide vahenditega tehtud Müüdimurdjad või Eesti  Propastop on hea näide sellest, et väärteabega seotud ohtudest teatakse ja väärteabe kummutamisega tegeletakse.

Sama hundihüüdmistehnikat võib märgata NATO tegevusse suhtumises. Uudisele Ida-Euroopasse lisavägede toomisest reageeris Vene meedia uudistega lääne agressiivsest käitumisest, mis ei jäta Venemaale muud võimalust kui vastavalt reageerida. Sellega jäeti mulje, nagu oleks lääs agressor ja Venemaa passiivne kannataja, ignoreerides tõsiasja, et NATO lisavägede Ida-Euroopasse toomine oli reaktsioon Venemaa agressioonile Ukrainas.

Hundihüüdmistehnika on teaberünde tehnika, kus vaatajaid/lugejaid kurnatakse tüdimuseni väärteabega lääne agressiivsusest. Rahvusvahelises infovoolus olijais tekitab see segadust ja käegalöömissoovi: kui on ebaselge, kes on süüdi, ning ida teeb seda ja lääs teeb seda, siis mis seal vahet on ja kus on uudis?

Tõe suhtelisuse rõhutamine
Kolmas, samuti viimasel aastal rohkem kasutamist leidnud tehnika on tõdede suhtelisuse rõhutamine.

Kolmas, samuti viimasel aastal rohkem kasutamist leidnud tehnika on tõe suhtelisuse rõhutamine. See tehnika on siin kirjeldatutest kõige keerulisem ja põhineb arusaamal, et kõik on üksnes vaatenurga või ajalookäsitluse küsimus. Sellest näeme, mis juhtub siis, kui poliitika hakkab mõttelugu enda huvides kasutama. Intellektuaalselt huvitav kontseptsioon sai alguse Descarte’i rõhuasetusest inimese enda mõtlemisele kui tõe allikale, mida arendas edasi Schopenhauer, kes pidas maailma inimese enda kujutluseks, ja jätkasid postmodernistid, kes pidasid tegelikkuse konstrueerijaks teadmisi, eriti võimust mõjutatud teadmisi. Sealtkaudu jõudis ettekujutus teadmisest arvamuseni, et faktid on olemas ainult sellisena, nagu võim neid esitab – tegelikkus ei ole midagi püsivat, mida toetavad tõsiasjad, vaid kujundatakse selle järgi, mis on võimule kasulikum.

See, et ühe Kremli ideoloogi Vladislav Surkovi kirjutistes nähakse sarnasust Jean Baudrillardi simulaakrumi ideega, ei olegi vast alusetu. Kuid kui võim kasutab (ja väänab) mõttelugu, jõuavad selle ilmingud ka võimumeediasse. Kui Kremli propagandakanalite juhid Dmitri Kisseljov ja Margarita Simonjan väidavad, et objektiivset uudiste edastamist ei ole olemas, siis ei ole mõtet heita seda ette neile – tegu on laiema arusaamaga, mida nemad üksnes peegeldavad.

Mõned paari viimase nädala näited on ajalootõdede suhtelisuse vallast: kolm lugu sellest, kuidas Eesti okupeerimise näol ei ole tegu tõsiasja, vaid pelgalt väärtõlgendusega, on üsna kõnekad.

Kaudselt aitab tõe suhtelisusele kaasa lääneliku ajakirjanduse enda tasakaalustatusenõue: tuleb näidata mõlema poole seisukohti. Umbes aasta tagasi pani Atlantic Councili teadur Ben Nimmo kirja kolm põhimõtet, mis iseloomustavad kvaliteetajakirjandust (ja mille puudumise korral saab valeteavet kindlaks teha): lugu peab olema faktitäpne ja tasakaalustatud ning allikad peavad olema usaldusväärsed. Ometi näib, et sellest ei piisa: ilma taustainfota võivad just tasakaalustatuse nõudest sündida lood, milles eksitavad seisukohad on faktidega kõrvuti, jättes lugejale ettekujutuse, et tõde on tõepoolest suhteline.

Kas need tehnikad on iseloomulikud ainult Kremli meediale? Muidugi mitte. Kui mõtlema hakata, võib neid leida ka lääne (ja Eesti) ajakirjandusest. Osa väljaandeid kasutab neid tahtlikult, osa kogemata või ajakirjanduse ärimudeli paratamatu surve tõttu.

See on kurb, sest nagu toosama Ben Nimmo oma õige pea teaberünnakute kohta ilmuvas raamatus kirjutab, on igal sellisel rünnakul lihast ja luust ohvrid. Tema pääses Tallinnas pronksiöö ja toonase „luude mõnitamisest” rääkiva teaberünnaku ajal ainult verise ninaga. Kui mõtlema hakata, oli see kerge pääsemine. Ingliskeelsest lasteluuletusest „Kaikad ja kivid murda võivad mu luud, kuid sõnad ei riiva mind eal” on ka teine, muusiku-koomiku Tim Minchini versioon, mis on tõele mõneti lähemal: „Kaikad ja kivid murda võivad mu luud, kuid sõnad murravad südame.”

Kui loo alguse ja Londoni mõttekoja trepil olnud jutuajamise juurde tagasi tulla, siis viimase kahe kirjeldatud tehnika tagajärg on seesama ennui – tüdimus ja kurnatus, mis on saanud valdavaks.

Mida selle tüdimusega peale hakata? Muidugi võib juua õlut ja vaadata jalgpalli. Aga ma ei ole kindel, kas see oleks parim lahendus.

Eesti Päevaleht, 20.02.2017

Mustade elevantide aasta

Urve Eslas, Andreas Kaju ja Tarmo Jüristo vestlevad aastast, mil tõde ei ole enam oluline.

MEELIS OIDSALU

2016. aasta tundub olevat sõna väärtuse või väe, kui poeetiliseks minna, kuhtumise aasta.

Urve Eslas: Lõppevat aastat iseloomustab jõudmine fakti- või tõejärgsesseajajärku, mis on intellektuaalselt huvitav, kuid üsna kurbade tagajärgedega. Tõejärgne olukord ilmneb poliitikas: Brexiti eestkõnelejate „350 miljonit naela, mille võiks ELi asemel anda tervishoiule“, Suurbritannias on inimestel „ekspertidest kõrini“, faktikontrollijate hinnangul oli Trumpi jutust üle 70% protsendi lausvale jne. Meedias on libalugude kogus kõvasti kasvanud, osaliselt meedia enda toimimisprintsiibi tõttu, sama käib „alternatiivsete uudiste“ veebilehtede kohta – kas te ikka teate, et 11. septembri rünnaku korraldasid ameeriklased ise ja et Suurbritannia vastu on teoksil Saksa-Prantsuse vandenõu? Kodanikudki arvavad, et kui kõik valetavad, mida siis üldse enam uskuda, või kui, siis vandenõuteooriaid.

2015. oli katastroofijärgne aasta, s.t midagi halba oli juhtunud: Venemaa oli rikkunud Krimmi annekteerimisega peaaegu kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid. Selgus, et isegi kui võib olla raskusi tõestada, mis aset leidis, siis on alati võimalik tõestada, mis aset ei leidnud, s.t millised väited on ilmselgelt valed. Bellingcat ja teised ajakirjanike organisatsioonid tegid head tööd, et näidata, millised poliitikute ja meedia väidetest on lausvaled. Kui need väited edasisest arutelust kõrvale jätta, on võimalik toimunule lähemale jõuda.

2016. aastal jõuti olukorda, kus tõde ega vale ei ole enam olulised. Poliitik valetab? Mis siis ikka, aga see-eest vaata, kui jõuliselt ta esineb. Ajakirjandus valetab? Mis siis ikka, aga vaata, kui huvitav teooria. Küsimus pole selles, et poliitikud ja meedia valetavad, vaid selles, et nii poliitikutel kui ka ajakirjandusel – mis eriti oluline, ka avalikkusel – on ükskõik, kas räägitakse tõtt või mitte. Kui poliitikas väljendub tõejärgsus emotsioonide ja valefaktidena, siis meedias küünilise arusaamana, et vale toob sisse rohkem kui tõde. Mitte üksnes ajakirjanduse ärimudeli tõttu (loo headust mõõdetakse lugejate arvu järgi), vaid ka alternatiivmeedia on avastanud, et lugejaskond toob reklaami, ja et lugejaskonna toovad omakorda väljamõeldud lood, millel tegelikkusega palju pistmist ei ole.

Seda fenomeni kirjeldas juba 2005. aastal Harry Frankfurt essees „Jamast“ („On Bullshit“), kus leiab, et suur osa meediast ei ole hinnatav tõe-vale skaalal ja need lood on pigem kirjandus. Võib-olla täidavad sellised väljaanded osaliselt tühimiku, mis on tekkinud vähenenud harjumusest lugeda ilukirjandust ja ega sellest ei olekski midagi. Halb on see, et need, sisuliselt ilukirjandusväljaanded esitlevad end ajakirjandusväljaannetena. Lugejad ei pruugi aga alati vahet teha.

Vestlesin presidendivalimiste eel Washingtonis paarikümne kodutuga. Nende veendumus, et Trump seisab vähekindlustatute, naiste, rahvus- ja seksuaalvähemuste eest oli risti vastupidine Trumpi väljaöeldule. Sama kogesin Kreekas enne Kuldse Koidiku esiletõusu ning Suurbritannias enne Brexitit. Need kolm näidet tõejärgsest ajast (poliitiline, ajakirjanduslik ja avalikkuse suhtumist esindav) näitavad kõik, et aset on leidnud oluline muutus. Küsimus on, mida selles olukorras ette võtta.

Olin hiljuti konverentsil, kus leiti, et tõejärgses olukorras on süüdi postmodernistlikud mõtlejad ning et Derrida, Deleuze’i ja Baudrillard’i õpetamist ülikoolides tuleks piirata. See pole mitte üksnes vale käik – ülikoole ei tohi ideologiseerida –, vaid sellest ei oleks ka kasu. Pigem vastupidi: olukorras, kus Vladislav Surkov väänab Baudrillard’i (ja Aleksandr Dugin Heideggeri), napib läänes inimesi, kes oleksid Baudrillard’i või Heideggeri lugenud ja saaksid aru, kuidas nende mõtteid valesti kasutatakse ning läänele väändununa tagasi peegeldatakse – tõestamaks, et ainult Venemaal võrsub tõde, lääs on aga paratamatult teel oma lõpu poole. Pigem tuleb tõejärgses olukorras filosoofia õpetamisele rohkem rõhku panna. Neid distsipliine, mis arendaksid filosoofiaga võrdväärselt kriitilist mõtlemist, ei ole just palju.

