Category: Internetiturvalisus
Kuidas vaalast sai kala ja jänes kübarasse pandi
Kuidas tulla toime vastuolulisest teabest saadud kurnatuse ja tüdimusega? Võib käega lüüa, juua õlut ja vaadata jalgpalli, aga see ei ole parim lahendus. Euroopa poliitikauuringute keskuse kaasteadur Urve Eslas kirjutab, millised võtted on praegu infosõjas kasutusel. Narratiivipesu, Vene pingpong, “hunt, kes hüüab “Hunt!””, tavaline valetamine, tõe suhtelisuse rõhutamine.
Mõne kuu eest istusin Londonis ühe mõttekoja ees trepil ja ootasin ümarlaua algust: seal oli kavas arutada, mida teaberünnetega peale hakata. Selleks ajaks oli sääraseid ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias toimuvaid agressiooniakte kirjeldatud juba kuid, kui mitte aastaid, ent plaane, mida selle teadmisega peale hakata, oli endiselt kesiselt. Samaga vastamine ei tulnud kõne allagi, ka sääraste vaenulike kanalite piiramine oleks olnud liiga lähedal piirile, millest edasi demokraatliku maailma enda reaktsioon võib saada agressiooniaktidest kahjulikumaks.
Midagi oli ometi vaja teha. Valefakte ja -lugusid ei tulnud ammu enam üksnes Venemaalt. Sama oli kogenud Suurbritannia ja (osaliselt) maksnud euroliidust lahkumise kasuks pöördunud referendumitulemusega, sama olid kogenud Ühendriigid ja (osaliselt) maksnud Donald Trumpi võiduga. Kaheksas Euroopa riigis, sealhulgas Prantsusmaal ja Saksamaal, ees seisvad valimised ei teinud olukorda sugugi kindlamaks, pigem vastupidi.
Kurnamistaktika
Tol päeval istusid ümarlauda oodates Londonis trepil peale minu veel kaks inimest: pisut kulunud tviidpintsakus britt ja musta vihmamantliga ameeriklane. „Kõige suurem katsumus,” ütles ameeriklane, „on see, kuidas tüdimusega toime tulla.” Britt ei vastanud midagi, ainult noogutas. „Inimestel on tunne, et tahaks käega lüüa, õlut juua ja jalgpalli vaadata.”
Jutuks olnud tüdimus – ameeriklane kasutas prantsuskeelset ennui’d – on pika kultuurilise ajalooga nähtus, mis on kõneks olnud vähemalt 1857. aastast, kui Charles Baudelaire vihjas sellele „Kurja õite” avaluuletuses „Lugejale”. Poliitilisse kõnepruuki jõudis see Gruusia ja Ukraina sõja kontekstis, kui lääne poliitiline avalikkus seal toimuvast tüdima hakkas. Olen kuulnud arvatavat, et tegu on pelgalt ühe-teema-väsimusega, kuid ma ei ole sellega päris nõus: poliitiline ennui ei ole pelgalt informatsioonitüdimus, vaid reaktsioon vastuolulisele teabele, mille taustal ei osata seisukohta võtta. Kes valetab? Keda uskuda? Kas üldse kedagi?
Lootusetus vastuolulisest teabest enda jaoks mõtestatavaid järeldusi teha paistis silma Facebookis ja Twitteris, kus tüdimust Venemaast, Brexitist, Trumpist väljendati seda hoogsamalt, mida rohkem vastuolulist teavet lisandus.
See on mõistetav reaktsioon kurnamistaktikale, millega informatsioon aetakse nii rohkeks, intensiivseks ja vasturääkivaks, et sellega tegelemise asemel on kergem käega lüüa. Mõistetav, kuid mitte kõige targem.
Sergei Rastorgujev, Vene teaberünde spetsialist, kirjutas suhteliselt hiljuti, 1998. aastal raamatu „Infosõda”. See, nagu ka paljud Venemaa ametlikud sõnavõtud, oli omal moel üsna siiras. Raamat kirjeldas, kuidas töödelda mõistust teabega analoogiliselt sellega, kuidas arvutit töödeldakse viirustega: kui väärteave või sellest tulenev paradoks viia analüüsivasse mõistusse, on tulemus sama – see nakatub, kannab nakkust edasi või jookseb kokku.
Nüüd, pea kakskümmend aastat hiljem ja tuhatkond kilomeetrit lääne pool saab öelda, et teaberünnakutel on kaks tähelepanu väärivat komponenti: lood, mida need jutustavad, ja tehnikad, millega lugusid luuakse. Vildakad lood luuakse valeteabe abiga ja kui need on juba rahva hulka läinud, on neid raske kõigutada. Kui Umberto Eco kõneles raamatus „Semiootika ja keelefilosoofia” sotsiaalsest tõsikindlusest, kus vaal ei ole imetaja, vaid kala – ja jääb kalaks hoolimata kõigist avalikkusele antud faktidest, mis näitavad, et ilmselgelt on tegemist imetajaga –, siis pidas ta ilmselt silmas just lugudele omast inertsust.
Kuid see, et lugusid on raske kummutada, ei tähenda, et nendega tegeleda oleks tulutu. Lugude uurimine aitab seletada nende loojate sihte ja ennustada nende järgmisi samme. Tehnikate seletamine kannab samasugust sihti nagu mustkunstitriki seletamine: kui teatakse, kuidas jänes kübarasse sai, on lootust, et see trikk edaspidi läbi nähakse. Tehnikate seletamine on üks võimalus vastata teaberünnakutele vaba ühiskonna põhimõtteid riivamata.
Whataboutism ja Vene ping-pong
Kasutatavaid tehnikaid on palju – viimasest aastast võib tuua näiteid paarikümne kohta – ja erinevaid. Mõned neist on vanad (kuid endiselt sageli kasutatavad) – nagu juba külma sõja päevilt pärit ja Economisti ajakirjanikult Edward Lucaselt whataboutism’i nime saanud tehnika, mis vastab mis tahes kriitikale: „Aga vaadake, mida te ise teete!”
Mõned tehnikad on uued, näiteks „Vene pingpong”, mis saab toimida üksnes veebikeskkonnas. Eri meediakanalid tsiteerivad üksteist vastastikku, põrgatades ühte ja sedasama lugu edasi-tagasi ning kujundades seda järjest sobivamaks ja faktidest üha kaugemaks, kuni lugu (ja mõnel juhul ka tsiteeritavad ütlused) on tundmatuseni moonutatud (või lausa algsele vastupidine). Üks selle tehnika naljakamaid näiteid on ühe NATO kindrali nending, et Vene relvajõududesse on tehtud märkimisväärseid investeeringuid. Mõne edasi-tagasi põrgatamisega tehti sellest kiidulaul Vene relvajõudude juhatajate intelligentsusele. (Võib-olla nad ongi seda, kuid asi on milleski muus: NATO kindrali intervjuu ei sisaldanud sellist komplimenti.)
On lihtsaid tehnikaid nagu lihtlabane valetamine. (Läinud aasta märtsis antud intervjuu, milles Trump lubas saata Balti riigid Aafrikasse, oli väljamõeldis. Vene päritolu Lizat ei vägistatud Saksamaal ja Saksa NATO sõdurid ei vägistanud hiljuti Leedus alaealist.) Eksitavad pealkirjad ja fotod, millel ei ole artikli endaga palju ühist, aitavad luua lugu, mida parajasti soovitakse rääkida. (Värskeim näide on jaanuarikuine lugu NATO Saksa vägede Leetu saabumisest, mida illustreerisid SS-i tankide fotod – praeguseks on pildid küll juba maha võetud.
Mõned tehnikad on keerulisemad, aga seda huvitavamad. Üks selliseid on nn narratiivipesu – tehnika, mida kirjeldas Euroopa paremäärmusluse uurija Anton Šehhovtsov. Kui rahapesu eesmärk on eksitada avalikkuse ettekujutust raha päritolu kohta, siis narratiivipesu puhul käib see lugude kohta.