Tobias Stone leiab kirjutises „Ajalugu ütleb meile, mis võib Brexiti ja Trumpiga edasi juhtuda“, et populistid ja diktaatorid on saanud võimule – ja karta on, et saavad jälle – inimeste vähese teadlikkuse tõttu. Enamik ei mõtle tagasi kaugemale kui sada aastat ega näe põhjusi, mis on populistid võimule aidanud: sõnum, et inimesed on kaotanud kontrolli oma riigi ja saatuse üle, aitab populistidel vaenu ja vihkamise läbi massid liikuma panna, kuni need ei allu enam kontrollile. Nii on teinud Hitler, Mussolini, Stalin, Mugabe ja paljud teised; praegu on selline olukord Venemaal, sinna suunda on liikunud ka Türgi. Ungari, Poola ja Slovakkia on teel samas suunas, mitmes Euroopa riigis on hulk Trumpe ja Putineid oma võimalust ootamas. Enamik inimesi näeb üksnes olevikku, vaid seda, mis leiab aset nende nina all, mitte aga seda, mis toimub globaalselt, ega ole kursis seisukohtadega, mis nende omast erinevad. Seetõttu ei ole midagi, mis võiks nende vaadetele väljakutse esitada. See peaks olema oluline argument hea humanitaarhariduse kasuks, kui selle vajalikkuses kaheldakse.

Nii Brexiti kampaania kui ka Trumpi valimisvõitluse puhul olid kesksed emotsioonid ja instinktid. See, kui hästi see töötas, näitab teatud murrangut mõtlemises. Kui Brexiti rahastaja Arron Banks leidis, et jäämise kampaania pooldajate viga oli faktide rõhutamine, kuigi inimesed tahtsid emotsioone, oli tal mingis mõttes õigus. Muutus, mis on nii Briti kui ka Ühendriikide ühiskonnas pärast Brexitit ja Trumpi aset leidnud, on märkimisväärne. Peamiselt majanduslikel põhjustel tekkinud raev on saanud nüüd loa väljenduda, sellest on saanud „õigus vihata“. Eriti veider oli seda jälgida Suurbritannias, kus head kombed, mis on seni väga olulised olnud, järsku kergendustundega kõrvale visati. Nende põhimõtete asemel, mis olid seni ühiskonda üleval hoidnud, vallandusid instinktid – „loom lasti jooksma“. Olin kõrvaltvaatajana Londonis tunnistajaks, kui õhus oli mõni kuu enne Brexitit tunda vaenu, mida juba väljendasid need, kel sotsiaalne kontroll nõrgem.

Aset leiab ka väärnostalgia võimendumine, mis on seotud ebakindlusega, mille kindla tõeta olek kaasa toob. Kuna turvalisust ei leita olevikust, muutub intensiivsemaks taotlus leida see minevikust, ja kui seda minevikus soovitud kujul ei ole, siis tuleb minevik välja mõelda. Brexiti soov taastada kaotatud Inglismaa, Trumpi „Teeme Ameerika uuesti võimsaks“, Kremli unistus Vene impeeriumist on selle näited. Muidugi ei ole väärnostalgias midagi uut. Kui Mussolini pidas 1935. aastal kõne, kus ütles, et Rooma on me allikas, ülim siht, sümbol ja müüt, siis ei pidanud ta silmas Vana-Roomat, vaid sellist riiki, mis oleks vabastatud mineviku keskpärasusest. Roomat, mida Mussolini taastada soovis, polnud kunagi olemas olnud. Irratsionaalne tung taastada minevik segatuna ihaga rahvuse taassünni järele oli fašismi käivitav jõud ka mujal Euroopas. Nüüd on sellest saamas uuesti populistide ideoloogia alus.

Meie aega iseloomustab ka mustade elevantide tulek. Euroopas on järgnenud üks kriis teisele. Euroopa liidrid on väsinud, inimesed kriisidest tüdinenud. 2016. aasta pani esimeste vastupidavuse ja teiste kannatuse tõsiselt proovile. Populismi esiletõus, Daeshi aktiveerumine ja terrorirünnakud Euroopas, põgenikekriis, Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust, liberalismi kriis Kesk-Euroopas. Küsimus, miks Euroopa liidrid pole osanud neid kriise ette näha, et neid ära hoida või nende mõju pehmendada, on toonud kaasa valijaskonna pahameele – leitakse, et Euroopa liidrid ei saa oma tööga hakkama. Seda kõike on saatnud Euroopa Liidu vastaste populistlike poliitiliste jõudude tugevnemine.

Suurbritannias ilmunud ettekandes „Mõeldes mõeldamatut“, mille tarvis tehti 60 poliitika- ja majandusvaldkonna liidri ning juhtiv- ja keskastme ametnikuga 90minutilised intervjuud, leitakse, et kõiki neid kriise ei osatud ette näha mitte vähese informeerituse, vaid tahtmatuse tõttu probleeme näha. Neid probleeme, mida näha ei taheta, on ettekandes nimetatud mustadeks elevantideks. Kui mustad luiged on inglise keeles asjad, mille puhul me ei märka, et me neid ei märka, siis mustad elevandid tähendavad asju, mis on tavaliselt hästi teada, aga mida mingil põhjusel ignoreeritakse. Informatsiooni oli kriiside ennustamiseks enamasti piisavalt, ignoreerimise põhjus aga argine: need, kes otsustajate jaoks teavet ette valmistama pidid, jätsid hirmust töökoht kaotada osa teabest välja. Kas kriitika on alati teretulnud, eriti kui see puudutab otsustajaid endid?

Taas tuleb kasuks nende palju kirutud, kuid ometi vajalike postmodernistide poole pöördumine: Derrida leiab, et demokraatia on alati ohus, kusjuures mitte liigse kriitika, vaid kriitikapuuduse tõttu. Demokraatiat saab kindlustada vaid üks asi: pidev arutlemine ja küsimine, milliste tõdede järgi riiki juhitakse, et need ei sumbuks sellistesse tõekspidamistesse, mis enam arutluse alla ei kuulu. Teisisõnu, demokraatliku koosluse legitimeerib vaid selles koosluses kehtivate tõdede legitiimsuse pidev kahtluse alla panemine.

Andreas Kaju: #DrainTheSwamp kolme sõnaga. Või siis „¡Que se vayan todos!“ nelja sõnaga.

Tarmo Jüristo: Tõejärgsuse puhul ei ole muidugi tegemist mingi uue nähtusega, lihtsalt sel aastal sai see vana internetiajastu probleem – ükskõik, mida me ka ei usuks, on meil võimalik sellele kuskilt kohe kinnitus leida – paaril korral väga konkreetse poliitilise väljenduse. Kui sedasama retoorilist liini jätkata, siis võiks teiseks tänavuse aasta oluliseks märksõnaks olla „tööjärgsus“. Ka see ei ole mõistagi iseenesest midagi uut, aga mulle tundub, et 2016. aastal jõudis lõpuks ka laiemalt avalikkuse teadvusesse arusaam, et tehnoloogia ja tehisintellekti arendamine ei ähvarda meid pelgalt töökohtade kadumisega taksonduses ja poekassades, vaid töö mõiste fundamentaalse ümberdefineerimisega.

Wisława Szymborska täheldab oma luuletuses „Veidi hingest“ järgmist: „Vahel on meil hing. / Kellelgi pole seda vahetpidamata / ja kogu aeg varnast võtta. […] Ta ei ütle, kust ta tuleb / ja millal uuesti kaob, / aga ilmselgelt ootab selliseid küsimusi.“ Kas ja kuhu on kadunud Lääne hing? Ja milliseid küsimusi oleks vaja esitada, et see tagasi tuleks?

Andreas Kaju: Lääne hingest loen ma poliitikute kõnedest või kopsutäie õhku sisse hinganud kolumnistide pateetikast. Ärge saage minust valesti aru: olen ennekõike liberaalne, Eesti mõistes põhiseaduslik demokraat, aga Euroopast ei ole meil peale õppetundide üleliia abi loota. Kui meil on möödunud aastast midagi õppida, siis seda, et nii Prantsuse kui ka Briti peavoolu, keskpõranda poliitikud on võimulpüsimiseks valmis laenama viisaka poliitika äärealadelt kokku kõik, mis seal pakkuda on. Illusioon ei olnud mitte see, et äärmuslik poliitika pole Euroopas võimalik – praegused Saksa ja Prantsuse radikaalsed parteid kahvatuvad 1970ndatel tegutsenud sugulaste kõrval –, vaid ei osatud ette näha, et poliitika peavool liigub võimu säilitamiseks ise keskelt äärtele tagasi. Ennekõike räägime siin muidugi senistest paremtsentristidest, sest suurtes tööstusriikides on vasak muutunud irrelevantseks. Inimestele, keda iseloomustab võõrahirm või õieti ikkagi ürgne hirm millestki ilma jääda, nüüdse majandusstagnatsiooni kontekstis võimendunud hirm immigrantidele oma senised heaoluriigi hüved kaotada, pole vasakul tiival midagi pakkuda.

Teine illusioon oli, et kui olukord läheb kehvemaks, õnnestub Euroopa riigimeestel just Euroopa väärtustele naalduda. Millistele väärtustele? Kas sõjajärgne Euroopa – just nii kaua on meil seda rahuprojekti ju olnud, kusjuures seegi väide on tõene ainult siis, kui seda serveerida vägagi tingimuslikult – rajati Euroopa väärtustele? Hirmule rajati, hirmust ja vastastikusest kasust on sündinud Euroopa ühendamise projekt ja ainus põhjus optimismiks võiks olla just see, et hirm on taas maad võtmas. Euroopa suured arhitektid ei loonud Euroopat mingi suure narratiivi kontekstis – just nagu oleks neil maagidel olnud suured visioonid, mis Euroopast saab ja kuidas sinna jõuda?!

Vastupidi. Soovitan lugeda Mark Leonardi raamatut „Uus Euroopa sajand“ kus ta veenvalt näitab, mida iga Eesti noor teab ajalooõpikutestki, nimelt seda, et EL on rajatud töösturite tariifivaidlustele, väikeste hirmule suuremate ees ja sellele, et Jean Monnet vältis teadlikult hilisematele põhiseaduslikele konventidele omaseks saanud väga vanade inimeste fantaasiaid eesmärkidest või suurtest plaanidest. Schumani deklaratsioonis, mille sakslased ja prantslased 1950. aastal allkirjastasid, on juhtmõttena rõhutatudki just vajadust vältida plaane: „Euroopat ei ehitata ühekorraga või ühe plaani järgi. Seda ehitatakse käegakatsutavate saavutustega, mis loovad de factosolidaarsust.“ Nüüd on meil aga poliitikas paljudes riikides vastupidine olukord: palju on kaagutamist väärtustest, aga puuduvad käegakatsutavad saavutused küsimustes, mis Euroopa kodanikele korda lähevad.

Euroopat pole Schumani deklaratsioonist peale ehitatud mitte väärtustele, vaid tehnilistele protseduuridele, mille kive klibuks jahvatavas koostoimes hõõrutakse rahvuslikud huvid ühishuviks. Euroopa Liit on süsteem, kus lõputu valdkondade poliitika formuleerimise, läbirääkimiste, hindamiste ja triloogide jadas tehakse Euroopa ühtsuse alkeemilisi protseduure.

Andreas Kaju: Ja see töötab üldjoones, rahuajal, aga ei tööta pingete ajal, kui Euroopa Komisjon, ametnikud ja tehnilised protseduurid surutakse tagaplaanile ja esile peavad astuma poliitikud-riigimehed (ehk siis Euroopa Nõukogu). Aga siin on meil nüüd teatud kvaliteedi defitsiit. Vahel tundub, et me ei näe enam peale sakslaste kedagi, kelle poliitikas oleks tervemõistuslikku alget piisavas koguses, et pidada lisaks endale lugu ka Euroopa käekäigust ja teha selle nimel praktilisi poliitilisi otsuseid.

Urve Eslas: Lääs, just nagu ka Euroopa, on vastuoluline mõiste, mis on institutsiooniliselt sattunud konflikti oma sisuga. Euroopa hakkas oma kadunud hinge otsima juba neli aastat tagasi. See tähendab, et juba 2012. aastal oli aru saadud, et see on kaotsi läinud. Toona kutsus Barroso kokku mõtlejad üle Euroopa, et see uuesti üles leida. Eriti kaugele küll ei jõutud, aga vähemalt algus oli tehtud. Kui vaadata, kuidas Lääne mõttelugu on sellesama Euroopa idee või hinge defineerimisel kujunenud, siis tugineb see ühtmoodi mõistetud inimõigustele. Lihtsamalt, lääne hinge toidab inimese õigus olla indiviid, erineda teistest.

Radioheadil on laul „Creep“ ehk „Veidrik“, kus jutuks keegi, kes tunneb, et ta on teistega võrreldes veidi kehvem, närusem, koledam. Kui lugu 1992. aastal välja tuli, sai see kriitikute hinnangul kiiresti populaarseks seetõttu, et end teistest erinevana tundmine olla midagi inimesele üldiselt omast. Ühel Euroopa Komisjoni kultuurikomitee kogunemisel, kus jälle todasama hinge otsiti, olid koos sakslased, prantslased, britid, taanlased ja nii edasi – kõik oma maal või ka kogu Euroopas tunnustatud inimesed. Muu jutu käigus tuli välja, et enam-vähem kõik on end tundnud võõra ja kiusatuna. Mõni poliitiliselt (nagu katalaanid), mõni kultuuriliselt (nagu šotlased), mõni punase pea, mõni prillide, mõni muusikamaitse pärast. Arutelu käigus selgus, et veidrik ei ole enam see, keda filosoofias „teiseks“ nimetatakse, s.t mõni vähemusgrupp või inimene, kes erineb meist, s.t enamusest, vaid et kõik on indiviidid, kõik on mingis mõttes veidrikud.

Peaaegu kogu kolonisatsiooniperioodi vältel leiti kõik ülejäänud olevat valgest inimesest nii erinevad, et nad peaaegu polnudki inimesed. Alles pärast Teist maailmasõda, peamiselt natsi-Saksa äärmusliku kire tõttu need teised ka füüsilisel kujul ära kaotada, avastati lõpuks, et see, kes on erinev, on eraldi indiviid omaenda eesmärkidega. Kas süüst või lihtsalt avastamisrõõmust tormati aga kohe teise äärmusesse: erinevused tuleb ületada. Põhimõtteks sai, et me oleme kõik, sõltumata rahvusest, kultuurist või igaühe omapärast, ju lõpuks ühesugused. Vastus sellele üsna ilmsele valele on neonatslikud liikumised, mida oleme üle Euroopa näha saanud. Inimesed ei ole rumalad, nad saavad aru, et kõik ei ole ühesugused. Selle asemel et püüda erinevusi poolvägisi ületada, oleks taibukam tõdeda, et erinevused on olulised. Avastus, et me oleme ise ka veidi veidrad, oleks palju kannatanud valgele mehele ilmselt üsna vabastav.

Kui mõelda, siis õigus teistest erineda on vist üks vähestest asjades, mille pärast võidelda tasub, sest kõik muu – vabadus, inimõigused, demokraatia – käib selle õigusega kaasas. Küsida tuleks, milline on ühiskond, kus inimesel on õigus teistest erineda. Euroopa on selles mõttes väga eriline koht, et siin on see õigus enam-vähem olemas. Ja see on kahtlemata väärtus, mille eest tasub võidelda. Kuidas see õigus igas riigis realiseerub, peaks aga, jällegi, jääma iga riigi enda asjaks.

Oluline on märkida, et „õiguse erineda“ temaatika on pisut väändunud moel üles võtnud ka Kreml. 2014. aastal pidas Vladimir Putin pärast Krimmi annekteerimist kohtumisel Venemaa suursaadikute ja diplomaatidega kõne, kus ütles, et on aeg tunnistada igaühe õigust erineda, iga riigi õigust elada omaenda elu. Keegi teine ei peaks tulema ütlema, mida tuleb teha. See kõne, millest valitud lõigud koondas Russia Today pealkirja alla „Õigus olla erinev“, tõi läänes kaasa üksjagu valulise reaktsiooni. Kuidas on võimalik õigustada ühe Euroopa riigi annekteerimist õigusega erineda? Kas see õigus ei tähenda, et ka Ukrainal peaks olema voli erineda, sel juhul siis Venemaast? Siin ilmneb Kremli mõtlemise küünilisus: Ukrainal ja Gruusial on küll õigus erineda, aga vaid läänelikust ühiskonnast ja selle väärtustest, mitte aga neist, mida esindab Venemaa. See arusaam omakorda tugineb geopoliitilisele paratamatusele, millest on kirjutanud Aleksandr Dugin.

Aro Velmet kirjutab 25. novembri Sirbis, et Trumpi valimisvõit tähendab poliitika tagasitulekut ning me ei peaks läbikukkumiseks pidama Donald Trumpi võitu, vaid liberaalide-demokraatide võimetust pakkuda poliitilisele status quo’le elujõulist alternatiivi. Mõned on seda sõnavõttu pidanud liberaalide asjatuks enesesüüdistamiseks. Kes on kujunenud olukorras süüdi?

Urve Eslas: Trumpi võit ei olnud loogiline, vaid emotsionaalne. Mis tahes ideoloogilise põhjuse otsimine selle taga oleks ekslik. Kas härg jookseb värava maha seepärast, et tal on parem ideoloogiline platvorm kui inimesel, kes selle värava ehitas? Ega sellest muidugi ei olekski midagi, kui kõne all ei oleks reeglid, mis on seni teatud väärtusi kandnud. Nende väärtuste vastu minemine on liberaalide põhimõtetega vastuolus. Kui nad seda ei tee, kaotavad nad valimised. Kui nad seda teevad, pole nad enam liberaalid.

Andreas Kaju: Milline lihtsameelsus või siis hoopis kõrkus! Mis liberaalid, kus nad on ja millal on nad midagi kusagil otsustanud?! Trumpi võidu taga on paljude asjaolude kombinatsioon, aga baastõed on umbes sellised: esiteks on endiselt valimiste a ja o majandus ja need rühmad, kellel hästi ei lähe, tahavad muutust. Roostevööosariikides (New Yorgist USA Kesk-Lääneni laiuv koridor, kus vanal heal ajal oli kõvasti tööstust, nüüd aga enam mitte) sai Trump veidi parema tulemuse kui Romney omal ajal ja Clinton omakorda kaotas kõikides oma põhilistes toetusgruppides Obamaga võrreldes paar protsenti. Ongi kõik. Föderaalse USA valimissüsteemi omapära tõttu kaotas Clinton valimised, mis sest, et ta võitis Trumpi üleriigiliselt 3 miljoni häälega (Gore võitis Bushi 2000. aastal poole miljoniga). Ei maksa luua ülepingutatud retrospektiivseid narratiive, mis seletavad kõike ja ühtlasi mitte midagi. See ei olnud valge mehe kultuurimäss, vaid viletsa majandusliku väljavaatega populatsioonisegmendi lootus paremale tulevikule olukorras, kus immigratsioonis on hakatud nägema vähest majanduslikku ressurssi veelgi vähendavat tegurit.

Üksjagu on n-ö süüdi ka massimeedia selle kõikides vormides: see on lääts, mille vahendusel enamik inimesi poliitikat tarbib. Pilt, mille massimeedia poliitikast on loonud, on niivõrd perversne ja tegelikkusest kaugenenud, et motiveerib oskuslikke poliitikuid muutuma selle pinnapealse värdpildi sarnaseks: selleks et ellu jääda ja võim säilitada, tuleb eetris domineerida.

Sirje Kiin kirjutas hiljuti Postimehes justkui kergendusega, et Eestis ei ole äärmusliberalismi veel esinenud (erinevalt vanast läänest). Kas radikaalne liberalism (loe ka: sallivus, tolerantsus) on üldse võimalik? Kas on võimalik headusega liialdada?

Urve Eslas: Ma küsin teisiti: kas liiga palju inimõigusi on võimalik? Inimõigused on alusskaala, kus näitajad saavad ulatuda nullist („inimõigused tagatud“) miinusesse (mingi osa inimõigustest ei ole tagatud, nt ei ole tagatud sõnavabadus või võrdne kohtlemine soost sõltumata). „Inimõigused tagatud“ on skaalal alati nullpunkt, plusspoolt ehk „pisut liiga palju inimõigusi“ ei ole. See, kuidas seda alusskaalat teiste skaalade peal rakendatakse, võib riigiti erineda, ja kuni inimõigustega vastuollu ei minda, peakski see nii jääma.