Lääneliku elukorralduse kohta väärinfot jagavatel ja selle põhjal seda elukorraldust kritiseerivatel lugudel, mis pärinevad riigimeedia enda ajakirjanikelt, ei ole Venemaal ega läänes sama suurt kaalu kui lääneliku maailma enda esindajate omadel. Kui Sputniku või RT töötaja räägib lääne demokraatia viletsusest, ebademokraatlikest valimistest või sõnavabaduse piiramisest, ei ole sel sama kaalu kui sellel, kui seda teeb „kuulus Saksa majandusteadlane”, „Euroopa Parlamendi tunnustatud liige”, „populaarne poliitik, endine välisminister” või „Suurbritannia tuntud poliitikaanalüütik”.
Kui vaadata, mis on nende epiteetide taga, siis selgub, et kuulsast majandusteadlasest ei teata Saksamaal eriti midagi ja populaarse poliitiku reiting jääb kodumaal paari protsendi piiresse. Tuntud Suurbritannia poliitanalüütikut kohtasin ma mõned aastad tagasi Londonis Punase Lõvi pubis ja oleme senini Facebooki-tuttavad. Ta on muusik. Toona pidas ta muusikabaari, mis ei toonud Londonis elamiseks piisavalt palju sisse, ja otsis muid tööotsi. Pakkusin talle võimalust lisaraha saamiseks Eesti lehele kirjutada, aga honorar oli liiga väike. Võib-olla on ta väga hea muusik, kuid poliitikaanalüütikuks nimetada oleks teda vast siiski liig. Mõned tema viimasel aja kirjutatud lood on üsna kõnekad: „Viis ausat uudistesaiti, mida lugeda”, kus vastukaaluks „lääne propaganda valedele” on tõepõhiste allikatena nimetatud Sputnikut, RT-d jt kanaleid; „Ühendriikide ettepanek Venemaale anda Krimm Ukrainale tagasi on sama hea kui Moskva nõue Ühendriikidele anda Venemaale tagasi California” ja teised samasugused.
Kui narratiivipesu tehnikat selle termini autori Anton Šehhovtsoviga arutasime, küsisin: mida saab sellest tehingust „kuulus Saksa majandusteadlane” või „populaarne poliitik”? Miljoneid ja miljoneid vaatajaid, vastas Anton, ja väga head honorari.
Seega on narratiivipesu inforünde tehnika, milles väärteabele rajatud jutustus esitatakse lugejatele-vaatajatele lääneliku allika kaudu. Selle kaudu saadakse endale usaldusväärsust ja pakutakse allikale vastu miljonite tähelepanu, populaarsust ja mõnel juhul ka raha – kuid sageli piisab ka ainult populaarsusest.
„Hunt, kes hüüdis: „Hunt!””
Teine pisut keerulisem tehnika, mis on viimase aasta jooksul kasutust leidnud, sai pärast pikka mõtlemist nime „Hunt, kes hüüdis: „Hunt!””. Tegu on tuntud loo äraspidise variandiga. Aisopose valmis „Poiss, kes hüüdis: „Hunt!”” on juttu karjapoisist, kes hüüdis nii mitu korda niisama enda lõbuks „Hunt!”, et külaelanikud sellest tüdisid ega tulnud enam appi, kui hunt tõesti karja murdma tuli. Kirjeldatud tehnika puhul toimub midagi samasugust, ainult et hüüdja ei ole karjapoiss, vaid võimalik ohuallikas ise. Ja täpselt nagu karjapoisski kurnab ka hunt avalikkuse tähelepanu punktini, kus tüdimus hakkab takistama ohule reageerimist.
Ajakirjanduses leiab see kasutust lugudes, mis räägivad lääne Venemaa-vastasest propagandast ja infosõjast – absurdne süüdistus, arvestades, et lääneriikidel võttis aastaid, et idast tulenevat ohtu ülepea teadmiseks võtta. Ehkki läänele esitatud propagandasüüdistused ei ole midagi uut, kasutatakse neid oluliselt rohkem pärast seda, kui lääs hakkas idast tulevale valeinformatsioonile reageerima selle analüüsimise ja avalikuks tegemisega. EL-i strateegilise kommunikatsiooni keskus ja nende nappide vahenditega tehtud Müüdimurdjad või Eesti Propastop on hea näide sellest, et väärteabega seotud ohtudest teatakse ja väärteabe kummutamisega tegeletakse.
Sama hundihüüdmistehnikat võib märgata NATO tegevusse suhtumises. Uudisele Ida-Euroopasse lisavägede toomisest reageeris Vene meedia uudistega lääne agressiivsest käitumisest, mis ei jäta Venemaale muud võimalust kui vastavalt reageerida. Sellega jäeti mulje, nagu oleks lääs agressor ja Venemaa passiivne kannataja, ignoreerides tõsiasja, et NATO lisavägede Ida-Euroopasse toomine oli reaktsioon Venemaa agressioonile Ukrainas.
Hundihüüdmistehnika on teaberünde tehnika, kus vaatajaid/lugejaid kurnatakse tüdimuseni väärteabega lääne agressiivsusest. Rahvusvahelises infovoolus olijais tekitab see segadust ja käegalöömissoovi: kui on ebaselge, kes on süüdi, ning ida teeb seda ja lääs teeb seda, siis mis seal vahet on ja kus on uudis?
Kolmas, samuti viimasel aastal rohkem kasutamist leidnud tehnika on tõe suhtelisuse rõhutamine. See tehnika on siin kirjeldatutest kõige keerulisem ja põhineb arusaamal, et kõik on üksnes vaatenurga või ajalookäsitluse küsimus. Sellest näeme, mis juhtub siis, kui poliitika hakkab mõttelugu enda huvides kasutama. Intellektuaalselt huvitav kontseptsioon sai alguse Descarte’i rõhuasetusest inimese enda mõtlemisele kui tõe allikale, mida arendas edasi Schopenhauer, kes pidas maailma inimese enda kujutluseks, ja jätkasid postmodernistid, kes pidasid tegelikkuse konstrueerijaks teadmisi, eriti võimust mõjutatud teadmisi. Sealtkaudu jõudis ettekujutus teadmisest arvamuseni, et faktid on olemas ainult sellisena, nagu võim neid esitab – tegelikkus ei ole midagi püsivat, mida toetavad tõsiasjad, vaid kujundatakse selle järgi, mis on võimule kasulikum.
See, et ühe Kremli ideoloogi Vladislav Surkovi kirjutistes nähakse sarnasust Jean Baudrillardi simulaakrumi ideega, ei olegi vast alusetu. Kuid kui võim kasutab (ja väänab) mõttelugu, jõuavad selle ilmingud ka võimumeediasse. Kui Kremli propagandakanalite juhid Dmitri Kisseljov ja Margarita Simonjan väidavad, et objektiivset uudiste edastamist ei ole olemas, siis ei ole mõtet heita seda ette neile – tegu on laiema arusaamaga, mida nemad üksnes peegeldavad.
Mõned paari viimase nädala näited on ajalootõdede suhtelisuse vallast: kolm lugu sellest, kuidas Eesti okupeerimise näol ei ole tegu tõsiasja, vaid pelgalt väärtõlgendusega, on üsna kõnekad.
Kaudselt aitab tõe suhtelisusele kaasa lääneliku ajakirjanduse enda tasakaalustatusenõue: tuleb näidata mõlema poole seisukohti. Umbes aasta tagasi pani Atlantic Councili teadur Ben Nimmo kirja kolm põhimõtet, mis iseloomustavad kvaliteetajakirjandust (ja mille puudumise korral saab valeteavet kindlaks teha): lugu peab olema faktitäpne ja tasakaalustatud ning allikad peavad olema usaldusväärsed. Ometi näib, et sellest ei piisa: ilma taustainfota võivad just tasakaalustatuse nõudest sündida lood, milles eksitavad seisukohad on faktidega kõrvuti, jättes lugejale ettekujutuse, et tõde on tõepoolest suhteline.
Kas need tehnikad on iseloomulikud ainult Kremli meediale? Muidugi mitte. Kui mõtlema hakata, võib neid leida ka lääne (ja Eesti) ajakirjandusest. Osa väljaandeid kasutab neid tahtlikult, osa kogemata või ajakirjanduse ärimudeli paratamatu surve tõttu.
See on kurb, sest nagu toosama Ben Nimmo oma õige pea teaberünnakute kohta ilmuvas raamatus kirjutab, on igal sellisel rünnakul lihast ja luust ohvrid. Tema pääses Tallinnas pronksiöö ja toonase „luude mõnitamisest” rääkiva teaberünnaku ajal ainult verise ninaga. Kui mõtlema hakata, oli see kerge pääsemine. Ingliskeelsest lasteluuletusest „Kaikad ja kivid murda võivad mu luud, kuid sõnad ei riiva mind eal” on ka teine, muusiku-koomiku Tim Minchini versioon, mis on tõele mõneti lähemal: „Kaikad ja kivid murda võivad mu luud, kuid sõnad murravad südame.”
Kui loo alguse ja Londoni mõttekoja trepil olnud jutuajamise juurde tagasi tulla, siis viimase kahe kirjeldatud tehnika tagajärg on seesama ennui – tüdimus ja kurnatus, mis on saanud valdavaks.
Mida selle tüdimusega peale hakata? Muidugi võib juua õlut ja vaadata jalgpalli. Aga ma ei ole kindel, kas see oleks parim lahendus.
Eesti Päevaleht, 20.02.2017
Ajakirjanik «vaenlase tagalas»
«Mis sulle söör Isaiah Berliniga seondub?»
See on Toomas Sildam, endine kolleeg Postimehest, presidendi avalike suhete nõunik.
«Ee…»
Leht peab kohe trükki minema. Üks käsi püüab juhtkirja edasi kirjutada.
«No ütle lihtsalt, tead sa, kes ta on?»
Muidugi tean.
«Selge. Kas sul juuni algus on vaba?»
Leht jääb hiljaks. Aga õnneks vaid veidi.
***
Ühendriikide uuriva ajakirjaniku Edward J. Epsteini kodulehele ligipääsemiseks tuleb lahendada loogikaülesandeid. Näiteks selline: president on riigivisiidil, esmaspäeval Lissabonis, teisipäeval Madridis, kolmapäeval Roomas. Ühes kolmest linnast kavatsetakse teda rünnata. Kus ja millal, enne linna jõudmist ei tea. Kas saab loogiliselt mõne linna ja päeva välistada kui presidendi jaoks turvalise?
Selle kõrval tundub üsna loogiline, et presidendiga kaasa sõitmiseks tuleb teada, kes on Isaiah Berlin. Tegin vist testi ikka ära, sest saan mõni nädal hiljem instruktsioonid, kus ja millal olla. Pärast räägib Ilvese turvamees, et Obamal oli Poolas kaasas kolmsada turvameest. Aga see tuli palju, palju hiljem.
***
«Te tapate mu ära!»
Ilves on Tallinna lennujaama jõudnud ja tugitooli kukkunud. See «te» oli mõeldud avalike suhete osakonna juhatajale. Too pööritab silmi ja patsutab Ilvest käsivarrele. «Pole hullu. Elad üle.» Paar päeva tagasi tuldi Ühendriikidest. Eelmisel õhtul Poolast, Obamaga kohtumast. Hommikul oli Eesti lipu päeva üritus, ennelõunal küberkonverentsi ettekanne. Õhtul on Isaiah Berlini mälestusüritus Riias, kus Ilves on peakõneleja. Ja siis Poolas kaks kõnet.
Isaiah Berlini 1958. aastal ilmunud «Kahes vabadusekontseptsioonis» on muu hulgas selline mõte: kõik on, mis ta on. Vabadus on vabadus, mitte võrdsus või õiglus.
Berlin on minu jaoks üks angloameerikaliku mõtteviisi näide. Kõik on, mis ta on. Ajakirjanik on ajakirjanik. Poliitik on poliitik. Ürgvaenlased, ütles Edward Epstein, toosama, kes oma kodulehele pääsemiseks loogikaülesandeid lahendada laseb. Ma ei ole sellega päriselt nõus. Aga mõlemal poolel on hulk jäiku eelarvamusi. Arusaam, et kõik on see, mis ta on, ainult kinnistab neid. Tintla ja … ei, ma ei taha seda välja öelda.
Ja siin ma nüüd olen. Epsteini mõistes vaenlase tagalas.
Air Balticu väike propeller on kohal, auto on vastas. Ilves ootab, kuni me lennukist maha saame. Naeratan ettevaatlikult. Ilves naeratab vastu.
***
Õhtusöök presidendiga. Kohalik suursaadik on kohal. Suursaadikutega on üldse nii, et nad peavad välja tulema, kui president riigis on. Isegi siis, kui ta teeb seal ainult vahemaandumise. Kuna Eestist on otselende väga vähestesse paikadesse, tähendab see, et Läti ja Soome suursaadik tulevad vahel keset ööd lennujaama, viieteistkümneks minutiks.
Räägime Isaiah Berlinist. Ütlen, et mulle meeldib «Siil ja rebane». Need mõtlejad, kel on üks kindel eesmärk ja idee, on siilid. Teised, kel on palju eri sihte ja eri tõdesid, on rebased. Ja et mulle need rebased meeldivad rohkem. Ilvesele meeldib see raamat ka. Räägime sellest natuke pikemalt. Jube hea avokaadovõi on.
Ilves vaatab aknast, kas hakkab sadama või ei. Vilkuritest on kõrini, tahaks jalutada. Väljas on äikse-eelne põud.
***
Nädal varem, Stockholmi internetifoorumil arutleti paneelis selle üle, kuidas luua ühised reegleid globaalse võrgu jaoks. See on väga raske, leiti, sest valdkond on arenenud nii kiiresti, et Euroopas, rääkimata muust maailmast, pole poliitikuid, kes aru saaks, kuidas internet ülepea toimib ja millised probleemid sellega seonduvad. Et on piinlik kuulata, kui poliitikud sellest teemast räägivad. Poliitikud olid ise ka laval. Oli tõesti piinlik kuulata.
Vaheajal tuli üks panelistidest (see, kes ei olnud poliitik) minu juurde. Kuulasin ta halamise stoiliselt ära. «Oleks ma sinu olukorras,» ütles ta siis, üsna ootamatult. «On sul alles president.» Tõstsin silmad taldrikult üles (jube hea kookoshelvestega kook oli). «Ainus Euroopas, kes asjast üldse midagi jagab! Pagan, ma olen kade!» Ümisesin midagi vastu, suu kooki täis. See võis tähendada umbes midagi sellist, et jah, ta on täitsa, aga Bildt on ju ka tore.
***
Vihma ei hakanud sadama. Meil on veidi aega. Kui president saabub, annab vastuvõtja riik oma turvamehed. Neid on päris mitu. Jalutame. Ilves jalutab eriti aeglaselt, sest pole mingit mõtet liiga vara kohal olla. On kuum, asfalt sulab. Turvamehed venivad ka. Käsundusohvitser pühib vargsi higi.
«Toomas, jäta järele!» Avalike suhete osakonna juhataja kannatus on üles öelnud. Ilves ainult naeratab. Saadik on veidi ettepoole nihkunud ja püüab, nii viisakal moel kui vähegi võimalik, jätta muljet, et tal pole selle veidra kambaga midagi pistmist.
Seda veidrat kampa on võimatu mitte märgata. Juurde astub seljakotiga mees. Kohalik. Turvamehed, kes teesklesid juhuslikke möödakäijaid, on sekundiga kohal. «Ma tahtsin ainult tere öelda,» pomiseb ehmunud mees. «Ma olen Ilvese suur fänn.» Nojah. Seda ikka saab.
***
Ettekanne. Politseieskort. Vilkurid. 150 km/h. Vastassuunavööndis, mööda trammiteed, trammide vahel. Panen igaks juhuks silmad kinni. Nõunik räägib, kuidas geograafiliselt lõunasse liikudes muutuvad reeglid aina veidramaks. Eestis sõites kasutatakse vilkureid harva. Lätis on neid juba rohkem. Leedus veel rohkem. Ja Poolas pannakse tänavad kinni.
***
Paar tundi vaba aega. Istume Ilvese, saadiku ja nõunikuga konverentsikeskuse aias. Saadik on avastanud ajakirjaniku. Kannused paistavad.