Tarmo Jüristo: Sirje Kiin viitab oma arvamusloos New York Timesis ilmunud Mark Lilla artiklile, mille pealkiri on „The End of Identity Liberalism“ ning tõlgib selle möödaminnes „identiteedi liberalismiks“. Selles tõlkes läheb kaduma oluline varjundierisus: sõnal „liberal“ on Atlandi ookeani eri kallastel küll oluline ühisosa, kuid siiski veidi erinev tähendus. Ameerikas kipub „liberal“ olema demokraatliku partei valija sünonüüm ning viitab tavaliselt pigem vasakpoolsete eelistustega kodanikele, Euroopas mõistetakse liberaalsust aga veidi abstraktsemalt, põhimõtteliselt John Stuart Milli võtmes. Kas või Eesti näitel võib öelda, et pigem on see paremale kaldu. Mark Lilla „identity liberalism“ on oma olemuselt nagu kohversõna: siin on kokku sulanud 1960ndatel alguse saanud akadeemiliste juurtega identiteedipoliitika (mis algusaegadel tõepoolest oligi radikaalne) ning Ameerika igapäevapoliitika üks pool (mis ei ole kuigivõrd radikaalne). Kui räägiksime tõepoolest äärmuslikust liberalismist, siis viiks see pigem kuskile libertanismi ja anarhismi kanti. Meil käib jutt siiski ju millestki muust.

Identiteedipoliitikal (või siis -liberalismil) ei ole minu arust suurt midagi pistmist headusega. Pigem on asi risti vastupidi: lähtekohaks on erinevate identiteetide olemuslik võrdsus (mehed ja naised on võrdsed), mitte võrdsus kellegi armust (mehed võimaldavad naistele sama, mida endale). Ja siin ongi peidus üks oluline asi, millest 1960ndate ühiskondlikke vapustusi analüüsides alles palju hiljem on hakatud aru saama: feminism, gei- või rassiliikumine ei olnud niivõrd uued rinded vanas sõjas, vaid täiesti uut laadi madin, mis ei leidnud enam aset selliste suurte ja selgete, ühtlustavate kategooriate kaudu, nagu seda olid olnud näiteks klass või rahvus. Selle ühiskondlike pingete sõjatandri ümberdefineerimise käigus visati pesuveega aknast välja aga ka laps: ohtrast õigustatud kriitikast hoolimata olid need suured, katvad määratlused pakkunud laiapõhjalist solidaarsust, mida identiteedipoliitika tuhanded sätendavad killud kokku pole andnud. Ma siiski kahtlen, kas seda kõike on mõtet käsitleda mingis süü võtmes.

Andreas Kaju: Kordan, et lääs on protseduurid, aga mitte väärtused. Väärtused on olemas, aga need pole kokku lepitud. Me lihtsalt eeldasime külma sõja järel, et liberaalsed väärtused on meie ühisosa. Nüüd, kriiside keskel, avastame, et Euroopas pole sugugi nendes kokku lepitud. See kõik on võib-olla isegi hea, sest seni vaikimisi eeldatud liberaalsed väärtused tuleb nende säilitamiseks tagasi tuua poliitilise võitluse tandrile, aga mitte vaikimisi eeldada, et kõik neid toetavad. Vastasel juhul on nendest taandumine vältimatu. Nii et küsimus ei ole radikaalse liberalismi võimalikkuses. Minu arust on see veidi poosetav arutelu marginaalia üle, kui küsimuse all on liberaalse ja rahvusvahelisel õigusel põhineva maailmakorra säilimine. Ette rutates võiks väita, et Hiina pöördumatu tõusuga on selle maailma loojang kindlamast kindlam nii või teisiti ja et Hiina paneb järgmise sajandi-paari jooksul maksma oma standardid, puudutagu see õigust või kiirraudteede infrastruktuurile kehtivaid norme. Meil on ilmselt veel võimalik suurema pildi kujunemises veidi kaasa rääkida. Aga ainult veidi.

Jüri Ratta probleem Savisaare valijatega rahutegemise kõrval näib olevat tõestada, et tegemist on tõepoolest tervet Eesti poliitikamaastikku ümber defineeriva sündmuse, mitte ainult parteiajaloo peatükiga ning et peenhäälitsemise ajastule ei järgne pelk köha. Milliseid soovitusi värskele peaministrile annate? Milliste sisuliste muutuste alusel võiks nt kahe aasta pärast üldse väita, et Eesti poliitikas toimus sel aastal nihe?

Tarmo Jüristo: Eestis saab ilmselt 2016. aastat tähistavaks märksõnaks tõepoolest „Savisaare-järgsus“. Seda mitte ainult konkreetse isiku mõttes: Savisaare lahkumine (või siis pigem väljasurumine) Tallinna linnapea kohalt ning Keskerakonna temalt ülevõtmine on Eesti poliitikas fundamentaalse tähtsuse ning tagajärgedega sündmus, mille esimeseks nähtavaks väljundiks oligi Reformierakonna 17aastase valitsuspõlve järsk lõpp. Saab olema huvitav näha, milliseks kujunevad järgmiste valimiste retoorilised vastasseisud nüüd, kui vana hea Savisaare kaarti enam laual ei ole. Savisaar oli tegelikult viimane siiani tippu jäänud 1990ndate poliitik. Kõigi teiste erakondade ladvikus on põlvkonnavahetus juba aset leidnud ning ka presidendivalimistel sulgus Ilvese lahkumisega (ning Kallase põrumisega) lõplikult 1990ndate uks.

Urve Eslas: Olulisim on leida viis, kuidas vältida Savisaare ohvrirolli asetumist, mis suunaks tema valijate irratsionaalse pahameele praeguse Keskerakonna juhtkonna, valitsuse ja kogu õigussüsteemi vastu. Ratsionaalsed seletused ega seadustele rõhumine siin ei aita. Küsimus ei ole ammu enam teadmistes, vaid usus, aga usku tõenditega ei kõiguta. Euroopa arusaam poliitilisest võimust tugineb suuresti valgustusaja mõtlejatele: kui miski on tõestatav, on see tõde, kui ümberlükatav, siis on see vale. Valetav poliitik – olgu riigi- või eraasjades – on üldiselt taunitav. Savisaar rajas oma ideoloogia seevastu usulisele pinnale.

Andreas Kaju: Keskerakonna paradoks on, et neil on venelaste suur toetus, vaatamata sellele, et partei pole midagi nende heaks teinud (või teha saanud). Nüüd saavad aga venelased endilt küsida: kui valitsuse juhtpartei on nende esindaja, siis kas on üldse midagi, mida nad valitsuselt ootavad, et nende objektiivselt kehvem elujärg, viletsam sotsiaalne mobiilsus, kehvem haridustase ja suurem kuritegevus paremuse suunas muutuks? Ma ei välista, et avastame paari aasta pärast, et nende kehvem seis ei olegi midagi sellist, mida oleks võimalik põlvkonnast-paarist kiiremini üldse märkimisväärselt muuta. Sama lugu on suure immigrantide osakaaluga ühiskonnas üle Euroopa: immigrandid hoiavad kokku, nende lapsed käivad koolis ikka ainult koos teiste immigrantide lastega ja kriisiaegadel saavad ikka just nemad kõige rohkem pihta. Ebavõrdsus on kasvanud üle Euroopa aastakümneid, sealhulgas isegi Rootsis. Ratta valitsuses on piisavalt inimesi, kellele Eesti venekeelsete toimetulek korda läheb, aga nende motiivid on erinevad. Usun lahendusse, mis on väikese riigi piiratud ressursi ja vähese kompetentsi juures praktiliselt ellu viidav: see on eesti ja vene laste koos ja eesti keeles õppimine.

Teine asi on majandus. Eesti on riik, kus elatakse pidevas sõjahirmus, mis on rahvusliine pidi lõhestunud, aga mitte miski pole suurem oht, kui seda on vaesus. Trumpi edu taga on majanduslik lootusetus peredes, kus siiani oli ka keskharidusega leib lauale toodud kooli lõpust surmani samas tehases tööl käies. Igasuguste indignados’te najal tulevad populistid tüüri juurde ka mujal. Kahe aasta pärast ei näe me muidugi mingeid muudatusi ja valitsuste vähene võimalus üldse majanduses midagi ära teha on teada üle maailma, aga ühte ja teist on võimalik siiski saavutada. Keskerakonna võimuletulekuga ei saa enam valimiskonflikti esitada puhtalt meie-nemad vastandusena Vene sõjahirmu taustal ja mina loodan, et ühiseks vaenlaseks, kelle vastu kõik valimistel püüavad astuda, pole Vene hirm, vaid vaesus – see normaliseeriks Eesti poliitika.

Muidugi ei tasu tõsiselt võtta ootust, et nüüd, kui võimul on vasak(poolsemad) parteid, muutub Eesti fiskaalkonservatiivsest erakonnast fiskaalselt ekspansiivseks ehk eelarve ja võla abil majandust kasvatavaks. Meie asukoht ja implitsiitne riigirisk on sellised, et meie laenuvõime (ja investeerimisvõime) on lähikümnendil kindlasti piiratud tee-ehituskavadega ja ei enamat. Seetõttu ma muidugi kardangi, et uue valitsuse lubatud investeeringud, mis peaksid minema teadus- ja arendustegevusse, et kokku viia ülikool nende majandusharudega, kus Eestil on juba mingigi konkurentsieelis ja kus meie väiksus ei piira skaleerimist ja kasvu, lähevad hoopis betooni. Kõlavad märksõnad nagu „tervisekeskus“ ja „infrastruktuur“ ja nii edasi on alati Eestis tähendanud ainult ühte – betooniprogrammi. Loodan sel korral eksida ja see on üks mõõdupuu, mille järgi uut valitsust hindan.

Lõpetuseks küsin, mis teid kultuuririndel sel aastal enim kõnetas.