«Millist kollast jama see Eesti ajakirjandus jälle kirjutab? Näed, esiuudis: Ilves sai kikilipsu kandmise idee Ristsoolt. Täielik jama.»
«Mida sa loed?»
«Delfit.»
Ilves muigab. Postimehe esiuudis on Ukraina sündmustest.
Aga saadik pole mingi papist poiss.
«Hea küll, aga kus on Postimehe kajastus Obama Poola-visiidist? Sellise asja jätate lehte panemata?»
Vaatan Ilvese poole. Ilves muigab juba laiemalt.
Saadik on Postimehe arvamuskülje lahti saanud. «Oh, näed, ongi juhtkiri. Võtan sõnad tagasi.»
Ilves muigab juba päris laialt. Saadik paneb päikseprillid ette.
***
Tund enne viimast ettekannet. Sama konverentsikeskuse aed. Uus kõne vajab kirjutamist.
«Nii, kas keegi teab, mis on Altamont?»
Mina ei tea. Ilves seletab, et Altamont oli 1969. aastal Woodstocki järellainetusena toimunud festival, mis vägivaldseks muutus. Vaatan pärast Youtube’ist klippi, kus Rolling Stonesi esinemise ajal inimene tapeti. Ilves räägib pärast kõnes, et rahu, armastus ja Woodstock on läbi, liberaalne demokraatia on autoritarismile ideede võitluses vastu alla jäänud ja pole suutnud vältida ultraparempoolsete esiletõusu Euroopas.
Räägime, mida kõnes kasutada, ja vaidleme, kas ühiskonnast aru saamiseks sobib paremini varane või hiline Wittgenstein. Ilves tsiteerib «Tractatust».
Tulevad ajakirjanikud. Kaamerad, mikrofonid. Ilves räägib, teised teevad kõrval nägusid. «Oh, nad teevad alati nägusid, kui ma räägin.» Avalike suhete osakonna juhataja pööritab silmi.
Tuleb suursaadik. Tal on püksilukk lahti.
Õhtul saab Ilves Atlandi Nõukogu Vabaduse auhinna. USA senaatorite vahel läks vaidluseks, kellel on õigus auhind Ilvesele üle anda. Öösel toimuval etendusel kuvatakse Ilvese nimi laseritega veeseinale. Ilves oskab ka nägusid teha.
***
Vilkurid, eskort, 170 km/h. Viimane lennujaam. Järjekorras kuues, aga võib-olla ka kaheksas, lugemine on ammu segi läinud. Kell on kuus hommikul. Kohalik turvamees räägib, et ta pole Ilvese riigis olemise ajast alates tundigi maganud, sest nii püsib ta enam ärksana. Ta jääb magama kohe, kui lennujaama jõuame. Püstijalu. Delegatsioonist oleme järel vaid mina, Ilves, käsundusohvitser ja isiklik turvamees. Ilves tahab Weisswurst’i.
Loeme Postmehe veebist Toomas Kiho lugu kooseluseadusest. Ilves ütleb, et tal on maailmakaarti vaadates häbi, et kooseluseaduse kohalt oleme meie seal autoritaarsemate riikide leeris. Ma olen nõus, aga kõik mõtted tunduvad nii kohmakad, et hakkan miskipärast hoopis rääkima sellest, kuidas soome sotsioloog avastas korrelatsiooni kurgede ja laste arvu vahel. Käsundusohvitser köhatab ja ütleb, et Weisswurst on tehtud veel sündimata loomadest. «See kindlasti ei ole nii!» hüüatab Ilves. Käsundusohvitser naeratab. Vaatan talle tänulikult otsa.
***
Ilves on läinud. Oleme Riia lennujaamas. Kojulennuni on kolm tundi. Ainus allesjäänud turvamees teeb ettepaneku linna peale minna. See ei ole hea mõte. Me näeme välja nagu ooperist põgenenud teatritrupp. Käsundusohvitser räägib anekdoote, et meeleolu üleval hoida. Koban koti välistasku kallal ja käsundusohvitser võtab vilunud liigutusega rinnataskust Nicorette’i paki.
***
Kui ma seda lugu paar päeva hiljem Berliinis järjekordsel internetikonverentsil kirjutasin, astus mu juurde hallipäine IT-guru. «Teil on presidendiga kohutavalt vedanud. Aga ju te saate ise ka aru. Selline intellektuaal. Ta on Eestis kindlasti väga populaarne.» Nagu ikka, topin suu kooki täis ja ümisen midagi. Ainus relevantne vastus, mis meelde tuleb, oleks «mitte omal maal», aga see tundub trafaretne ja kuidagi õõnes.
Lõunasöögi ajal tuleb järgmine, seekord selline nooremapoolne. Tundub tähtis olevat. «Ma kuulsin teie presidenti läinud aastal Lõuna-Koreas. Parim kõne, mida ma kuulnud olen. Sellise presidendi saab valida vaid väike ja tark rahvas.»
Paus.
«Meil ei vali presidenti rahvas, vaid parlament.»
Paus.
«Aa.»
Paus. See kala mu taldrikul tundub kuidagi raske närida.
«Aga vedanud on teil küll hullu moodi.»
Noh, vist on jah.
Üks aasta Snowdenist. Kas usaldus on remonditav?
Pärast 9/11 tundlikuks muutunud Ühendriigid ei pruugi alati tajuda, et neile pakutakse valiku «turvalisus või privaatsus» pähe väärdilemmat. Aga mis saab meil kodanike järel luuramise vastu olla, kui kodanikud ise riigi sellist toimimist igati legitiimseks peavad. Välja arvatud sellest küljest, mis puudutab USA ambitsiooni olla demokraatia ja vabaduse eestkõneleja. Kuid selle juurde jõuame hiljem.
Ühes võib ehk alustuseks kokku leppida: on enam-vähem ükskõik, kas Snowdenit heroiseerida või põlata, pidada vilepuhujaks või Vene spiooniks – teatud mõttes algas pärast tema paljastust uus ajajärk. Vähemalt privaatsusest kõneldes. Aega arvestatakse «enne Snowdenit» ja «pärast Snowdenit», ja seda sugugi mitte üksnes kitsas IT-ringkonnas ning sugugi mitte üksnes Ühendriikides ja Euroopas.
Snowdeni paljastusele on järgnenud vähemalt kaks olulist muutust, mis mõjutavad Euroopa netikasutajate elu – mõlemad tulenevad Euroopa Kohtu otsusest. Umbes pooleteise kuu eest leidis kohus, et metaandmete laustalletamine rikub inimeste õigust privaatsusele. Mõne nädala eest leidis sama kohus, et teatud tingimustel on inimesel õigus eeldada, et Google «unustab» ta. Ilmselt ei oleks Snowdeni paljastusteta sündinud kumbagi otsust. Tõsi, vähemalt esimese otsuse mõju annab end veel oodata. Vähemalt Eesti seadustest pole metaandmete kogumise nõuet praegu plaanis välja võtta.
Läinud nädalal toimunud Stockholmi internetifoorum oli märkimisväärne sündmus mitmes mõttes. Esiteks on traditsiooniliselt tegu üritusega, mis toob kokku mitte valitsused, riigipead ja suurkorporatsioonid, vaid aktivistid ja valitsusvälised organisatsioonid. Riigijuhid ja suurfirmad on muidugi kohal, kuid vähemuses, ja nende funktsioon on vastata aktivistide küsimustele.
Küsimused, nagu arvata võis, puudutasid infovabaduse ja privaatsuse vahel jooksvat hägusat piiri, millele avaldatakse survet korraga mõlemast küljest.
Info on teatud mõttes omand, millel on väärtus. Kus on aga omand, seal tekib paratamatult neid, kes seda kontrollida või enda huvides kasutada püüavad.
Ühel pool seisavad valitsused, kes tahaksid kasutada infot võimu võtmiseks, näiteks teades mitte kõige sõbralikuma riigi või mõne selle kodaniku kohta veidi enam, kui see sellele riigile või kodanikule meeldiks. Teisel pool seisavad suurkorporatsioonid, näiteks Google, kes näevad informatsioonis kaupa.
Käsitletagu infot kauba või võimuatribuudina – mõlemal juhul riivab see, kes inimese infoomandit kasutab, tema privaatsust.
Privaatsuse kadumist tuntakse post-Snowdeni ajal nii teravalt, et saalisolnud lammutasid nii Google’i esindaja kui ka Ühendriikide küberkoordinaatori Christopher Painteri laiali nagu värvilistest klotsidest legomajad (muidugi kujundlikus mõttes). Korratus väidete kuhjas, mis kahest esinenust lavale maha jäi, oli raske tuvastada mõistlikke argumente.
Stockholmi internetifoorumi teine, vähemalt sama huvitav külg on osalejate geograafiline variatiivsus. On selge, et internet – juhul kui enam üldse saame rääkida ühest globaalsest võrgust – ja internetivabadus ei puuduta üksnes Euroopat või Ühendriike. «Globaalne lõuna» elab internetis sama aktiivselt. Tõsi, oleneb riigist.
On maid – näiteks Birma –, kus vaid kasinal protsendil inimestest on ligipääs võrgule, ja ka sel osal pole võimalik näha seda valitsuse poolt filtreerimata kujul. Nende maade hulgas on üksjagu selliseid, kellel on vabadusest ja privaatsusest hoopis teine arusaam, kui me Euroopas harjunud oleme.
See on praeguse globaalse interneti üks suuremaid paradokse. Räägitakse leppest, reeglitest, mis peaksid suutma – või vähemalt püüdma – reguleerida internetis vastandlikke huve: inimese vabadust ja privaatsust ning valitsustepoolset kontrolli ja suurfirmade huve. Kuid kui mõelda, kui erinevad võivad olla kas või inimõigusi puudutavad põhimõtted (mis on kõige alus) näiteks Hiinas ja Rootsis, tundub leppeni jõudmine vähemalt esialgu üsna utoopilisena.
See toob omakorda kaasa küsimuse vastutusest.
Üks levinumaid argumente lausjälgimise õigustuseks on, et demokraatlikus riigis pole midagi karta neil, kes pole teinud midagi halba. Või nagu USA küberkoordinaator selle Stockholmis sõnastas: demokraatlikus riigis pole nuhkimise tagajärjed samad mis näiteks Hiinas.
Ilmselt ei olegi, kuid argumendi jätkuv kasutamine näitab, et probleemist ei ole endiselt päris aru saadud. See argument ei kehti mitmes mõttes.
Kõigepealt, valitsused võivad muutuda, kuid info jääb. Mis ehk veel olulisem (eriti kui netisuhteid reguleeriva leppe peale mõelda): inimõigusi hindavad riigid annavad selle argumendiga neile valitsustele, kes inimõigustesse tunduvalt teisiti suhtuvad, õigustuse oma kodanikke lausjälgida. Kui isegi Ühendriigid nuhivad oma kodanike järele, miks ei peaks siis Hiina?
Kui usutavalt mõjuvad sel juhul lääneriigid privaatsusküsimustes eestkõneleja ja eeskujuna? Või mis veelgi hullem: millised võimalused on Hiina, Türgi, Tai või Birma aktivistidel edukalt võidelda netivabaduse eest, kui riigid nagu USA sel moel käituvad?
Kuidas taastada usaldust? Samm sammu haaval ja aastatega. Usaldus pole auto, mille saab töökojas paari tunniga uuesti töökorda teha. Alustada tuleks aga mitte globaalsete, vaid riigi enda sisemiste lepetega. Ja sellega on üsna kiire. Kui usaldus on läinud, ei ole enam vahet, kas lausjälgida või mitte – sõnavabadust mõjutab see ühtmoodi.
Valedilemmad – just nagu valik privaatsuse ja turvalisuse vahel netis – üksnes ei eksita ega juhi tähelepanu kõrvale lahendustelt, vaid neil on veel üks halb omadus: need kinnistavad arusaama, et on kaks valikut, millest üks on ilmne vale, teine aga kahtlusteta õige. Valikust «privaatsus või turvalisus» ei ole pikk maa valikuni «turvalisus või demokraatia». Loodetavasti ei vii see mõtteviis kunagi nii kaugele.
Salasõna: privaatsus
Keel võib olla uskumatult inertne. Ingliskeelses maailmas teeme me xeroxeid, me huuverdame (Hoover on firma, mis toodab tolmuimejaid). Indias on inimestel nokia. Kui sa oled stiilne, on sul Apple’i nokia. Kui sul pole eriti raha, on sul Samsungi nokia. Ja vahel võib juhtuda, et sa näed kedagi Nokia nokiaga.
Mis lugu sellega on, et tänu mobiil- ja internetisidele jõudis elekter Aafrikasse?
See on üks vana lugu, mille rääkis mulle üks sideinsener. Ta oli saanud ülesandeks ehitada Somaalia ühes piirkonnas üles sidevõrk. 90ndad, kodusõda, ei mingit valitsust, ei mingeid kehtivaid seadusi. Sideinsener sõitis maaomaniku juurde ja ütles talle: me paneme sulle siia ühe mobiilimasti. Kui sellega midagi juhtub, siis me ei tule tagasi. Kui see jätkab töötamist, tuleme me mõne aja pärast tagasi ja suurendame selle võimsust.
Maaomanik tahtis sideinseneri kõigepealt maha koksata, aga hakkas siis mõtlema. Kaks sõdivat piirkonda, nende vahel on maalapp, kus on mobiilimast ja elektrigeneraator, mis seda töös hoiab. On selge, et kummalgi sõdival poolel pole mingit soovi lõhkuda masti, mille juures on kogu piirkonna ainus võimalus elektrit saada. Niisiis jäi sideinsener ellu, mobiilimast püsti ja kogu piirkond sai elektrit kasutada.
Sama toimus Aafrika eri piirkondades pangandusega. Mingeid panku seal muidugi polnud, kuid olid ettemakstavad telefonikaardid. Nutikamad õppisid raha ühelt telefonikaardilt teisele kandma ja seda omavahelise maksevahendina kasutama.
Maailmas on enam mobiiltelefoniga inimesi kui neid, kes kasutavad tualetti. Side on piirkondade arengut ja sealset tehnoloogilist arengut enam tagant lükanud kui uskuda osatakse. Inimesed, kes usuvad, et kogu IT-arendus toimub Silicon Valleys (misjärel Hiina selle maha viksib), eksivad.
Kui suur osa sellest toimub Venemaal?
Venemaa on nagu paralleeluniversum. Ameeriklased vahel küsivad, kas Venemaal on PayPal. Jah, PayPal hakkas hiljuti rublades makseid vastu võtma. Aga asi pole selles. Venemaal on olnud Yandex Money juba aastaid. Venemaal ei ole Amazoni, seal on muud lahendused. Ja nii edasi.
Yandex, mida võib Vene paralleeluniversumi Google’i vasteks pidada, on praegu otse tulipunktis. Snowdeni paljastuse järel on raske uskuda, et isegi demokraatlikus riigis tegutsev suurem isikuandmeid haldav organisatsioon saaks kõiki andmeid vaid enda teada hoida, Venemaa puhul tundub see lausa võimatu.
Interneti filtreerimine toimub enamikus riikides, olgu need demokraatlikud või mitte. Oleneb ehk sellest, mida filtreeritakse. Kui mõne riigi puhul on selleks seaduslikud põhjused, siis mõne teise puhul ideoloogilised. Kuid küsi mis tahes riigi käest, nad kõik kinnitavad, et teevad seda oma kodanike turvalisuse nimel.
Jah, Eesti filtreerib kasiinosaite, Soome alkoholireklaame ja nii edasi, kuid see pole peamine.
Sa tahad küsida, kas me oleme kunagi andnud või müünud oma kasutajate kohta informatsiooni. Ei, ei ole.
Yandex on äriline, üsna sõltumatu ettevõte. Muidugi tuleb järgida Vene seadusi. Me oleme seaduskuulekad, väga tõsiselt suhtume me autorikaitse küsimustega seonduvasse. See on strateegiline valik: kui me läheks seadusega vastuollu autorikaitses või mõnes muus väiksemas küsimuses, saaks seda kasutada meie vastu ka muudes küsimustes. Kui me oleme väiksemates asjades väga seaduskuulekad, loome sellega endale juriidilise kaitsetara ja meile on ka teistes küsimustes raskem varbale astuda. Venemaa ei ole just maailma kuulsaim oma läbipaistvuse poolest, aga kui sa järgid reegleid ja kui sa lood süsteemi, mis aitab probleeme ära hoida, ehitad sa sellega suurema kaitse.