Andreas Kaju: Huvitav on näha, mis kasu tõuseb sellest, et hakkasin koos tütardega klaveritunnis käima: Suzuki meetodi puhul õpivad vanemad selleks, et kodus omakorda lapsi õpetada (et nende õppimine ei piirduks ainult klaveritunnis ja õpetaja käe all õppimisega). Ema oli mul andekas viiuldaja, õed ka Ellerheina ja klaveri peal kasvanud, isagi mängis akordioni, tädi on muusikaõpetaja ja tädipojad õppinud oboed, trompetit ja fagotti – mul oli viimane aeg millegagi alustada. Lõppeva aasta raamatutest tooksin esile võib-olla Mary Beardi „SPQR“ (antiikmaailma eluolu on üks minu pelgupaikadest), Reza Aslani „Zealot“ (jõulude ajal sobib hästi lugeda, mida teame või oskame arvata Naatsareti puusepast usufanaatikuks pöördunud Jeesuse elust) ja Sirbi lugejate närviajamiseks: lugesin läbi õige mitu Kissingeri või tema elust kirjutatud raamatut, mõne ka teist korda.

Tarmo Jüristo: Teatri osas pean ütlema, et minu jaoks sel aastal midagi läinudaastase Ene-Liis Semperi lavastuse „El Dorado“ kõrvale tõusta ei suutnud. Kirjanduses väärib 2016. aasta puhul äramainimist Loomingu Raamatukogu järjekordne tugev aastakäik: Kiš, Klimova, Houellebecq pluss hulk muud väärt ja huvitavat lugemist. Seriaalidest olid selle aasta leiud „Läänemaailm“ ning „Veidrad asjad“, kuigi kumbki ei küündinud läinudaastase „Fargo 2“ tasemeni. Kodumaisest luulest annaks soovituse Jüri Kolgi värskele kogule.

Urve Eslas: Charles Cloveri „Must tuul, valge lumi. Venemaa uue rahvusluse sünd“ ja John Morrealli „Philosophy of Humor“ ehk „Huumorifilosoofia“, mõne aasta eest ilmunud raamatu kordustrükk, kus antakse hea ülevaade huumori funktsioonist ning viidatakse (kaudselt, kuid mõjusalt) sellele, et väljapääsmatus olukorras võib huumor olla tagauks. Michel Houellebecqi „Alistumine“ ja „Platvorm“. Jonas Jonassoni „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“ on juba mõne aasta eest ilmunud raamat kõigile Cincinnatustele ning tuletab meelde, et mitte sugugi kõigil, kel on positsioon, pole selleks vajalikke teadmisi, ja sugugi mitte kõigil, kel on teadmised, pole positsiooni, et neid rakendada. Tavaliselt on viimati mainitud paremas olukorras, rääkimata sellest, et neil on tavaliselt piisavalt teadmisi ka selleks, et positsiooni mitte soovida.

Sirp, 16.12.2016

Kuulake hulle, enne kui rahvas hulle kuulama hakkab

Columbia ülikooli ajalooprofessor Richard Wortman märkis raamatus «Vene populismi kriis», et populistid kannavad sageli hullu või jumala maski. Ehkki kirjutatud 1870ndatel Venemaal valitsenud olukorra kohta, on see tähelepanek kohane ka pea 150 aastat hiljem lääne pool tegutsevate populistide kohta, kes armastavad kasutada hullu või lunastaja kuvandit – ja mõnikord mõlemat korraga.

Aga huvitavam kui populistid ja maskid on see, mis käib enne populiste ja mis turuplatsi nende tulekuks ette valmistab. Mulle näib, et sellel on samuti midagi pistmist hulluse ja prohvetlusega. Õhus olevatele probleemidele reageerivad esimesena need, kelle puhul sotsiaalsed kammitsad ei tööta – hullud või need, kel pole enam midagi kaotada.

Läinud aasta oktoobris, kui Brexit oli alles sära Nigel Farage ja Boris Johnsoni silmades, haaras Londini äärelinna toidupoe ees mul hõlmast vanem naine, Sainsbury’se kilekott käe otsas, juuksed sassis ja helesinised crocs’id jalas. Ta viipas kilekotiga läheneva itaallase välimusega mehe poole ja oli nähtavalt endast väljas. «Ütle talle, et ta siit ära läheks,» käskis ta mind. Kohmasin midagi vastu, aga ju mu aktsent reetis mu, sest ta lasi mu hõlmast lahti ja sihtis nüüd kilekotiga minu poole. «Poolakas,» pomises ta, «mine koju.» Märkas siis jooksuga lähenevaid turvamehi (paistis, et samuti mitte viienda põlve inglased) ja võttis probleemi kokku pominaga «pagana eurooplased…».

Turvamehed talutasid ta sõbralikult eemale, paluti vabandust (too vanem naine oli neile vana tuttav, veidi «haldjate juures») ja mindi laiali. Hull, enesest mõista; Ühendkuningriik ei «tee rassismi», see oleks mõeldamatu, see ei ole viisakas.

See tuli mulle meelde alles siis, kui lugesin, et pärast referendumit kasvas Suurbritannias vihakuritegude arv enam kui 400 protsenti. Neile, kes varem mõtlesid, aga ei öelnud, tundus järsku, et sotsiaalsed tabud on kadunud. Ei tea, kas referendumi otsus oleks tulnud teistsugune, kui viisakuse all oleva vihaga oleks tegeletud, kuid ehk ei oleks tulemus nii üllatav tundunud.

Veidi samasugust olukorda nägin Kreeka väikeküla kohvikus. Juba seitse aastat kestnud kriisis on kokku kuivanud siseturism, pagulaskriis kahandas ka välisturistide arvu. Kohvikupidaja, nagu mitmed teised Kreekas, on kindel, et mõlemas on süüdi Euroopa Liit. Ta on meeleheitel, kohvik on enamasti tühi, raha on otsas, naine jättis ka maha. Mõni päev tagasi kuulsin, kuidas ta inglise keeles tellinud naisele vastas, et tal ei ole oma kohvikusse mitte-kreeklasi vaja.

Kreeka ei ole Suurbritannia, Kreekas on rassismiprobleem juba aastaid avalikult pinnal. Aga sel, mis seal praegu väljendub, ei ole rassismi ega sisserändega suurt midagi pistmist. Ja mulle näib, et Suurbritannias ka mitte. Pigem paistab, et asi on allasurutud vihas, mis (muu hulgas) rassismi läbi väljendub. Mis selle viha põhjused on, on juba omaette teema.

Kui tagasi alguse ja populistide juurde tulla, siis paistab, et hulle ja lootuse kaotanuid tuleb kuulata enne, kui rahvas hullumaskis populiste kuulama hakkab.

Postimees 05.08.2016

Vähene teadmine on ohtlik asi

Mõne nädala eest jäi Twitteris silma säuts: Ühendriikide peamine probleem ei ole Trump, vaid haridussüsteem, mis Trumpi populaarsuse võimalikuks tegi. Post-fakt-poliitikal, nagu Suurbritannia Brexiti-poliitikute ja Ühendriikides Donald Trumpi tegevust nimetatakse – on kaks juurt: valetamine ja mitteteadmine. Kui «õigus valetada» kirjeldab, kuidas poliitikute tahtlik faktide vastu eksimine on lubatavaks muutunud, siis «õigus olla rumal» seda, et faktide teadmine ei ole oluline.

Kumbki neist ei ole uus nähtus, mõlemad on populistide jaoks kasulikud poliitikaajamise vahendid, sest esimene laseb tegelikkust painutada endale sobivaks, teine teeb poliitikutest «rahvamehed» (meenutagem George W. Bushi öeldut – ka nigelast, st väheste teadmistega, üliõpilasest võib saada president). Nagu populistlike poliitikute vahendid kipuvad olema, on mõlemad piisavalt kehvad viisid poliitika tegemiseks. Esimesest, valetamise lubatavaks muutumisest, on juba üksjagu juttu olnud, seega vaataks teist, arusaama, et teadmine ei ole oluline.

Sellele, et vähene teadmine on ohtlik, viitasid viimase nädala jooksul kaks lugu: Wall Street Journalis ilmunud «Miks surra Tallinna eest» ja ajaloolase Tobias Stone’i kirjutis «Ajalugu ütleb meile, mis võib Brexiti ja Trumpiga edasi juhtuda». Mõlemad olid reaktsioonid Donald Trumpi intervjuule New York Timesis, kus Trump NATO leppe täitmisele tingimused esitas, ja Newt Gingrichi öeldule, et ei ole kindel, kas tasub riskida tuumasõjaga Eesti, «Peterburi eeslinna» pärast.

Tähelepanu väärivad mõlemad, aga lähemalt tasuks vaadata Tobias Stone’i kirjutatut. Ta leiab, et põhjus, miks populistid ja diktaatorid on saanud võimu, ja karta on, et saavad selle uuesti, on inimeste vähesed teadmised. Enamik elab mitte enam kui saja-aastase minevikuperspektiiviga, ja ei näe põhjuseid, mis on populiste võimule aidanud: sõnum, et inimesed on kaotanud kontrolli oma riigi ja saatuse üle aitab populistidel viha ja vihkamise läbi masse liikuma panna, kuni need ei ole enam kontrollitavad. Nii tegid Hitler, Mussolini, Stalin, Mugabe ja paljud teised; praegu on selline olukord Venemaal, sinna on liikunud ka Türgi. Ungari, Poola ja Slovakkia on teel samas suunas, ja mitmes muus Euroopa riigis on hulk Trumpe ja Putineid oma võimalust ootamas.

Põhjuseid, miks enamik ei näe populismist tulenevaid ohtusid, leiab Stone olevat kolm: esiteks, enamik inimesi näeb üksnes olevikku, mitte aga minevikku ega tulevikku; teiseks, enamik näeb vaid seda, mis leiab aset nende vahetus ümbruses, mitte aga seda, mis toimub globaalselt; ja kolmandaks, enamik ei ole kursis seisukohtadega, mis nende omast erinevad, ja seetõttu ei ole midagi, mis nende endi vaadetele väljakutse saaks esitada.

Üks võimalik stsenaarium, mille Stone visandab, on üsna nukker. Brexit põhjustab referendumi Itaalias või Prantsusmaal, Le Pen võidab Prantsusmaal valimised. EL on killustunud ja võime taltsutada Venemaa sõjalisi ambitsioone näiteks sanktsioonidega kadunud. Trump võidab Ühendriikides, NATO nõrgeneb.

See rehkendus, kus ühel pool seisavad killustunud EL ja nõrk NATO ja teisel pool Venemaa jätkuv majanduslik ja sotsiaalse kriis, mis nõuab uut rahvast ühendavat ja kriisilt tähelepanu kõrvale juhtivat suurt sündmust, võib anda tulemuseks väga kurva olukorra.