Isegi kui Vene valitsus survestaks teid, ei saaks ta informatsiooni kätte?
Informatsioon on jõud ainult siis, kui sul on vahendeid selle kasutamiseks. Kui Yandexis informatsiooni haldamise süsteemi üles ehitati, valiti väga hoolikalt, millist informatsiooni hoida ja milline minema visata. Ja süsteem ehitati selline, et selle sisse vaadata pole võimalik. Kui keegi tuleb ja ütleb, et ma tean, et sul on selle ja selle kohta informatsiooni, siis me ei saa talle seda isegi parima tahtmise juures anda, sest meil ei ole mingit võimalust sellele ligi pääseda.
Meie põhimõte Venemaal toimides on lihtne: me ei pane end positsiooni, kus peaksime kellegi riskantsesse olukorda seadma. Sellega tegelevad ajakirjanikud, ja see paneb neile suure vastustuse: nad peavad olema kindlad, et ei anna välja oma allikaid, et ei anna välja enam informatsiooni kui vajalik. Meie firma toimib kasu põhimõttel, ja see ütleb, et targem on mitte panna end olukorda, kus keegi võib arvata, et sul on mingit informatsiooni, mida nad saada tahaksid. Just nagu meil ei ole jooniseid relva kohta, mis suudaks maailma hävitada, ja seega ei saa keegi neid meilt ka nõuda ega kurjasti kasutada.
Mis mind – ja paljusid teisi ajakirjanikke – Snowdeni puhul hämmastas, et olnud mitte tema paljastused, vaid see, kui vähe osale inimestele korda läheb, et riik nende tegevusel silma peal hoiab. Korraks oli vapustus suur, aga siis võeti muutunud tegelikkus lihtsalt teadmiseks.
See, mida Snowden välja tõi, tuleb asetada laiemasse konteksti. Julian Assange istub siiamaani Ecuadori saatkonnas, kuna ütles, et valitsustel on kogu see informatsioon olemas. Ei pea olema just eriline geenius, et sellest järeldada, et valitsused tegelevad pealtkuulamisega.
Me teadsime sellest tegelikult veelgi varem, juba aastaid tagasi. Snowden tegi midagi väga suurt, esitas hulgaliselt tõendeid ja see on muidugi uudist väärt. Kuid teine osa toimunust on ajastus: see langes kokku teiste sarnaste paljastustega.
Uut ta ju palju ei öelnud: me teadsime, et suur osa internetiliiklusest käib läbi Ameerika, me teadsime, et Ameerika jälgib internetiliiklust ja kogub selle kohta andmeid. See oli vana uudis.
Kuid inimesed hakkavad selle vastu huvi tundma alles siis, kui see läheb huvitavaks, neid isiklikult puudutab. Just nagu keskkonnaga. Kõik teadsid 50ndatel, et kui sa loobid kogu oma prügi tagaaeda, hakkab su tagaaed ühel hetkel üsna vastikult lõhnama. Alles siis, kui roheline liikumine selle probleemi inimesele globaalselt huvitavaks tegi, hakati seda tähele panema.
Lugesin hiljuti vanu New York Timesi artikleid, et näha, mis ajast seal NSA tegevust kui võimalikku probleemide allikat käsitletud on. Muu hulgas leidsin artikli, kus Ühendriikide toonane luurejuht Michael McConnell arutles, kui turvaliseks aitaks maailma muuta internetiliikluse jälgimine. Sealt jäi mulje, nagu oleks turvalisus ja privaatsus mõnes mõttes teineteist välistavad. Kas on nii?
Täielik privaatsus internetis on müüt, just nagu ka täielik turvalisus. Kumbagi ei ole olemas. On sinu elu erinevad aspektid. Sinu eesmärkidest sõltub, millises aspektis valid sa ühte rohkem, teist vähem. Aga idee, et sa pead valima, kumba sa tahad, on, nagu meie, tehnikainimesed, ütleme, täielik kamarajura.
Sellega on just nagu sõpradega. Päris elu ei ole nagu Facebook, kus kogu maailma võib jagada kaheks: sõbrad ja mitte-sõbrad. Päris elus on sul need, kes on sulle lähedased, need, keda sa tunned veidi, need, keda sa tunned veidi paremini, aga kes ei ole eriti lähedased. Samamoodi ei ole turvalisus binaarne valik ja töötab seetõttu samuti suhtes kontekstiga, suhtes nendega, kes on sinu ümber. Sa räägid eri inimestele endast eri aspekte. Mõni teab sind ühe, teine teise külje pealt, mõni teab sinust rohkem, mõni vähem.
Teisel pool on küsimus riskist, ja siin tuleb leida mõistlik tasakaal. Ja selle poolest on internetiturvalisus samasugune nagu riigi, suure ettevõtte või šokolaadipoe turvalisus. Kunagi baaris töötades oli mu ülesandeks hoida olukord sellisena, et baaris oleks turvaline. Baarides teatavasti kipuvad tekkima kaklused. Enamik inimesi ei taha minna baari, kus inimesed kaklevad. Aga samas nad eeldavad – ja õigesti teevad –, et baaris müüakse alkoholi. Mida siis teha? On teatud käitumine, mida kliendid sallivad. On teatud piir, kust alates sa pead tegema kitsendusi, näiteks ütlema tollele karvasele tüübile, et ta võõrastes laudades tüli ei noriks. Samas aga, kui teha reeglid, et kõik võivad istuda vaid kindlatel kohtadel ja et müüa tohib vaid ühe joogi inimese kohta, ei ole see turvalisuse tase, mida baarikülastajad salliksid.
Sama kehtib ka näiteks lennuväljade turvalisuse kohta.
Baari ma saan valida, aga ma ei saa (või siis tavaliselt ei saa) valida lennujaama.
Aga sa saad valida teistsuguse valitsuse. Sa saad valida elamiseks teise riigi. Ja inimesed valivad ka lennuvälju. Või valivad lennuki asemel rongi. Inimesed teevad valikuid: kas läbiotsimine lennujaamas ja päev viletsust lennukis või viis nädalat luksuskruiisi, et Austraaliasse sõita.
Inimesed, kes ehitasid veebi, ei usu mitte valitsusi ja presidente, vaid konsensust ja töötavat koodi. Ka seal on liidrid, kuid nad on seal pragmaatilistel kaalutlustel, mitte ideoloogilistel või võimu pärast. Me oleme harjunud võtma maailma, nagu ta on, koos kõigi valikute ja nendest tulenevate tagajärgedega: ma võin sõita rongiga või ma võin minna jala. Valiku teen ma selle järgi, mis vastab paremini minu vajadustele. Indiviidid ei kontrolli kõike enda ümber, kuid nad suudavad vastu võtta otsuseid vastavalt olukorrale ja neid ümbritsevatele inimestele.
Hea küll, Snowden ei öelnud midagi uut. Aga kas sa nõustud, et Snowdeni tõttu on tekkinud teatud usaldusprobleemid?
Jah, muidugi. Inimesed ei olnud, usud või ei, selle peale varem nii mõelnud. Mõelda vaid, me maksame igal aastal miljoneid dollareid nuhkidele, ja mida nemad teevad? Nuhivad! Ja nüüd nad on õnnetud ja nõuavad, et keegi selles suhtes midagi ette võtaks.
Kas usaldust saab taastada või on see ühesuunaline tee?
Inimesed annavad andeks.
Inimesed annavad andeks inimestele, aga kas nad annavad andeks valitsustele?
Nad ehk ei anna andeks ühele kindlale valitsusele või mõnele kindlale inimesele valitsuses. Nende usaldus mõne kindla valitsusorganisatsiooni vastu võib olla kadunud. Aga demokraatia puhul on see väga tavaline. Valitsust kui ideed usaldatakse rohkem kui selles olevad inimesi.
Ma pidasingi silmas pigem valitsuse ideed. See idee on paljude jaoks muutunud – nüüd on see nende silmis süsteem, mis süstemaatiliselt nende järele nuhib. Kui me seda teame, kas me usume, et nad seda enam ei tee?
Kõigepealt peaks küsima, palju see inimestele korda läheb. Kui läheb, siis peaks valitsusele ütlema, et nad lõpetaksid. Oli aeg, mil naised said palka oluliselt vähem kui mehed. Osa ühiskondi, kellele see korda läks, ütles, et ei-ei, see tuleb lõpetada. Asutustele, mis palkasid naisi just seetõttu, et neile sai maksta poole vähem, anti mõista, et see ei ole ühiskonna poolt aktsepteeritav. Ja neis riikides ei jäänud ettevõtetel muud üle, kui sama töö eest sama palka maksma hakata. Inimesed muutuvad, kui neil on vajadus muutuda. Suhtumine, et see, kes on halb, jääbki halvaks, on midagi inimloomuse vastast.
Sama on internetiliikluse jälgimise puhul. On selge, et muudatusi tuleb teha, ja on selge, et muudatusi tehakse. Mõned neist on tulemuslikud, mõned mitte. Mõnda muudatust tehes unustatakse, kuidas süsteem tervikuna töötab, ja muudatused võivad hoopis halvemaid tagajärgi tuua, sest ei mäletata, milleks üks või teine süsteemi osa vajalik oli. Meeles tuleb pidada, et alati kui väljakujunenud ja tasakaalus süsteemi muutma hakata, lööb see süsteemi tasakaalust välja.
Kindlasti me näeme muutusi selles põhimõttes, kuidas internet töötab. Lihtsad, füüsilised asjad: suurem osa internetiliiklusest käib praegu läbi Ameerika. Varsti see nii enam ei ole.
Aga küsimus ei ole üksnes serverite füüsilises asukohas. Suur osa internetimaailmast kasutab Gmaili. Sõltumata sellest, kust läheb kaabel ja kus asub server, on nende sisu vähem või enam ligipääsetav, kui selleks vajadus on.
Varem avasid postitöötajad vajadusel kirju, nüüd avavad ametnikud vajadusel e-kirju. Selle asemel et mõelda e-kirjadest kui kirjadest, tasuks neist mõelda kui postkaartidest. Paljude inimeste jaoks ei ole postkaartide saatmine mingi probleem, mis sellest, et kogu sisu on näha. Tõenäoliselt ei viitsi keegi neid lugeda, aga võimalus selleks on olemas.
Kuid kogu dokumentidevahetus muutub. Inimesed hakkavad aina enam kasutama privaatseid teenuseid. Ma olen hariduselt ajaloolane ja töötasin kunagi arhiivis. Leidsin sealt ühe suure musta kaustiku, kuhu 19. sajandi alguses Austraalias elanud algklassiõpetaja oli korraliku käekirjaga talletanud kõik, mis koolis toimunud oli, millised kirjad saadud ja vastu võetud, millised otsused tehtud. Selline aastate jooksul koostatud aruanne on väga püsiv, kuid mitte eriti privaatne viis info edastamiseks. Kui 1970ndatel oli vaja kiiresti informatsiooni vahetada, saadeti see tavaliselt faksiga. Faks on veidi privaatsem, kuid paberilt kaob informatsioon väga kiiresti.
E-post on järgmine lüli, millel on omad eelised ja omad puudused. Miks inimesed vahetavad info talletamise ja selle kommunikeerimise vahendeid? Sest see on mugavam. Iga mugavusega kaasnevad riskid. Tasakaal nende vahel muutub pidevalt.
Kui e-kirjad on nagu postkaardid, siis kuidas edastada midagi, mida sa ei tahaks katuselt hõigates teha? Näiteks kui poliitikul on armuke, on tal valida, kas loobuda armukesest, loobuda talle e-kirjade kirjutamisest (ja ehk ka helistamisest) või leppida sellega, et tema afäärid välja tulevad. Ükski võimalus pole ju see, mida ta tegelikult tahaks.
Võtaks selle stsenaariumi, et poliitikud lõpetavad armukeste pidamise… Ei, parem tuleks tagasi tegelikku maailma.
Siin on kaks võimalikku lähenemist. Inimesed ei jaga netis endast vabatahtlikult nii palju informatsiooni mitte seepärast, et nad ei tea, et seda võib nende vastu kasutada, vaid seepärast, et nad ei hooli sellest. Poliitik võib öelda, et teate, mul on armuke – saage üle ja lähme edasi tegelikult oluliste asjade juurde.
Teine lähenemine on nende puhul, keda tegelikult huvitab, mis info nende kohta avalikuks saab. Nemad on need, kes oma tegevuse ümber korraldavad. Nende internetikasutus muutub pärast Snowdenit kindlasti.
Miks bin Ladenit oli nii raske tabada? Kui ta oleks kasutanud suhtlemiseks satelliittelefoni, oleks tema tabamine olnud kerge. Keeruline oli see seetõttu, et ta valis teistsugused kanalid – usaldusväärsed inimesed, kes informatsiooni edastasid, kas suusõnal või paberitükil.
Kui privaatsus on oluline, olulisem kui muidu, tehakse kaalutletum otsus, mis annab sulle suurema kindluse, et privaatsus on võimalikult vähe ohus. Kuid oleks vale arvata, et internetikorporatsioonid oleksid muutumatud. Nad reageerivad toimuvale, nad ei saaks teisiti. Mõni ettevõte võib leida, et ta teenib palju enam, kui jätab oma radioaktiivsed jäätmed tagaaeda. Või oma naabri aeda – endal on puhtam ja muretum. Aga niipea kui inimesed hakkavad aru saama, et radioaktiivsed jäätmed on probleem, ükskõik, kas minu või naabri aias, tekib ettevõtetele surve. Ja lõpuks võib mõni ettevõte avastada, et ta teenib tunduvalt enam, kui hoolitseb ka selle eest, mis jäätmetest edasi saab, sest inimesed ostavad parema meelega tema käest. Sama on privaatsusega internetis. Inimesed saavad mõelda hoolikamalt, millised suhtlemisviise kasutada, kuidas sõnumeid krüpteerida. Aga mõned otsustavad, et on uhked oma riigi hästi toimiva luureorganisatsiooni üle, ja leiavad, et see on nende jaoks täiesti aktsepteeritav, kui nende kirju loetakse, sest nad ei ole midagi valesti teinud.
Siin on muidugi alati risk, et andmed säilivad, kuid valitsused muutuvad. Andmebaas minu kohta võib olla kahjutu praeguse valitsuse käes, kuid võib saada oluliseks argumendiks minu vastu mõne teise valitsuse ajal.
On üks asi, mida me laiemalt interneti toimimise suhtes muuta saaks: me saaks teha nähtavamaks selle, kust kaudu informatsioon liigub. Sa ei saa takistada inimesi vaatamast, kui informatsioon neist möödub. Proovi kellelegi öelda: «Ära vaata!», ja sa saad teada, mis tavaliselt tulemus on. Igal juhul nad piiluvad. Maailma ajalugu on õpetanud, et inimest ei saa keelata paha olemast, ta on ikka. Aga mul peaks olema võimalus teada, kellel on olnud võimalus minu saadetud informatsiooni näha.
Siis oleks inimestel ka võimalik saada ülevaade, kui ulatuslik see probleem on või ei ole. Praegu pole mul eriti mingeid võimalusi selle ulatuslikkusest aimu saada. Kui valitsus ütleb, et nende luureteenistus, kus töötab tuhandeid inimesi ja millele kulub miljoneid, loeb kuus läbi kaks e-kirja, tekib mul õigusega tunne, et kuulge, poisid, te raiskate minu raha. Või teine võimalus, et keegi meist valetab.
Inimestel on vaja teada, kuidas võrk tegelikult töötab, kuidas informatsioon liigub ja kellel on olnud võimalus sellele pilku heita. Ja alles siis saab küsida, kuidas sellele reageerida tuleks – kas kasutada turvalisemaid kanaleid või suhtuda e-kirjadesse nagu postkaartidesse.