Kerime korraks tagasi. Stone’i siht ei ole kedagi hirmutada, ta tunneb ajaloolasena vajadust näidata, kuidas sellised stsenaariumid on varem alguse saanud: populistidel, kes rahva väheseid teadmisi kasutades ja fakte moonutades viha ja vihkamise abil masse liikuma panevad, ei ole vastas piisavat hulka neid, kes valesid ja poolvalesid läbi näeks ja need kahtluse alla seaks.

Mida sellest järeldada? Esiteks, vähesed teadmised – nagu Alexander Pope «Essees kriitikast» märkis – on tõepoolest ohtlikud. Ja teiseks, ma ei tea paremat tõestust sellele, et (humanitaar)haridus on viimane, mille pealt riigil tasub kokku hoida.

Postimees 26.07.2016

Kelle oma on London? Aga New York?

Suurbritannia pealinna Londonit on pikalt naljatlevalt siin-seal nimetatud Londongradiks, kuna vene uusrikkad, oligarhid ja riigiteenistujad on ikka armastanud seal kulutada Venemaal väga sageli mitte just kuigi ausal teel saadud raha.

Mõni nädal tagasi, veidi enne Londonis toimunud üleilmset korruptsiooniteemalist kohtumist, kus loodeti jõuda rahvusvahelisele kokkuleppele korruptsiooni ohjamiseks, nimetas Suurbritannia peaminister David Cameron kõneluses kuninganna Elizabethiga Nigeeriat ja Afganistani «fantastiliselt korrumpeerunud riikideks».

Rahvusvahelise meedia reaktsioonid videole jäänud jutuajamisele olid huvitavad kahes mõttes. Esiteks, see andis põhjuse taas üles võtta Cameroni enda seos Panama paberitega, ja teiseks, see oli vastus sellele, mida ammu teati, kuid millest (vähemalt valitsuse tasandil) alles üsna hiljuti rääkima hakati: oluline osa Londonist ei kuulu ammu enam Suurbritannia kodanikele, vaid sealsest kinnisvarast on saanud mitmete korrumpeerunud riikide kõrgete poliitikute ja nendega seotud inimeste jaoks mugav ebaseadusliku raha hoidmise viis.

Need vastukajad, mis mõlemad lähtusid tu quoque-reaktsioonist – vaat´ kes räägib, ega te ise paremad ole – on korraga nii ebaõiglased kui ka samal ajal paradoksaalselt õiged. Vast kõige täpsemini võttis selle vastuolu kokku Anne Applebaum Washington Postis: küsimus pole selles, nagu oleks London samal moel korrumpeerunud nagu Abuja või Kabul – londonlased ei pea andma «meelehead» ametnikele või poliitikutele, et saada asjad aetud või kohtus õigust – kuid viimase paarikümne aasta jooksul on Londoni raamatupidajad ja juristid aidanud pesta miljardeid dollareid varastatud raha.

Suurbritannia kinnisvaraturg – juba nagu ka New Yorgi oma – on pikka aega toiminud nagu Šveitsi pank, pakkudes võimalust turvalisteks investeeringuteks neile, kes eelistavad oma isiku ja rahaallika saladuseks jätta. Ja kui nii asjale läheneda, siis tõepoolest: kui juba nimetada riike «fantastiliselt korrumpeerunuteks», siis samasse nimekirja kuuluvad nii Suurbritannia kui ka Ühendriigid.

Seda lugedes meenus mulle, kuidas aasta hakul toimunud Snow Meetingul (Leedu iga-aastane julgeolekukonverents, meie Lennart Meri konverentsi väiksem, üksnes ekspertidele mõeldud versioon) reageerisid kuulajad Briti valitsuse esindaja öeldule, et võõrast ja tundmatu päritoluga raha peab vaatama samasuguse julgeolekuküsimusena nagu infosõda või relvastuse suurendamist: nõutult, sest sellele tähelepanu on püütud juhtida juba kümmekond aastat, ja samal ajal tunnustavalt, et lõpuks selle teadmiseni on jõutud.

Seda, et lääneriikide valitsused on adumas, milline osa on korruptsioonil üleilmses julgeolekus ja kuidas nad kaudselt seni rahapesule kaasa on aidanud, märgib ära ka Karen Dawisha raamatus «Putini kleptokraatia», mis läinud aastal ingliskeelsena ilmus. Krimmi annekteerimisega algas külma sõja järgne kõige tõsisem rahvusvaheline kriis. Ühendriikide esmane vastus sellele kriisile oli suunatud mitte niivõrd kaubandus- või kultuurisuhete, kuivõrd mõne selle kodanike liikumisvabaduse piiramisele.

Miks? Sest lõpuks ometi, pärast neljateistaastat kogemust Putini juhitud Venemaaga paistis Ühendriikide valitsus tunnistavat, et probleem ei ole Venemaa, vaid Venemaal loodud kleptokraatlik süsteem. Sadakond Vene miljardäri kontrollib 35 protsenti riigi rikkusest, ja see rikkus ei ole nendeni jõudnud ausat äri tehes, vaid enamik neist on saanud, suurendanud ja kindlustanud oma vara riigivõimu otsesel toel («riskid on riigi, kasum erasektori asi»), tänuks lojaalsuse eest. Kes nad on? Võimule lähedased poliitilised liidrid ja ärimehed, kes teavad, et saavad säilitada oma võimu ja varanduse seni, kuni nad ei esita väljakutseid süsteemile.

Transparency Internationali hinnangul läheb see võimu ja raha sümbioos igal aastal Venemaale maksma 300 miljardit dollarit. See on summa, mis riigi hüvanguks kasutatavast rahast tegelikult poliitikutele ja nende lähikondlastele läheb – ja sealt edasi Londoni ja New Yorgi kinnisvarasse liigub.

Või nii vähemalt arvatakse, sest raha ei vaheta omanikku selgeid ja jälgitavaid pangaülekandeid pidi, vaid allpool pilvi, Londoni sudus, kus päike ei paista. Kas sel arvamisel on alust?

Selle aasta varakevadest sai Londonis populaarseks uus linnatuur, veidi sarnane nendega, mida seal varem pakutud: tavaliselt kahekorruselises punases bussis, mis sõidab läbi kõik Londoni tuntumad mõrvakohad, The Beatles´iga seonduvad paigad või kuninglikud aiad. See konkreetne kolmetunnine tuur oli veidi erinev.

Buss läbi Londoni kõige «poshimate» piirkondade viis inimesed vaatama näiteid rahapesust, maju ja valdusi, mis saadud raha eest, mille allikad on varjatud või ebaselged – ja mõnikord on seda ka omanikud. Erinevalt teistest Londoni vaatamisväärsustega tutvumise tuuridest polnud selle eesmärk pakkuda turistidele meelelahutust, vaid juhtida tähelepanu sellele, kui laialt ja sügavalt on kleptokraatia Londoni kude kahjustanud.

Mõned näited tuuri peatuskohtadest: Ühendkuningriigi välisluureteenistuse MI6 maja Whitehall Courtis kuulub nüüd (väidetavalt) osaliselt Venemaa asepeaministrile Igor Šuvalovile. Talle seal kuuluvate korterite hind on sadakond korda kõrgem, kui Šuvalov oma palga eest lubada saanuks. Šuvalov väidab, et selle ostmise tegi võimalikuks tema investorist naise Midase puudutus. (Tuttav, väga heal järjel rokkmuusiku lesk tahtis kolmekordse Londoni maja müügist saadud raha eest osta samasse majja korteri, aga loobus – juttu ei olnud isegi ligilähedaselt sama kategooria summadest.)

Belgrave Square´i Kensingtonis tuntakse naljatamisi kui Punast väljakut. Üks sealsetest majadest kuulub (väidetavalt) Rotenbergidele, Putini kauaaegsetele sõpradele ja judokaaslastele. Edasi, Highgate´is asuv 50 miljonit naela maksnud 28 magamistoaga Londoni suurim eravaldus (kui kuningliku perekonna kinnisvara välja arvata) kuulub (väidetavalt) Andrei Gurievile, Vene väetiseärimehele. Sealsamas asuv Eden House arvatakse kuuluvat Andrei Jakuninile, endise raudteekuninga Vladimir Jakunini pojale.

Aga miks «arvatakse», miks «väidetavalt»? Sest Londoni kinnisvara omanikke kindlaks teha ei ole niisama kerge. Enam kui 35 000 maja või korterit Londonis kuuluvad inimestele, kelle nimi ega kinnisvara eest makstud raha päritolu ei ole teada. Üksnes Westminsteri piirkonnas on üks kümnest valdusest selline, mille omanik on avalikkusele teadmata. Mitte seepärast, et uuriv ajakirjandus oleks teinud nigelat tööd, vaid rahapesu (või kivipesu?) toimimiseks loodud (poollegaalne) võrgustik teeb nende kindlaks tegemise väga keeruliseks.

Aga miks just Londonis? Siin jõuame kaudse osaluse juurde korruptsioonis, millele Anne Applebaum oma Washington Posti loos viitas. Küsimus pole selles, et tegu on maailma ühe ärikeskusega, kus on hea ja kasulik toimuvale lähedal olla – suur osa sellisest kinnisvarast seisab tegelikult tühjana.

Paar kuud tagasi istusime kolleegidega ühe Londoni südalinna maja korteris ja arutasime Vene mõju lääneriikide poliitikale. Kui hämaraks läks, saime aru, et see mõju oli seal samas akna taga: enamik ümbruskaudsete suursuguste elumajade akendest jäi pimeduse saabudes tuledeta, ainult allkorruse fuajeedes põles valgus ja aeg-ajalt võis näha ruumis liikuva valvuri siluetti. Majad olid tühjad, ostetud mitte elamiseks, vaid just nagu kullakangid rahapaigutamiseks, teades, et selle väärtus ajaga tõuseb. Selliseid kummitusmaju on Londoni südalinn täis.

Seega, pigem on küsimus mugavas ja küsimusteta rahapaigutuses, millega harmoneerub Londoni põhimõte, et sissetulev raha on hea, ja sellele piirangute kehtestamine omakorda halb. Otseselt ei tehta ju midagi seadusevastast, ja Londoni juristid, raamatupidajad ning pankurid saavad sellele kaasa aidates head tööd ja teenistust.