Kunagi oli Austraalias tavaks, et mehed käisid kõrtsides jalgpalli vaatamas ja kui su meeskond kaotas, siis mindi koju ja nahutati oma naist. Ma ei ütleks, et see oli otseselt heakskiidetud tegevus, aga oli üsna üldiselt aktsepteeritud, et selline asi toimub. Toona oli see perekonna siseasi. Nüüd on see politsei asi. Inimesed muutuvad, ühiskonnad muutuvad, ja valitsused muutuvad, kui inimesed seda tahavad.
Intervjuu kajastab Charles McCathie Nevile’i isiklikke seisukohti.
Yandex
• Yandex on Venemaa suurim otsingusüsteem. Seda kasutab umbes 60% Venemaa internetikasutajatest.
• Päevas tehakse selle kaudu enam kui 150 miljonit otsingut ja sellel on päevas enam kui 50 miljonit kasutajat.
• Yandex.ru on Venemaal hinnatud kõige populaarsemaks leheküljeks.
• Yandexil on hulk lisateenuseid, nagu pildijagamiskeskkond (sarnane Flickriga), töökontaktide keskkond (sarnane LinkedIniga), e-kaubanduses kasutatav tasumissüsteem Yandex.Money (sarnane PayPaliga) jpm.
• Lisaks Venemaale tegutseb Yandex Valgevenes, Kasahstanis, Ukrainas ja Türgis.
• Maailmas on Yandexi otsingusüsteem kasutatavuselt neljandal kohal Google’i, Baidu ja Yahoo järel.
Charles McCathie Nevile
• Yandexi strateegiajuht.
• Hariduselt ajaloolane, lõpetanud Melbourne’i ülikooli.
• Päritolult austraallane, elab Hispaanias ja töötab Venemaal.
• Räägib inglise, hispaania, vene, prantsuse, portugali, itaalia, saksa ja norra keelt.
Meie ei küsi, teie ei valeta
Need, kes Edward Snowdeni paljastuste järel arvasid, et internetivabadusest ja läbipaistvusest rääkides hakatakse aega arvestama mõistetes «enne Snowdenit» ja «pärast Snowdenit», on pettunud. Juunis Guardianis avaldatust sai üks kõige loetavamaid lugusid online-ajakirjanduse ajaloos, Snowdenit nimetati üheks olulisimaks vilepuhujaks. Kuid nüüd, neli kuud hiljem, on kaheldav, kas paljastused üldse mingeid olulisi muutusi kaasa toovad. Kui ehmatusest üle saadi, mõisteti, et midagi muuta pole võimalik, ja võeti uus reaalsus lihtsalt teadmiseks. Nagu Timesi ajakirjanik Kharunya Paramaguru paari päeva eest kirjutas, Euroopa vaid kehitas õlgu ja liikus edasi.
Näib, et kui see teema veel üldse kellelegi korda läheb, siis on need internetikogukonnad ja ajakirjanikud. Henry Porter Guardianist nentis hiljuti, et inimeste reaktsiooni puudumine on tähelepanuväärsem kui paljastused ise, ja Christoph Scheuermann Spiegelist imestas, miks usaldavad inimesed luureteenistust sellisel määral, et isegi ei küsi, kas nende privaatsuse piire on rikutud. Peamise argumendi kõrval – kui sa oled aus kodanik, pole sul midagi karta – on jäänud tähelepanuta küsimus, kas ausatel kodanikel võib olla õigus privaatsusele. Võib-olla ei võigi. Aga praeguse «meie ei küsi, teie ei valeta»-olukorra asemel oleks arukas need teemad riikidesiseselt läbi arutada.
Lugematutel nõupidamistel ja konverentsidel, mis pärast Snowdenit on peetud (üks selline toimus läinud nädalal Strasbourgis), on olnud kaks tulemust: esiteks, inimestel on tekkinud teadmine, et teemaga tegeletakse, järelikult on kõik korras. Ja teiseks, neil konverentsidel kõige populaarsemast sõnast «läbipaistvus» on saanud üks neid tühje väljendeid, mis enam suurt midagi ei tähenda.
Toda viimast nähtust on kirjeldanud Leon James kui semantilist küllastust. Teisisõnu, kui üht sõna piisavalt korrata – eriti poliitilises kommunikatsioonis –, muutub ta ei midagi ütlevaks, sidesõna sarnaseks.
Ehk ei olekski sellest midagi, kuid nagu Privacy Internationali esindaja Gus Hosein Strasbourgis ütles, kui kodanikud ei tasakaalusta oma vajaduste väljaütlemisega valitsuste taotlusi, on viimaste jaoks mugavam suurendada kontrolli ja vähendada privaatsust. Mitte pahatahtlikkusest, kuid lihtsam tee on vastuargumentide puudumisel lihtsalt efektiivsem.
Selle asemel et konverentsilt konverentsile rääkida läbipaistvuse vajalikkusest, võiks püüda läbipaistvust suurendada – näiteks sellekohast statistikat kogudes. Kui me lepime privaatsuse kadumisega, astume sammu lähemale teiste aluslike õiguste kadumise poole.
Charles Nevile, üks Strasbourgis toimunud konverentsil osalenutest, kirjutas hiljem Twitterisse: läbipaistvust on raske saavutada, sest inimesed ei hooli seni, kuni nad avastavad, et oleksid tegelikult tahtnud, et keegi oleks juba ammu selle suhtes midagi ette võtnud.
Aga vabadusega on nagu on: kui see on ära antud, on seda tagasi saada palju keerulisem.
Suur Vend ja väike tüütu õde
Läinud nädalal avaldas tehnikaajakirjanik Ed Bott CBSile kuuluval tehnikasaidil zdnet.com analüüsi Snowdeni öeldu võrdlusest Guardiani ja Posti kajastusega. Selle järeldus on: Guardiani ja Posti lugude autoriteks olid küll tunnustatud, kuid mitte parimate infotehnoloogiliste teadmistega ajakirjanikud. Nad ei saanud täpselt aru, millest jutt käis, ja esitasid seda neile arusaadaval moel koos terakese liialdusega.
Küsimus on kahes detailis. Esimene puudutab ligipääsu, mis NSA-l sidefirmade serverisse olevat. Kui esimeses, skandaali põhjustanud artiklis kinnitavad nii Guardian kui Post olevat selle otsese, sidefirmade endi nõusolekul tehtud, siis hiljem on mõlemad oma sõnadest taganenud. Guardian tunnistas, et tegelikult pole mingit selgust, millisel alusel NSA-l info saamine toimus, Washington Post aga muutis algse loo online-versiooni.
Teine detail puudutab tavalise kodaniku andmete turvalisust ja seda, millisele infole NSA-l mis tingimustel ligipääs on. Siin jäeti tegemata eristus kahe mõiste vahel. Üks, metadata, tähendab informatsiooni sideakti toimumise kohta: saatja, vastuvõtja, toimumise kuupäev, koht jms. Selle salvestamise kohustus on ka Eesti elektroonilise side ettevõtetel ja selles pole midagi erilist. Teine, content data, tähendab sõnumite sisu. Selle salvestamine ja talletamine, kui taas Eesti seadused näiteks tuua, on võimalik kuriteo puhul, ja selleks on vaja kohtu luba.
Üleeile andis Edward Snowden Guardianis online-intervjuu, kus küsimusele, kas tõepoolest on võimalik iga kodaniku e-kirjade sisu teada saada, vastas järgmiselt: kui keegi on sattunud kahtluse alla ja tema kohta saadetakse päring, saab välja võtta kõigi tema e-kirjade sisu ja seda ka neile saadetud kirjade puhul, kes ise kahtluse all ei ole. See ei erine põhimõttest, mis on kasutusel näiteks Eestis.
Niisiis, miski ei ole selge. Kuid jälgiva Suure Venna kõrval näib olevat tegu ka väikese tüütu õega, kes vanematele kaevates tõel ja arvatava tõel vahet ei tee. Faktid, mida esitasid Guardian ja Post, ei ole päris faktid. See ei tähenda, et NSA poleks oma volitusi ületanud, ega seda, et suurem läbipaistvus riigi tegevuses poleks vajalik.
urve eslas 