Lähemalt vaadates selgub, et asjad ei ole päris nii lihtsad. Kahju pole üksnes eetiline või õiguslik, vaid ka majanduslik. Arusaam, et välisraha aitab majandusarengule kaasa, alati ei kehti, pigem vastupidi – see võib majandusele kahjulik olla. Üks selleteemalistest Deutsche Banki uuringutest näitab, et need kümned miljardid illegaalset raha, mis igal aastal Venemaalt Londonisse voolab, mõjutavad otseselt Londoni kinnisvaraturgu.

See, et Londonist on saanud rahapesukeskus, on kinnisvarahinnad viinud nii kõrgele, et brittidele endile muutub Londonisse korteri – rääkimata majast – ostmine aina raskemaks. See omakorda tähendab, et oluline osa heal järjel ja haritud inimesi valib mõne teise, odavama linna või riigi; ja mida enam muutub kaugtöö võimalikuks, seda vähem on oluline, et töökoht oleks samas linnas, kus elupaik. Mis omakorda tähendab, et London sellisena, nagu seda tunneme, on muutumas, nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult. Mida enam on tühjalt seisvaid rahapesumaju, mis ei anna allkorrusel pinda kohvikutele, restoranidele, pubidele, seda enam kuivab kokku maksuraha, mida London kohalike äride pealt saaks.

Seega, tegu on vähemalt kolmemõõtmelise probleemiga. London (ja New York) toetavad kaudselt Venemaa (ja teiste korrumpeerunud riikide) rahapesu ja sellega sealset võimu, tehes varjatud raha eest ja vahel ka varjatud omanikele kinnisvara ostmise lihtsaks; see toob kaasa kinnisvarahinna tõusu, mille tõttu kohalikud elanikud taanduvad aina kaugemale äärelinnadesse või valivad elamiseks mõne muu koha; ja kohalik maksuraha kahaneb.

Mida siis teha? Uuriv ajakirjandus on pärast mõnda väljaannete vastu algatatud kohtuasja palju vähem varmas korruptsiooni- ja rahapesujuhtumeid välja tooma. Hoolimata sellest, et lugudes on tuginetud valdavalt avalikele allikatele, on väljaanded selleteemaliste lugude avaldamisel ettevaatlikud. Kindlaid tõendeid omanike kohta on raske saada, sest ettevõtted, kelle ülesanne on rahaga anonüümselt toimetada, teevad tööd hästi. Ja isegi kui juriidilise omaniku nimi õnnestub kindlaks teha, ei tähenda see, et tegu oleks tegeliku omanikuga.

Aga nagu öeldud, vähemalt on probleemi poliitilisel tasandil tunnistama hakatud. Toosama alguses jutuks olnud korruptsiooniteemaline kogunemine Londonis, kus Cameron nimetas korruptsiooni «vähkkasvajaks», oli märk sellest. Tõsi, ebavõrdsuse kahandamisele suunatud organisatsiooni Oxfam juht Mark Goldring ei jätnud selle peale mainimata, et kui korruptsioon on vähkkasvaja, siis oli kogunemine kui valuvaigisti, ehkki üleilmse majanduse ravimiseks oleks vaja operatsiooni.

Tundub, et kaudselt on London endiselt veel eitusfaasis, ehkki paistab, et Cameron mäletab veel alandust kolme aasta taguselt G20 kohtumiselt. Pärast korruptsioonikohtumist Cameroni öeldu – ärgem nokkigem väikeste saarte kallal, samad reeglid omanike avalikuks tegemiseks peaksid kehtima ka kõigile teistele – tuletab meelde, mida ütles Putini pressimees Dmitri Peskov Suurbritannia kohta kolm aastat tagasi: Suurbritannia on diplomaatiliselt väheoluline, sest on kõigest väike saar. Nagu Telegraph toona kirjutas, lisasid Venemaa ametnikud sellele poolnaljatades: ja suur osa Londonist kuulub nagunii juba Venemaale. See, et nali polnudki nii väga nali, ei tee olukorda kuidagi lihtsamaks.

Postimees AK 10.06.2016

Naerda või väärikalt vaikida

sommers1623. aastal leidis Hispaanias aset väike, aga oluline vahejuhtum. Prints Charles ja Buckinghami hertsog olid seal pidamas läbirääkimisi, kui nendega kaasas olnud Briti õukonnanarr Archibald Armstrong tavapärasest veelgi ülbemalt käitus. Läbirääkimised kukkusid läbi, ja narr ei jätnud haavadele soola hõõrumata, kritiseerides neid kui järjekindlusetuid ja ebasiiraid. Buckinghami hertsogi taluvuspiir oli sellega käes ja ta teatas, et narr puuakse üles. Archibaldi see ei kõigutanud. «Keegi pole kuulnud, et narri ähvardataks rääkimise pärast,» ütles ta, «aga mitmed hertsogid on allumatuse pärast hukatud.»

See vastus (tõsi, mitte päris täpne – sajand varem oli õukonnanarr William Sommers vihastanud välja Henry VIII, kes narri oma käega tappa lubas) kirjeldab positsiooni, mis narridel on poliitilises maailmas olnud. Kuningas olla on raske, neile räägitakse rohkem seda, mida nad tahavad kuulda, ja vähem seda, mida neil on vaja kuulda, sest ajalooliselt näib pigem olevat reegliks – mõnede eranditega –, et pigem vaikitakse tõest kui pannakse ohtu oma positsioon õukonnas (ja vahel ka elu). Välja arvatud siis, kui tegu on narriga. Narrid ei olnud üksnes meelelahutajad, vaid ka kriitikud.

See juhtum Archibaldiga on viimase kuu jooksul meenunud mulle kahel korral. Esimene oli siis, kui Saksa kantsler Angela Merkel andis järele Türgi presidendi Recep Tayyip Erdogani survele alustada kriminaaluurimist Erdogani pilanud satiiriku Jan Böhmermanni vastu. Muidugi, suhted Türgi ja Erdoganiga on Euroopa jaoks põgenikekriisi lahendamisel võtmetähtsusega, kuid Erdogani kriitikatalumatus on ise on juba naljanumbriks saanud – ametis oldud 18 kuu jooksul on teda solvanud inimeste vastu alustatud 1845 kohtuasja. («Maailma kõige õrnema nahaga president,» kirjutas The Atlantic.) «Mõelge, kuidas peaks end tundma türgi ajakirjanikud,» kirjutas Londoni linnapea Boris Johnson oma Facebooki lehel, «kui vaba maailma liidrid võtavad autokraatiat toetava positsiooni.»

Teisel korral meenus Archibald mulle siis, kui lugesin EKRE pahameelt Daniil Harmsi jutul põhineva Toomas Aru näidendi «EKRE kahekõne rahvaga» avaldamise järel, «Objektiivis» nimetati seda Martin Helme mõnitamiseks.

Humoristidel on praegu umbes samasugune positsioon nagu omal ajal narridel, selle juurde peab käima õigus teha nalja – ja ka halba nalja – ilma et seda loetaks teotamiseks või mõnituseks. Huumor on osa võimukriitikast, ja võimul on sel puhul kaks head valikut: naerda või väärikalt vaikida.

Tundub, et vaba maailma piirid jooksevad huumori lubatavust mööda. Kui joonistada mõttes skaala, mille ühes otsas on terrorirünnak Charlie Hebdo toimetusele (äärmuslik reaktsioon naljale) ja teises otsas David Cameroni reaktsioon põrsaskandaalile järgnenud naljadele (ma ei ole kuulnud, et ühtegi naljategijat oleks takistatud, repressioonidest rääkimata), siis nii Merkeli (Erdoganist rääkimata) kui EKRE reaktsioon jääb pigem Charlie kui Cameroni poolele.
Lihtsustatult võiks öelda nii: kui ka halva nalja tegemine riigipeade ja poliitikute üle on võimalik, ilma et sellele järgneks otsest või kaudset hukkamõistu, paragrahvi järgi süüdi mõistmist või positsiooni kaotamist, siis on ühiskonnaga kõik enam-vähem korras. Kui võim ei talu (enam) huumorit, on asjad halvasti.

Postimees 28.04.2016

«Ma ei ole»

Subway2Mõni aeg tagasi nägin, kuidas toimub kultuurist välja tõukamine. John Deely, Ühendriikidest pärit semiootik, esitas loengus kontseptsiooni inimesest kui semiootilisest loomast, keda eristab muudest loomadest see, et talle on märgid ja tähendused olulisemad kui asjad. Üks üliõpilane, samuti Ühendriikidest, ei olnud nõus: inimene ei ole loom, vaid jumala näo järgi loodud olend, ja kõik viited inimesele kui loomale on teotus. Deely reageeris nagu iga teadlane, kes on vastakuti kreatsionistiga: ta ei vaielnud, vaid soovitas üliõpilasel «minna tagasi Kasahstani».

See «mine tagasi Kasahstani» on tähelepanuväärne reaktsioon. Nagu öeldud, üliõpilane oli Ühendriikidest, just nagu Deelygi. «Mine tagasi Kasahstani» tähendas Deely keeldumist jagada üliõpilasega sama kultuurilist identiteeti.

Sarnane keeldumine ühisest identiteedist leidis aset Londonis läinud aasta lõpul, kui Leytonstone’i metroos toimunud terrorirünnakut pealt näinud sisserännanu hõikas terroristile: «Sa pole mingi moslem, vennas!» See, kas hõiganu oli usukombeid järgiv moslem või mitte, ei ole oluline, oluline on keeldumine kultuurilise identiteedi jagamisest.

Kultuurisemiootiliselt saab seda, kes oleme meie, määratleda selle järgi, kellele me end vastandame. Mõned päevad tagasi kirjeldas Robert D. Kaplan Ühendriikide ajakirjas The Atlantic, kuidas Euroopa identiteet kujunes läbi vastandumise islamimaailmale. Nende kahe siin toodud näite puhul on aga tegu sammuga kaugemale: enesemääratlemine toimub vastandudes sama kultuurilise taustaga inimestele.

Kui kultuurisemiootikast võtta samm identiteedifilosoofia poole, siis seal on identiteet üks inimese peamisest vajadusest ja peamine konfliktide allikas. Kui huvid on läbiräägitavad, siis vajadused, teiste seas identiteet, ei ole. Konflikt algab sealt, kus osa ühiskonna liikmetest leiab, et nende identiteet on ohustatud.

See on ka põhjus, miks näitamaks oma solidaarsust, antakse teada, et jagatakse identiteeti: «Ma olen berliinlane» (John F. Kennedy 26. juunil 1963) «Me oleme ameeriklased» (pärast 11.09.2001), «Ma olen Charlie» (pärast 7.01.2015), «Ma olen pariislane» (pärast 13.11.2015), «Ma olen brüssellane» (pärast 22.03.2016).

Aga identiteedijagamistest huvitavamad on keeldumised identiteeti jagada. Need kaks näidet, mis enne toodud sai – «mine tagasi Kasahstani», mis tähendas «sa ei ole ameeriklane», ja Londonis aset leidnud «sa ei ole moslem» –, on näited sellest, kui keegi eksib meie väärtushinnangute vastu nii suurel määral, et me tunneme vajadust ta välja tõugata. Kuid mis saab siis, kui olukord on nii vastuvõetamatu, et ainus lahendus näib olevat enda välja arvamine?

Läinud nädalal kuulsin Londonis raamatumessil kõnelust, mille katke jäi meelde: «Kui see peaks juhtuma, ma ei ole enam britt.» «Selle» all peeti silmas Brexitit. Sarnast avaldust olen kuulnud ameeriklastelt: «Kui Trump saab presidendiks, ma ei ole ameeriklane.» Erinevalt kultuurilisest vastandumisest, mis aitab luua identiteeti, väljendavad need kaks lahtiütlemist ja lootusetust. Mis tähendab, et olukord on nii vastuvõetamatu, et pigem eitatakse enda kuuluvust kui lepitakse olukorraga.

Need näited tulid mulle meelde, kui lugesin sotsiaalmeediast sissekannet: «Kui Helme ei pea Kaljuranda õigeks eestlaseks, ei taha mina olla eestlane.» See peaks olema koht, kus kinni pidada ja mõelda. Helme on kõigest provokaator, aga reaktsioonina sellele oleme jõudnud lähedale identiteedilõhkumisele, mis võib teha halba rohkem, kui üks provokaator teha saab.

Postimees 18.04.2016

Kas britid lahkuvad?

Inglise kanal on laiem kui Atlandi ookean, ütles Briti filosoof John Lucas, kui Suurbitannia ja Mandri-Euroopa erinevuste üle arutlesime. Nende kahe suhe Euroopa Liidus pole kunagi olnud lihtne, kuid seni on mõlemapoolsed huvid lahkumineku ära hoidnud. Kuid sisepoliitilised pinged – ja just see on tehas, kus vormitakse järgmine Suurbritannia peaminister – on UKIPi, Suurbritannia Iseseisvuspartei tulekuga tuliseks aetud. Juunikuus aset leidev referendum võib EL – Suurbritannia suhtele vähemalt senisel kujul lõpu teha.

Tegureid, mis referendumi tulemust mõjutama võivad hakata, on palju ja nad on raskesti kontrollitavad, nii et referendumi ellu kutsunud – ja pärast läbirääkimisi ELga ühendusse jäämise poolt tugeva positsiooni võtnud – Briti peaministri David Cameroni jaoks võib olukord kujuneda haldamatuks.

Peamine tegur, mis tulemused ennustamatuks teeb, on teadmatus ja ebakindlus. Valuutaturg reageeris Londoni linnapea Boris Johnsoni avaldusele ELst lahkumise pooldamise kohta langusega ilmselt mitte niivõrd seetõttu, et lahkumine on Briti majandusele praeguses segases olukorras tõestatavalt kahjulikum kui jäämine (Brexiti pooldajad loodavad ka ELst lahkununa rääkida välja Suurbritannia jaoks soodsad kaubanduslepped), vaid peamiselt seetõttu, et lahkumisega kaasneb palju teadmatust ja ebakindlust. Tõsi, vähemalt osa Briti suurfirmade juhtidest on kindlad, et lahkumine on majandusele kahjulik. Sel nädalal avaldas The Times suuremate firmade ühispöördumise EL jäämise toetuseks. Kuid allakirjutanuid oli vaid kolmandik mõjukatest ettevõtetest, ja arvatakse, et keskmistest ja väiksematest firmadest oluline osa pooldab ilmselt pigem lahkumist.

Teine oluline tegur on Londoni linnapea Boris Johnson, kes Cameronile vastandudes ja lahkumist pooldava seisukoha võttes mõjutab ennustuste kohaselt umbes kümmet protsenti valijatest sama tegema. See, et Johnson üsna avalikult peaministritooli poole vaatab, on vastanduse üks põhjus, kuid teiseks põhjuseks peetakse tooride vajadust pakkuda valijaile hambumusega sobiv kont: nii saaks traditsiooniliselt euroskeptilised tooride valijad – ja ka osad erakonnaliikmed -, kes ühel hetkel UKIPi kui veel eruoskeptilisema erakonna poole läksid, tooride leeri taas üle tuua.

Kolmas oluline tegur on seesama UKIP, Suurbritannia iseseisvuspartei. Mõttekodades arvatakse, et arvestatavat kriitikat kogunud UKIPi euroliidust lahkumise kampaania võib anda hoopis vastupidise tulemuse ja kallutada valijate meelsust pigem ELi jäämise suunas.

Neljas oluline tegur on Venemaa, millest ei saa mööda vaadata. Analüütiku Ben Nimmo nädalatagune raport Vene meediakanalite Brexiti-kajastusest ei jäta kahtlust, et Kremli huvides on Suurbritannia eraldumine ELst.

Viies oluline tegur on Šotimaa. 2014. aastal toimunud iseseisvusreferendumi üks olulisi argumente Suurbritanniast lahkulöömise poolt oli šotlaste soov kindlasti ELis jätkata. Juhul, kui Suurbritannia otsustab euroliidust lahkuda, järgneb sellele ilmselt uus Šoti referendum, ja karta on, et sel korral võib lahkumise pooldajate arv olla ülekaalukam. Ja siis jääb Inglismaa väga, väga üksi.

Kuid Šoti referendum oli Cameronile ja tooridele oluline kogemus. See õpetas kahte asja. Esiteks, et jõudude vahekord võib muutuda kiiresti. Veel mõned kuud enne referendumit ei oodatud, et lahkumine võib tõepoolest nii lähedal olla. Ometi näitas referendumi-eelne küsitlus just seda, ja Cameron pidi tegema tõsiseid pingutusi jõudude vahekorra muutmiseks, teadmata, kas see ülepea õnnestuda pruugib.

Teiseks, ja just seetõttu, andis see Cameronile veel ühe kogemuse, et ka viimasel hetkel sekkumisega on võimalik protsesse painutada, ja sellega usu oma veenmisoskusesse.

Sellele loodab ta ilmselt ka praegu.

Kaotatud võitlus

 

Kuidas reguleerida sotsiaalmeediat, kui terrorismiorganisatsioonid kasutavad seda hirmu ja viha levitamiseks ning uute liikmete värbamiseks, on paari aasta jooksul saanud teiseks kiviks – lisaks maksuvaidlustele – Twitteri, Facebooki ja Google´i kingas. Küsimus pole selles, kui palju enam on nad edukad tänu sotsiaalmeediale – selle teada saamiseks oleks vaja võrdlust olukorraga ilma sotsiaalmeediata, ja seda pole võtta. Küsimus on põhimõttelisem. Kui seda juba kasutatakse, siis mida selle vastu ette võtta ja kelle asi see peaks olema.

Google, Facebooki ja Twitteri esindajad olid läinud nädalal taas Briti parlamendikomisjoni ees aru andmas. UK terrorismivastase komitee hinnangul on need kolm olnud kõike muud kui abivalmid jagama informatsiooni ekstremistlike ja terroristlike ilmingute kohta internetis. Pigem isegi vastupidi: UK politsei hinnangul internetifirmad sihilikult õõnestavad terrorismivastaseid uurimisi, keelduvad üle andmast tõendeid kahtlustavate kohta, pigem teavitatakse kahtlustatavaid selle kohta, et nad on sattunud jälgimise alla.

Etteheiteid on tõsised, hoolimata nende üldisest iseloomust – Twitteri puhul vastavad need tegelikkusele sagedamini, Facebooki puhul sõltub ettevõtte käitumine enam tegutsemispiirkonnast, Google´i jaoks enam uurimise sisust – ja ettevõtted on olulise surve all mitte üksnes valitsuste vaid aina enam ka avalikkuse poolt. Terrorism on üks neist valdkondadest, kus privaatsuse ja turvalisuse vahel valides saab turvalisus enam toetajaid. Seetõttu on sotsiaalne vastutus, millest sotsiaalmeediaga seoses aina valjemini rääkima on hakatud, muutunud ettevõtete jaoks osaks ärimudelist. Raske on jääda edukaks, kui seda ollakse millegi muu arvel, mis avalikkusele         – ja olulisele hulgale kasutajatele – on oluline.

Küsimus on, mida teha. Terroristliku sisu automaatne tuvastamine ei tööta, vähemalt mitte piisavalt hästi. Järelikult on selle avastamiseks vaja inimesi.

Vaadates postuste ja videote mahtu (Twitteris tehakse 500 miljonit postitust päevas, Facebookis veel enam, YouTubes laaditakse igas minutis üles 300 tunni jagu videomaterjali), on üsna selge, et palgata selle infohulgaga tegelemiseks piisav arv inimesi pole jõukohane isegi Google´ile mitte. Pigem on mindud seda teed, et reageeritakse kasutajatelt saadud infole: kui antakse teada sobimatust sisust, siis sellega tegeletakse.

Kuid isegi sel juhul on materjali hulk, mida päevas läbi vaadata tuleks, tohutu. Facebook saab miljoneid raporteid sobimatu sisu kohta päevas. Mitu inimest nende postituste läbivaatamisega tegeleb, ei tahtnud Facebooki esindaja parlamendikomisjonile öelda, kuid see ei erine ilmselt palju sellest arvust, kes sama tööd Twitteri heaks teeb: sadakond inimest.

Olukord on isegi halb, kuid mõelgem siit veel sammu edasi. Terrorismi puhul on sisu kindlaks tegemine veel üsna kerge, sest selle tunnused on lihtsamini eristatavad. Valeinfo avastamine seevastu aga vajab faktikontrolli, võrdlemist allikaga, analüüsi. Valeinfo loomine ei nõua ei üht, teist ega kolmandat. Paistab, et see on juba ette kaotatud võitlus.